Keskööprogramm sinine kivi. Viibime täna õhtul. Helvi Jürisson, Ani luuleseltsis. Luulekogu pealkiri on sinine kivi. Ja see raamat ilmus Helvi Jürisson sünnipäevaks. Sel sünnipäeval ja raamatu sünnipäeval küsiti luuletajalt. Mida sinine kivi sümboliseerib, kas lootust, armastust? Ja luuletaja vastas, nii. Sinine kivi on üks metafoor minu ees luuletusest ja seal on ta niisuguses kombinatsioonis sinine kivi lendas sinu Jaligees minu jälgi. Nii et jah, ka armastust on, selles ma ei kirjutanud, ütleme võib-olla viis aastat üldse mitte midagi, flot tõlkisin natukene ja et see järsku pääses nagu alla, eks ole, ja ma tõesti olen palju kirjutanud, need seal selles kogus on kahe ja poole aastane luuletused. Aga ma olen neid juba Ma praegu jälle juurde kirjutanud. Nii et noh, niisugune mingi vabanemise tunne jänes tavaliselt igale ühele on antud mingisugune arv luuletusi või ettenähtud osa, mis ta peab täitma kirjanduses oma loominguga, siis selle viie aasta vaikimisi jagunud, nagu tuleb siis päevaallkirjaga ja see ongi muu vast kõige suurem. Et ma ikkagi saaksin veel kirjutada, sest see on noh, minu jaoks on see vast kõige suurem nauding üldse, mis on olemas. Nüüd aga siirdume luuleradadele. Helvi Jürisson luulet on lugema tulnud Kersti Kreismann. Nüüd sügi oma vihmakatust toksib taeva serval pilvi, kobrutab jooksul lillatama läinud on floksid. Uus sündimas on vana, otsa saab puud, sallid õlul, komberdavad seeki roosi pean vihmas koordunud. Vaid inimene oskab hoida leeki kui lill, mis hingeusku juurdunud. On õhtu hall ja soe nagu villane lõng. Hämaruse ennast mu ümber. Täna jõudis kohale talve eelsalk Põhjala jäine hõng. Kaasa klaasist kirstukesed viimseile roosidele. Aga õhtu on alanud, süle ja relvad on maha pandud. Ja keegi ei kaeba enam uue valitseja üle. Sinise hobuse seljas lennata. Siht pole võetud kõiksusesse ega tähele tähtede seas. Püsime omas reas, mina ei juhi. Sel hobusel polegi valjaid. Meie hüppe ja laskumine üle hinge kuristikku on see, mida igatsesin. Aga siis läheb lend üle nööri sinupoolsusse ja me leiame koos hämara ja mille üle laatuse lühandik praotub. Märkamatult kui udu väikesele mälule laskub su nägu minu näole. Kõik kattub täpselt. Sa täidad karukellad ja kellukad. Subrofiilse heidab end üle Kuurdunud kõrte. Ja minu käe all on su juuste lainetav rohi. Selle saare peal ollakse haletsusväärselt harva nii haletsusväärselt harva et kadakadki On magama jäänud ega kasva enam. Erelilled, kurerehad aina sirutavad käpakesi. Justkui küsides võlga tagasi. Tulen, vahel tulen taas ududes, tanu peas. Nad kustutavad toonaseid jalajälgi. Nüüd puhkeb valla videvik, kuis kui kingitus, mis siin mu päevi kroonib. Mudu aasta hingus sinihalliks troonib kõik, mida karjuv selgelt näha võis. Lauge akvarell mustvalgest maast hiid õide neeldub vaen. Ja saabub rahu. Tean, päevinud pöörab ette uue tahu. Taas helkab ideaal, emustab saast. Hetk hingetõmmet kaasa, voolamist ei kaldaid küsitleda iial vist üks päinis, kulg. Ja sina keset kulgu. Ja kõik. Ja kõik, mis ootamas meid ees on kirjas aia pöördumatuses. Ning südames on imeline julgus. Käisime sinuga võõras öises linnas. Majadja lee vaikus. Vaikselt voolab autode jõgi. Vaikselt möödub ülemeelik, seltskond, kõike kustutab leidmise, mesin meis. Mu jumal, inimese käsi minu käes. Hüvasti, kurbus. Inimese käsi minu käes. Linnatuled hõõguvad meist läbi sõbralikke, müstiline elekter. Me mõtlesime kohvikut ja me ei leia. Ei leiagi. See side oli nii habras. Ometi kuuldel, ma olin. Aga jätsin siis ütlemata kõik selle, mis öelda oli. Mis turul näha, jäid kimpu köitmata. Reisid piiride taha. Meil jäävalt jäid sõitmata. Ma jätsin vastamata, liig kaugeks. Kutse jäi. Ma olin tugev ja nõrk. Kui lahkusin longuspäi. Üksindus on vahel jäine. Lasen käia igatsusel läbi tubade sealsa mõtlik muie huulil, kõlistad kristalli, siluda justkui ära, olles oma habet halli mälestusel igatsusel. Mänguruum on ahas, pole eal Me osanud olla teineteise naas. Töötuseni kõigutanud oleme Patty, mina olen üksi olnud juba sünnist saati. See juhtus kord. See juhtus ei tea, millal yks välgatus muu pimedusse jäi. Me kohtusime lagunenud sillal, kust keegi üle ammugi ei käi. Ja sinu tulek ütles mulle, et sa mind tundsid ära. Teadsid imeust. Kuid oma kalda-l on meil oma metsad. Ei tunne kumbki teise pimedust. Mera kaks liikumatut täpi ja helitaustaks kärestikusööst. Kuid laantes kiskjad sirutavad käpi. Nende astumine kostab ööst. Nüüd vappub maa läks mööda viimne vagun. Neid vaateid enam tagasi ei saa. Veel tuleb ronge. Nonii magun on varisenud. Süütult mustab ma taevatunnelisse, kaovad rongid ja mahajääjaid, ikka leidub neist. Sa mõtlikuna mööda liipreid longid. Mispärast üks ei oodanud ära teist. Sa oled kõigest üle. Võid suunatule läita. Ja õnne del sülevõid. Tühjusega Täita võid muuta mängukava, kui saabub viimne vaatus. Kõik puhtaks teha lava, on sinu nimeks. Saatus. LR ringi langevad puudu varjusurmarõhu rehad kraabivad kokku. Jälle yht aasta ringi. Üldsegi mitte mornilt. Ei kae ma seda ka, paratamatus, võib-olla talutav. Kui tõmbad salli ümber, oled koos. Omasugustega. Reejäljed sulavad välja keset kesa ja keset välja. Kuhu nad kaovad, juhivad kuhu? Kiriku juurde või suisa sohu. Ära sa peatu, ära niidijälgi nugi maasse vajutet jälgi. Eks esik läksid kammitsais, hinged sulgusid, uksed, Kreuksusid, hinged. Ei sina usu, pool kuud ei risti oma teed, lähed ja lähed risti. NSVL paitad maakivi külge. Rohkaden Kohkeks, Linnutee külgel. Kivisse on teie daatumid, tulek teadmatusest, minek sinna, point meeritutefaatumid, uusi radu enam ei saa minna. Inimeseks olemise töö, tehtud sai, kui õitsenud lillpäev, teil oli pikk. Kas nüüd on öö õide olete seal uue Wirevil? Minu kallid? Eks meil oli aeg. Ja siin veel alles selles ajas. Mina siin mõnes on meie aeg kolmekesi ärkvel meeses majas. Minu kallid, kordumatud ised, imeliselt elavad kristallid. Eal ei lakka koosne olemised teiega ses ajas higi kallid. Minu üle kasvas musta võraga puu. Ja ma olin. Olin tumedusele truu. Ema, olin justkui. Ära kaotatud. Ja ma olin just Kui laiali laotatud minu üle oli musta võraga puu. Ja ma olin, olin just nagu keegi muu. Suures tornmajas pidu on jälle hoos. Korruseid on seal kuus keskel katusest keldrini, hiigellõõr selle ümber piirdeta, käigu spiraal. Seal seistakse, käiakse käes pokaal, kõik sõbrad on jälle koos sind leidma. Ma tean, vilksatab siin ja seal pudel mulksumus on sul suu peal. Ümber on hulgi tuttavaid, nägupidi ma mõnda tunnen, vaid pole teada, mul nende tavad, nad minule irvitavad, pean leidma sind, Mul on su ülikond üll. Ja nüüd on minule tõesti, sest küll siis lõpuks must aru saad, tuled ja naeratad. Kuues korrus, lõpuks me oleme seal, kus on tuba, mis on mu sihiks. Sest seal on mu enese riiete koht. Täkki on käike, mees valla. Sa naerad, märkamata jääb oht. Sa kukud, sest löörist alla. Mu jalgadele, mälestuste salli. Neil õhtutel mulle tundub, justkui toogsa. Oh ei, ei ole see mu kallis. Mu põlvedele istus hoopis jooksva. On tuttav hinnangus riivab põske. Nonii päris järele ei anna. Kuid ei, oh ei. See hingeõhk on rõske. Mu päiksis valvab must kuninganna. Ma tulin alla mägedest. Ja sina läksid üles. Mäekülg oli avar ja radasid lookles. Ehmatasid üles kitsetalle, see minuni jooksis kollane madu mu jalge eest sahises allika poole. Kotkavari tabas mind ja siis sind. Sinu teerajalt lendas sinine kivi minu jalgade ette. Üks ja seesama tuul, see asi, siis me juukseid kõrgel üleval müüratas, sokk ei viipasime möödudes oma radadel. Ma ju tean, et me enam ei kohtu. Tuul, tema tabanud loosiõnne antakse meile, kui rohtu. On üks keegi, kes pilgutab doosi. Ei ta kiusa, mind ega kaasoosi. Ta vaid muigab. Lenn temast ei juhtu. Paneme päeviku vahele roosi. Ma ju tean, et me enam ei kohtu. Käes tõotab laabumist. Oh ei, Einiski saabumist, ei lahendust, ei kuulda võetud söödu ei üldse mitte sinnapoole püüdu vaid vaikne õhtu, olgu selles toas muistse perehõngu õhturoas süvamõtet, mis on sündinud just foksterjeri kiindumust. Warm Murr Ronald jahtunud suveri. Sust pole enam uljast, Greenaderi. Olgu lahket rõõmsat koormat kandmist. Kuid ei, ei mingit allaandmist. On õhtu, Viive, minu aknaruudus on minus kinni. Igatsuse truudus. Ja ikka igatsen ma seda müha mis teised ilma hääled summutab. Mis kirg veel rohelises suves üha mind oma lehtlatega lummutab. Uks lahti, tulgu metsa varju, püha kõik asfaltteede tõerlas kummutab Aid armastust. Ei, mitte viha. Sest varjust keegi ükskord ammutab. Kaks paplik rivi on udus. Kruusatee viib nende sisse. Läheb sirgelt, kõhklemata, läheb sihile. Pean minema. Minnes kardan see on teadmata, pikk ja sirge, kõrvalteid pole. Ja ikkagi pappelid on udus kui ihuga, tantsijate rivi, kui süütamata tõrvikud. Minust pole muud järel kui silmad. Ja nende siht. Kui jooksev puiestee. Kui kauge armastus. Või hullus läinud mööda mõistlikusse, soovusime need ealgas ei enam Kristust risti lööda ja välja, temale ei mõelda süüd. Kas lõpuks 11, mis ta on meil tarve? Kas ühte jumalat, kord palume? Kas oleme nüüd ära mõõtnud parve, mis on me kõigi jalgealune? Kui mulle lõplikult selgeks sai et lähen kord mulla alla siis tahtsin, et saatus seks puhuks viiks mind Paju mõisa alla. Pool sajandit paju all seisime. Ja vaimud meil olid linnas. Ja tõesti me iial ei kahelnud siis oma priiuse hinnas. Priiuse kaubahallis ma värisen tõmbetuules. Oh riius, miks oled nii kallis? Nii kallis, kui odav on luule. Kuidas saab olla, et kevade tuul aina mu toas on mu põsel ja suul ja ta puhtaks puhub mind võlgadest. Ta hoiab, hoiab mind õlgadest. Kujutlus kergena laialt teentiire, lähenen sulle ja lõhun su piire. Mida mul olla. Mida mul minna? Hingedelaht, las tuul tuleb sinna. Ma arvan aega kevadetega. Onu pole verstapostiks, sügisesed ung, sajud oma väsinud vetega ja leinapajud nagu loidungi, lesed ehk külma oodates võin kasvatada, kui välja veandaažif eluringi. Koos kevadega tahan plahvatada. Ta kaasa rohelisi singi, neid, kelle ootamine pole ramm. Kes valmis on, et headust jälle luua. Neid, kellel õla vastas kuldne amb. Et kevadet sealt ülalt. Luulet Helvi Jürisson i hiljuti ilmunud raamatust sinine kivi kuulasime Kersti Kreismanni esituses. Muusika valis saatesse Silja Vahuri. Toimetas Marisa rand. Head ööd.