Meil on külas filosoofid Einar Laigna ja Mart Raukas. Saatesarja toimetab Mirjam Tally. Tervist Me oleme stuudios kutsutud siia rääkima haridusest, mõtlemisest, loogikast. Ja loomulikult me ei ole ju siin maailmas esimest päeva, meie selja taga on auväärt pikkusega kultuurid ja meie oma kultuur. Seega rääkides meie seisundist meie olukorras selles valdkonnas tänapäeval peame me seda loomulik kuldtegema nii maailma, teiste kultuuride, väga pikaajalise taustaga kui meie oma kultuurkonna omaga arvestades. Kui üldiselt inimesed mõtlevad progressistlikult, see tähendab üldise emotsionaalse progressi mõiste järgi läheb maailmas ju kõik üha paremaks. Ja tavaliselt inimese arusaam on ju ka niimoodi, et haridustase ja mõtlemisvõime. Et see on kõik tänapäeval nagu mingi niisugune kogu ajaloo tipp. Ja kui läheb edasi, siis Läheb veel kõik paremaks. Kas sa täiuslikumaks, et me natukene tänases saates selles osas, toetudes minevikukogemusele Hetkeolukorrale toome ilmselt sisse tõsiseid korrektiive ja tahaksime seda küsimust vaadata lähiminevikku. Kui ka kaugema mineviku perspektiivis ja selle valgel selle taustal hinnata, siis. Meie oma mõtlemisvõimet ja hariduse omandamise meetodeid ja seisundit praegu. Kogemus üliõpilastega näitab, kui neile korraldada ankeetküsitluslehte, kus ma olen palunud defineerida. Neid mõisteid, mis igapäevases käibekeeles on iga päev massiliselt tarvitusel. Siis selgub, et ei saa ühtegi definitsiooni. See näitab, et üliõpilased. Ma ei tea, millest nad räägivad. Ja nad ei ole suutelised defineerima. Meie igapäevase elu kõige sagedamini tarvitavaid mõisteid. Näiteks võiks küsida kas või defineerida ja selgitada erinevust nende mõistete vahel, mis meil poliitilises elus on demokraatia definitsioonigi, mitte keegi suhteline ütlema. See näitab, et me sugugi ei tohi ennast pidada maailma ajaloos haridustasemel mõtlemise võimelt. Ja mis kõige olulisem mõtlemise kvaliteedilt progressi tipuks. Vaid pilt minevikku kainestab meid väga. Ja vaadates neid tekste, mida suudeti kirjutada, formuleerida esimestel sajanditel võib tõepoolest saada alaväärsus kompleksi seda taset nähes ja sellesse süüvimine ja selle mõtlemiskvaliteedi omandamine. Vähemalt minul isiklikult kestis kaks aastat väga ränkade Ja see oli ka see, mille taustal kogu senine vaade maailmale ja arusaamad tuli ümber hinnata. See oli raske protsess. Ja ma mõistan, et niisugust protsessi inimene ei taha läbi teha. Seega täna oleks rääkida kirjaoskusest seoses mõtlemise oskuse ja võimega kultuuridest, kus haridust on antud elava sõna läbi ja saavutatud selle läbi ilma kirjaoskuseta, kõrge mõtlemise tase, arusaamise võime. Meil tuleks rääkida aju aktiviseerimisest, aju poolkerade tööst ja sellest, kuidas meie oma kultuuris mida on tehtud selleks, et aju tsiviseerida ja mõtlemiskvaliteeti tõsta. Nii et meil on siin taga auväärt kultuuridele tsioon hiilgavate saavutustega. Ja meid huvitab kahtlemata, kuidas õpiti siis, kui niisugused teosed Kirjutati olgu Augustinus, olgu kogu patroloogia, olgu Aquino Thomas No ma ei hakka neid nimesid siin kõiki meelde tuletama, inimesed peavad neid ise. Et mismoodi siis õpiti Kas oli nii, et veerandtunnise hilinemisega tuli klassi kolm päeva ajamata habemega õppejõud? Kaltsuriietes ja ütleb, et tänane loeng jääb ära, kuna grafoprojektor ei tööta ja viltpliiatsid ei anna seda tihtipeale. Mis on muuseas päris minu tavaline kogemus, et need viltpliiatsid, kas nad ei tööta või siis poole lause pealt ta enam ei tööta. Nii et selles mõttes me näeme juba tehniliste vahendite osas. Tahvel ja kriit on asendamatud. Nii et mina läheksin siis kiiresti nende teemade juurde ja oma mõned tähelepanekud, mis elu jooksul õppimise jooksul ja ajaloo ajaloos tagasi vaadates kujunenud pilt sellest natukene rääkida. Niisiis, kui me vaatame vana Tallinnat ja seda, et vana Tallinn on pärl ja jääb selleks alati, miks turistid ei torma siia kokku vaatama Mustamäel või Lasnamäed? Kui me räägime, progress on ja kõik läheb paremaks. Nüüd eriti kusse, suur progressi vaimustus on kahanenud. Me näeme ju kõik selgelt, et vana Tallinn on inimsõbralik. See vana Tallinn ei vaja vist rääkimist, mismoodi see inimesele mõjub. Samal ajal tuleb küsida, kes olid need inimesed, kes siis seal ehitasid missugused nad olid, mida nad mõtlesid, nende maailmavaade, nende suhtumine, üldse unive, Errsumis, nende suhete süsteem. Sest ainult inimene, kes omas vastavat hinge sisu ja haridust ja hingeilu võis luua ka ilu. Ja seda inimlikku hubasust välja poole. Seal on ju kõik üks tervik. Nii et kui haridusest kõigepealt rääkida, ma vaataksin kõigepealt tagasi ennesõjaaegsesse ülikooli. Professor tuli auditooriumisse ilma hilinema, ta ta kindlasti mustas ülikonnas, tavaliselt ka suvel soliidsed professorid, vest, hõbe, uuriga, kett oli kõhu peal. Suvel kant, tee kaabut, sest ei sobinud härrasmehel käia palja peaga. Ja ma räägiksin professor pulmerinki ühest, küllaltki jõhkras meetodist, millega pandi üliõpilased tööle. Et ta Loen esimesel loengul ütles auditooriumile järgmiseks korraks ära pida heebrea keel. Nii kõik ehmatasid ära. Järgmises loengus on auditooriumis ainult kuus hirmunud nägudega üliõpilast ees back raamatuid ja konspekte. Ja vabandavad professori ees, ütlevad, et kahjuks me ei jõudnud tervet keelt ära õppida, ka tähestik on juba selge. Professor naeratas ja ütles. Tore nendest, kes ei taha õppida, saime lahti. Ja teiega hakkame nüüd. Nii et küllaltki jõhker meetod, aga sellega ta selekteerib välja need, kes tahtsid tööd teha ja tõepoolest üritasid professori poolt antud kodust ülesannet täita. Nii et kõigepealt täpsus, sus, loengute algusel, täpsus on kuningate voorus alamate kohustus ja mina ise õppejõuna olen öelnud, et kuna ma olen alam, siis mulle on see kohustus ja teile, kallid üliõpilased, kui kuningatele on see voorus. Ja alati algab järgmine loeng, täpselt nii, et väga lihtne on distsiplineerida juba seda elementaarset alust õppimiseks, et kellaaeg on kellaaeg ja asi algab täpselt sellel kellaajal. Nii et need on kõik üks levik, haridus ja mõtlemine ei ole mingi pohhimlus, mingi niisugune hõljumine rentsli ja pilvede vahel nagu üks minu hea sõber on hästi öelnud vaid see on kord kõiges ja kuna maailmakõiksus püsib korral, siis ka haridusmõtlemine on ülesehitatavad ainult kooskõlas maailm kõiksuse korraga. Ja kui me vaatame keskaja õpetasi või minevikku õpetlasi, siis nende mõtlemise kvaliteet, sügavus ja põhjalikkus, formuleerimise oskus ja lauseehitus. Need on ju niisugused, mis näitavad, et see on tõepoolest mingi tase. Ja mina olen näinud jaga kurbi kogemusi, omandanud sellega, et kui ma kasutan avalikus esinemises kiil, rind või põimlauseid siis nende mõistmine tagasi sidena kuulates, mida siis tsiteeritakse jätab mulje, et sellest lausest on meelde jäänud ainult need sõnad, mis tekitavad emotsioone ja nende emotsioonide ümber, siis kujundatakse juba oma tekst ja oma mulje. Tähendab emotsioonid takistavad mõistusliku formuleerimise kuulamise, tähelepanemise edasijutustamise seda sisu. Nüüd ma toon ühe näite, kuidas kuremäe kloostris tulid niisugused vanad vene kiriku pabulkad, nagu öeldakse. Ja rongis sõites nad mulle hakkasid rääkima, millest esimeste sajandite dogmadest see on ääretult rasked ja pikad tekstid, mis nõuavad tekitsaktset mõtlemise võimet. Ja need naised, kes ütlesid, et nad on raamat, nõia tähendab, nad ei osanud kirjutada ega lugeda, olid elava sõna kaudu kuulates omandanud ja suutsid mõtelda nii raskete tekstide raamides ja seda edasi anda niivõrd hästi, et ma pean tunnistama täna soli minule õppetund ja see oli mulle ka nii-öelda uhkuse pihta löömine mis mõjus mulle hästi. Ma võtsin sellest eeskuju, aga see oli ka kaunis näide sellest, et mõtlemise võime mõtlemise teenus ja mõtlemise kvaliteet ja mõtlemise dialektika ja loogika ei sõltu sellest, kas ma oskan seina peale graffitit teha või mitte. Et kirjaoskus ei ole veel määraja. Õhtust ta minugi poolt, kui te lubate, ma mõne sõnaga kommenteeriks siin Einar Laigna poolt välja öeldud mõtteid suures osas, kõik nad on õiget ega siin vaidlustada, midagi ei olegi. Kaasaja maailma läbi kummal nuusk. Ja see on usk, mida võiks nimetada meedia optimismiks. Meedia optimist on inimene, kes usub üha uutesse ja võimsamatesse meediavahenditesse. Ja meedia optimism on siis usketta, need üha võimsamad, uuemad meedia vahendid, just nagu garanteerivad ka sügavama ja parema mõistmise. Nii et kui meil lisaks elavale sõnale on mingi powerpoint kusagilt appi võtta või grafoprojektor Einar Laigna juba. Neid viltpliiatseid mainis, et siis me paratamatult garanteerime üliõpilasele üha parema asjast arusaamise ja üliõpilane mõistab, kuidas asjad on. Minu arvates see on üks väga sügav väärarvamus, ütlen seda ise oma 13 14 aastase õppejõukogemuse põhjal. Ja see isegi ei sõltu mitte niivõrd ainest, mida sa õpetad, ma olen ise näinud inimesi, kes massiliselt teevad koopiaid. Kui nende kätte satuvad mõned raamatud, siis selle asemel, et neisse süüvida kas või pinnapealselt, minnakse koopia aparaadi juurde tehakse massiliselt tohutu hunnik koopiaid. Nendest koopiatest tehakse veel omakorda koopiaid. Üks koopia back on inimesel tööjõu, kas teine on kodus? Kolmas tehakse suvila otstarbeks ja tulemus on see, et tegelikult mitte kunagi seda teksti ei ei loetagi. Einar Laigna tõi näite keskajast kui sellisest universaalsest ajast, kus ka haridusmudel töötati keskaegsetes ülikoolides välja oma klassikalises vormis. Olen põgusalt uurinud keskaja ülikooli õppemeetodeid ja keskaegses ülikoolis õppejõul oli suisa keelda lugeda midagi maha konspektist. Miks? Aga seepärast, et maha loetud tekst ei ole arutelu parimal juhul ta on arutelu. Fikseering või, või arutelu toppis nii nagu Muuseumis on, toppis midagi misse, elusa looma, meie silme ette toob ja head hoopis toob selle niisuguses elavas poosis niisamamoodi hästi kirja pandud tekst tekitab meis ka arusaama, et kuidas see võidi välja mõelda. Aga elav arutelu, elav loeng. Tekstist lahus on midagi niisugust, mis demonstreerib, kuidas mõelda tuleb. Ja keskaegsetes ülikoolidesse mitte ainult keskaegsetes ülikoolides, vaid parimates ülikoolides parimate õppejõudude poolt ikka seda loomulikku meetodit rakendatakse, siin ei ole midagi, mis oleks väga ajaga seotud või hea õppejõud, lihtsalt instinktiivselt tunne väga niisugune arutelu, meetod on kõige loomulikum ja parem. Ja tegelikult ka üliõpilased sellest aru saavad. Muidugi leitakse kuidagipidi haridust evalva e rida ja meil on õppekavade atesteerimised praegu päevakorral. Ja eks siis need paberkandjal olevad õppekavad kõikide loengukursuste detailse väljakirjutamisega kuni viimase kui teema, nii et need peavad olema ette näidata. Aga kõik need ilmingud on kokku võetavad, ühesõnaga sn instrumentalist kaasaja maailmas instrumendid prevaleerivad selle sisu üle mille jaoks need instrumendid tegelikult ongi algselt välja mõeldud. Mainisite meedia optimismi, aga mismoodi võiks meedia optimism väljenduda hariduses? No näiteid on palju, ma toon sind, aga näiteks kõikvõimalikud kaugkoolitused mis kõrgkoolidele ju väga palju raha sisse toovad, ei ole mingi saladus, et kõrgharidus on muutunud massiliseks tarbeproduktiks, mida noh, endale võib lubada iga inimene, kellel natukenegi soovi on, pangad pakuvad kõikvõimalikke palaena. Aga et kas hoidus emaili ideele Interneti vahendusel niisuguse avatud ülikoolivormis, kus tegelikult õppejõud oma loomuliku tekstiga on äärmiselt distantseeritud õppijast kas nad sama kvaliteetse õppeprodukti loovad nagu elav kokkupuude vestlusse, on äärmiselt küsitav. Meedia optimist on isik, kes vastab sellele jaatavalt ja mitte ainult jaatavalt, vaid ta ütleb, et mida enam me oleme selliste Internetikaablitega vahendatud ja mitte vestluses näost näkku, seda paremad resultaadid. Aga Mirjam, teie õpite ise magistrantuuris, et kuidas te ise sellele küsimusele vastaksite õppija seisukohalt? Mis puutub võib-olla sellistesse hariduskursustest interneti vahendusel, siis ma seda omal nahal ei ole kogenud ja ei oska võib-olla kommenteerida. Aga mis puutub üldse tehniliste vahendite kasutamises hariduse rakendamisel, siis on küll sellised olulisi vahendeid, ilma milleta mina küll tööd ette kujuta. Ütleme siis konkreetselt muusikast rääkides näiteks süntesaatorid või sämpereid või arvutit, et ilma nendeta nagu loomingut ei sünnitänapäeval. Aga kuidas te hindaksite Muusikaakadeemia magistrantuuris praegu antavat haridust? Raske on üheselt otsustada selles mõttes, et ma olen ikkagi ise kompositsioonitudeng, et ma saan rääkida ainult sellest, mida ma ise õpin. No kindlasti on midagi, mis annab parandada, et ei tahaks nagu väga kellelegi liiga teha, selle võib teha. Loeng on täiesti omalaadne olukord loengupidaja toob selle, kui see sõna loob, siin kõige täpsem küll ei ole selle loengu koostöös auditooriumiga sest et elavat loengut pidades loenguid pidaja ise suurest vajadusest võimalikult selgelt formuleerida oma ainet üliõpilastele. Selles pingutuses formuleerib ta selle nii, mida ta ei teeks laua taga vaikselt istudes. Seega see loeng on ka temale endale ja selle loengu käigus kuuleb loengupidaja ise formuleeringuid pistada, panevad hämmastama. Seega on auditooriumi ja lektori vaheline side väga oluline. Elava sõna puhul on veel see, et on tegemist elava isikuga ja kui me mõtleme, missugused koolkonnad on olnud, missugused olid need suured õpetajad, kelle juurde kogunesid näiteks keskajal üliõpilased kellel oli niisugune nimi tähendab naka oma isiksusega kujundasid oma kuulajaid, seega ei anta edasi mitte ainult mingeid kindlaid tehnilisi teadmisi. Selles elavas koostöös sünnib uus kvaliteet ja siin on tõepoolest tarvis kõige harilikum tahvlit ja kriiti juba ainult sellel põhjusel, et nende töökindlus on garanteeritud. Aga veel olulisem on aju ja käekoost. Ma olen tähele pannud seda, et see materjalide kättejagamine enne loengut paljundused siis need grafoprojektorid väga mugav, lihtne, aga selge on see, et inimene ei süvene sellesse teksti vajalikult. Ainult see tekst, mille on käsi läbi kirjutanud kus aju ja käe koostöö on, tekib vastastikune tagasiside kahe poole vahel. Ja just see, mis on käsitsi läbi kirjutatud, on see, mida inimene omandada. Ja kui inimene jätab ära käsitsi kirjutamised siis sellega on juba mõtlemise kvaliteedile ja inimesele kui mõtlevale olendile, kes haridust omandab, antud pinnapealsuse nisugune soovitus kätte libiseda kõigest kergelt üle. Materjalipakid on käes, puudub süvenemine, seega elav isik, kes arutleb, elav isik, kes koostöös auditooriumiga formuleerib koha peal ja formuleerib niisugusel asemel medata, seni ise ei ole saavutanud, kuna see olukord loob formuleerimiseks ideaalse õhkkonna. See on see koostöö ja üliõpilased, kes omandavad seda silma, kõrva ja käe ühistöö läbi. Seega vanad meetodid on kindlad, sest vanad meetodid on kujundanud minevikus niisugusai haritlasi niisuguseid põlvkondi hari ühtlasi, kelle peale me vaatame. Austusega, kui mina mõtlen oma isa ja ema peale, siis nemad ütlesid alati, tsaariaegne gümnaasium on rohkem kui praeguse aja ülikool. Ja mina võin öelda veel ka nõukogude korra kasuks, seda, et nõukogude aegne teaduse kandidaat on rohkem kui praegune traktor. Praegune magister, ma loen seda ülikooli lõputööks tihtipeale, kui ma vaatan, mis kõik magistritöödena on esitatud ja saavad kraadi tähendab, magister ei ole mingil juhul võrreldav nõukogude aegse teaduste kandidaadiga. Need on elu tegelikult kogemused. Ja nüüd, kui rääkida veel ajujää koostööst, siis olen mina tähele pannud praktika peal ja ka Maria peal ja ajaloo peal. Et käsitööline on enamasti väga selge peaga inimene käsitöölise suust rumalusi ei kuule. Tema maailmataju, tema maailmavaade, tema arusaam elust on hämmastav. Ja samal ajal, kui me võtame, ütleme mingit, no mis on oht humanitaarintelligentsile, humanitaarintelligentsi oht on see, et ta ise ei ole elu põhjal omale asju selgeks teinud. Aga ta loeb palju ja teinekord näha, kui abitud nad on lihtsate asjade mõistmisel. Nad tsiteerivad keerukaid tsitaat, kas ei ole mitte see, kas ei ole mitte see? Televiisorist tuli üks niisugune saade, kus pidi saade oma arust olema ja mul oli remondimeister, kes kodus tegi käsitööd, tähendab, ta tegi sisetöid majas ja kuulas, vaatas seda ja ütles, mis seal nii palju arutada, nii lihtsate asjade üle. Ja ta ütles väga lihtsalt ja selgelt, kolme lausega asja ära. Nii et käsitööline selle tõttu, et ta aga peab tegema õiget tööd, peab tal töötama pea korralikult. Kui tal nüüd pea ei tööta korralikult ja ei taju maailma õigesti, siis ei tööta ka käsi ja käsitöölisele jääb nälga. Seetõttu hea käsitööline on menu elukogemuse põhjal targem inimene ja mõistab maailma paremini ja oskab paremini selgitada kui see, kes ainult loeb raamatuid, kuid puudubki igasugune kogemus käega. See on karm praktika, midagi pole parata. See ei ole universaalne, sa ei pea olema 100 protsenti alati aga ta domineerinud. Küsimus humanitaarteadusi läbivast mõtlemise meetodist on üpris oluline olnud erinevatel aegadel, kui matemaatikat, ütleme kaitsvat valemit. Ma olen ise ülikoolis matemaatikat õppinud ja kui siis kõrgema algebra õpik lahti lüüa, siis esimesel pilgul ehmatada, jaga maatrikseid ja rühmasümbolid ja kohe on näha, et päris niisuguse juhusliku mõtlemisega sealt ühtegi lehekülge läbi ei puuri. Sama keemia või füüsikaga või reaalteadlaste mõtlemisel täpsus ja rangus on olulisel määral seotud ka nende mõistete lihtsuse ja definitiivse selgusega. Ja loodusteadlased, kes kasutavad katseid lõppkokkuvõttes kontrollib kas siis katseklaasis või vaatluste teel, kui ta pidi, see asi on. Aga kui siin Einar Laigna rääkis, noh, niisugusest tüüpilisest humanitaarabist, kes väga edukas ei ole käsitööd tegema, aga väga edukas ei ole ka mõtteid formuleerima, et siis noh, mis võiks tema kontrollimehhanismiks olla, või niisuguseks ohu lambiks, mis põlemusüttides ütleb, et kuule, siin on midagi viltu. Ega esmapilgul ei tulegi midagi pähe, sest kui inimesel on hea mälu ja tal on hästi suur ambitsioone siis ta ajab lõputult segast juttu, võib seda väga pikalt teha, juhtumisi kui tal habe ka ees on, siis võib seda kratsida. Nii et. Kampsun peab ulatuma põlvedeni. Võimalike ja noh, üks tsitaat, mis järgneb teisele kaasaja filosoofias näiteks on suund, mida tuntakse analüütilise filosoofia nime all ja kõikjal ülikoolides, kus meil on tegemist õpetamisega, on see suund kui mitte ainumõeldav, siis vähemasti valdav analüütikust filosoof peab üliõpilastel asja selgeks tegema. Kui õppejõud ei suuda mõtteid selgelt formuleerida, siis auditoorium, kui tal ei ole muud põhjust seda õppejõudu hinnata, kui ainult tema loengute tööde põhjal, see jookseb lihtsalt laiali. Järelikult sa pead rääkima niisugusel viisil, mis on samm-sammult üliõpilasele mõistet. Et ka filosoofias ja isegi niisugusesse noh, analüütiliselt kontrollitud filosoofias võib meelevaldsust ette tulla, siis siinkohal üks niisugune päris range meetod, mida ma nägin Oxfordi ülikoolis. Filosoft John Lucas rakendas Oxfordi ülikoolis, on terve hulk filosoofilisi ühinguid, saajad tõid, need on kusagil 20 30 tükki, mõni on suurem, mõni väiksem ja seal arutatakse siis filosoofiliste probleemide üle. Mõnes ühingus on oma teemad ja oma põhiesinejad. Aga filosofesse saajeti on üks suurimaid. Ja nägin seal ühte arutelu, mis vältas terve tunni. Kaks meest vestlast, kuigi ruumis viibis 30 inimest ja nende hulgas väga tuntud filosoofid nagu maikal Tommyt või Richards, Win tööna ka enne Nad vaikisid juba tund aega ja korraga võtab üks noormees sõna ja hakkab rääkima, aga räägib väga mööda. Ja siis Jon Lukaks, kes oli üks nendest kahest vestlejast pööraski kogu selle tähelepanu selle noore enesekindla mehe sellisele dile, taltlikule, punnistusele ja praktiliselt 10 küsimusega ta, ta hävitas seal väga julm vaatepilt. Võiks öelda, et peale seda ei ole sellel noorel mehel erilist karjääri või ta on rahva ees niimoodi aga Pilatud. Aga kui ma siis selle ühingu juhituselt koju läksin ja endamisi mõtlesin millest niisugune filosoofiline julmust muidu väga hea tohtlikkuja peenetundelise mehe poolt tingitud on, siis ma leidsin nad seal paratamatult tingitud selle vajaduse poolt kaitsta. Filosoofiaainet filosoofias ei ole väliselt. Niisuguseid valemeid või või äratuntavaid rangeid mõtlemise vorme, et võiks öelda filosoofial ühtpidi jutt nagu iga teinegi jutt ja need näited, mida filosoofid toovad, on on, on tihti igapäevaelu, näitatakse mõtlemise meetodi vangus, midagi, juhul kui seda ei tabata, siis tuleb seda õpetada mõnikord väga niisuguste julmade meetoditega. Muuseas Oxfordis on filosoofialoengut Ühed kõige tihedamad, mida me üldse maailmas näinud oled, sa kvaliteet, mida kuulajal üliõpilaselt nõutakse, on tunduvalt suurem kui keskmises teises ülikoolis ja seetõttu ka meile nii harjumuspärane, pooleteise tunnine loeng on seal tegelikult 45 minutiline, 50 minutiline, peale seda loengut sa tunned, sa oled tõeliselt läbi, ei hakka ka. Loengud on väga põhjalikult valmistatud tõeliselt tõeliselt ajugümnastikat. Kuidas te ise oma loenguid ette valmistate? Kindlasti on siin palju isikupärast, ma töötan loengute ja teaduslike artiklite kallal järgmiselt alustan töökabinetis raamatutega tekstide kallal. Ja siis, kui tekib niisugune formuleerimis raskus või on vaja midagi jõuliselt mõtelda, edasi ja formuleerida, siis ma lähen oma sepikotta ja hakkan tegema metallitööd ja füüsilist tööd tehes tuleb see lihtsalt ja kergelt. Nii et ma võin tihtipeale öelda, et kui ma lähen sepikotta, siis ma ei lähe mitte. Eesmärk ei ole sepistada, eesmärk on mõtiskleda läbi ja formuleerida mingi kindel teoreetiline teema. Selleks ma loomulikult ennem loen selle lõigu mitmel korral läbi. Mitte lihtsalt ei loe, vaid ma mõtisklen teksti läbi, siis ma memoreerince, tähendab, ma pean oskama seda teksti, mis ma lugesin oma mõttes esitada arusaadaval viisil. Ja siis ma lähen sellega ja jätkan juba nii-öelda füüsilist tööd tehes, noh see on sisuliselt ju see peri pateetiline jalutamise kool kui filosofeliti jalutades. Ühesõnaga, füüsiline aktiivsus. Samal ajal seal on võimalik kohe sealsamas kirjutada, mul seal on mul kõik töövihikud ja pliiatsid ja paberid kirjutada üles, kui midagi väga olulist ja hästi formuleeritud, tuleb mulle ette. Sama võib toimuda jalgrattasõidul. Me oleme härra Raukasega harrastanud seda, et mäe rattasõidul arendame mõttetegevust ja oleme märganud ka, et mõtelda võib ka väga hästi, kui mitte jalgadega, siis jalgadega saab aktiviseerida mõtlemist. Sisuliselt seesama päri pateetiline kool jalutamine. Kuidas teie, härra Raukas, oma loengud ette valmistatud? Noh üldiselt niimoodi, et pea padja peal ja kohtadeks nimelt seda ka meeldiv, kui difaktisad põhiliselt see kätte, et ja õhtuti mõtlen järgmise päeva loenguid. See on selline puhkeasend ja pea padja peal on, see ei tähenda siis, et kujutlusvõime ei tööta. Et mida ma ennem ütlen ja pärast ütlen ja aga hommikuti, kui loeng väga vara ei hakka pihta, siis mul oli möödunud aastal kombeks loengud, Valmis ujuda Käisi nimelt Kalevi siseujulas ja siis, kui niimoodi kilomeeter kooli ta siis on pärast seda loeka märksa selgem, nii et just füüsilise momendi olemasolu on väga oluline. Mitte asjata ei ole ülikooli linnades nii populaarne liiklusvahend. Rotas. Võiks öelda, et ülikooli inimesed on kuidagi keskkonnasõbralikumat või siis nad ei ole nii rikkad endale autosid osta, noh kõik need momendid võivad muidugi õiged olla, aga siin on veel üks asi, mida sageli tähele ei panda. Nimelt see, et, et rotaliikumine on märksa paremini timmitav kui näiteks autoliikumine. Kui sa istud autosse, pead järgima seda liikluse ühtset rütmi. Ta ei saa näiteks keset linna tipptunni ajal valida Vabaduse, et ma jätan nüüd masina seisma ja mõtlen asja üle järele, kui ta pidi see on. Või siis näiteks, et ma innustan ennast mingisuguse ideega ja vajutan siis gaasi põhja, seal, kus punane tuli on autod ees, seisavad, et jällegi liiga kiire liikumise tempo. Allan ise küllalt värske autojuht, kolm aastat juhiluba omanud, aga see ei mõjunud hästi mõtlemise tegevusel. Kui sõita näiteks 100-ga. See parem on kui sõita 70-ga 60-ga. Ma ei tea, miks see nii on, aga aga see kinnitab Einar Laigna teesi ja seda on ka väga paljud teised ütelnud, et mõtlemine on väga füüsiline tegevus. Härra Raukas tõi siin toreda võrdluse autoga jalgrattaga jalgratta suhtes on meil täiesti ühesugused kogemused. Aga auto suhtes ma ütleksin, et teil tuleb teil auto. Minu autos on suurepärane võimalus mõtiskleda pikkadel teedel. Seal on ruumi, ma istun, väga kõrge. Nii et ilmselt see oleneb kah mitmetest lisateguritest, aga no sisuliselt on selge see, et see, mis öeldi, et jalgratas On ikka mõtlemise sõbralik riist ja auto teatud juhusel ja teatud Kordades lisaks juurde, et jalgratas on ka väga Tomistlik jutu Akvino tooma, sest miks, sest kogu Akvino duumasse süsteem on lühidalt kokku võetav formuleeritud nii seal geniaalne katse inimese loomulikku suutlikkust, loomulikku mõtlemise võimet. Olulisel määral edasi, seal, kus vähem andekad mõtlejad hirmunult seisma jäävad seal tuumas liigub rahulikult edasi. Ja ta võidab meie mõistmisele üha uusi ja uusi uusi valdkond pikendades seda mõtlemise loomulikku teed ja jalgratta puhul on seesama ime, me ei lähe seal mingisugust mootorit, ei mingeid kahtekümmend, neljaklapi ega turbodiislit ei tööta seal sees. Aga inimene on loomulikul teel selle füüsilise jõu ümber organiseerinud ja liigub märksa märksa kiiremini edasi. Toomas on suurepäraselt ju selle formuleerinud, mis te ütlesite, et usu ja mõistuse vahekorra et inimene on suuteline ja võimeline oma mõistust kasutama seda rakendades süüvima üha enam ja üha sügavamalt jumalikest tõdedesse. Kuid sealjuures on niisugused tõed, mida milla ta iialgi ei saavutanud, puu. Aga tal on võimalik peaaegu lõpmatuseni liikuda selle suunas ja selles on ju meeletu optimism. See on see, et inimene kui ta oma mõistust tõepoolest, kui jumala suurimat andi treenib ja arendab ja see on inimese kohustus siis tal on võimalik pidevalt neid piire nihutada, mida härra Raukas siin nimetas. Vaat see on see mõistuse optimism, mis minule reegliks. Teie mõlemi jutuks ma teen ühe sellise kiire järelduse, et järelikult mida rohkem inimesele lisada mugavusi ja parandate tema elutingimusi, seda laisemaks läheb ka tema mõtlemine. Mis on inimese põhiomadus, laiskus? Või kuidas? Jah, aga teistpidi, eks mugavus ja laiskus ole ka stiimul, et midagi välja nuputada. Näiteks on ratas niimodi leiutatud. Siin võiks tuua ühe näite, mis ma mäletan algkoolist, need õpilased, kes olid algkoolis jaga keskkoolis priimused, absoluutsetele viitele õppisid. Ega hiljem neist elus midagi eriti ei kuule. Madal elus tublid, keskpärased ja mitte rohkem. Aga need rublikud koolipõlves, kellel oli 1000 tegevust ja prügi määr, oli vaja käia ja tunnis tegeleti muude asjadega ja loeti oma raamatuid. Nendest hiljem kuuled, et on inimesed ilmutanud endas natukene teistsuguseid võimeid ja säravad saanud tuntud metalliärimeesteks. Olge Leigri Köhla trügima. Meil oli algkoolis pidulik ülekooliline päev, kommendi prükkale. Aga sellega seoses veel, kui oli juttu mõtlemise kvaliteedist, milles siis seisneb mõtlemise kvaliteet igapäevasest elust kui näidet tuua, siis võtame praegu või mistahes aja, kui me teame, et igal ajal on meedia ja meedia kaudu antav teatud informatsioon või see, kuidas teda antakse. Inimene, kes ei ole mõtlemisvõimeline tema jaoks on see lõplik tekst. Mõtlevale inimesele on see ainult üks punkt ja märk sellest, mida tuleb otsima hakata. Mõtlev inimene. Mõtlemise kvaliteet tähendab seda, et selle alusel, millest räägitakse, ma saan teada seda, millest ei taheta rääkida. Ja päevases elus ja ma ütleksin ka riigi elus on oluline, et inimesel see võime on. Või nagu me seda ütleme, tavakeeles lugeda ridade vahelt. Sest igasugune informatsioon on osaline, ta on valitud ja ta varjab enda tagaäris informatsiooni. Kui on mõtlemise kvaliteet, siis kes seda omab loogilist mõtlemise võimet, järelduste tegemise võimet, see saab kõik selle kätte kah, mida otseselt ei ole talle. Ja see on väga oluline, et inimene ei laseks ennast manipuleerida ega peta. Meil on ju pikk ajalugu taga niisugustes asjades niisiis mõtlemise kvaliteedi tõstmiseks on ju meie oma kultuuritraditsioonis hiilgavalt oma osa täitnud kloostri kultuur sest kloostrid olid meie kultuuris ja paljud kloostrid veel tänapäeval on ju mõtlemise koolid või öeldi, et see on töökoda, kust tehakse vaimseid asju kus pühendatakse, ja see mõtlemise kvaliteet saavutatakse sel teel, et aktiviseeritakse aju mõlemad poolkerad ja pannakse aju poolkerad sünkroonis tööle. See tähendab alfa sagedusel seitse kuni 11 võnget sekundis. See on medite tiivsus, meditatsioonis viiakse aju sellesse seisundisse. Selles seisundis omandab aju niisuguse läbinägeva põhine. Ja ta talle on lihtsalt selged kõik asjad tema eest ei saa enam midagi varjata. See võime on rakendatav nii minevikusündmuste taastamiseks, näiteks ajaloos. Saad aru, et minevikus peab olema mingis perioodis mingil perioodil juhtunud, vaat niisugune asi. Jaa, uurid, võtad uuesti kõik raamatud välja, oligi, eks. Kunagi lugedes ei ole seda tähele pannud. Nüüd sel teel, kui otsid põhjusi sündmustele avastada, seal peab midagi sellist olema ja ongi ja see on korduvalt nii. Ja see süsteem töötab ka hästi tuleviku peale. Ja viimase 30 aasta praktika põhjal võin ma öelda, et alfa sagedusel mõtlemises On ka kogu tulevik olnud selgelt see, mis, mis tulemas on näha. See ei ole mingi eriline selgeltnägemine, see on see, et aju on aktiviseerunud tehtud tööle ja on suuteline minevikukogemust edasi kandma tuleviku peale. Nii et see on tehtav ja kloostrikultuuris meditatsioon täitis seda osa. Sellega seoses ma lõpetaksin, et küsimus, kas raamat raamatukultuur ja töökirjutatud tekstidega on millegagi asendatav töö kirjutatud tekstidena tekstidega, mis on raamatus, tähendab seda, et mul on laua peal terviklik asi, mida ma võin lakkamatult pidevalt lehitseda sinna ja tänna, tammul siiski terviklikult ees ja see on midagi täiesti, muudkui sama raamatut lugeda arvutist. Kus siis tekst jookseb, rikub mu silmi. Ma näen raamatu kaudu puhu tervikut, kui seda üksikosa, mis seal on, seetõttu on minu arvamusraamatut, ei asenda mitte iialgi mitte ükski asi. Tuhandete aastate kultuurikogemus kinnitab seda. Ja seetõttu kas appina Toomasel oli pastapliiats või oli tal arvuti, on ju hea küsimus või kas Augustiinusele oli arvuti? Meil on tänapäeval arvutit, aga Akvina Toomas ei tee, on võib-olla see niisugune väike, aga inimese kui mõtleva olendi kujundamisel, keda iseloomustab võime süüvida asjade sügavusse olemusse, selleks on vaja vaikust, rahu ja midagi uut, pesin, ei leiuta. Ta saladus on lihtne töö, töö pidev järjekindel ja lootus, et mingid tehnilised vahendid lubavad mul omandada midagi lihtsalt kiirelt ja kergelt. See ongi see vana muinasjutt sellest kolme tilga vere müümisest ja oma hinge deemonitele andmisest, kes vastutasuks lubasid siis mingit erilist võimet, nagu see ime veel ühele Rätseppale ja kõik need muinasjutud hoiatavad, vot neid selle eest, et sellele teele ei läheks. Sest selle maailmaseadus ja reegel on karm ja lihtne töö ja vaev ja higi, kes armastab tööd, vaeva ja higi saavutab kvaliteedi, kes seda ei armasta, kvaliteeti ei saavuta. Ma arvan, et minu poolt oleks sellega kõik. Tänases saates sarjast kahekõne kallid külalised filosoofid Einar Laigna ja Mart Raukas. Saatesarja toimetab Mirjam Tally.