Programm tere õhtust. Täna on keskestuudios külaline Kärt Reemann ja nagu kolmapäeviti ikka, on meie aine luule- ja kirjandus ja niisugused ilusad asjad kõrgemad ja paremad asjad. Aga Kärt Reemann on noor inimene. Ma kõigepealt on vaja teda teile tutvustada. Ja teeme seda nii, et kõigepealt mina räägin, mis mina tean. Kärtreemanist pean seda, et ta on Kolga kooli lõpetanud. Meie kokkupuuted algasid siis, kui Kärt Ta võttis osa kõikvõimalikest koolinoorte teatrisündmustest ilulugemise ja luule esitamise võistlustest. Jõgeva gümnaasiumis korraldatud Betti Alveri luulepäevadel näit. Teks ja Alatskivil. Juhan Liivi luulepäevadel näiteks. Aga leid, palun räägi natuke iseendast. Tere, no mis ma oskan siia lisada. Tõsi ta on, et ma olen päris palju sellega tegelenud, sellest huvitanud. Ma arvan, et oleks õige mainida, kes mind selle juurde on toonud. Mul oli väga tore kirjandusõpetaja Terje Varul, kes meiega kõiki neid luulekavasid ja kes kunagi üldse mul nööbist kinni võttis ja mind luulekonkurssidel saatis, tänu kellele ma olen sellega tegelema hakanud. Nii aga kool läbi, mis edasised plaanid olid ja on. No praegu ma õpin esimest aastat Tallinna pedagoogilises seminaris noorsootööd, aga mis edasi saab? Eks elu näitab Aga ma tean, et sa said suvel olla natukene ka, kuidas öelda, õpipoiss või sell Tallinnas Katariina gildis savikojas. Sellest teeksime järelduse, et, et ka kujutava kunsti vastu on sul huvi olnud. Ojaa, mul on kõikide kunstide vastu huvi savikojas, ma olen tegelikult juba oma aasta aega olnud. Ma natukene töötanud seal ja see tekst, mida ma loen, see ongi nagu sealt tulnud. Ahaa, no ütleme, sellest pikemalt rääkima, õieti mina kuulsin sellest väikesest kirjastust kavast, mida me täna tahame siin keskprogrammis pakkuda savikoja rahva käest. Et suvel vanalinna päevade ajal, kui gildis töökodades käis palju inimesi ja siis taheti seal ka pakkuda neile midagi enamat kui igapäevase töö näitamist. Et siis sa seal niisuguse väikese kava esitasid ja mis materjalid need on, mis, mis luuletused, mis tekstid. Mul on kahe kirjaniku tekstid. Pieter Räkradi, Oskar Vaildi viimane testament on siis proosapala ja vahele jäänud lekitud Emily Dickinson luuletused. See kõik sai kokku pandud koos Katariina Gildi keraamika Ülle Rajasaluga, tänu kellele ma leidsin selle raamatu. Pieter Ecroidi, Oskar Vaildi viimane testament. Meile mõlemale see raamat väga meeldib ja ja me leidsime, et see oleks selline tore asi, mis sinna nende savinõude keskele sobiks. Ja kuna parajasti maa juhuslikult avastasin enda jaoks Emily Dickinson ja siis me leidsime, et see sobiks sinna selle teksti juurde ka väga hästi. Kui saigi, millel on sul aega lugeda ja, ja kuidas sinu suhe raamatutega on, räägitakse, et tänapäeva noored tegelevad rohkem arvutiga ja saavad oma info kõige rohkem sealt. Kas raamat on siis sulle ikka veel tähtis? Ja mina olen nüüd aasta aega elanud täiesti ilma igasuguste televiisorite, raadiote, arvutite ja muude selliste massikommunikatsioonivahenditeta. Ja tänu sellele on mul eriti palju aega olnud lugeda raamatuid ja avastada enda jaoks päris palju uut ja huvitavat nendest. Emily Dickinson luule on väga õrn ja ja habras ja, ja Doris Kareva on sellega väga kenasti tõlkinud. Ma olen kuulnud varem inimestelt, et see on väga hea, aga millegipärast ma ei andnud seda kätte võtnud ja enda jaoks avastanud. Ja kusagilt ma selle raamatu leidsin ja lugema hakkasin. Vaat nii, siin tulebki see välja, et nii paljud inimesed on mullegi näiteks raamatuaasta saadetes mõne raamatu kohta öelnud, et see raamat sattus mulle kätte või, või see raamat tuli minu juurde, nii et tähendab see, see raamat, esemine ikkagi tahan ma tõestada, on ka tähtis. Jah, ta, kui ta peab sinu juurde tulema, siis ta leiab su ise üles. Ilmselt. Nonii mis me siis rohkem siin aega raiskame? Kuulame neid siis seda sinu väikest kompositsiooni. Millest oli jutt. Niisiis teil esineb Kärt Reemann? Koordilas noor prints, kellest pidi peagi saama suurema Nii vägev valitseja pidi temast saama, et tema õukondlased ei lubanud tal paleest lahkuda. Seal pole midagi, mis teid huvitaks, teie kõrgeausus, ütles ülemkammerhärra. Seal on kõigist teie alamad. Ning printsi õpetaja, kes oli põhimõtteliselt kõigega nõus, mida ülemkammerhärra ütles, seletas talle, et kõik autoriteedid laitsid reisimist kui maailma nägemise moodust. Sellel õpetajal olid ka hariduse osas väga eesrindlikud ideed. Noore printsi palee kõige kõrgemast torni tipus asuvas toas. Ei leidunud midagi, mis poleks olnud ilus või harmooniline. Põrand oli tähenes särama löödud porfüürist ning sellel olid pandud Tatarimaalt pärit vaibad. Vaibad, millesse olid kootud India mere tüünest põhjast võetud pärlid. Pildi muutsid täielikuks kummaliste graveeringutegala pasterbiilerid ja egiptuse haudadest pärit rohelisest kivimist tehtud sisustus. Ma elan võimaluses, mis argist ületab seal arvukamad aknad ja uksed. Uhkemad. Hääl seedripuust on seinad. Silm salgab enam veel. Eks kõrgu higi kattus seal taeva taladel. Külaliseks. Ülim. Ja mis ma teen seal siis käe tahtnud välja sirutan ja. Noore printsi toas olid ka maailma kõige ilusamad kunstiteosed. Nii kaunilt töödeldud apolloni kuju, et see näis valguse muutudes liikuvat kõige peenemast siidist kootud gobelään millel oli kujutatud en tüümiani tegelik lugu. En tüümian ei maganud mitte nõiduse tõttu vaid sellepärast, et ta kartis vanadust. Seintel rippusid suured Veneetsia maalid, mille õrnad värvivarjundid ja nüansid muutsid lahingusuitsu uduks ja suured sõjaväed unenäokujudeks. Ning väikeses Ükssarviku vanglist tehtud raamatukapis leidusid esikväljaanded täiuslikestanettidest mis olid nii keerulise ülesehituse ja nii puhta väljenduslaadiga et kõik, kes neid lugesid tundsid, et nad on armunud. Imetlusega vaatas noor prints kõiki neid hunnikuid asju. Ta vist tundide kaupa tüümiani, kobe lääni vahtida ja panna imeks ilu saladust, mis muutub unes veel pühamaks. Mingite puudutas apolloni kuju õrnalt nagu puudutab pime oma armastatu huuli. Mõnikord lugesite soneti armastusest ja tundis näol poeedi pühahingust. Ja ometi oli selles imeliste asjadega täidetud toas kõige imelisem aken milles noor prints võis oma kuningriiki vaadata. See polnud tehtud mitte klaasist, vaid kalliskividest. See oli saaredoon üksi kruusarulli asemel trahvi. Sula, mis oli paljude aastate vältel kokku sulatada tatud. Kõigis sellesse aknasse vaatasid nägid assi säravama nagu päikesevalguses. Ning ometi kumas segunenud vääriskividest saladuslikku valgust, milles aastaajad iialgi ei vaheldunud. Siin ei olnud sätendavad pakastega armutult päikesepaistet. Päev käis käratult töö kannul. Varjud olid nagu plekid virsikupinnal. Me ei saa lubada, et maailma asjad tema kõrgeausust mõjutaksid. Kestes printsi õpetaja. Kui ta kuuleks, et aastaajad vahelduvad, kaotaks ta igasuguse usu, omaenda võimu. Ja ülemkammerhärra nõustus õpetajaga. Valati. Nõnda võitiski poiss, kellest pidi saama kuningas palli tundi sellest imelisest aknast välja vahtides. Ta nägi palee iluaedasid, kus häälitasid toone, kuradi laulsid lilled. Ning aedade taga nägid oma valduste nefriit, rohelisi välju. Lõid maja ümber laksu vood suurt sooja suvetuult. Õndsus, nähtamatu laev seal õhus. Muretult. Ta kapten oli liblikas, tüüril, mesilind, taevalaotus ääretu. Ta õnselik meeskond. Kevad pages suve eest sügispainutus peatalveis. Kuid siin oli alati vaikne. Valgus oli nii rahulik ja selge, et noor Clints õigust tihti kergesse unne. Ja siis ühel päeval. See oli tema 13. sünnipäev. Jäi magama ja nägi imelikku und. Maskiga teejuht viis toast välja juhtiste suure linna tänavatele. Äkitselt leidis ta end üksi vilets seal tänaval, kus üksildane poiss kirjutas seinale. Mina olen. Siin surusid räbalais lapsed end sooja otsides üksteise vastu. Üks vanamees kirjas münti, aga kõik möödujad irvitasid tema üle. Noor naine karjus appi, aga keegi ei tulnud. Need ütles tema teejuht On vaesus ja kurbus. Kui noor prints ärkas, oli tal hirm sest ta ei mõistnud, mida ta oli näinud ja seepärast kutsuste ülemkammerhärra ja õpetaja ning küsis neilt, mis need on, mida ma nägin. Vaesuse kurbus? Õukondlased olid päris hämmastunud, sest nad ei suutnud kujutleda, kuidas prints oma ilusas toas säärased asjad oli avastanud. Need on labased sõnad, teie kõrgeausus mille on välja mõelnud lihtinimesed. Vastase ülemkammerhärra seltskonnas, neid sõnu ei tunta. Need on tühipaljad, sõnad ütles õpetaja. Aga parimad filosoofid ja kunstnikud on nende täielikku paikapidamatust tõestanud. Noor prints oli küll üsna ärevil, kui leppis nende vastustega ning läks uuesti oma kannikesekarva voodisse akna all. Ta jälgis, kuidas viljapuud tema aias õitsesid ja viljad maha kukkusid, ilma et keegi neid maitsnud oleks. Ning ta nägi, kuidas lilled õhu lõhnaga täitsid õhtul oma valge peitsid. Ja siis nägi ta jälle und. Unenägu oli selline. Teejuht riistapaleest välja juhtis suure linna tänavatele. Ta leidis end viletsale tänaval. Kuid nüüd oli õhtu pääse kõle laterna valgus heitis kummalisi varje. Noored mehed rüselesid isekeskis ja noored neiud veetsid aega kaartide ja kivikestega veidraid mänge mängides. Mõni mees ja naine tantsisid rohmakal kivipõrandale palgeliste muusikariistade helide saatel ning teised istusid ja sosistasid pimedates nurkades. Kostis naeru ja veini loksus maha. Need on kirjarõõm, eestlaste juht. Õpi neid tundma. Kui kogu elu kurbuseks peaks täna tulema nad küllap naerdes hajuksid. Nii rõõmus olen ma. Kui kogu elu rõõmud koos peaks täna tulema. Nad poleks pooltki sellest, mis on praegu minuga. Ja kui noor prints ärkas vallastada imelik hirm ning ta hüüdis ülemkammerhärrad ja õpetajad, mis on kirgi rõõm, küsis ta neilt. Ma nägin niisuguseid asju ja need teevad mind ärevaks. Õuanlased olid päris hämmastanud. Need on veidrad ja metsikud sõnad, teie kõrgeausus. Viisakas vestluses pole neid enam ammu pruugitud. Ei tunta seltskonnas, lisas ülemkammerhärra. Ma olen juba 60 aastat seltskonda kuulunud ega mäleta, et neil oleks kordagi mainitud. Aga noor prints oli siiski ärevil. Ta läks akna juurde ja vaatas seda ilusat muutumatut maailma, mille akendama jaoks lõi. Aga siis märkas ta midagi, mida ta polnud kunagi enne näinud. Üle ühe vask rohelise välja ratsutas kauguses grupp žonglöörija tantsijaid. Ning akna kalliski valguses näisid need selgematena kui tema unenäokujud. Nad pidid sel õhtul suures linnas esinema. Muidugi ei teadnud prints sellest midagi. Aga ta kuulis nende hõikeid ja naeru ning tuletasid talle meelde tema unenäokujusid. Noor prints lehvikese hüüdis neid, kuid kaklesid parajasti omavahel ega kuulnud teda. Et endale tähelepanu tõmmata, tagus noor prints rusikatega vastu akent, mis oli habras nagu kõik kaunid asjad. Aga selleks ajaks oli tsirkusetrupp juba silmapiiri taha kadunud. Ilusad maalid ei paistnud enam talle ilusad. En tüümian oli lihtsalt elutu ja apolloni viimistletud kuju, kõigest käsitöö. Mingi väljamõeldis. Kraamatut pahandasid teda sest neis ei olnud sõnu, kirge, rõõm, valu ega kurbus. Ja toa uhke sisustus, masendus, printsi sirgus raskelt tema vaimu ning ta ei saanud enam und. Igal hommikul vahtisin aknast välja ja lootis, et trupp tuleb ehk tagasi. Kui seda ka ei juhtunud, läks printsiga päevaga kahvatumaksjat usasemaks. Kui järsku kokku kuivas kõik. Ent tundsin kaduvat. Varisesid mu paleed, jäi kätte, kerjakott küll haarasin, küll kobasin, liiv sõrmistserises. Kõrb rullus lahti korraga mu kuldseis ridades. Naela otsas rippus veel mu kotiriidest rööguid kus mob, imestan, brokaat, piis kinni, jätan nüüd. Tema õukondlasid hakkasid muretsema. Mulle on täiesti selge, ütles õpetaja ülemkammerhärrale. Et süüdi on pinge, mida tekitavad temas kõik need seadused ja Proclamatsioonid, mida te talle allakirjutamiseks esitate. Mina süüdistan kõiges matemaatikatunde, mida te nõuate vastase ülemkammerhärra. Ta on nendest päris haigeks jäänud. Muidugi ei kuulnud noor prints sellest kõigest midagi siis tõukondlased ei rääkinud kunagi tema juuresolekul. Kui ta neid just esimesena ei kõnetanud. Aga printsi polnud nüüd enam midagi öelda. Päevad möödusid lähedal, hakkas halvem. Ning siis Seitsmendal päeval linna pidustuste lõpul Läksid tsirkuseartistid teel kodumaale veel kord ülemala hiidväljade. Prints nägi neid, tundis nii suurt rõõmu, et ei suutnud end valitseda. Ta lehvitas ja hüüdis neile. Palun peatuge, palun tulge oma värviliste ratsmete ja kirevate röödega minu juurde. Aga nad ei kuulnud teda, sõitsid edasi. Meeleheitel võttis prints apolloni kuju ja viskas selle läbi kalliskividest akna. Oodake mind. Hüüdis ta. Ma tulen kohe. Aga tsirkusetrupp oli juba kaugele jõudnud ning keegi neist ei vaadanud tagasi palee poole, mida tunti säänsugi paleena. Ja siis tundis prints suuremat kurbust, kui ta oli üheski unenäos kogenud ning hirmsamat valu, kui tema teejuht talle kunagi oli näidanud. Ta leidis sardovneksistikalisaberrell iste akna sakilise killu ning surus uhke ammuse alluma rinde kabades kalliskivitüki endale südamesse. Hing jõudis lõpul Ning tema kaasas lihtne kleit, teed algas päiksesse. Ta habrast kuju võisid Velvast inglid silmata. Heidides surelike seast ja enam leidnud. Tsirkusetrupp kuulis kauguses nõrka heli. Mis see oli? Küsis rändlaulik enda kõrval ratsutavalt käädvuselt. See kõlas nagu purunema klaasihelin või rannale murdunud lainekohin. Vastas kääbus. Räägid sina ka lollusi, puhkes rändlaulik naerma. Ning trupp jätkas teed. Kuuldud väikese kirjandusliku põimiku esitas Kärt Reemann.