Aastad lähevad ja elu läheb edasi ja meie läheme eluga koos. Ometi jääb midagi meist maha tehtud töö elatud elu ja kõik see, mis enam tagasi ei tule. Aga just seal elatud elu läbi oleme need, kes oleme. Kui kaugele lapsepõlve? Ralf Parve viivad teid tagasi mälestused. Oi, seda ei oska nii järsk üteldagi, ma usun ikkagi kuskil nii teise ja kolmanda eluaasta vahel ikka mingisugused pildid nagu kangastuksid siiski. Kuskilt on meelde jäänud, et jalg on valusasti ära löödud ja ema või isa, kes siis on hea sõnaga seda ravitsenud. Võib-olla kuskilt on jäänud mingisugused hommikused ärkamised või, või vannitamisest Tseenid mängimine liivakastis. Rakvere päevist ma olen Rakveres sündinud. Sealt algab meie mälestuste maa. Kui vana olite siis, kui Tallinnas Tartu maanteel peeti suurt kohtuprotsessi? Kui te mõtlete protsessi, mis dokumentaariumi aluseks oli, siis olin Mayuppa kaheteistaastane. Seda ei ole palju veel akadeemiliste juba tähendab, te olite poiss, kes siis juba palju mõistis. Küllap jah, vähemalt mingid vahetud mälestused on sellest ajast olemas. On öeldud niiviisi, et me tuleme oma lapsepõlvest nagu ühelt maalt, son eksib, prii ütlemine paelub teid eksemplari. Ma ei kujuta ette, et see raamat üldse ei võiks kedagi paeluda. Kiindumused, tema kindlused on olnud inimesed. Teiegi innused niisamuti, iga kirjaniku kindlused on inimesed. Ometi olete te ka oma vastvalminud ja nüüd trükivalmis kogu nimetanud pealkirjaga kiindumused pilte ajast ja inimestest. Missugust perioodi see kogumik sisaldamisest materjal? See sisaldab rohkem siiski juba täismehe hea kogemus, ta hõlmab ühtepidi sõja-aastaid, tõsi küll, jah, tagasivaadetega ka ennesõjaaegsesse aega. Kõige ulatuslikum on siiski võib-olla sõjajärgsete aastate osa selles raamatus. Alles söödi sõdurisuppi lauluväljakul ja pärast nõukogude võimu taaskehtestamist olid nemad ju Eestis uue elu loomise alustaladeks. Aga ikkagi nii pikk ajavahe, kas ei ole nii, et vahel nimed või näod kipuvad ununema või lähevad segi hoopis? Seda tuleb ette muidugi. Ja ma pean ütlema, et loomulikult jäävad eredamad inimesed, eredamad, faktid või sündmused kuidagi püsivamalt meelde. Ka säilivad eredamalt meeles just nooruses kogetud sündmused ja seigad. Mitmed päris viimaste aastate juhtumeid seevastu kipuvad kuidagi hoopis rohkem siginema. Võib-olla asuvad meie mälestused kuskil kaugematel tagumistel ajuriiulitel, kui nii võiks öelda, kust need mindini omamoodi elektron lülitusid. Kindla impulsi tõukel võib siiski esile tuua. Taaselustada see tähendab. Ühe olulise hetke meenutus võib korraga käivitada kogu süsteemi, nii et kutsub nagu programmeeritult esile terve meenutustetulva. Ja siiski oleks vist patt, kui me toetaksime ainult nendele hetke improvisatsioonidel, et me leiame sealt kaugelt mäluriiulilt selle vajaliku. Ja sageli saame me sealt küll kätteelamuse, aga mitte enam, kuhu päeva fakti nime, mis nii kultuurilooliselt kui ka kirjaniku töö jaoks on samuti väga tähtis. Kahtlemata tuleb väga palju püüda asju üle kontrollida. Ei tohi kindlasti ainult omaenda mälu usaldada. Kas te kunagi olla kirjutamat pidanud päevikut, et Nõukogude Eesti vabastamise päevil? Veidi aega? Sõjajärgsel perioodil, hiljem ma olen teinud küll märkusi, olen fikseerinud mõningaid huvitavamaid jutuajamisi inimestega. Mõtteid. Aga siin tulebki nüüd see probleem, et kui möödunud sajandite kultuuriloost on meile väga hinnaline kirjavahetus mis on suurtesse kaustadesse ulatuv ja mida metalletame meie vanade kirjanduse meistrite kohta, kui kõige hinnalisemat vara praegu meie kirjandusmuuseumis sky siis Ralf Parve võtab hommikul näiteks viis-kuus tähtsat telefonikõnet, aga nendest ei jää ometi midagi järel. Selles see asi ongi, et tänapäeval ajab asjad tõesti härra Kask, telefoniga võib tunnikene kohvikus või kunstiklubis ja sa räägid ühe probleemid kolleegiga või sõbraga selgeks ja sirgeks ja tõesti need jälgijad jääb märksa vähem. Aga teiselt poolt muidugi igasugune faktiline materjal, selle säilitamine on onu kultuurilooliselt muidugi tohutult oluline. On kasvõi oma väheste kirjanduslooliste uurimuste juures teinekord eriti tunnetanud faktilise materjali hinda uurib mõnda nähtust mingit lõiku inimese elus ja tegevuses ja kuidas tahaks kõigest sellest rohkem konkreetsemalt teada. Aga igasugused kirjalikud kinnitused, kaasaegsete hinnangud, dokumendid puuduvad. Isegi autori pühendus, raamatul võib vahel avada tema iseloomu, suhtumist maailma asjadesse ja nii edasi. See on kogu sellise faktilise materjali tähtsus, mis on lähtebaasiks ka tänapäeval kirjanikutööle. Aga üks niisugune probleem, kui me tuleme tagasi just mälestuste ja möödaniku juurde see on mälumasina omalaadne, selline omadused ka säilib paremini meeles see, mis on olnud ilusat ja kaunist, aga vahel on ka niiviisi, eriti kui nüüd sõjamehed kokku said oma 30. tähtpäeval, et need möödunud aegade jutud aastast aastasse paisuvad ikas suuremaks nagu omamoodi lumepall nagu laviin. Ja raske siis hakata seal seda kunagist fakti seda lähtematerjali otsima. Ühesõnaga me vaatame nagu teise pilguga nagu, nagu valguses muidugi kat minevikule. See on õigus, muidugi ajaline distants muudab muidugi paljusid asju. Ma ütleksin nii, et aegliv kõigepealt nii mitmedki teravad nurgad. Ning ühtaegu võimaldab kuidagi üle vaatlikumas objektiivsemalt suhtuda kunagistesse sündmustesse nähtustesse. Ta oma ilmuvas raamatus kiindumus, et ma jutustan muuseas ka ühest rängast peatükist oma elus. Ma veetsin sõja päevil kuus kuud halvatuna nõndanimetatud surijate palatis. Ja oleks muidugi äärmiselt võlts öelda, nagu oleks selle palati tume vari lahkunud melust. Ja ometigi nagu kogu sõjast niga Neist haiglapäevist säilib mingi üldmälestusena, kui nii võiks öelda ikkagi kõik inimlik, kõik seltsimehelik, kõik headuse ja elu poole pürgiv. Valveõde väga noor, ilus ja tõsine, kes nõrga öölambivalgel peaaegu hommikuni õpib arsti eksamiks. Päevase vahetuse õde on neile kraadiklaasid kaenla alla pistnud ja jälle ära võtnud ilma et keegi selle toimingu juures oleks ärganud. Ainult mina emaga. Kannatan viimaselajal unetuse all ja liikumatuses teravnenud meeltega tajun seda, mis toimub vanas koolimajas vaid tänaval. Aja pärast on trepilt kuulda aeglasi samme ja sõõrmeisse imbub nõrk toidu lõhn. A tähendab sanitarid Tarivad kohale paaki hommikupudruga. Kuid esiotsa on mul aega tegeleda oma mõtetega. Pudrulõhn meenutab mulle ikka ja neid aegu, kus ma veel iseseisvalt suutsin süüa ning seda hetke, kui hakkasid ilmnema halvatuse esimesed tundemärgid. Ja ühel päeval, kui haarasin supitaldriku järele suutnud sõrmed seda kinni pidada. Taldrik libises peost põrandale ja purunes kildudeks. Seda kisa, mida sanitar tõstis. Sõjaaeg pole nii kerge uusi taldrikuid muretseda. Lisaks peab ta veel põrandat kasima, nagu poleks tal juba niigi küllalt tegemist. Ja ma tulin haiglasse sisse päris lihtsa hädaga. Arstikeeli kutsutakse seda furunkuloosis. Polguisolaatorist saadeti mind õige varsti edasi diviisi metsampati, kus püüti teha kõik selleks, et ma tülikas tõvest vabaneksin. Metsam pat. Kohtasin seal kaht tuttavat inimest. Üks oli kunagise klassikaaslase Felix Tammel noorem vend Boris kes paranes juba omangeenist. Ta istuks pidevalt mu aseme juures ja puus juttu. Rääkis, et olid kohanud väeosas paljusid ühiseid tuttavaid meie kooli sõpra Jüri Järvetit, vendi Johannes ja August seppa tuntud spordipoisse Lembit Kiisat, Eduard raamatut ja mitmeid teisi. Aga asjatult oli ta otsinud oma vanemat venda. Teine tuttav inimene, keda nähes rõõmsalt üllatusin, oli Miki. Ta töötas siin metsasanitarina. Enne sõda armastasid Tallinna noored istuda väikeses kohvikus kullassepa tänaval. Käisin minagi noore sule rüütline seal. Kui kauge tundub nüüdse muretu aja surnuks löömine tolles väikeses hubases kohvikus mille külastajad peaaegu kõik 11 tundsid ning olid personalile täiesti omainimesteks. Ka Miki töötas seal ettekandjana. Õige nimi oli metalund ja see väikesekasvuline armus. Neiu ei pahandanud sugugi, kui teda mine tea, kelle poolt pandud hüüdnime järgi kutsuti. Alati oli ta lahke ja heatujuline. Kuid vahepeal on palju muutunud. 24 aastane meta tegi läbi ränga lahkumisteekonna Eestist, töötas mõnda aega tagalas kolhoosis ning saabus hiljaaegu vabatahtlikuna diviisi. Dali muutunud tõsisemaks. Toimetas asjalikult naride vahel, kus lebasid haiged ning meie lühiajalistele vestlustel, rääkis sisendavalt et pole teist võimalust koju tagasi pääseda, kui ainult võideldes. Ütlema tähendab mitte ainult mobiliseeritud mitte üksnes nõukogude aktivistid, kes pidid Eestist lahkuma. Avaike päris lihtsad inimesed jätsid vabatahtlikult maha kodupaiga sest ilmselt tuli neile oma kindel suhtumine fašis misse. Palatikaaslased on mulle rääkinud ja ajalehtedest lugenud, et nõukogude tagalas viibivad ka paljud kultuuritegelased nagu Paul Pinna, Ferdis, Anna mees, Mart Rungi, Aleksander Arder, Elsa Ratassepp, Olga Lundi, Eduard Tinn, Terje Kukk. Samuti paljud kirjanikud. Mobiliseeritute kanasi selgem kroonu käskija, vaistlik kohusetunne. Ehkelt Tallinnast lahkudes, kui sadamasse marssisime, leidus üksikuid, kes rivist ära kargasid. Kuid siiski allus valdav osa poisse distsipliinile ja kuigi nende maailmavaates valitses veel täielikke virvarr, asusid nad kaks nädalat pärast sõja puhkemist laevadele et alustada oma teadmatut teekonda. Vaat ilmselt ongi niisugustele nähtustele, isegi kui me jätaksime kõrvale faktilise külje ja memuaarilise tausta just inimeste kujundav tähendus kunagi nendel aegadel, mis nii nagu te olete nimetanudki läbi alateadlase, on teinud meid selleks kes me täna oleme. Aga ka needsamad maaslamaja mõtisklused panite kirja või nad on avaldatud 1965. aastal. Ajalise distantsiga mul meeles teie eelmisest kogumikust, need on mõttematkad 1963. aastal ilmunud ja neist päevadest mõeldes taltsamalt minu eilase sõduripluusi alt süda tuksuma seda iial ei harju. Ja lõpuread on teil ka endal meeles. Minu aastad on need minu põlvkonna teed. Ja nii ongi, selles on võti väga palju mõistmiseks, mis on aegade jooksul kirjutatud. Kirjandusliku töö kõrval paeluvad teid publitsistlikku žanrid, olgu see siis meenutes memuaar või, või, või reisikiri. Kui te vahedaksitegi praegu põgusalt lahti mõtestada kirjaniku ja publitsisti rolli ja, ja vahekorda. Mulle tundub, et publitsistika kirjanduse lahutamatu osa sealjuures ei peaks publitsistikat samastatama juhtkirjaga. Viimane on siiski eeskätt teatav suunda näitav või määra seda otseselt. Propageeriv žanr maetakse publitsistika ilukirjanduse osana või ka iseseisva žanrina eeldab enam autori isiklikku suhtumist probleemidesse konkreetsesse tegelikkusse, kultuuri, poliitikasse muidugi kindla idee, koguni ideaali nimel. Publitsistika võib olla puht ilukirjandusliku teose koostisosa. Võtame kas või näiteks Brehki, Ardu, Roy või šveik teises maailmasõjas. Feuchtwanger, Ri, antifašistlikud romaanid kas või või hooguti, asemik ja sõdurid koguni praegu kuidagi nii elevust tekitanud raamatus Saul Bello härtsukes. On ju tegelikult väga palju publitsistlike kõrvalepõikeid, publitsistlikku hinnangud ajajärgule, ühiskonnale, autori suhet selle ühiskonnaga. Eks ole see kõik publitsistlik, kui võtame meie oma eesti kirjandusest esimeste meelde tulevad kas või August Jakobsoni näidendites on küllalt suur publitsistlik erikaal Juhan Smuuli polkovniku lese svoi enne kui saabuvad rebased. Ja minu arvates publitsistika parimad näited on kindlasti ka reisikirjad meil kasvõi tsentri ja Tuglase sõna, kirgas ja ere reisikirjade pärad. Või siis Smuuli ja paljude teiste nõukogude autorite raamatud oma aktiivse ellusuhtumisega. Siin me võime õieti siis nagu teha vahet, üksus on kirjaniku otsene publitsistlik looming, tema artiklit, tema sekkumine ellu ka tõepoolest, nii nagu nimetasite, Juhan Smuul tuleb siin alati meelde, sest sageli aegadel, kus meie ajakirjandus vahel sellise Ast kasvatatud tütarlapsena mõnestki teravast probleemist püüdis kõrvale vaadata, tundis muul otseselt kohustust sekkuda nendesse probleemidesse ja teravalt publitsistlikku nendele reageerida. Ja teine on siis seesama liin, mis läbi kirjaniku loomingu läbi tema kirjanduslik puhastustule ometi säilitab oma publitsistlikku mõju ja sellest vist küll mitte ei vähene teose kirjanduslik ja, ja elamuslik väär. Ma ei söandaks ka seda mitte väita, sellepärast et et lõpuks, isegi, kui me jõuaksime otsaga tagasi kuskile antiikautorite juurde, siis me leiaksime ka nende juurest publitsistlike kõrvalepõikeid, publitsistlik käsitlusi, päris meie kaasaegse, nii žanri märkmiku järgi. Ja kui me läheme tagasi eesti kirjanduse ajalukku, siis on ka meil sealt küllalt näiteid tuua alates Tammsaarest sirgest või veelgi. Joon sülg ei olnud kuni nõukogude ajani välja ütlema, sama sirge oli ju väga aktiivselt, sekkus ühiskondlikesse probleemidesse. Või võtame Aadu Hint, Erni krusten, kõigil on olnud ütelda otsene publitsistlik sõna ajakirjanduse kaudu. Ja ühel või teisel viisil ta muidugi leiab oma kohaga puht belletristikasse. No kasvõi tuleksime tagasi, millest alustasime teie dokumentaariumi juurde, mis on üks viimase aja kõige ilmekamaid näiteid. Faktilise väga suure hulga faktilise materjali läbitöötamisest, mis lõpuks sai kirjandusliku vormi. Ja sealjuures oleks ka olnud võimatu nii suure hulga tegelastega teose juures üldse hakata välja arendama mingit teost kindlate karakteritena arendusega, isegi karakterite kokkupõrgete ka ta oli igal juhul jah, publitsistlikku Lähtealusega ja sellisena ta ei saanudki teistmoodi väljendada seda oma aja kahe maailmavaate konflikti, kui ainult publitsistlike üldistuste kaudu. Näiteks algimpulssi võib-olla võime otsida kuskilt ka nendest aegadest, kui olite, nagu ütlesite, 12 aastane poisike? Kindlasti sealt jäi mingisugune ebaõigluse võitluse tarve verre, ma isegi ütleksin niisuguse frakti. Et ühe dokumentaariumi osalise noorem vend oli minu klassikaaslane õppisime ühes ja samas klassis tollal, kui toimus kommunistide vahistamine ja järgneb kohtuprotsess. Nimetasite siin ka reisikirja ja teie perekond koostiliplometiga, olete tuntud seal žanri häid viljelejad, meil. Jah, kuigi ma ütleksin, et põhimõtteliselt me oleme oma oma reisikirjades püüdnud keskenduda enam ühe või teise maa kultuurielule, eeskätt selle ilminguid ja kõigepealt kujutavale kunstile, teatrile, sest me mõlemad armastame ning kujutavad kunstnikuga Beatret. Ka käesoleva aasta algul Loomingus ilmunud Budapesti ja Varssavi reisimärkmed on nagu nendesamade väidete kinnituseks. Mulle tundub Ehk see ongi nii, et kirjanik on siin ühtaegu informatsioonitooja sealt, kuhu iga raamatu lugeja mitte ei satu. Samal ajal on ta ka sellisena kultuuriväärtuste kultuuririkkuste vahendaja. Aga vaadake, nüüd tekib siin nagu, nagu mõningane paradoks või sest te kirjutasite väga paeluvaid reisikirju sealt, aga ma ei mäleta, et oleksite kodu Eestis võtnud sõna ühe või teise teatritüki kohta. Ja üldse mulle tundub, et nagu kirjanikud väga harva reageerivad Seal muide pöid mal mõnel suuremal koosolekul, kus on kirjanikud ja teatriinimesed kohtunud, olen ma söandanud sõna võtta. Aga jah, nii jooksvat tead, arvustust ei ole tihanud nagu kirjutada. Jah, aga kas see peabki olema teatriarvustus või ongi probleem siin selles, et meil see professionaalne teatriarvustus on nii omalaadi teaduse tasemel, et me enam subjektiivseid arvamusi ei julgegi? Käelda nimelt mulle tundub just, et asi ongi niimoodi, jumalale näiteks mõeldav, et kriitik kirjutas teatri retsensioonis. Nokas võik, Paul Pinna kohtaid pinnali ehk pinnalik või Hugo Laur oli oma tavalises sõiduvees. Tänapäeval niisuguste tühi fraasidega välja tulla ei saa. Nõudmist on teised ja suuremad. Mida kirjanik siiski vahel teha, ehk võition, kirjutada üldistuvamaid artiklit tõesti analüüs ja sellest, kuidas üks või teine lavatükk kui kirjandusteos leiab realiseerimist, tõlgendamist laval elavas esituses. Atribuut spetsiifilisse kööki tungimine oleks aga vist riskantne tänapäeval kirjanik saab kõnelda ikkagi üksnes kunstiteosest. Kui resultaadi tervikuna, mitte seda asjatundlikult üksikosadeks lahti lautades ja, ja uuesti kokku panna, siis mulle tundub Nii minule tundub nüüd ka, et ma olen üsna palju pattu teinud ja ma olen meelitanud teid vestluse juurest kogumikku ümber nende teoreetiliste probleemide mõtestamisel ja mis ka sellelt aastalt nagu kerkivad esile põgusaltki, lasta käia pilgul üle üle sisukorra, siis me märkama sinine korjuski nimetasite väga erinevatest perioodidest kirjutusi samuti ka väga erinevatest inimestest ja siin tekibki omamoodi küsimus kirjaniku kui kultuuriloos, säilitaja ja vahendaja tähendusest meie ühiskonnale. No ma ütleksin, et, et juba aegade jooksul on kirjanikud nii või teisiti püüdnud kõige muu kõrval talletada. Me säilitada ka kirjanduselu ja üksikute kirjaniku inimeste ja isikute mälestust. Kui kõnelda kas või ainult üksnes niisukust uurijatele äärmiselt hinnalistest allikatest, nagu näiteks Akkermanni kõnelused Götega, Sten Dali või konkuride päevikut prussoni dolfranstoa, Tukletes ja niisugused asjad kogu niisuguse ühiskondliku pildi kõrval, mida, mida annab kirjanik oma ilukirjandusliku loominguga võib olla, maksab tal ka siiski oma kolleege oma lähedasemaid inimesi kuidagi jäädvustada tulevikule. On nii, et raamatusse raiutud sõna on sinna raiutud nii nagu seda tehakse kirjatähe abil. Aga isiklikud muljed nendel on oma väärtus. Isiklik suhtumine peegeldub ka sellest, kuidas inimene ühest või teisest muljest mälestusest kõneleb. Seepärast lubagegi neid kirjutisi, mis teil näiteks selles kogumikus on, kas allest võise päris nüüd teada saada ka teie oma suu kaudu, mis on siiski pisut teine kui see, mille olete kirja pannud. Jah, te nimetasite siin August Alle ja Johannes Tsemperit. Ma pean ütlema, et et nad on mõlemad mulle isiklikud elus palju andnud kui inimesed ja ja kui kirjanikud, suur lugemus, kirjanduslik maitse, huvide äärmiselt avar haare. Need on järgimist väärivad jooned. Kui inimesed olid nad loomult muidugi väga erinevad. Alle oli joviaalne, kergesti süttiv torm ja lärmi armastav kõike nii meeldivat kui ebameeldivat alati sirgjooneliselt välja prahvatav laianatuuriga. Sealjuures loomingult küllalt kasin. Seda nii häirivad ränga enesekriitilise meele kui ka muidugi korra päratute eluviiside tõttu. Nii paljude mõnusate olemuste juures pillase raiskas ta oma vaimukaid sõna rakette, ilma et oleks neid loomingus realiseerinud. Mehed naljatas, et tihtipeale, et peaks stenografisti siis magnetofoni laialt käibel ei olnud, et peaks panema stenografisti kõrvale, kui Halleviina võtab, sest tema loomingu parim osa lendab lihtsalt jakku. Jah, allenate Uurali selline Semper oli muidugi hoopis teine. Tohutult töökas, äärmiselt põhjalik, tugevalt ennast valitsev. Inimesena oli ta väga diskreetne peenetundeline. Tihti arvati, et ta on kuiv või koguni kõrk inimene. Kaugeltki nii jäi, see ei olnud. Pigem oli ta ehk tagasihoidlik, koguni häbelik. Ma ütleksin, häbelik oma tunde väljenduses. Aga kui ta kellegagi kontakti ühise keele leidis avanist äärmiselt inimliku, rõõmsaloomulise, toreda inimesena, huvitavamat vestluskaaslast kui Semper, on, on raske kujutleda. Ma arvan, et vähemalt jaoti olen idiooni raamatus kiindumused suutnud fikseerida või iseloomustada. Ja mitte ainult alle või või Semperi puhul. Ja ometi kutsusime teid siia, mitte ainult selleks, et saada teada, mis seal uues raamatus oleksime võinud ka oodata vaid me tahtsime teiega natuke lähemalt tuttavamaks saada. Kas teile ei tundu, et kas see on omamoodi loogiline huvi, et inimesed, kes loevad raamatuid, mida kirjanikud kirjutavad vahel tahavad tõesti midagi teada ka nendest kirjanikest endist, sedasama, mida annabki kogu maailmas praegu väga populaarne memuaariline kirjates mälestusteraamatut ja sedasama, mida annab ka vahet kohtumine teie. Aga jah, ma arvan küll, et niisugused uudishimutsema, millised on mõndapidi ehk õigustatud aga teiselt poolt mitte võib-olla alati ja kõik, kes ei ole võib-olla oluline On kirjamehe, need on tänase päevani, kes armastavad kirjutada pseudonüümi all. Traavenistan nii palju juttu olnud. Tähendab, sõltun ülalraamat välja jõuab. Loodan, et ta ikkagi veel selle aastanumbriga ja selle aasta sees tõesti ilmavalgust näeb. Selleks ajaks peavad olema juba need mõtted ammu unustatud ja juba Uuedki tööd ehk hakkavad valmis saama või olete sõnaaher sel leiuta? Taevas jah, ma praegu oleksin küll, ma ei tahaks eriti veksleid välja anda, mis saavat. Äkki punastamata.