Ma istun siin teist päeva nagu tumm. Vaikin ja kuulan, kuulan ja vaikin, midagi on juhtunud, kas minuga või Ameerikaga. Me oleme, aga sina oled näinud, mis seal seda Ameerika ei ole läinud ja sellepärast on teil erinevad vaated tulevikule. See on tõsi, aga see ei ole veel kogu tõde, muidugi täit tõde leidub ühesainsas kohas, kus taevariigis. Jää kuuldumitas ka kolm aastat sõdid, aga temal oli see nagu hane selga vesi. Sai kuus aumärki. Kas ta ikka veel kannab koloneli mundrit? Enam mitte, alles kuu aega tagasi kandis veel küll kolonel kuu. Koguda suurest mõistusest hoolimata meeldis talle pööraselt, kui teda koloneliks nimetada. Pärast keegi enam muud ei teegi, kõik räägivad ainult selles. Ma ei ole sind terve igavik näinud. Uus geniaalse saadik. Seal siberis paistes, jood rängasti. Natuke rohkem kohalikult, miks Gnookrotsen maailma ebatäiuslikkusele siia kirjutada artikleid selle kohta, et bolševikud on kõiges süüdi, jää peal ja süüdlasi leidub. Lageeriutakse suurema mõnuga, et kõiges on süüdi mister hõõrst. Tol ajal aga et seda ära ei trüki. Muide ükskama kõik mees, ma ka kirjutaksin, maailm ei saa sellest paremaks ega halvemaks, mis siis kavatsesin seda vahest hardid kolkida. Rose on hoopis teine asi. Kaht venelast, kellest ta kirjutas, kohtasin marindel Elbe ääres ja jõin nendega koos tullu kurvalt, võtku ajakirjanikud nagu minagi. Miks ta neisse puutub, kas maailm temale kitsas on, ka selles liiga vähe skandaale on, ilma et tal tarvitseks sõjakirjasaatja vanu sõpru puudutada. Siiga. Kui ta vene ajakirjanike kohta kurat teab, mida kirjutab, siis ma ei saa ju temale omal ees vastata, et see lai oma peremehe tõttu saan mina venelaste poolt ainult veel hullemad laimu kirjutada. Aga hääldile päev korda ilma põhjusi seletamata, vaikides vastu hambaid anda. See oleks väike lohutus. Saju tunned minu filosoofiat, maailmas pole niikuinii moraalil löögi, koor temaga ärgu olgu, aga oma ringis elagem ilmasigadusteta. Seni kui sõda käis, tundus mulle 100 korda. Pärast sõda peab kõik muutuma, peab. Sõja ajal võeti meid hind laenuks ja nüüd ei taheta võlgasid maksta. Headel lootuste pauku nupiläinud mu kallis. Kui ma praegulis 20 aastane, siis hakkaksin ehk mässama, saadaksin kõik kuradile ja läheksin kommunistide juurde. Nemad ehk meeldivad mulle lõppude lõpuks rohkem kui kõik teised. Aga ma olen 46 aastane ja mul on halb harjumus täpselt 75 dollari eest nädalas viskit käänida, mitte tilkagi väär. Enne sõda jõid seal 50. suli ööl sõda 15 aastat tagasi, kui ma veel alla käima polnud hakanud ja ei ma üldse vähe. Selle eest aga lubasin ma endale oma artiklites palju vabadusi ja mister worst leppisin endaga päris kenast. Nüüd aga olen ma enda tööjas kirjutanud seal suure vaevaga 200 dollarit nädalas. Ja peale ajakirjanike kohta käivate sigaduste kirjutan ma kõike, mida suvatseb soovida. Minu kallis peremees, olgu ta neetud sinu oma. Müütuda Eesti Võsul on õigus. Minu peremees on parem määr, sinu oma parem pool, kaitse. Üldiselt aga kuuluvad saamas jalgpallimeeskond. Lõppude lõpuks, kui kõik oleks vastupidi ja mitte bob moor ei teeniks väändunud vorsti juures vaid hääldol first bob arsti juures, siis ei lubaks mina temal ka mente kirjutada, mida teema tahaks, vaid sunniks teda kirjutama seda, mida mina tahan. Ja mida sa tahad. Praegu ei taha ma enam midagi. Ma tahaksin, et mul üldse poleks tarvis kirjutada ja ma siiski saaksin oma 200 dollarit. Aga kahjuks võima. Kas ma sõidan Venemaale? Sina oled minu ainus sõber sinu ja on praegu minu ja 30 toad ja. Majake 100 miili kaugusel New Yorgist, 15000 sisustus 5000 10000 mustade päevade jaoks või võimalus aasta otsa kirjutada, mida IŽ. See tähemida eelsed. Tõsi küll, teisest küljest Aga kes olen, ma ei räägi ta sinule asja teisest. Ja anname nõu, sest praegu on kõik asjaolud kokku saada, tunud Paavo oma edust hoolimata meie perre närvitsevad Nad teavad sama hästi nagu meie mõlemad, et pool Ameerikat ei mõtle hoopiski mitte nii, nagu meie nimel kirjutame. Me oleme nagu ette kleebitud Haabli, kisu habe maha ja mine sa tea, missugune on siis nägu selle taga. McPherson vajab sind sinu esimesel sõjaaegse Venemaa raamatu pärast, mida kiitsid isegi venelased, Tseedeemsin lugejate silmis Bowiektiivseks just siin ja just praegu. Meie joome sinu raamatu terviseks või miks raamatu, milline loll, aga Saidluse terviseks jooma, kui tuleks juua tervenemise auks kiru tervenemise au. Sinu kolmegümnetu all ta muide bob, sulle leidub pooltsadat homse kössis minul tuhtu Raab olu. Õhtul pole mul iialgi ära. Läätse tee on köik, mis mul on 18 dollarit. No hea küll, ma Pummeldasenile džässiööklubis ja unustasin hoopis, et mul hommikul tingimata on tarvis osta see väike asjake näitud Chessile ja ka ju ta ei salliks mind, miks Ühegi minu sõbra naine ei salli mild. Maa liig, on nende abikaasade silmade nagu igavene meeldetuletus vallaliste meeste paremast maailmast ja seda naised ei salli. Anna mulle peenraauto ja sina heady.