Kard märkas pärgik käes kelluv vanaduse päevad et tema silmad nõrgalt läevad. Kuid eks ka selles hädas abi leida või ta oli kuulnud ja kes teab, kus tõi peotäie bril keerutab neid iial. Küll klaase, koputab ja istest kakub kordiale, nuusutab, siis lakub pealaele, upitab, seab käpa labale. Kuid abi neist ei saa. Räengs ta kirub loll, vaid olin ma jäingi inimeste loba uskuma. Ei nende narri meestel ole mingit äärt ja kasu prillidest ei jõhvi väärt. Ink pärdik, nii kui kättemaksu Hi-Aas ja püüdbaas vihas kõik prillid vastu kivi puruks pillub, et ümberringi lendavad vaid killud. Ei nõnda tallitavaid ahvisugu ka inimestega tihti sama lugu, et daater võõriklus kõik eagi halvaks teeb eel hullemal, kui võhikule ei, Moost seest teadagi ei aita ainult sõim. Luust vaid vaata, aga kui püha lihtsameelsus vihaselt keeb ja kallist äsjast soid idaga