Mu kallis kukeke, sa laulad väga vapralt. Kuid hiina käokuld nelinud, kuis kukud, helisevalt haapranud, kes meie metsades kyll vääriksin? Yht soodub, kuulaks sind, jäitab hari mõnu. Muugauni. Kui vahel vaiki, jääd. Ma ei leia sõnu, kuis ootan siis, et sinu rõõmus rind veel tõuseks kaard ja nokakene puhkeks taas laulu hoogs, nii uljaks ja nii uhkeks on lihtsalt võrratu laululugu, mis on suu kõrval ööbinud. Kude sugu, ma tänan sind, kuid laul, mis sinul rinnust, Me kõrvus heliseb kaapanaadisi linnustunud kaunim kaunimat ei olla või? Nüüd tuli varblane ja sõna sekka, lõi. Ehk jätate Yogiido kometi? Laul on kehvavõitu, ometi. Kõik meelitused samale ükskõik kas ütleb kukk või kägu. Kukk kiidab käädu nagu jaksab ja kägu kiitusega Kuke kiitust maksab.