Tagasi mõteldes täna möödunud 35 aasta jooksul tehtud tööle diaatris. Kerkivad esile mitmesugused mõtted. Meenuvad teatrites, aastat, kodanluse ajal, millised mälestused ei tekita erilist rõõmutunnet. Teatri ja näitleja olid tol ajal kodanluse koorekihile peamiselt lõbustusvahendiks. Ning näitlejakutsele vaadati vägagi halvustavalt. Alles nõukogude korra kehtestamisega Eestis saime meie näitlejad teada ja tunda, millised suured kasvatuslikud ülesanded on diaatril nõukogude ühiskonnas ning milline suur osatähtsus on selle juures Nõukogude näitlejanna. See uus olukord täitis südant erilise rõõmuga ja innustas nagu uuele loomingulisele tööle. Peale oma otsese teatritöö on Nõukogude näitleja tavaliselt ka aktiivne osavõtja ühiskondlikust tööst mis suuresti aitab rikastada Nõukogude näitlejatöö kogemusi, ilma milleta pole mõeldavgi meie igapäevane õige loominguline. Täna tagasi vaadates oma tehtud tööle tunned, kui palju oled veel võlgu oma kaaskodanikel. Partei ja valitsuse hoolitsusel on nõukogude näitlejal kõige avaramad võimalused töötamiseks sellel armsaks saanud tööpõllul. See kohustab andma oma kodumaa ja rahva teenindamiseks kogu oma jõu ja ande. Ja kui sellel alal on veel võlgnevusi, siis kohustub rakendama kogu oma jõu, et vääriliselt teenida oma kodumaad ja rahvast.