Isiklike mälestustega on lugu nõnda, et inimestest ja sündmustest ununeb tihti kõige tähtsam. Ja meeles püsivad visalt mõned sootuks tühised üksikasjad. Umbes nii nagu maanteel käies võib tähelepanu köita mõni särav kaste Dirk tee ääres või möödalendav liblikas. Aga sellest, kuhu see maantee sind viis, pole mälus jälgi. Nii ka käesoleval korral. Kõigepealt paar sõna tema teostest. Juba lapsepõlves sattus mu pihku koguteos, lõbu ja teadus mille esimesed leheküljed olid ära rebitud ja mis algas leheküljega, kus pealkirjas seisis Astla vastu. Mida see tähendas, mis tähendas Askla? Proovisin mitmel korral seda uudisjuttu lugeda, aga komistasin veidrate sõnadele nagu kameeleon ja kempama ja nii edasi, mis mulle võõrad olid. Jutu algus polnud ka ja kohane tuli oodata täiskasvanuks saamist siis Vilde tokerjad, mida te tunnete, tokerjad, hääbuvad, Togriat hääbuvad ja siis kratt, kes nutab nii nagu jookseksid jänesed plektoru mööda igaviku poole, murumunad suus. Need tekitasid kooli tublisti nalja ja muutusid kohe omavahel populaarseks. Siis eriline mälestus prohvet Maltserdist. Seda raamatut, seda paksu köidet lugesin suvel maal väikesele seltskonnale ette. Naised heegeldasid või nokitsesin midagi näpu vahel. Aga nende huvi raamatu vastu ei raugenud. Kuigi kuulajate hulgas oli usklikke, kellele Vilde jumala valatused võisid kõrvad huugama panna. Ja mis puutub mäeküla piimamees, siis andis selle lugemine erilist lisalõbu veel see et autor puistasin uusi tundmatuid sõnu otsekui käissest, nagu poleks ta tokerjaid kunagi paroodia lakke kirjutanud. Kuid nüüd mõni killuke Vildest enesest. 1922. 23. aasta talvel olin ma Vildega Berliinis üsna sagedasti koos küll tema, küll minu korteris, küll kohvikus või õllelokaalis, kus ta armastas käia küll diaatris. Ta elas ühes kõrvalises vaikses tänavas mugavalt sisustatud toas saksa muheda pereemade korteris kes tema eest kui oma inimese eest igapidi hoolides. Mäletan ta tuba laualambi pehmes valguses kirjutuslaud täis paberilehti ja raamatuid. Vildise kandis paksu pehmet ja kui ma ei eksi, beeži toakuube, mis mulle oli uudiseks, kuna ma teda alati olid näinud tip-top riides ikka kas päeva- või õhtuülikonnas vaeva toima, kirjanikuga mõne sõna vahetanud, kui juba pereema meile kohvilauale serveeris. Sel ajal oli kirjanik mures oma kogutud teoste väljaandmise pärast. See pidi ilmuma mitmekümneköitelise varraku kirjastusel. Plaan oli suurejooneline, aga kas kirjastus suudab seda teostada? Kirjastustega oli Vildel ju alati halbu kogemusi olnud ja see tegi teda ettevaatlikuks. Est seisis aastatepikkune töö teoste redigeerimine ja see polnud sugugi lihtne ega kerge, sest kirjanik nägi ette, et paljud teosed tulevad ümber teha. Ja pealegi polnud ta oma endise lauseehitusega süntaksiga enam rahul. Vahepeal nimelt suurt rünnakut alustatud saksapärase lohiseva eesti lause vastu ja Vilde pooldas seda reformi, kui ta Aaviku rünnakul saksapärase lause vastu toetas, siis ta kunstlikult loodud sõnumite, kuigi ta ise kirjakeelde tõi terve sületäie uusi, seni tundmata sõnu, olin huvitatud, kust on pärit ta sõnavara tohutu rikkus, kasvõi näiteks mäeküla piimamees. Kas kodumurdest jaht vastas ta ka sealt. Aga veel enam viidemannist sellest põhjatust keelevarasalvest. Nii oli keeleküsimus tol ajal meie vestlustes esikohal aga vahel ka mõned muud probleemid. Tol ajal valitses saksa kirjanduses ja kunstis Ekspressionism. Vilde Ekspressionistide hüsteerikas lugu ei pidanud, ta eelistas neile klassikuid ja laval realistlikku mängustiili. Mõned korrad temaga teatris käies võisin tähele panna, kuivõrd ta oli haaratud ekspirid raamadest. Magneti etendus, kus peaosades esinesid kaasa ja suurused nagu Flitz kortnerile Gerda Müller mõjuste peale vapustavalt. Mu kõrval istudes ei saanud ta lavategevust rahulikult jälgida vaid pidi kätega kramplikult istme tugedest kinni hoidma kogu keha ettepoole nihutatud, nägu äärmiselt pingul. Meil oli tihti jutuga saksa reaktsiooniliste ringide revanšihimust, mis siin-seal hakkas pead tõstma. Ta arvas, et Saksamaa saab veel keerulisi päevi näha. Natsionalistlikud eksessid võivad nii suureks paisuda, et muutuvad rahvale saatuslikuks. Tema arvates oli Saksa riik veel noor ilma demokraatia traditsioonid, et ta, et ta saaks rahulikult elada, kuid traditsiooniderikas Inglismaa. Paar aastat hiljem peeti üle Eesti kuuekümneaastaseks saanud kirjaniku juubelit. Viibisin Tartus, tema auõhtul. Aktuse algus venis peaaegu tunni pikkuseks, sest peokõneleja Gustav suits polnud ikka veel kohale ilmunud. Juubelikorraldajat närveerisite. Võib-olla selle ärevusega oli seletatav asjaolu, et kui Eesti Kirjanduse Seltsi esimees Anton Jürgenstein juubilari tervitades talle pidulikult üle andis nahkköites raamatu kiites, et see on äsja ilmunud väga väärtuslik koguteos Tartumaa siis eksis ta. See polnud sugugi paljukiidetud Tartumaa, vaid hoopis ajakirja Eesti kirjandus. Vana-aastakäik. Pildi oli muidugi rõõmus, et sain nalja heita eesti kirjandusseltsi kulul, kes juba kord teda varem Altoli vedanud. Pärast aktust oli Vanemuise väikeses saalis koosviibimine, mille lõpus, kui tuju juba kõrge oli, tekkis Vilde puhul tüli kahe vahva kirjamehe vahel. Divika tüse rusikas lõi nigela linnamehe. Hindrey, kes Vildet oli puudutanud kohe nokauti. Mäletan selgesti kindrali õhku tõusnud jalgu triibulises pükstes. Naer tõusis kohe vapraid löömamehi vaigistama. Kindrali aga lubas Vildele hüvituseks järgmisel päeval rõõmatismi rohtu tuua. Kolmekümnendatel aastatel oli mul Vildega ja veel kokkupuutumisi suveperioodidel Pärnus küll rannas, küll barbar sõi juures vesteldes küll rannapargis sümfooniaorkestrit kuulates. Kui ma neil aastatel loomingut toimetades pärast Vilde surma romaani katke rahvasulased käsikirja avaldamiseks sain siis paistis teiste tavaliste toimetusse tulnud käsikirjade kõrval selgus ja puhtus ise. Sellist käsikirja, kus pealegi kõik parandused vigadele peale olid kleebitud olid trüki ladujad väga harva läinud. Harilikult läksid tol ajal trükikotta käsikirjad, mis nägid välja nagu lahinguväljad või siis olid nii segaselt kirjutatud, et neid toimetaja suure vaevaga peeris. Masinkiri oli siis haruldus. Väliselt jättis Vilde alati hästi riietatud eurooplasest härrasmehe mulje. Loomult oli ta elav, impulsiivne, vaimukas ja seltskondlik. Midagi inimlikku polnud talle võõras. Se väliselt korrektne punetavate põskedega Kuldra raamides näpitsprillidega kirjamees oli olnud tuline revolutsionäär. Pärast immigratsiooni kodumaale tulles aga oli ta revolutsiooni tuli nagu tuha alla maetud kuid lõi taas leegitsema enne surma tuntud läkituses eesti rahvale. Ei ole vist pärast Koidulat ükski teine kirjanik, luuletaja või kunstnik välja arvatud muidugi draamakirjanikud ja dekoratsiooni kunstnikud. Nii järjekindlalt, nii huvitatult ja agaralt teatriküsimustega tegemist teinud. Kui Eduard Vilde. Meenutagem ta kirju üleskutseid agitatsiooni ja praktilise ettepanekuid Eesti teatri näitemängu arendamiseks juba möödunud sajandil. Meenutagem, et Vilde on oma võimeid proovinud ka näitlejanna. Ja seni vist jäänud ainsaks selle töö tegijate hulgas kes avalikult ja siiralt tunnistas, et tal puudub näitlemiseks ainult üks omadus. Alle. Aga Vilde kui näitekirjanik kui mitmel puhul on ta südamepõhjast hõiganud. Külma tahaksin kui olukorrad ainult lubaksid olla ainult näitekirjanik. Et olud ei lubanud Vildel tegeleda ainult lavateoste kirjutamisega. Küllap oleksime oma teatri arengutasemega teatri kõigi kolme komponendiga veel soodsama järjel. Selle tõenduseks piisab vaid jälle kord lugeda või või laval vaadata. Vilde näidendist. Vist ei kahtle meil praegu keegi enam. Et Vildelt teatrile jäädud. Kolm lavateost on Eesti Kirjanduse kriitilise realismi eredamad. Nähtuste ja olukordade tuuma ja selle tekkimise ühiskondlikesse põhjakihtidesse tungivad suure filosoofilise ja samal ajal ka olustikulise paljastus jõuga teosed. Kohevilde esimene näidend tabamata ime pani eesti kodanluse ninamehed eestvedajad. Kõik noored pätsid Luigatenissolid ja muu koorekihi sisisemaia vesisem. Ja kui Estonia teater, see vastvalminud lipulaev, mille pardal eriti eesti kodanlus kavatses suurte kultuurirahvaste vara salvedesse Omalt poolt väärikat lisa vedama hakata. Kui see Estonia vastu igasuguseid ootusi ja lootusi noores jalu kombel takka üles leia, just oma ehitajatele laiatava kabjahoobi sirutas. Siis lõhkes pomm ja skandaali kisa võttis päris Jupiterliku jõu ja ilme. Vildelt võis teadagi kõike oodata. See punane joodik sulemees, kes istuvad Kopenhaagenis katusekambris, jalad viinaämbris. Meile noortele. Sääraseid jutte räägiti. Võivat muud oodatagi, aga etes toonia, näitlejat? Oli õnn ja au tabamata ime selle esimese etendusega üsna lähedalt tegemist teha. Olin Estonias inspitsient ja iduroheline näitleja. Nii kohus, tused kui ka verivärske huvi sundisid pilgu hoolega kõiki jälgima, mis laval sündis. Juba proovide ajal. Lavastas, juhtis Altermann. Vilde volinikuga Eduard wir koga paistis Altermanni olevat nõutlusi ja arutlusi. Peaproovi tehti küll, kuid mitte tänasel kujul. Näitlejail puudus grimm ja osa kohale kostüüm. Need ilmusid esietendusel. Laurits Juncoltzee lavale ilmumise puhul kostis saalist rahutuse kahinat. Junkers oli enesele toimetanud ühe tuntud apteeker, majaomaniku välimusega mees pidi olema kuskilt Kadrioru kandist. Altermanni ilmumine Leorsaalepina tekistas sosistamisi. Aga kui lavale tuli Paul Pinna kostüümis häälet käitumismaneerid grimmita nagu kõigele tallistlikuma otse natu realistliku kunstniku portree pildilt elusana maha astunud doktor Juhan Luiga. Siis tungis teatrisaalist lava tahagi laiali. Võrtsatused kyll ja otse valjud naerulahmakat. Mees oli ära tuntud sõnas ja teos kogu olemuses. Aga ilma ülitabavat tekstilise aluseta ei oleks saanud näitleja isegi pinna mitte nii rabavalt ühtegi eluskuju kopeerida. Teine suur aie tuli saalist, kui Aleksander drill järve kõrge massiivne kogu lavale ilmus. Elav vaimukas, mahedalt irooniline, lõuahabe, pikk vale satter, kuub, suure sõlmega punane lips. Antslaitmalt popule Aarne maalikunstnik. Salme Pedak osas esines sugemeid lauljatarist ainult tammest ja organist Einmanis tuntud organismist ja kriitikust Tederist. See ei olnud vististi enam üllatus. Igale kujule laval otsiti teisikut elust ja leitigi. Vil teise teatavasti tabamata ime sedalaadi esitamist ei pooldanud. Aga temani jõudnud teatmete põhjal pidas ta hiljem võimalikuks märkida, et Altermann tõlgitsenud Saalepi Inge geniaalse teenusega ja Paul Pinna olevat oma kopeeringu teinud meisterlikult. Lasteks kopeeringuteks ei olevat aga näidend asja allud. Seltskonnategelaste maskides liikus tabamata ime ainult esietendusel Ülle lava teiseks etenduseks maskid kadusid. Aga või see aitas, jäid Vilde tekst, vaim ja vahekorrad jänest, kus teadlik osa publikust omad oiged õigel ajal ja õigel kohal igal järgmisel etendusel ära tegid. On avaldatud mõnevõrra iseteadliku ja Põldliku arvamist et vanasti mängiti tabamata imet isiku ja perekonna draamana, milles kõik seltskonna kriitilised ja kodanlus arvustavat lükked olnud maha nühitud. Kas see on võimalik? Milline stseen, tegelaste vahekord, milline tekstilõik Vilde, selles Ibsennelikult tihedas lavateoses ei ole silma pähe või kõrvutorkavalt peateema teenistuses. Kas sa oled kõige abitum, kui näitleja või näitejuht suud lahti teha Vilde tekstiga? Kui ta mitte süüdistusi ei laoks sellele seltskonnale, kes punast Kopenhaagenis jalgadega vine ämbris istuvad? Sulemeest nii väga kartis ja vihkas. Tuiskas lavale mõni kuu hiljem. Kired olid juba mõnevõrra vaibunud ja kuna etenduses selgesti tuntuid seltskonnategelasi teisikuid ei liikunud, kostis saalist vaid naerulainetuse kohinaid. Mitte enam oigeid. Kuid küsin, millisest meie lavateosest on rohkem kui pisuhännast. Kõnekäände sentents vaimukusi ja elus võrdsustamisi nagu piibeleht, nagu vestmann Vestmann all ja piibeleht peal ja piibeleht all ja vestmann peal rahva hulka läinud. Seal teevad nad oma vajalikku tööd edasi, ilma et nad otse lavalt tuleksid. Ja see on ometi Vilde vaim. Mis neist kõneleb? Säde lavastus eeltöödest Estonias võttis autor teatavasti juba isiklikult osa ja poolteist aastat hiljem 1900 18. aasta sügisel astus Vilde juba teatri kirjandusala juhatajana või nagu siis nimetati raamaturgina Estonia siis veidi ette ja avas talle omase sisuka ja vaimuka kõnega teatri hooaja. See oli teatriski segane ja raske aeg. Oktoobrirevolutsioon oli Eestis taandunud maal premeetses Saksa okupatsioon. Teatri repertuaari koostajaile vaadati teraselt näppudele. Kitzbergi enne kukke ja koitu jäi saksa tsensuuri tõkkesse seisma. Meile tulid ärevil küpses sõja kaotanud Saksa revolutsioon. Eesti maanõukogu ja päästekomitee Aina varitsesid suhteliselt silmapilgu, et oma mehi uuesti tegevusse lükata. Välismaadel liikusid delegatsioonid Eesti iseseisvuse nõudmistega. Muidugi oli siis tähtis näidata ka Eesti kultuurielu sitkust ja tõusu. Täide viidi vana otsus. Teatrisse kutsuti ametisse isik, kes pidi nagu kogu kunstilise Tööseal ühtlustama ja selleks valiti Edward pildi. Estonia juhatuse ajaloos on see üks parim otsus ja valik. Aga peaasi, Vilde oli valikuga nõus. Teater. See oli talle nii südamelahe. Kirjandusala juhataja kohustused olid tollal läige, ulatuslikud, vastutavad ja võimalusi pakkuvad. Autori esindaja, keele, ühtlustaja, repertuaarivalikus, ettepanekute tegija, näitlejate töö, arvustaja ja abistaja kokku omamoodi teatri vaimne armidel ja suunaja. Ja küllap just Vilde ettepanekul ja toetusel kuulutati välja hooaja repertuaarikavad, milles sõnalavastuste alal seisid autoriteks lörnson, Tšehhov, koogol Valsworsi, Sheczpir, vaar, Leonid Andrejev, eesti autoritest, Kitzberg ja Karlsson. Ja pangem tähele ka ooperit, Travjaata, Faust, kavaleri järgustikana ja pajatasid. Seda võib kindlasti pidada Vilde plaaniks, et Estonia opereti kõrval varakult ja avalikult kuulutas välja oma töökavas ka ooperietenduste plaani. Vilde püüdis täide viia oma mõtet, milles ta kirjutas juba 1888. aastal. Ei ole mitte ükskõik, kas sa ilusat laulu nootides loed teda kena häälega lauldavat, kuuled. Ja nihistus kee Eduard Vilde näitejuhtide kõrval lava esiplaanil, tekstide raamat käes, kuulas, luges, kontrollis ja parandas. Ta käitus ülimalt diskreetselt, ei pea kunagi ise proovi vaid panustada Dianeti juhil. Ja alles siis avaldas oma märkused ja seletused olid tal lühikesed, konkreetsed, selged, põhjendatud ja väga kujukate näidetega. Ta ei tõstnud kunagi häält. Kui ta erutus, siis muutusid ainult ta liigutused rahutumadeks ja näpud õiendasid, näpitsad ninal. Nagu sagedamini, kui vaja. Ei mäleta, et kunagi kuskil mõni näitejuht, kriitik või autol oleks säärase sisendamisega täpsusega selgusega ja samal ajal päris erutatud, see tähendab loova tunglevusega oma mõtteid ja tahet suutnud näitlejale selgeks teha. Ja põhimõtteline oli Vilde alati. Olin sõja lõpul lonkuradis sealses eestlaste ringis lavastatud pisuhänd mänginud piibelehte Estonias sigines soov pisuhänd uuesti lavale tuua. Tuletame meelde, et Vilde oli dramaturg. Emmelita eta proovidel kunagi oma komöödialavastusse vahel oleks seganud näitejuhi või näitlejate töös kuidagi püüdnud parandada või teisendada. Ta seletused tüki kohta pidid olema teada ja sellest pidiga piisama oma seisukohti ja arvamusi komöödia kohta takka lükkama hakata. See ei tundunud Vildele nähtavasti seal olevat. Täpselt nagu hiljem Tammsaare legi tema teoste puhul. Ometi ei olnud kahtlust, et Vilde tehes näiteks minu osatäitmist viibileena võis otse risti vaegpõues olla. Otse kõhe on praegu sellele mõelda, kus võis noor näitleja. Värskelt küljes kramplesid veel vene provintsiteatri mängulaadi kõik head ja vead, kuidas võistav vähegi talutavalt püsida ülirahuliku ja ka ülilihtsa piibelehe kujus. Aga Vilde kannatas ära ja tegi selle tõesti halva mängu juurde hea. Ja võib kindlasti öelda kaastundlikult hea näo. Kaastundlik ilme. Natuke kurbliku, natuke saamatu, tekkis Vilde silmi ja suunurkadesse siis kui ta nägi, Ta sõnad ja mõtted partneri taibult lootusetult maha libisevad. Vaid kord avaldas Ennast tema komöödias mängiva näitlejatöö puhul väga selgelt. Ühes hilisemas lavastuses esines Sanderina Albert Üksik üksipile annetes Vilde oma Bizuenna raamatu autori pühendusega meie parimale Sanderile. Need, kes üksi bit Sanderina mäletavad võivad praegu meenutada ja järeldusi teha. Kui head teatritundja silm, maitse ja nõuslikus oli meie parima komöödia autoril. Vilde elu lõpu poole murdis raske silmahaigus selle alati elava hoogsa ja erksamehe nagu väikse mõõdulisemaks Ataatsemaks ja nagu nagu mõnevõrra tuhmimaks kohtudes kaebas ta oma suurt häda okulaaridega. Suur kirjamees ja viletsad silmad. Pealegi Vildele omase elu tunglemise, elamuse ja huvide laiusaid juures. Kuid kord. Kord sirutas vaikseks jäänud lõvi oma jõulised küüned välja. Vapside liikumise pool tungis ja tõerüütlivaim ja sõna jälle areenil. Üleskutse vildi allkirjaga Eesti rahvale. See oli surmavalt põlenud küünla viimne suur leek mis valgustas tuba viimse nurgani. Hoiatus ülekohtutuleku vastuks kuldse võitlusele ülekohtu ja vägivallaga. Sest autori üllas elu mõte oli see, et kohtukannatamine ei ole parem kui ülekohtu tegemine. Jooksul selle mõttekandjat, ilu, tõe, elu, tõe ja kunstitõe eest võitleja, millelt me imetleme, austame ja armastame teda.