Iga Iisrindliku loova kunstniku, nii ka iga näitleja suurimaks õnneks tasuks tehtud töö eest on see, kui rahvastada hindab ja armastab. Kui tema looming leiab tee rahva südamesse, vaimustab, innustab, kasvatab teda. Ja kui me kõneleme näitlejatest, kes oma loominguga on saanud üldtuntuks ja armastataks ja sellega andnud väljapaistva panuse meie teatri arenguloosse siis tuleb esimeste hulgas kõnelda meie vanameistrist Hugo Laurist kahekordsest Stalini preemia laureaadi, st Eesti NSV rahvakunstnikust kes tähistab täna oma kuuekümnendat sünnipäeva ja 30 viieaastase lavategevuse juubelit. 35 aastat laval, see tähendab vanameistri elus pingelist loomingulist tööd ligi 300 rolli kallal. See tähendab, et tänasel kaitseingel Nebraskas etendusel ootab Hugo Laur 3920 kolmandat korda eesriide avanemist et astuda rahva ette, anda talle oma parim. Ja peale selle, kui palju kordi on meie töötajad nautinud Hugo Lauri meisterlik esinemisi kunstilise lugejale kontsertsaalis kirjandusõhtuid agitpunktides. Kui tihti on Hugo Laur esinenud ka raadios, kuuldemängudes, kirjandussaadetes, vaimustades kuulajaid esitatud palade sügava lahtimõtestamise ja meisterliku esitusega? See kõik kõneleb vanameistri suurest loomingulisest talendist. Ent see kõneleb ka tema väsimatust pingelises tööst tema piiritust armastusest, teatri ja näitleja kui rahva innustaja ja kasvataja kutsumuse vastu. Juubilar meenutab oma esimest suurt teatrielamust. See oli 1902. aastal, mil ta üheksaaastase poisikesena nägi oma kodukohas Virumaal Salla vallas kohalike asjaarmastajate poolt ette kantud näidendit Loreida ehk metsakuningatütar. See vaimustas poissi nii, et ta hakkas otsekohe ka ise näitemänge kirjutama ja neid kodurahvale ette kandma. Suveõhtuti aidatrepil üksinda nagu algul antiikse Kreeka teatris, kus üks näitleja mängis kõik osad järgi mööda või vaheldumisi maha. Esimene esinemine päris näidendis, kui seda nii võib nimetada, oli siiski alles kaheksa aastat hiljem, kui olid seljataga juba kohalik külakool Laiuse kihelkonnakool ja Tartu Treffneri gümnaasium. 1910. aastal, külastades oma kodukohta mängib, tasin kaasa näidendis perenaise valitsus ehk mehe püksid, naise jalas ja see on tema näitlejapäevikus esimene osa ja esimene etendus praegusest 300-st osast ja ligi 4000-st etendusest. 1911. aastal siirdub Hugo Laur Riiga tööstuskooli ehitusala õppima. Ent huvi näitekunsti vastu ei jäta teda ka siin maha. Ta lööb energiliselt kaasa Riia Eesti Seltsi Manta näitetrupis nii lavastaja kui ka näitlejana ja paistab silma juba oma esimestest tõsisematest osades piibelehena Vilde pisuhännast ja linnapealikuna Gogoli revidendi is. Siis katkeb kõik jälle mitmeks aastaks. Kuni aastani 1918. Töötades Eestis Riias omandatud erialal, käib ta puhkuse ajal laiusel, kus lavastab kohalikus tuletõrje seltsis näite mängijaid ja mängib neis ka ise kaasa. 1918. aasta sügisel tuleb ta Tallinna seltsi jaoks näidendi raamatuid hankima ja see saabki talle saatuslikuks. Tal avaneb võimalus jääda tööle Estonia teatrisse. Sellest ajast algab Hugo Lauri kutseline näitleja tegevus. Tõsi küll, algul on see üsnagi tagasihoidlik tänu kodanlikus Estonias valitsevale staarisüsteemile. Ent üha vaieldamatu maks muutub noore näitleja andekus ja kõrvuti tema halastamatu rakendamisega pisiosadesse jantidesse, tühistesse operettidesse, mis moodustasid teatri repertuaarist silmapaistva osa hakkab Hugo Laur saama ka juba tõsisemaid loomingulisi ülesandeid. Teda loetakse teatris parimaks täitmas selliseid osi nagu Jaaguašexpyriotellus, Harpagolmuljariishnuses, Saaremaa, Priidu Kitzbergi Püve talus, Piibeleht, Vilde pisuhännast, hiljem Pearu Tammsaare vargamäes. Ja ei saanudki teisiti olla, arvestades rahva üha kasvavat poolehoidu ja armastust näitleja vastu, kes igale osale, olgu see kui tahes pisike, oskas läheneda kuidagi omamoodi täita mõne väikese lihtsa inimese kuju nii sügava ja huvitava seesmise inimliku eluga anda talle nii lõpule viidud kunstiline kehastus, et ta omandas näidendist silmapaistva koha ja jäi vaatajale kauaks ajaks meelde see sügav igakülgne tungimine loodava lavakuju seismisse olemusse, mis pidi vaatajale paratamatult avamaga kuju sotsiaalse valge. See Hugo Lauri kui andeka realistliku näitleja väljapaistev omadus, mis oli seni olnud stiihiline muutus nõukogude korra ajal teadlikuks hinnatavaks väärtuseks ja eeskujuks jõudis äratundmisele, et alles nüüd kuulub tema looming tõeliselt rahvani pöörab Hugo Laur oma lavatöös nüüd juba teadlikult tähelepanukujude sotsiaalse olemuse avamisele, püüab juba teadlikult loodavas kujus näidata ühiskondlikult olulist tüüpilist. Ja see annab nüüd tema poolt loodud kuludele juurde uue kvaliteedi. Keegi nõukogude kunstniku võitleva kunstniku teadliku suhtumise oma loomingu eesmärkidesse muudab kujud ideeliselt ja kunstiliselt veelgi tõepärasemate sügavamateks. Laskem silma eest kasvõi korrakski mööda vana ministri viimaste aastate looming. Kuivõrd kordumatult erinevad on tema poolt loodud kujud ja kuivõrd on igaüks neist tõe pärani sügav ja meisterlik. Libe sahkerdajad, variserlik, kojaülem, poloonius, Šexperi Hamletist vaheldub elutarga ja laisa teenri ostsipiga koogoli revidendis. Tüüpiline julm Ühendriikides, senaator Langdon Gauja tüsso sügavates juurtesse väliselt jämeda ja küünilisi, ent seesmiselt sügavalt inimlikku Ameerika ajalehe reporteri Bob Mohviga Simonovi Vene küsimuses. Egoistlik tide armetu professor, koht Tšehhovi onu Vanjas ja samas vana professor korrustajev trenjovi Ljubov vajas, kes jõuab revolutsioonist uue sotsiaalse ja eetilise tõe tunnetuseni. Või kui võrrelda omavahel raugastunud pool ogaralt väriheina, Jakobsoni elutsita, tellis ja helilooja laagust sama autori kahes leeris, kes avali südamega võtab vastu kõik kuumi või vaikset lepliku, piinatud teooria sauna, Madist Tammsaare Vargamäe ees ja sellele otsekui vastukaaluks energilist tugevat rannataati Lauteri Peetrit indi näidendis, kuhu lähed, seltsimees direktor? Jällegi pugejad, bürokraatilised Sidorovid indivani näidendis, kes on süüdik ja eesrindlik nõukogude pedagoogika, Rohotovi keraskina küpsust tunnistuses. Või lõpuks kaht kuju, Hugo Lauri viimase aja loomingust. Vana, sooja südamega pootsman puhtalt kolledžit, kes kaadri hukkus ja suurepärase satiiriga loodud sotside tegelasi ja teoreetiku Saamuel sunne kuju Jakobsoni näidendis Kaitseingel Nebraskas. Kas juba see paljas loetelu ei kõnele enda eest, ei näita meie vanameistri loominguliste võimete mitmekülgsust ja rikkust. Ja kõik need kujud kannavad endale ometi näitleja loomingulise omapära, tugevalt pitserit, loomingulise mõtteselgust ja reljeexust, kõrget meisterlikkust ja varjundirikkust selle edasiandmisel. Professor miilasi osa esimeses Eesti Nõukogude kunstilises filmis elutsita Dennis ja kehviks saamu osa filmis valgus koordis. Need on kaks üldtuntud ja tunnustatud saavutust, mis Hugo Lauri nimi on kandnud ka väljaspoole meie vabariigipiire Nende mõlemate jällegi teineteisega võrreldes hoopiski erinevate osade tunnistamine Stalini preemia vääriliseks on väärikaks tunnustuseks tervele vanameistriloomingule tema talendile, mis erilise jõuga on õitsele puhkenud nõukogude korra viljastavates tingimustes. Väsimatu energiaga jätkab Hugo Laur oma loomingulist tegevust ta praegu. Peatselt avaneb teatripublikul võimalus näha teda Oskar Lutsu populaarse jutustuse kevade dramatiseeringus kellamees Kristjan Lible osas. Ei ole kahtlust, et ka see osa kujuneb Hugo Lauril toredaks loominguliseks saavutuseks ja tõendab veelkord, et vanaministril on veel palju ütelda ja anda rahvale, keda ta armastab ja kes armastab ka teda, soovides talle tema juubeli puhuks palju jõudu ja edu edaspidiseks tööks meie Eesti nõukoguliku teatrikunsti edasiarendamisel.