Hugo Laur on minu lemmiknäitleja, olen teda jälginud paljudes lavastustes ja alati suure huviga. Lauri lavaletulek ja mäng on alati kindel, vaba. Tundub, nagu ei olekski ta laval, vaid igapäevases elus, ainult et selles ajajärgus ja ümbruses, mida antud näidend parajasti teenib. Lauri elab alati kaasa osale, mida ta kehastab ja see kisub meid teatrikülastajaid kaasa. Eriti on mulle meelde jäänud Hugo Lauri poolsel toodud kujudelt Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku draamateatri laval saunas Madis Tammsaare romaani tõde ja õigus esimese osa järgi seadud dramatiseeringus Vargamäe madise kujust näitab Laur kogu küla kehvistu vaevarikast elu tema Madison tõetruu elult võetud kuju, keda need alusaegses külasti sagedase kohtasime. Laur oskab selle vaevatud teooria meile nii ligidasem teha ja tema kaudu näidata seda ülekohut, mis kodanluse võimu ajal sai osaks töötavale inimesele. Väga meeldib mulle näitleja koomiliselt osades, nii näiteks jutuka laia kivikunstina adu indi täiendis tuuline rand ja vana Klavanabiilistraasise romaani järgi seatud näidendis. Kaluri poeg Klavo tahab oma vanemast pojast Roberdist härrad koolitada. Tema nagu teisedki kodanlikus ühiskonnas üles kasvanud inimesed loodab niiviisi pojale kergemat elu. Tore oli, kuidas Klava usuvendade härda laulu ajal salaja laualt pudelilt rüüpas, omal vaga nägu peas. Tore professor, oli Hugo Laur, legendis kohvi vaja ja vana meremehena pootsman puhtana kollessuki täiendist, eskaadri hukk. Jäta mulle kauaks meelde. Olen mugu Laurile tänulik nende meeldivate elamuste eest, mida tema mäng on mulle andnud ja soovin, et juubilar veel kaua rõõmustaks meid, teatrikülastajaid oma meisterliku mänguga.