160 aastat tagasi asutati õpetatud Eesti selts, mis 1950. aastal suleti. Kuna tegemist oli rahvusteadusi niimoodi edendava asutusega, mis nõukogude ühiskonda ei sobinud ja 10 aastat tagasi, siis valud hakkasid muutuma. Oli see üks esimesi, mis taastati tänu siis ka sellele, et seltsil täitus just 150 aastat asutamisest ja nüüd on mööda saanud aastat, mis on paras aeg selleks, et teha tagasi vaade mis selle 10 avanemise ja ümberkujunemise aja jooksul on juhtunud rahvusteadustega, kelle edendamiseks kunagi õpetatud Eesti selts loodi, sellepärast õpetatud Eesti selts koosajale, osakonnaga, kellel on üks tõsisemaid ettevõtmisi momendil käsil Eesti ajalooteaduse ajalookirjutusele analüüs, selle konverentsi korraldamine, kõige tähtsamad faktid või teemad sellel konverentsil. Meie töö on kavandatud neljaistungina, kus igal on teatud rühm rahvusteadustest vaatlusel all või siis ütleme teatud probleemide ring esimesel istungil, mis siis toimub 10. detsembri ennelõunal. Keele ja Kirjanduse küsimused ehk keeleteadus ja ütleme kirjandusteadust neljapäeva pärastlõunal on siis rahvastikuteaduses ates, geograafiast etnoloogia, rest, folkloristikast. Kuna reedene päev on jäänud siis niinimetatud ajalooliste teaduste jaoks, seal vaatame juba natukene tihedamalt Eesti ajaloo uurimise siis mõnede spetsiaalvaldkondade käsitlemist ja pärastlõunasel istungil siis arheoloog ja kunstiajaloo ja õigusajaloo arengu probleeme. Mis tahab teile kõige rohkem muret see, et ei jätku piisavalt inimesi, õigemini vahendite inimestega kaasatõmbamiseks, et rahvusteaduste edendamisele jõulisemalt nüüd kaasa aidata? Kui tuletada meelde aastat 10 tagasi, siis oligi üks selliseid definitsioone rahvusteaduste kohta, et need on need teadused, mille jaoks meil kodu Eestis ei jätku raha. Muidugi nüüd on olukord palju muutunud, ood töövormid on muutunud, aga rahast on endiselt muidugi nappus. Aga teine asi on ka võib-olla ideede nappuses. Selles mõttes muidugi loodame põlvkondade vahetusega kõigist nendest asjadest üheskoos ka jagu saada.