Ka. Jaa jaa. Jaa. Kuidas küll kujundada sõnas, tühisemadki elulist või elutud asja nii et lugeja tunneks temas iseenese sündi olemist ja surma. Et kirjeldatu rõõmsaks lugeja rõõmuks. Ema mure, lugeja mureks elu tema eluks. Et Me muutuksime raamatut lugedes, kui vaja nooreks, kuigi oleme vanad ja vanaks. Kuigi oleme alles noored. Et rikas, õpiks elama raamatuski, vaesena vaene rikkana. Et tunneksime end kui raamat seda tahab. Taevatähena, kiriku kellana või ka liiva terakesena. Selliseid raamatuid on maailmas. Selliseid sõnu on meie eneselegi raamatuis. Peaasi kui nad leitakse. Kui peremees ja perenaine läksid reageeri nendes õuevärava lahti. Muidugi oli tal sellega oma tagamõte, perenaine mõistis seda ja ütles. Taat ka sõitma, tulla. Poissi saanud rõõmu pärast sõnagi suust. Nii väga kiivalt süda sees perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kohtlaselt. Jookse, hüppa peale, ütles nüüd ka peremees ja peatas hobuse. Nõnda saigi karja Eedi pererahvavankrile, mis suure mürinaga välja mäest alla sõitis, nagu oleks tal vedada ainult kirikulised. Aga Eedi polnud sugugi kirikulisi nagu. Tal oli küll uus kuub seljas, mille alt paistis puhas valge särk. Aga püksid olid takkused ja vanad istmekoht ja põlveotsad lapitud peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokamütsile külge ajada aga niit hargnes varsti ja laskis noka ripakile, nii et ta oli rohkem tüliks. Kui iluks. Nõndapidi, siis poiss oma mütsi, raag nahka pastel ja kulunud takuste pükste pärast välja allvankrist maha ronima ja üksinda koju minema. Polnud mingit mõtet kauemaks sinna jääda, sest kirikus seda ei pääse ja soosillal sõita niikuinii ei saa. Peremees isegi tuli maha ja andis ohjavad perenaise kätte. Tema üksi pidi vankrile jääma, pakkude peksta ja aukude vintsutada. Saunatädi on sulle siis kodus seltsiks, ütles perenaine poisile, nagu lohutuseks. Saia leiba on aidas kirstus võtta sealt ja söö nii palju, kui süda kutsub. Panime hiirte eest kõrvale või, või peale ära paljalt see pühade aeg. Koju jõudnud, ei saanud poiss enam õue väravalt kuhu paistis kirikutorn. Ta surus oma näo vastu tihedaid väravapulki ja vahtis ja vahtis ilmata, isegi õieti teaks, mida ta nii väga vahib. Ta poleks oma vahtimisega möödaminevaid kirikul isegi tähele pannud, kui mitte tema kõrval istuv koer neile teretuseks poleks haugatanud. Searatas poisi suikest. Aga varsti vahtis ta uuesti, nagu polekski koer hiljuti häält teinud. Nõnda seisis poisseni kuni hakkasin lööma kiriku kella tumedal ja kellal. Kunagi polnud poiss varemalt tähele pannud et kirikukelladel võiks olla nelipühade esimesel pühal niisugune hääl. Juba hommikul vara kella kuue paiku, kui helistati teateks kirikuks, on avatud kuulista seda kummalist kõla. Sest magusa valu pärast südames ei olnud, lakkas und. Kosta nagu maetakse surnut. Nõnda tundub poisile praegu siin õueväraval vahtides. Nõnda oli löödud ka tema emale. Aga ühe kellaga, sest kahest polnud maksta. Täna aga lüüakse kahega, nagu oleks surnud. Kaks ema korraga. Kummalegi lüüakse ühe kellaga kokku kahega. Siis paari aasta eest, kui helises üks kell, oli ka Eedi kirikusse läinud. Aga täna ta ei lähe, sest täna lüüakse kahega. Täna sõidab perenaine, kes käskis tal saia leiba võtta ja või peale panna. Aga tema eeeedi seisab õueväraval. Ja kuula, kuis helisevad. Nagu surmakella. Kirikus nagu löödagi muidu kella, kui ainult surnu üle ja ikka seisab mõni pois, katkised püksid jalas ja nokata, müts peas, kuskil õueväravas kuulates ning läbib pulkade vahtides ilmata, isegi õieti teaks mida ta nii väga kuul ja vahib. Kannatus on nagu mingisugune elu seadus sest miks muidu öeldakse naisele inimeste emale, valuga peatse lapsi ilmale kandma. Sünnitusvalusid mäletades ei saa lapse armastusest lahti. Kannatatud vaevad ajavad armastama. Ehk ei ole isamaa armastust muudkui aga unustamata kannatuste mälestus. Ehk oli seal õigus, kes arvas, et ilmas valitseva arvamata kannatuse seletus peitub armastuses. Ehk tähendavadki need kaks sõna, armastus ja kannatus, üht ja sedasama mõistet ainult inimeste hööveldamata keel ei paindu sele väljendusele. Peab ehk muusikasse minema, peab süvenema helide seletamata igatsus kus isegi rõkkab rõõm. Nagu salajasest kannatusest kõneleb, siis vast aimame, mida need kaks sõna ühendatult tähendavad. Ämbris püksis mari. Südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt pool, kuhu hagu lahtiselt süles ja Andres jooksis toast välja, selle vastu vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis olid teravad kui raudnaelad. Ning siis sündis kõik. Õnneks polnud kedagi pealt vaatamas, ei oma ega naabri õues. Juhtus ukse ees väljas olema. Ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all mis Wemblaga kõik üle pyha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus täiesti rahulikult ja vaikselt, aga paigal seisis nagu oodates, millal tuleb küll hoog pähe mis lõpetaks ja kustutaks teadvuses kõik jussi ja tema laste mälestuse elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu Vargamäe sauna ja vargamäe pere ning kogu Vargamäe õige omaviletsuse õnnetusega. Jah, kui poiss seda seismist nägi. Jooksis ta köökus seisva ema juurde langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksuste seal kuni ema seisis keset õue pool lahtist haavakubu süles yht vimmas. Et isal oleks nagu parem lüüa. Kui kaua see nõnda kestis? Seda pois hiljem ei mäletanud. Aga ühte teadis ta selgesti. Emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud. Nad olid päikesekõrvetatud ja tuulte pargitud igavese mustusega läbi imbunud sest nendega pidi ta käima aida keldrilauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ning kõvast riidest seelik seljas. Ja nende läbi selle läbi poiss ema sääri tundiski mis iga Corp poisi käte vahel. Ukse käsid kui kostis vimma tõmbunud pihalt. Uus Laksatus. Nituksatusi tundis poiss veel kaua-kaua oma kehas kui ta nägi ema pruuniks parkinud jalgu jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saavuta seda mälestades imelikust õudsest tuimbusest lahti. Ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha. Viletsamat ja haletsemis väärsemat inimest ilmas. Kui olid tol korral tema ema seistes seal õues isa ees, vimmas vihaga, poolik haug, kubu süles No nüüd peab jällegi vaara sulasemat mõisa olelluel muidu läbi ajada Anson alles liiva noorena. Enne saadi Vargamäel ikka poisikesena hakkama, siis oli Vargamäe teine haritlasi naised. Teine. Ma tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled. Kas ma üleüldse tuleb? Chuck Tseesnedon. Kellele ma siis olen teinud ja vaeva näinud? Kas sa siis vargamäelt sugugi ei armasta? Isa ei armasta õieti Vargamäe. Sul on ainult kahju oma töö võõrastele jätta, see on kõik. Kus ta seal täna ameti võtad küll sel suvel, ütlesite kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isa koju tagasi minna, palex süda hõlmad vaheliti, elaks lootus varmalt all. Muidugi, nõnda see oli. Seda teadis vanamees. Aga eks see nii raske silma pimedale kätte pidi tulema. Seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suund süü läbi, keda ta sõidutab vargamäelt alla. Võib-olla oleks pidanud poeg isadel halastav ja seda te olete täna mitte meelde tuletama. Aga poegi halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Mis asi see on, et mina oma isakoju tagasi vargamäel sinu isakodu sinadetseeii tagasi tulem? Nüüd on küll. Ütle mulle, kas sinu isa oma laste sünd, armastus? Kõik armastasime, isa, ema, lapse. Aga sina ei armasta oma laste sünnikohta. Ja minu kadunud ema pole Cavardamad armastanud, sest temale pole meeldinud sood ja rabad. Landgrad, kadunuke küll aga sood võib ju ära kuivatada. Nende asemele tuleb näts, nõnna peab olema ja miks siis just meie, need peame olema su elu kõige kummatavat, kui mujal kergemalt lõbusad. Kui just oleks armastus siis muidugi. Ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Sina oled seda teinud. Ja minu kadunud ema tekkis juba ka, ega ta muidu noorelt surnud, aga armastuse tuld? Teda pole tänase päevani vargamäel. Need olid kurvad sõnad. Nii kurvad, et vana Andres poleks iialgi võinud arvata, kuidas küll noor Andres nii kurbi sõnu võib rääkida. Sõitis ühes isaga vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks viimakamaks. Nojah, kes seda nii täpselt tead? Inimene mõtleb jumal. Nojah. Ega jumala vastu ei saa. Seenerit hüljatud tõrs, kuhu võiks kallata kogu maailma mure ja kurbuse ilma, ütles kunagi täis saaks, oli suurmeistri töö, see murede kurbuse, suurt tõrs. Ja Vargamäe Andres aina imetles teda. Sa vaatasid oma meremõrtsuka vene Vaenlane kordis jäänud, vaata kas mul pole õigust maitseme haigusega? Kaupluse mõistusega sina mu kõvers Kaulju ikka kaugemale kul esimene poeg, koonus päästetud, aga sul pandi paigale ja teised saatsid hobusevargaks õppima, kes kogus. Mis Heinrich siis Indrek läks linna vargamäele kord tõde ja õigust õpetada. Liks tööte Timustid segamas. Ma käisin saksa keele pärast. Meil ei ole mingit salanõu. Aga divus, see tudeng rääkis teiega ju jumalast. Midagi halba, ta küsis, kas te usute jumalat. Seda ta küsis küll, löödi nõnda miks on Inemise täisaru peas, teised küsis usuta? Jumalalt v kas teie olete kelleltki küsinud, usub toimunud vee. Ei ole, miks teie ööbisid? Ma ei tea. Aga härra laurusel on täisaru peas, on küll, on ta täit midagi püsinud, jumala kohta? Ei ole. Teistelt küsinud ei ole. Aga kui keegi seda teeb, kuidas on siis lugu tema aruga? Kuidagi ei vastanud tõesti, et et vist usund. Just nõnda. Osuta kindlasti usub kindlasti teie ema sal Nardame settena tema usuka kindlasti teie õed-vennad samuti Teie sugulased, naabrid, tuttavad, kas nad usuvad ehk ka? Nemad usuvad ka kindlasti. Aga kas te vargamäel uskusite? Kas. Ausate vanemate sugukonna ees mitte uskuda, kuna nemad köik kosuvad. Ja ütelge mulle, kas sellel tudengi seal ülal on täisaru peas, kui ta võtab teid meelitada oma vanemate jumalast jääb Deeppeid sellega pääseks lapsed nüüd veel on või ei ole? Ega ei ole Weimaks ameti. Sellepärast halke inimeste eest, kellel ei ole täit aru. See tudeng toodeeleid juba ammugi kuhugi ei jõua, sest tal ei ole aru. Mis on loomulik, mis üleloomulik need mõisted on puuduliku teadmise petlikke meelte tulemus. Maailmas pole midagi ebaega üleloomulikku. Kui inimene tunneb täiuslikult iseennast sest inimene ja maailm on üks Aga inimene on eemaldunud iseeneses seegaga, loodusest. Harilikult usume ikka, meil on inimestest rohkem aimu kui asjus et mõnele kergemalt lähedale pääseme, sest sillaks vahelmise kuristiku üle on ju artikuleeritud kõne. Aga ehk on sõnal ometi ainult väline praktiline tähendus. Ja ehk ütleb meile värisev tilk või loomu sunniline puutumine inimesest enamat kui ükski sõna. Kui lugu nõnda oleks, mis teaksime siis inimesest rohkem kui lõhnavast lillest päikese kuumas virvendavas tõust või soolases mereveest, milles supleme. Ja kui see nõnda ei oleks? Kuidas võiksime siis inimestes nõnda eksida? Pettuda? Aga mina olen nüüd hoopis teine. Sest ma olen palju vanem Kui te teaksite, kui üksinda ma olen. Aer oleks nagu mõnest mööblitükist seinast uulitsanurgast, rohkem kui inimesest. Olete teiega midagi taolist. Olete minuga, kui igatsen koju, ei mõtle nii palju inimesi kui asju ja kohti, puid, põõsaid, vana vaeva, väravat. Asjad on õiglasemad kui inimesed. Nendel on oma kindel iseloom selle pärast. Aga inimestel ei ole midagi, niisugused on inimesed. Mina olen ka niisugune. Mul on ainult tujud ja illusioonid. Eos tujud ja illusiooni. Te ei tunne mind. Minu isa ka ei tunne. Siiski võib juhtuda. Ta teeskleb, ainult nagu ta ei tunneks mind teda võimite põrmugi uskuda. Ta kõige petlikum inimene ilmas kes taanlase minu isa Ando sakslane ei ole eestlane ka mitte isegi õige kadakas ei ole ta. Sest poisid on ta pisut ümber kasvatanud. Näete, nüüd kui tark ma olen. Teiega, pidasite mind rumalamaks, kui ma tõepoolest olin jaole. Ma lugesin seda teie silmist. Ja see on minu ainuke etteheide teile. Nüüd ainult imetlenud. Kas te mäletate, mida ma teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Ma olen otsusele jõudnud, et saksa keel on mulle võõras keel. Emakeeles on inimesega rääkinud kord need, kes temal elus on kõige vähem valetanud. Emakeel on sinu tõe, sinu siiruse keel. See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad emakeel, see on nende tõe ja siiruse keel. Armastus on elus kõige tähtsam ja seda kõige tähtsamat tahaksin avaldada emakeeles. Kui ma peaksin kunagi inimese leidma, keda ma armastama hakkan isegi kuma sakslast armastama hakkaksin, peaks see mees ära õppima kaks sõna eesti keeli. Kui te teaksite, kuidas mõnikord inimestest tüdinenud isaste tädi ikka nad kõik vederdavad ja hiilivad sõnadega oma mõtetest. Ma tahtsin öelda. Minu isa hiilib ka tema veel kõige enam. Ja teate, miks me teda enam kannatada ele ma ütlen seda. Nagu varitsevad ja hiilivad inimesed sõnadega Samuti varitseb surm. Ja ei tule ometi tätovjonärit kõiki nentida. Tõid. Mika. Täiesti mind, mu tahtmise vast õieti mul oli ükskõik. Ja teate, mida peaarst küsis minu käest, et kas ei ole mõnda inimest või sõpra, kellega teeme siin nii-öelda veresugulus ja kas ei peaks see inimene või sõber mulle pisut oma verest kas anda. Aga siis mul ei tulnud ühtegi inimest meelde. Aga. Ja nüüd küsin, ma aimasin mõõtu. Ärge hiilgesõnadega oma mõtetest mööda, mõistate. Oli mul õigus või? Ei. Kuidas ometi nõnda küsida? Tähendab ma eksisin, mitte. Ükskord üks on üks. 20 24 kaks korda 48, kaheksa küljele päris pikali kohe. See polegi kaheksahoid. Lõpmatus, mille Molotov oli väga hoiatas, sest lõpmatusel armastus. Armastus on keelatud, sest peab õppima, armastus teeb mis teeb, armastus? Armastus teeb salaja silma sügavaks sellepärast otsast peale ükskord üks on üks, ükskord kaks, kaks, ükskord kaheksal küljeli. Kui küljeli, siis armastus, lõpmata armastus, sest armastus on ikka lõpmata, kuni ei ole veel lõppu. Aga kui on lõpp, siis ei ole pikali, vaid püsti. Armastus seisab nagu pika kaelaga saurus ja vahib üle integraalide võsastiku. Ületiferentsiaalidel metsaarmastus on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Kor elas kuningapoeg. Dinaalid kuulus oma tarkuse poolest. Tervest ilmast tulid teised kuningapojad ja kuningatütred teda kuulama. Aga seesama tark kuningapoeg ei teadnud, mis on armastus. Ja siis sündiseta kuningatütart nägi, keda ta tahtma hakkas. Ja ta läks tema juurde ning ütles. Tahad sa mulle naiseks tulla? Aga kuningatütar sai väga kurvaks ja vastas. Kuidas peaksin sulle naiseks tulema, kui see mulle sõnagi armastusest ei räägi. Ja kuningapoeg ütles kõik tean oma, aga seda mitte, mis on armastus. Siis mine ja õpi seda tundma, vastas kuningatütar. Ja kuningapoeg läks. Kõigepealt tuli talle vastu kevade. Ta kandis veekruusi käes ja ta oli kui noor naine, kes oma lokid pärjaga hästi. Mis on armastus? Küsis temalt kuningapoeg. Armastuseni joovastus vastas kevade raugel häälel oma rammestunud liikmeid sirutades. Edasi astudes sai kuningapoeg suvega kokku. Kuidas sellelt armastuse järele küsis? Kehitas oma rasket koormat ja vastasarmastus on valu. Suvekannu sammus sügise aga tema ei lausunud kuningapojale sõnagi. Ta pildus ainult kollaseid lehti vinguvasse tuulde. Ja silmis seisis tal lugeda. Armastus on lukus. Ja kui kuningapoeg lõpuks talve juurde jõudis, mässis enese valgesse rüüsse ja hangunud õhus helises kiriku kellana. Armastus on surm. Nüüd pööras tark kuningapoeg kuningatütre juurde tagasi ja ütles talle säravalsilmil. Palju nägin ja kuulsin ma armastusest. Aga kõik nad tõendavad ühte ja sedasama. Armastus on õnn ja elu. Inimesel hakkab jällegi osasaamine mitte ainult neist jumalast, kes loonud, või keda loonud meie maal vaika, kuust, päikesest, kaugematest nähtavatest ja nägemata tähtedest. Uuesti hakkame aimama igavikku, milles sünnivad loomad, inimesed ja jumalad. Ja vaevalt söandame veel öelda, keda armastavad jumalat rohkem, kas inimese või looma ja kellele seisab inimene lähemal kas jumalatele või loomadele. Uue õhinaga hakkame uskuma kirge, tema püha lihtsust, tema jumalikkust, temad paratamatut loomulikku tarkust, tema igavest loovat ringkäiku looduses. Jumalatest inimeses. Tuule hiilis voolavas vees aineski. Kirjanik on kõige tundlikum element meeskonna koosseisus. Ja ei saa ometi midagi muud kirjutada kui ainult seda, mis liigutab ja häirib kogu ühiskonda. Tema peab paratamatult olema ühiskonna meeleolude termomeeter. Ma ei tea. Ma näen esimest korda tema tulekut. Kodu vargamäel käisime sügisel pimedate õhtutega alati vaatamas, kas kusagilt ei paista kaugelt tulekuma ja iga kord, kui ta kusagilt paistis, läks isa ta kambrio palvetes. Teie isa oli paga Vaga ja kuri. Minu isa oli kuri ja kõik arvasid, et see tuleb suurest vabadusest. Aga kas see, kes tänad diaatrile tule otsa pani peab olema kuri? On ta ka vaga? Pangedent ei arva midagi, ma ainult küsin. Mind huvitab, kas see ja kõik muu tuleb vagadusest see tähendab usust või on see muidu. Ja kui seal muidu, mis on siis inimesel sellest kasu, et ta pole paga kui ta jääb ikkagi kurjad mis on inimesel vabadusestki kasu, kui ta ikal kuri. Minu isa oli vargamäel vabam kui mina kunagi tänini olen olnud. Aga kasu polnud sellest ei temale endale ega meilegi. Ja nüüd küsin ma, kas tõesti on mujal ilmas samuti nagu oli meil vargamäel? Kas tõesti pole paremat? Nõnda mõelda teeb hirmus kurvaks. Kui ma oleksin üksi ja väike, siis mõistaksin siia remmelga juurikale. Rääkisin oma südames jumalaga ja ütlesin temale. Armuline issand, karista mind kui staat, kui olen pattu teinud. Aga päästa mind sakste peksust. Minu isa oli koha omanik ja mina olen koha omanik selle pärast, kas ma ennem suren nagu mu poeg Ants. Aga ära anna mu keha ja ausat nime sakslastele määrida seda uchisse oma poja Jeesuse Kristuse, meie õnnista siia pärast tee seda. Sest see häbi on suurem, kui ma suudan välja kannatada oma sugulaste ja tuttavate ning oma vana vingamehe muraka pärast. Nõnda kõnelesin ma oma südamesse jumalaga ja palusin teda silmaveega, mida nägise soldebki, kes istus mu reel oma püssiga. Saksa pallurist ei hoolinud ja isegi kirikuõpetaja tuli mulle seletama, et ma panevat jumala ees oma südame ikka veel kõvaks. Siis tundsin ma, et Jumalaga on minu südames lugu all. Nõnda tõmmati mind väevõimuga pinsile ja Pütski Kui mul oleks antud sadagi OP, oleks ma kergema meelega kannatanud kui neid viit teistkümmet. Sest mina ütlen, need viisteistkümmend ei olnud mitte minul nuhtluseks mõeldud vaip minu vanainimese abistamiseks minul retsimata nime süttamiseks. Sest mis see niisugune on, mille eest minule peaks andma ainult viisteistkümmend, vitsahoopi olen ma mõni kelm, karjapoiss või väike hobusevaras? Nad ütlevad, ma ei ole õigesti oma lapsi kasvatanud, sellepärast. Aga teie kõik ja kogu ilmad minu tunnistaja, et ma olen neid eluaeg juhatanud jumala nimel. Õiguse tee. Aga kus on siis jumal, kus ta on? Et ta ei kuule inimese häält, mis hüüab hingehädas tema poole tõe ja õiguse nimel. Minu südamesõnad ja silmalisi said naeruks. Seda tundsin ma, kui istusin uuesti oma surnud poja kõrval reel ja hobune. Oojad Lotis kõrvat, kes tõttas koju. Aga mina ei tahtnud. Mina ei tapnud Ena vargamäele, kus ma eluaeg olen oma lapsi kasvatanud jumala nimel. Ja kui ma jõudsin lagedale mõisa Soome, kus ma mõnikord jõulupühade ajal lasknud hobuseid niimodi lennutada, külm tuul südamelt, läbikäik läks veel härdaks. Ma nutsin suure häälega, nõnda mahajäetud olin ma inimestest ja jumalast. Ja ma ütlesin endale Vargamäe Andres, sa oled terve eluaeg teinud. Sa oled sigitatud tütreid ja poegi, aga sina ei saa nendest abi. Sest tütred lähevad mehele ja pojad võtab sõda või tapavad. Saksad. Sa palusid ikka jumalat, kui läksid kraavi kaevama. Kiva lõhkuma ei soosi tegema sigu, kraavid vajuvad pikkamööda täis. Rõhutud kivide asemel tõusevad maa põhjast, uued soosil kaob. Aegamisi. Poris. Kõnelesin oma surnud poja kõrvale ja kui ma jõudsid oma välja alla siis veetsin ma oma südames. Palved ja usu. Leidsin tõe ja õigusega. Need siin jumalast isa jumala see poja ja jumala püha vaimu ning lootus oma hingeõnnistuseks. Sest see kõik on olnud tühi töö ja vaimu närimine siin Vargamäe tema soode ja rabade keskel. Leed taotasin, maeti enam eluaeg, ei vii oma jalge üle kiriku läve iseenda pärast. Nüüd võtan ma oma kapist Siioni kandle, piibli ja teised lauluraamatut ja panen nad mustad toa lae alla laudile. Et nad oleksid koos rämpsu ja satikatega, keda inimene taga kiusab kui oma ihu ja vaimu vaenlase. Nõnda teed mina. Ja kui jumal tuleks oma pojaga mind keelitama ei taganeks, Maavaid, ütleksin temale. Vägede Jehoova Kessa ilmud suitsus ja pilves. Tagane vargamäelt. Mine nende juurde, kes tapavad süütuid ja häbistavad ausaid. Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind lunastada, jumal, saadaksime põrgu. Siis läheksin ma rahuliku meelega. Sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust. Jumala endagi ees. Ei jäta kivi kivi peale, nagu Jeruusalemmas. Ka Toompea lõkkel vorste merre. Sest ma olen pankraat meister, annan ka jala. Vana patarei juures. Ainult vene kiriku kuplid jäävad veest välja. Kullatud kuplid. Te ütlete, Dalia kompanii ei saa Toompead vana patarei taha. Kõrge paneel. Muidu sunni ta nagu siingi pangad nõuavad, mina tasub oma võlad. Aga kas te ei ütleks millega, kui riik ei anna laenu? Ja mul ikkagi pisut olema sest muidu ei ole vabadust ja ilma vabaduseta inimene elada ei või. On nagu vabaduski, ainult raha. Sest milleks inimene, sest muidu usukus ei too midagi sisse. Iga asi peab midagi sisse tooma. Olgu see oma maja põletamine, võib pankrotti minemine, usk on ka nagu pankrotti minemine. Kui enam muud ei aita, siis inimene katsepuu, suuren. Töö eest siis muretsegu usu eest, sest muud ei ole neile anda. Mena langes käeder osk ja Isamaa mena jaamu sambla keeduselle pärast peksab puruks. Teise pere ise sa ju ise ennist ütlesid, et inimene mõtleb, kuid jumal juhib lahingud, jah, ja nii, nii see on jah, nii nagu minu kõrvu puutus. Sinul läind naiste asjad sassi. Nii et näite pärast sa siis oledki siin. Et ehk ei jõua ykski mees muidu täit aru vähegi peab minema naise juurde. Nii et nihe aru. Vaata Indrek sina kannasele linase rätiku mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitatud See on juba minu ema krõdast saadik nõnda. Siis koi raudrohu lõhn. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud. Ja teisesed sina indrek. Krõõt, ma ei ole kunagi oma ihusilmaga näinud. Aga tema nime ja mälestusega puutub igalt poolt kokku, kui liikuda vargamäel. Kui ei ole omal mälestusi, siis mälestab teiste mälestusi nii-öelda mälestuste mälestusi. Aga ehk ei olegi kogu elu muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Pisinatukene lõhna kuskil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammu kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema. Sellele ei pea koguni mitte ütlema jai vargamäel ega kusagil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ja ka tema lõhna paistma. Kui ei taha. Et ärkaksid, mälestused ja mälestuste mälestus. Aga see jääb tingimata uue ja vanajõe vahele. Aga siis saab joru alla laskmisest palju rohkem kasu kui mäe. Ju ometi on tema kogu aeg kas toimunud, sest et asja üles võtsime. Nõnda siis siin ilmas on õel on tegemise rõõm. Teiselt saamise rõõm. Meie sinuga ise oleme teinud ja sellest rõõmsast aitama. Ma olen nii rõõmus, et sa ise oma silmaga võid näha, kuidas inimesed juba jõe kaldal töölt sellepärast. Päikeseloojangul tuleb nii une raames, kus peale nüüd võiks natukeseks pikali visata. Nüüd tahaks ühes jumala mehega ütelda Magab nagu surmaund. Aga enne oleks ju pine kui nad tagasi jõuavad. Oi kui raske saun. Surnult on ta palju raskem kui elavalt. Raskemad kui enamad Pilved kumavad nii lõõskavas punases roosas. Kas siis sina pähe ja nende allkari inimesi astudes paljapäi selle järel, kes kannab kätel inimest loeb midagi joobnud, karrisevane häälel kus oli maiuse laud, seal seisab surnukirst. Ja siis rääkisime jumalast, inglitest, õnnistegijast ning uisust, mida mul endal ei olnud selleks, et lohutada viletsat Milleks need nägemused? Ja miks just praegu? Ja siis räägiti ju inimesest. Siis räägiti igavesest inimesest. Aga seda igavest inimest kohtasin ma Nuksuva tütarlapsena, kellel polnud jalgu all. Ka siin on tegemist inimesega, keda tuleb kanda kätel. Oli ta igavene. Kes sellele vastab. Aga kindlasti oli ta inimene, kes elas ja võitles.