Tere, täna on 11. märts on esmaspäev ja algab järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. 90 aastat tagasi. Märtsikuu keskel, 1912. aastal, uue kalendri järgi levis üle Tartu ja kogu Eesti kurb sõnum. Hugo Treffner on pikema haiguse järel äkitselt surnud. 13. märtsil. Postimehes avaldatud pikem ekroloog koos Treffneri suure foto treega. See oli tol ajal küllaltki haruldane lehes on öeldud järgmist. Juba mineval kevadel tundis ta ennast haiglase olevat, mispärast ta väljamaale tervist parandama sõit dispalju see aga ei aidanud. Kuidas sügisel kooli tööle jälle asus, hakkasid endid tema juures Erkude vapustuse nähtused avardama. Aasta lõpupoole läks lugu järjest halvemaks, ei aidanud ka enam uus sõit väljamaale terviseparandusasutusse. Arstid tunnistasid Treffneri seisukorra lootusetu. Kas diagnoos, pää, aju halvenemine parra lüüsis progressiiva, mis pidi lõpetama ta elu varem või hiljem. Viimasel ajal on haige teadvuse selguse kaotanud, nii et surm on sõbralikuks vabastajaks olnud. Hugo Treffneri elu on täis iseärasusi olnud, mis mitte ometi arusaamatuks jäänud. Viimase haiguse põhjus aitab nii mõndagi sele Ta ta. Ta oli mees, kellel haruldaselt rohkesti vaimu ja tahtu jõudu. Eluaeg on tema oma jõudu ilma piirita välja andnud, tema põletas oma eluküünalt pan noorusaastatel lausa kahest otsast. Rahvuselise ärkamise päevil ei sündinud meie avalikus elus palju midagi, kus mitte Treffner ühenduses ei oleks olnud. Teda sai igale poole ja ometi ei ole see suur jõud midagi kestvat meie rahva elus suutnud luua. Palju on ta alustanud paljusid asju, katsetanud, lõpule viia, ei suutnud tema neid asju mitte. Loomulik on siis, et Treffner avalikule elule varsti selga pööras, Jaama terve olemisega sellele pinnale asus, kuhu elu teda otse vastu tahtmist oli tõrjunud kooli põllul. Ja nüüd tuleb lühiülevaade Treffneri eluloost. Ta sündis viiendal juulil 1845. aastal kanapääs, kus tema isa kestriksoli õppis algul kodus, pärast võru eragümnaasiumis, kus ta kehvuse pärast pidi lahkuma, et tartus eratundisid, andes edasi õppida ja viimaks gümnaasiumi Po eksami iseõppijana ära teha. Ülikoolis käis ta 12 aastat, 1868.-st 80.-ni õppis esiti keeleteadust, siis usuteadust, mille ta gradoueeritud üliõpilasjärguga Kalle õpetas. Üliõpilase põlves võttis ta värvikandjana osa Rygensis korporatsioonist, lahkus seal taga kui põrkamise tagajärjel, et Eesti üliõpilaste seltsile tegelikult põhja panna. Kuna varasemad algatused selles asjas tagajärjeta olid jäänud pärast lõpetamist, valisid mitmed eesti kogudused teda oma pastoriks, näiteks Paistu kogudus, Konsistoorium jätistaga, pastori ametikohale kinnitama. Hugo Treffneri kool on paljudele sadadele eesti noormeestele keskkoolihariduse võimalikuks teinud. Ei takistanud neid seal koolis edasi, õppimast ei eluaastad sageli ka mittevaraline kehvus. Kuna paljudele õpilastele Treffner on maksukergendust ja pikendust lubanud et Treffneri koolimeest ja nooresookasvatajat teravalt arvustatakse. Ei saa salata. Nii palju, aga peab igaüks tunnistama, et ref neriga. Huvitav tuttav inimene on meie hulgast lahkunud, kes oma ülekeeva elujõu varal väga palju on korda saatnud. Kui ka seajuures palju eksimisi on teinud? Juhtkiri allkirja ei ole. Võib arvata, et selle taga on Jaan Tõnissoni sulg. Treffneri matustest järgmiste päevade lehtedes. 18. märts 1912. Eile viidi Hugo Treffneri surnukeha suure rahvahulga kokkukogumisel leinamajast hobuse uulitsal, tähendab seal oli Treffneri kool läbi suure turu ja Rüütli uulitsa Jaani kirikusse. Puuser ja saatmas olid põlevate tõrvalontidega tema eragümnaasiumi õpilased, kooliõpetajad ja palju muud rahvast. Matuste puhul lastakse täna tema koolipoisid kella 12-st vabaks. Järgmine päev Hugo Treffneri matta võitis eile kell kaks kaks. Peale lõunat algust Jaani kirikus, kus leinateenistus peeti saksa keeles. Kirik oli rahvast täis, kõige rohkem õppivat noorsugu nii Treffneri koolist kui mujaltki. Palju oli kohale tulnud kooliõpetajaid Al notari juures. Tammekirstu juures oli leina ja lese kõrval kadunu vana 96 aastane emake, kes veel õige kääbus näis. Ja tema vanem vend, 79 aastane ülemkooliõpetaja Cornelius olid ka Tartul kooli rektor professor Aleksejev, prorektor, mitmed professorid, nagu chis, tee ja teised. Leinakõne pidas õpetaja traks saksa keeles. Lastekoor laulis eesti meeste koor saksa keeles. Surnukeha kandsid kirikust välja Treffneri kooli kasvandikud ja väljas kasvas leinarong õige pikaks. Matusepaik on Jaani koguduse uuel surnuaial, Tallinna maan sääres Emajõe ürgoru kõrgel kaldal. Matuseteenistus haual peeti eesti keeles. Seda pidas õpetaja Willi Kerro. Järelhüüded kõlasid vene, saksa ja eesti keeles. Pärgi pandi umbes 50. Nii palju tolleaegne Tartu ajaleht Hugo Treffneri surmast ja matustest. Peskovi läkene viskani karjast vaest varsti lööva skelak. Varsti pitski saad taas käest õõru perse, et vastama haavad. Kae kuis loon, läbi saad Kats valget kintsu nagu lumi ja Mullestule. Viska v. Lehekene viska pääsematava äärest. Varsti sai Soogelak. Pane CBC roog perse, et vastama. Kae kuis läbiza kaitsval kätt kintsu nagu lumi ja Mullestule. Hõõrub need vastama kahe kuu, mis on läbi, saad kaitsval kindsoni kuulumi. Olles toole. Rahvalikku muusikat mängis ansambel sonalise ajaloo tundi, jätkab Hillar Palamets, palun kui me ütleme, Treffner, igaüks mõtleb huugot, kellele ristimisel pandi nagu tol ajal kombeks. Kolm eesnime. Hermann huugoffürhitegot. Tegelikult Treffneri Tartus on veel kolm olnud, nii et Tartu linn teab, nelja Treffneri. Kolm nendest olid Kanepi koguduse kestri Ludwig Treffneri pojad. See mees oli 56 aastat koguduse köster ja nii nagu ma kuulsin, sel kevadel avatakse Kanepi kalmistul tema haual mälestuskivi. Neid asju ajab kodurja Milvi hirvlaane. Ludwig Treffner oli, abiellus Charlotte Eleonora Jürgens soniga. Pärisin Treffneri perekonnaloo uurijat Allan liimilt. Oli ta sakslanna? Ei, ta oli saksastunud eestlanna. Neil oli viis last. Kõige vanem poeg Cornelius täieliku nimega Friedrich Gustav Cornelius tütar Emilie Heleene Anna poeg, kes suri aastase lapsena. Moritz Karl Ferdinand siis poeg Hugo ja kõige noorem poeg Gustav Bernhard kott loob mees, kes suutis kolmele pojale anda tol ajal täiesti tasulise gümnaasiumi. Ja ka pärast ülikoolihariduse. Noh, arvesse tuleb, et vanem poeg Cornelius, kes oli Tartus ametis, toetas ka vendi. Mõni sõna Korneeliusest kuus aastat huugast varem. Piss Tartu kubermangugümnaasiumis läks ülikooli usuteaduskonda ja seejärel töötas sõna otseses mõttes 50 aastat 1866 kuni 1916 tart Tartu Aleksandri gümnaasiumi, vanade keelte ja usuõpetuse ooper Leeerrina ülem õpetajana. Nii nimetati õpetajaid, kes andsid tunde gümnaasiumi vanemates klassides. Kui vaja, andis tundega venna erakoolis. Oli veel oma kooliinspektor. Tänapäeval me ütleks õppealaabidirektor. Vahepeal nõukogude ajal öeldi õppelejuhataja. Andekas mees keelte peale valdas vabalt kolme kohalikku keelt eesti, saksa, vene keelt kolme vana keelt, usuteaduskonnas õppimiselt kreeka, ladina ja heebrea keelt ja lisaks neile veel inglise, prantsuse, Itaalia keelt. Üheksa keelt oli mehel suus. Esimese maailmasõja aegu kasutasid tsaarivõimud teda tänu tema keelteoskusele sõja tsensorina. Luges võõrkeelseid kirju, et nendes ei oleks sõjasaladusi. Elas 10 aastat vanemaks, kui huugo. Maeti koos emaga üheaegselt emaga surid muide matuseid korraldas professor-d ja kes oli abielus Korneliuse tütrega? Öeldakse ta oli kõige ilmaliku musu usuõpetuse õpetaja, keda Tartu peal tol ajal teada oli. Ja Anton Hansen Tammsaare on tema kuju jäädvustanud võib-olla pisut korrigeeritud kujul, nagu taga Maurus Treffneri ka tegi oma tõe ja õiguse teises köites. Ma loen sealt mõned katkendid oli usuõpetuse õpetaja vihale. Tema tahtis rohkem, sest muidu ei saa õpilastest õigeid Kristuse sõdureid kristluse, kindral, lina tahtesta. Et kui ta klassi tuleb ja ütleb üks, siis tõusevad kõik õpilased korraga püsti, kaks. Kõik istuvad, kolm lauaklapid lahti, neli käed lauale, viis käed risti, kuus silmad vihalepa poole ja seitse priimus tõuseb ja raporteerib, mis tänaseks on üles saanud. Ja et sõjamees pidi viha lepa arvates olema kui jumala välk. Siis kiirendas tama harjutuse tempot päev-päevalt, lugedes klassi ees, eks pesti kaks maha, kolm klapid neli, käed viis risti, kuus, silmad seitse. Priimus. Ühelt selliselt vagaduse harjunud tuselt tabas klassi härra Mauruse ütles väga hea, väga ilus. Aga kas Jumalale peaks meeldima, et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega koolistavad? Sellega peab pisut harjuma. Härra Maurus seletas vihale ainult pisut, siis pole midagi. Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma, oli direktor nõus. Ja kuna kell kuulutas tonni lõpp, puu palusta õpetajat minna ja jäise klass tar Tinemine väga tark inimene, hea inimene. Aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole, seletas härra Maurus. Ta õpetas teid seni, kuni kaotas oma aru. See sünnib heade inemistega sagedasti nõnda. Petavad ja õpetavad, kuulutavad tarkuste tõde kuni ühel ilusal päeval leitakse, et see lõpetajal pole enam aru raasugi peas. Tark inimene on hulluks läinud, peab rumalama otsima, kellel veel täisaru peas. Järgmisel usuõpetuse tunnil astus klassi väike kõbus vanamees, kes buss halli, sest temal oli kõik hall habe, vuntsid, silmad, juuksed, riided, isegi uus testament, mida ta hoidis kaenla all, paistis hallina. Kui ta kõndis laudade ees edasi-tagasipilk põrandal ja pomises endamisi, kelk kelkama kelgutama, kelk kelkama, kelgud tama, viimaks jäi seisma. Tõstis silmad õpilastele, naeratas muhedalt, nagu vanadele tuttavatele ütles. Tere, lapsed, kus me mineval korral seisku jäime. Minu vana pea ei hoia enam midagi kinni. Priimus, kus me lõpetasime. Härra õpetaja, te olete täna meil esimest korda tunnis, ütles priimus, mis esimest korda, imestas vanamees ja naerab tas kavalalt habemesse. See oli siis Cornelius Treffner ja õige esimest korda, niisiis katekismus on läbi, piiblilood läbi. Mina tunnen härra vihale Bateman valining truu issanda sõnale sõna-sõnalt, mis, ega muidu ei saa, armsad lapsed ikka sõna-sõnalt, kui on jumala sõna, aga nüüd teeme algust Pauluse reisidega, reis, reisid, reis, reied on siin kas saksa või eestireis. Teie arvate, et saksa, aga võib-olla hoopis eesti, sest reisima tähendaks ju reisi liigud tama, mis tähendab käima kõndima, eks ole, jalg jalutama, reis reisima, aga ehk oleks parem reis reietama Pauluse reietused, siis jätame seda. Ja see viib meid liiga kaugele, aga kõik tunnete sõna kelk, mis onkel. Kas kelkon Reigi ei ole, on ta saan? Ei ole, on ta Crescu ka ei ole, kas te teate, mis ankrescu priimus, aga priimus ei teadnud, kes teab, mis ankrescu Vargamäe Indrek teadis. Ja nõnda pidid asja selgeks tegema priimusele ja teistele väega heagi disõpetaja. Nüüd teate, mis on Crescu ja näete selleks pooltel Tõrmugi Arv vaja minu abi. See on esimene, mida me oleme õppinud Püha Pauluse reisidest või riietustest, kuidas võtta? Muide, Aulik kuulaja, kas teate, mis on Cresco? Mina ei teadnud, kui ma selle katkendi läbi lugesin, läksin õigekeelsuse sõnaraamatu juurde, leidsin Crescu, on retaha ossa või saani taha ossa pandud pulk kades tugi, mille vastu oli hea selga nõia toda, kuhu pandi siis põhud. Nii et see oli v tagumine hoid. Vaat niimoodi kujutab ilmselt veidi karrigeerituna Cornelius treffnerist elupõlist kooli meest 50 aastat õpetanud, kes aga ei olnud kaugeltki selline ekstsentrik nagu tema viis aastat noorem vend Hugo Hermann First. Vot nii palju siis Korneliusest. Ma räägin nüüd, mida Treffneri koolipoisid oma direktorist meenub, võtavad omamoodi seadusepära. Hugo Treffner oli tülis kirjanikke ja hilisemate ajakirjanikega. Need pidasid teda ajast mahajäänuks veidrikuks ja püüdsid tema kuju anda karrikeeri. Ta on nii, et Treffneri uurijad ütlevad, ärge samastage Maurust ja Hugo Treffneri. Treffner on Mauruse prototüüp, aga nad ei lange kokku. Hoopis asjalikumad on teiste erialade meeste hinnangud. Juhan Kõpp. Eesti luterliku kiriku peapiiskop kes õppis Treffneri juures aastatel 1893 96, meenutab järgmist. Igaüks, kes Treffneri nägi, pidi tunnistama elujõuline, priske ning ilus mees sihvaka kehaga paraja mahuga, terve, natuke punaka näoilmega, tugeva, hästi kultiveeritud, peaaegu valge habemega ja õige hallide juustega. Esinemises igatpidi vaba haritlane salongi inimene, sõbralik, viisakas, tukas, võimeline seltskonda lõbustama tõe ja naljadega. Sest kõneainest ei ole puudust. Treffneris oli palju Vitaliteeti, alati oli temal tegemist ja õiendamist, teda nähti kooli koridorides kärmesti liikuvat üht ja teist õpetajat või õpilast. Kõnet võtavad viimaseidkord sõbralikult sealsamas õige ägedalt ja vihaseltki lõpetades terava sõimusõnaga ja ehk poiste juuste rebimisega. Mõlema kõrva äärest võib valge punaseks muutmisega mitte sõbralikult paitades. Sealsamas oli ta otse kohel ja lahke teistele. Varsti nähakse direktorit kiiresti uulitsele tõttavate kuhugi sõitvat või juba tagasi tulevad. Väga harva käiakse jala. Tavaliselt sõidetakse voorimehega ja kui vähegi saab, kahe hobuse Trascal. Treffneri sõit voorimehega on omapärane kordistuda pool kallakel, nagu olles iga silmapilk vallis vaha hüppama. Teine kordan, poos veelgi hullem kui Treffner, halli habeme ja õlaleheidet. Keisrimantli lehvides seisab sirgelt püsti. Troska astmelaual jällegi silmapilk sugugi mitte kaotada, kui on tarvis maha hüpata. Üldse oli Treffneris pakitseb tung alati tegutsega midagi õiendada, silma paista ja anda ainet eneseks kõnelemiseks. Sellepärast saab teda igale poole, kus midagi näha ja võimalus ennast näidata. Aga mitte ainult ennast, vaid eelkõige oma kooli. Selleks veab ta Pähe vaheaegadel õpilaste rühmi sinna-tänna, kus neid pidi nähtama ja sellega koolist kõnelema. Partneril ei ole aega, seda võib kuulda sageli märgita Treffner kõneles eneses tavaliselt kolmandas isikus, kui kõneluses Treffneri õpilane oma asja aeglaselt. Ta ei kannatada seda välja, vaid lõpetab jutuga kärsitult. Ütle ruttu, Treffner ei ole aega. Oli isegi kordi, kus Treffner pool tõsiselt väiksemas ringis laulu lausus. Et kui kord tuleb surra, siis tema ei tea küll, kus selleks aega võtta. Kärsitusega ühenduses ilmneb haruldane impulsiivsus Teie Teo käigus. Treffner leiutab Pedja situatsioone, mis panevad kuulaja nägija imestama või muigama. Ikka nendes midagi Treffnerliku. Nii ei võiks sugugi pidada võimatuks, et Treffner oleks saanud hakkama sellega, mis tegi Tammsaare Maurus joostes koolist välja aetud poisile järele ja pistes talle viierublase taskuse taskusse, et oleks niigi palju kaasas, kui minnakse võitlusse jumala enda vastu. Ja nüüd Treffneri poisid, teised need poisid, kes tass tahtsid teha ühe aastaga. Kas klassi olid väga töökad õpilased, teinekord tõusid kell kolm, neli öösel, et külmas tühjas klassitoas õppima asuda. Kes oli aga kooli pandud sunniviisil, nõndanimetatud sunnitöölised istusid tundides tagumistes, pinkides tegelesid oma asjadega, keegi ei seganud neid. Ainus nõue, et ka nemad ei segaks kedagi, kes õppida tahab. Neile anti kooliraha korraliku tasumise eest nende patud andeks. Treffner manitses poisse, kas teil raha taskus on või mitte, aga pea, hoidke püsti. Ajage ründed ja käige sirgelt. Poisid, õppige argipäevadel, õppige pühapäevadel, õppige kroonupühadel, õppige, kui hullud, hakake juba täna õpime emakeelt, pidage kalliks. Aga kallist asja ei saa ju iga päev pruukida. Seepärast kasutage argipäeval vene keelt. Treffner kutsus ülikooli professoreid kõrge honorari eest oma kooliõpet, täna. Psühhopsühhiaatriaprofessor, kes õpetas psühholoogiat chis, sõitis kooli tundi andma voorimehega, kellele kirkaless ootas nii kaua koolimaja ees, kuni professor tunnis oli. Klassis uksest sisse astudes hakkas siis kohe rääkima pani oma musta läikiva silindri lauale ja heitis valget klaseerid, kindad elegantselt sinna sisse. Pilti täiendasid veel professori tumedad prillid ja suurte ruutudega püksid. Tema temperamentsed venekeelsed ettekannet, mida ta vürtsid tootidega kuulasid, poisid ammuli sui. Mõis, mõned poisid, Olik eriti haaratud professori Nobleeessist. Mõnede ülikooli õppejõud ütlesid kevadel pärast viimast tundi poistele. Nägemiseni söögisel teisel pool jõge. Teisel pool jõge oli ülikool. Vene riigis meenutavad poisid ei olnud küll teist sellist gümnaasiumi, kus kõrvuti tavaliste ooper leer allitega oleks õpetanud nii ülikooli professorid kui errustanud keskkoolidele. Hektarid, keda Treffner enda juurde korjas. Treffneris ütles, minu koolis on õpetanud neile ülikooli professorid, kolm ektselentsi ja kõik Tartu linna paremad õpetajad oli kellelgi kooliõpetajal sünnipäev, siis ostis Treffner talle kingituse, kutsus kellelegi siledama poisi enda juurde ja õpetas. Anna see Kinkele jäidet, ütle kõige paremale ja armsamale kooli õpetajale klassi poolt, aga pea meeles, klassi poolt ära sa ütle, et mina andsin. Kriitilisemalt suhtunud poisid nimetasid treffnerist vana Veiderdaja kelle kerglase võitu teod tema halli habemega ei olevat kuidagi kokku passinud. Tuglas, Friedebert Tuglas, kes pool aastat koolis õppis, aga selle eest kannab parkmite Treffneri vaid Tuglase pargi nime kirjutas Treffner oli kuidagi salapärane, käsitamatult keerulise hingeeluga ja lõpuks inimlikult hale tüüp. Õppekeel ei olnud Nad ei koolis kunagi eesti keel tema eluajal alguses kuus aastat saksa hiljem vene keel, aga omavahel võisid õpilased eesti keelt kõnelda ja Eesti asja ajada. Kroonukoolides oli see karmilt keelatud. Fakultatiivselt võis Treffneri koolis eesti keelt pida ja eesti meel oli kindlalt sees. Kuigi Treffner püüdis kroonuülemale vastupidist tõendada, et tema kooli kinni pandaks, saatis truu alamlikke telegramm, ülistas keisrit ja liikus vene seltskonnas, ta ise ütles, mina olen see mees, kes käib vene seltsis saksa keeles eesti asja ajamas. Nii palju siis Treffner iseloomustust. Olla lõunas mind või? Ma ei. Leia mind. Mul on Ainult sul kaklancol Kuubale varem kui omade. Jäta roosi vangi, kui omad. Roosid. Rai, kallike, räägi tiivad, püüdaja neere, mullaiivne. Mulla iive Kall. Jääma kui mul ei ole, vaata mind. Ei. Mul. Kaane. Sul on kapten, on. Parem oi jumal. Haarem käte roosi, vangi kui jumalik. Raigo. Reeglist kinni, rangem olla teenis kallis, peeglis lunastas kulla lihtsalt õiges suunas ta mind. Kui mulle joon varra ringe Vaasa luulastava olla toore lammere Laiva. Ainult sul kolm lai. Raivo sõitma rännumehel aiva nuid meelde. Ajaloo tundu, jätkab Hillar Palamets, palun. Nii et ma kordan õige mitmendat korda, pidage meeles, esimene eesti õppekeelega keskkool ei olnud mitte härra Hugo Hermann flirste koti kool vaid oli peet, Põllu juhitud Eesti nooresoo, Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium, mis praegu tegutseb Tartu sedasi Miina Härma Gümnaasiumi nime all. Aga Treffneri kool oma õpilaste koosseisul oli peaaegu puhas eesti kool. 1904. aasta septembri andmed. Ta õppis selles koolis 328 poissi nendest 260 eestlast, venelasi 25, sakslasi 20, ühtlasi 12 poolakaid, viis, grusiin egolm jõudma. Ta kaks ja armeenlasi. Üks kolm kohalikku keelt olid koolis kasutusel. Korrapidaja ülevaataja aaloe nõudis õhtusel õppimistonnil poistelt korda ikka sõnadega. Tief roik vait. Jalutama minnes andis käsu periot farmerts edasi. Treffneri koolipoisid kutsusid ennast ise ja ka teised hüüdsid neid Huge nottideks huugast Hugo treffnerist ja tema pansioni nimetati saksikute õpilaste poolt mujalt. Hugenotid Ta on puri. See oli hobuse uulitsas Emajõe kaldal vanas võõrastemaja hoones, mille Treffner oli ära ostnud õuel katallid hobustele, ekipaaži tele ja kuurid. Needki kasutas Treffner ala oma kooli huvides. Tal oli selles osas ratsionaalne mõtlemine ja ette võtta mine. Poisid elasid pisid koolimaja hoovis asuvas hobusetallis. Noh, põhiruumid olid muidugi koolimajas endas. Ei olnud neis tallides ei aknaid ega ahje. Nii päeval kui õhtul andsid valgus suured petrooleumilambid aga need andsid ka ruumile sooja. Hiljem ehib Läti Need talliruumid ümber korralikeks klassiruumideks ja majale ehitati peale teine korrus. Vanemad poisid tohtisid Treffneri koolis suitsetada, kuid ainult selleks ettenähtud akendeta ruumis. Puumaja teisel korrusel. Ja selle toakese seinad olid tuleohutuse mõttes plekiga üle löödud. Kas võib mõni tänapäeva kool midagi taolist vastu panna? Ülakorrusel olevast pansionist tuli tulekahju korral alla ronida mööda väljaspool rippuvat nöörredelit. Ja Treffneri korraldusel tehti kevadel sellel redelil alla ronimise harjutusi, mis õige palju möödakäijaid ligi meelitas. Vanale tähendab Treffneri-le ei meeldinud, kui tema poisid käisid koolis maamehe läkiläki peas, sagis siis mütsi, poisi peas diakrohv, mis sellega paar korda ja ütles, ei oleks ennis. Muideks, kas maapoiss olla tõlkinud lause. Ta lahkus läkiläki peas vene keelde sõnadega. Onusholbasholbaš olla kallavee on Ushol pažol pažol, Kalavee läkiläki. Saksa tudengitel oli komme teretada eestlasi või öelda eestlaste kohta kuule kolle, see tuleb sõnast kuule mammer ka, ma ise ka pöördun kolleegide poole, lause algab sõnaga kuule või kuulde. Ja veel öeldi, noh sena vanad here. Tere. Treffner iseloomustas Sotsialisti järgmiselt. Kes on sotsialist? Sotsialism on inimene, kellel juuksed on sassis, taskud dünamiiti täis ja peas mõrtsuka mõtted. 1906. aastal, kui avati Vanemuise uus teatrimaja, siis seal fuajees pandi üles kaks skulptuuri Koit ja Hämarik. Ja jõledust neil ei olnud, riideid seljas. Tartu avalik arvamus keelas seepärast koolilaste viimise roppude kujudega teatrimajja kavad veel vahtima ja missis. Treffner, kuuldes Vanemuise teatri muret, oli esimene, kes viis oma poisid vaatama Vanemuise etendust. Olla ise öelnud, vahivad ühe vaheaja, vahivad teise, aga etenduse ajal annad ikkagi saalis. Kord mööda sõites kahe hobuse troskal muinaswhich bänner tol ajal vastas meie kõrgemat liig keel luksustaksole Mersule vähemalt ja see oli direktari seisusele kohane olevat lasknud kinni pidada Barclay's vääril nägisjalistuseks. Tema abiturient, sigaret ei pabeross suus ja kurameeris tüdrukuga. Treffneri jooksis poisi juurde või noh, mis poiss noormees tõmbas sellel paberossi suust, andis kergelt kahelt poolt vastu nägu raputas sõrme ja voorimehe peale tagasi. Hiljem hobuse ulitsas pärasel õpetajate toas olevat öelnud. No ega ma selle poisi pärast. Aga kõrvalpingis istusid kohaliku garnisoni ülem, polkovnik ja Vene seltsi Ratnik, esimees. Las need näha, kui kõva Gordon Treffneri koolis. Ta jäi alatasa hiljaks. Ja kui tal oli vaja kiiruga minna rongi peale, et sõita Riia või Tallinna poole ja ei jõudnud, siis kutsus kellelegi noore poisi, pistis rubla pihku, ütles, kihuta nüüd voorimehega jaama ja ütle jaamaülemale, et härra direktor Treffner on tulemas. Poiss, tegija ronk peeti oma 10 minutit kinni väljasõiduga. Kuni slaiš bänner kahe hobusevoorimees jõudis täie hooga Tartu praeguseni püsiva. Aga laguneva vaksahoonet? Jaa, rong võis lahkuda auru pahvaku ja võimsa Villemeergia saatel. Vot selline mees oli Hugo Hermann Treffner, kes meie hulgast lahkus 90. aasta tagasi. On maetud Tartu Uue-Jaani kalmistule. Aga üks asi, mis mulle on silma hakanud ja hakkab ikka tema haua taga, on mingi hööveldamata laudadest kokku löödud sara mis küll tema hauaplatsi ei kaunista. Treffneri naabrid on maailmakuulus anatoomia Rauber, Augustus Rauber, Mihkel Veske ja Karl August Hermann. Aga see oli üks põlvkond, kes läksid ülemöödunud sajandi lõpus käesolev alguses igaviku teele. Niipalju siis treffnerist. Tuleval esmaspäeval. Ma räägin teemal kolm tark Muuseumi uhiuutes kuubedes, need on siis linnamuuseum, spordimuuseum ja posti muus. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni. Mac Albu kassinagas vint loogu pääl, oi jah, oi jah, oi jaa. Kas sina? Murdke murdke. Saak õisi jätke la ja. Oi jah, oi jah, oi jaa. Jätke. Laadvast saadas mahlad. Töövest tärlast, säng, oi jah, oi jah, oi jaa. Tõsi on. See et. Kaljut Laasa, oi jah, oi jah, oi jaa. Kõik oli Sa ütlesid trastaine kuud Uskolmas valsi miski ja oi jah, oi jah, oi jaa. Kolmas. Ja lopa mul. Pärt, kes oli syydiski ja oi jah, oi jah, oi jaa. No. Ja kui sai luk seede Tärts Me vallu suure, ma. Oi jah, oi jah, oi jaa. Jaa. Põneva suure koesti. Tahate Roosi jai taliniva, siis? Oi jah, oi jah. Oi jaa. Roosi, ja nii ma siis, mis siin näeb? PRO siin pääle kassi oi-oi-oi-jaa. Proseenlävega kaekostule tsirka ka reisi. Jäiale Sirke kaari, oi-oi-oi, ai. Ju ka riiges läheb küll korjama. Oi jah, oi jah, oi jaa.