Nii piduliku marsi peale hoidsin ma laua servast kinni, mitte püsti tõusta. Aga see tähendas ka seda, et nüüd on stuudios külaline. Presidendikandidaadi abikaasatund on see ja täna on stuudios Mari Tarand, tere. Tere. Ja kui korda on juhtunud niimoodi, et presidendikandidaadi abikaasa on mu kolleeg, siis ei saada nõuda, et no ütlen, teie räägime sina ja Teie, ütlen ma sulle siis, kui sa Kadriorus presidendi residentsis koha sisse võtad, siis teie, mitte enne. Ma ei arva, ei arva, et ma võtan ja teiseks ma ei arva, et seal siis peaksid teie ütlema. Mõningatel puhkudel võib-olla raadios ja mari tunnista ülesannetena juuksuris käinud. Muidugi sellepärast, et ma olen kuu aega ligi olnud maal metsas täiesti metsistunult ja mulle tundus, et mu juuksed on väga pikad ja väga pleekinud. No nüüd on igatahes nad nagu kiirütleks Kastanje pruunid. Roheliste sinist triipu sai tahtnud. Ei, ma olen, mõnes mõttes olen maa-alalhoidlik. Aga mis mõttes ei ole? Ma püüan mitte olla see vana kirjandussaate toimetaja, kellele kõik uuem kunstis ja kirjanduses ei meeldi juba ettearvatult. Aga. Aga siit edasi enam ei räägi praegu mitte vaatajaid. Ka tegelikult tahaksin ma alustada sellega, et seda saatesarja tutvustav maa on valitud briti raudselt leedi Margaret Thatcheri ütlus, et kui tahate midagi, öeldaks, paluge meest. Kui tahate midagi ära tehtaks, paluge naist. Mida sina sellest arvad? Oi, nüüd äkki kui see tuleb, ütlen ma seda, et meie kodus, milleks ma pean seda, seda maa paika, kust ma praegusest tulen? Arukülas kuskil? Ei, ei ole see anne Loode-Eesti poole Nõva Vihterpalu vahel Keibul, mille me ise rajanud, vaat sealt ma tulen ja seal on nii, et mina hakkan rääkima, et peaks ikka seda või teist, et täna peaks porgandeid harvendava umbes. Ja siis Andres läheb ja teeb selle ära võib-olla, sest mina olen seotud mingi muu asjaga. No nali naljaks, ei ole nii. Mehed mõtlevad, planeerivad ja teevad ja naised ka mõtlevad, planeerivad räägivad ja seletavad. Ja teevad ka. Ja Meie peres võib-olla see üsna palju rääkimine ja seletamine on nii meestel kui naistel tahame arutada asju, need on niisugused pere arutelud. Oi jumal. Muidugi see on meil nii, et harilikul ajal Oleme meil on hästi kitsukene köök nii et sinna mahub Andresega kahekesi mahume hästi hommikul kohvi omaga, kui meil Karlist poeg, kes ka Meie kodus elab nädala sees, kuna ta pere ja kodu on tärtusega tema gaasis seal kohvilauas ja kui juhtub veel, et vanaema ehk minu ema ennast ka nii vara üles ajab, seda küll tavaliselt ei juhtu, seal õhtuse söögikorra ajal, siis üks seisab külmutuskapi najal ja mõni istub, muudkui arutatakse. Kas need pisikesed ka võetakse kampa arutama? Ei, pisikesi seal köögis ei ole, sest pisikesed ühe poja lapsed on Tartus ja teise poja laps on oma issi-emme kodus, nemad nendes aruteludes aga nüüd muidugi suvel praegu, kus vanemad lapselapsed on juba arutamise eas siis arutatakse ka nendega loomulikult väga palju. Et võtame selle pojad ja lapselapsed ja ema ja võtame selle pere natuke hiljem. Räägime ikka natuke sinust, kõigepealt sina istud siin stuudios ja oled sa jao. Ajakirjanikuna oled sa lõpetanud Tartu ülikooli, siis küll ei olnud päriselt seda teaduskonda. Edaspidi tuntakse sind vist suurel määral korrektse keelekasutajana ja sellena, kes seda kõigilt nõuab. Ja, ja luule ja kirjanduse huvilisena. Miks sa seda ajakirjandust õppima läksid? Jah, seda ma isegi. Jah, ma arvan ikkagi, et see oli Juhan Peegli innustav isiksus aga tegelikult ma läksin ülikooli mingisuguse omanitaarse kavatsusega. No ma olen seda siin-seal ka lobisenud, et et lapsepõlves ihkasin teatrilavale. Aga, aga kirjandus ja no ütleme, humanitaarharrastused ja keel, võib-olla ma niimoodi läinud ülikoolid, ma õpin eesti keelt, kuigi üks minu õppejõududest, Gerda Laugaste hüplen hookle leidis, et mul oleks selle peale soonted eesti keele õpetajaks näiteks hakata. Aga meil oli ju niisugune üsna ühtne ja, ja ühtemoodi eesti filoloogia osakonna sõprilisel õpiti keelt, kirjandust, rahvaluulet, natuke psühholoogiat, siis neid koledaid punaseid aineid. Aga see erialavalik oli mul niimoodi, et ma isegi seal oli teine tõmbav kuju ja Paul Ariste ja Paula palmeoskes olid soome-ugri õppejõud ja väga head õppejõud ja sinnagi oli mingi südamekutse ja ma isegi käisin ühel suvel val tai Karjalas karjala murret kogumas Paula palmeos ega, ja ungari keelt õppisime koos Marju Lauristini ja Andres Ehiniga hoolega natukene, aga aga siis ikkagi, kui see otsuste otsus tuli, paistis, et see ajakirjandus võib-olla ka, et ma nägin, et minus teadlase tüüpi ei ole. Et ma ei ole võib-olla nii keskenduv, et, et ma tahaksin haarata nagu siit ja sealt ja rohkem ja. Samal ajal sedasama kirjanduse luuleharrastust ja korralikku keelt said sa ju raadio kaudu rahvani viia niikuinii. Ja muidugi, aga ma alustasin küll raadios lastesaadete toimetajana ja 10 aastat ma tegin lastesaateid ja suure rõõmuga, noh siis see laste maailm oli ka nii lähedane ja teisalt mulle tundus kuidagi, et, et ma olen nii noor ja kogemusteta ja ei oska võib-olla midagi, ma olin üsna, ma ei olnud väga enesekindel, kui ma tulin, pisike ka pisike ka jah, et hakka nüüd suurte tarkade inimestega saateid tegema, aga lähed ikka lapse juurde, et nendest ikka oled natuke tardevia, aga nendega on palju raskem rääkida ja oli, aga ma arvan, et ma sain, oli ikka kohti, kus ma tundsin, et lapsed oma. Gene avasid, oled sa olnud rahul oma tööga nii pikka aega, kui seda siin Eesti raadiost teinud oled. Äärmiselt väga, miks? Sellepärast just, et kui ma kirjandus saatesse mind kutsuti siis sain ma tegeleda siiski selle asjaga, mis minu elus nii tähtsat osa omab. Ma ei tea, kuidas nii on juhtunud, aga tõesti kirjandusraamatute maailm, luule, see on mulle tähtis, kui mul tuleb see kodust, kus me kasvasime, kus noh, kõik olid ju sõja järel olime vaesed ja ei olnud mõeldud asjade peale, mõeldi kogu aeg, muidugi mõeldi asjade peale, et lastel oleks mingil määral parandatud sukad ja ja koos seisad kingad jalas. Kuni selleni välja, et mu isa ise traadijupikesega võis lapsee saapakesed parandada. Aga see, mille poole püüelda või mis oli tõeline elu, see oli kõik kuidagi noh, see kõlab praegu väga, kuidagi pidulikult suurelt, aga see, millega ema ja isa meie lapsepõlve sisustasid, oli kõik niisugune. Ka looduse ilu lapsena olin maal ka ja siis see, et sa kiigud kuskil tuule käes maja nurga juures ja ema õpetas sulle Koidula laulu, mis mulle jutustad, koidiku, tuul, ma olin hästi väike laps, aga see mul siiamaani meeles viisi sõnadega midagi niisugust, et see tuli ka sealt ja siis, kui ma tööle sain. Kirjandus muidugi, see võimaldas teha nii mõnusat asja kui lugeda Käia kirjandusõhtutel kirjandus konverentsidel, korraldada ise siin raadios luuleõhtuid ja luulevõistlusi tähendab luule esitamise võistlusi ja see viis mind selle maailmaga kokku, mida ma olin unistanud, ütleme, see oli natukene nagu see lava ka. Et kes siis kuidas luuletusi loevad ja kuidas neid raadius peaks lugema. Aga praegu nii pikka aega olnuna uus aeg on tulnud ajakirjanduses ka. Ja raadios ka enam ei ole. Üks Eesti raadio. Mida sa arvad eesti raadiost kogu selles kontekstis või ajakirjandusest Eesti vabariigis? Oi, sellel sellel küsivus oleksid sa pidanud mulle eile maale kuidagi kirjatuviga saatva. Siis ma oleksin hästi järele mõtelnud, võib-olla, sest see on väga tähtis asi, mida ma Eesti raadiost mõtlen. Hästi mõtlen, mõtlen, et avalik-õiguslik raadio on vajalik ja vikerraadioprogrammist mõtlen eriti hästi, arvan, et seda kuulavad paljud inimesed ja see, kui ma vahel võib-olla tundun kolleegidele, et tagant tulija jälle särtsas midagi, et see või teine asi ei olnud nii nagu vaja, siis see tuleb ainult sellest, nagu oma peres ja oma majas tahad, et veel paremini oleks ja näiteks. Üks asi, mida ma märkasin ühel päeval, ma ei tea, nüüd ma võin ka ühe võib-olla ei ole mul küllalt üldistusjõudu sellest rääkima, praegu aga sellest rääkimiseks praegu, aga ma kuulsin hommikukavas ajakirjanduse ülevaadet, mis oli minu meelest natuke uutmoodi tehtud ja teisiti tehtud. Ja see oli sinnapoole nagu mina arvaksin ja olen mitu korda mõelnud ja mõnel isegi öelnud, et mitte ainult reklaam pealkirjad, vaid natukene, et see ei ole mitte ainult selleks, et juhtus mingi halb või kole või kurisündmus, ostke lehte vaid lihtsalt mina, kes ma elan maal ja ei ole võib-olla saanud endale lehte tellida, kuulen, et Päevaleht või Postimees käsitleb seda asja nii ja arvab selle kohta nõnda. Nii et ta liigub siiski ta liigub. Sinu eluväärtustest natuke rääkisime sa seoses selle kirjanduse luuleharrastusega jaa, jaa, koduse päritoluga ja sealsete kommetega sellest rääkisid, aga, aga oled sa pidanud pettuma kuidagimoodi, kas siis ühiskonnas, ajakirjanduses, poliitikas? Oh muidugi, kes meist ei oleks pidanud pettuma, milleski, aga pettuda ühiskonnas ei tohi. Mis õigus on minul pettuda ühiskonnas, kui ma olen ise üks selle osakene? Mis õigus on minul pettuda poliitikas, kui ma kuulen? Jah, oma mehe Andres Tarandi ja sageli seda lauset kui öeldakse, et aga poliitika on niisugune, et mitte poliitika ei ole niisugune, vaid inimesed, kes poliitikas tegelevad, on niisugused või teistsugused, aga ette ei oleks sageli muret, kurbust, ängi, lausa? Seda ei saa öelda, on, ja need pettumused võib-olla see pettumus on see, et liiga aeglaselt läheb, liiga aeglaselt läheb, tähendab, et see mahajäämus on olnud nii suur, et selleks, et nüüd inimestel kõigil hakkaks parem ja õigem ja, ja see heaolu tõuseks ja kõik see. Mis on see hea, kui hea peab olema kogu ühiskonnal, kuidas seda võrdsust ja ma olen oma hingelt ikkagi sotsiaaldemokraatliku mõtteviisiga, et ei ole sugugi nii, et üks osa ühiskonnast tuleb kõrvale jätta Ta või, või nendega mitte tegeleda või silmad kinni pigistada. Aga, aga natuke pettumust selles, et kui. No ütleme siis poliitikud ja vahel ka vahel ka võib-olla ajakirjanikud simmanit kõhklen natukene. Räägivad ja kirjutavad niisuguses kurjas toonis niisugusesse et tuleb tahtmine, no ütleme näiteks, kuuled raadiost vihast käredat häält, ma ei hakka nüüd siin imiteerima, eks ole, aga meil ei ole üldse poliitilist kultuuri, ütleb keegi. Aga tema esinemine sellel hetkel on täpselt samuti poliitilise kultuuri näide. Ja see Ma ei propageeri mitte halbade asjade ja murede ja pahanduste kinni mätsimiste varjamist, selleks me tuleme ju ajastust, kus ei tohtinud ühtegi halba asja ütelda siin raadios ega ega lehes aga tähendab, et kui see toon oleks see, et ma räägin seda murelikult, aga mitte parastavalt, tähendab, ma räägin valuga murega ja katsun leida seda teed. Et vaat võib-olla niimoodi saaks, võib-olla see oleks õigem. Kas sa kunagi oskasid arvata et Andresest, Andres Tarandist, sinu abikaasast, kõik 100 aktiivne poliitikas osaleja Ei üldse mitte muie kohe mingit märki andnud tähendab, sealtsaadik alates, kus, kus äkki nagu imekombel tekkis valgusekiir või see pilu, kust kust võid loota, et hakkab see uus Eesti Rahvarinde aegadest ja siis ta on ise seda öelnud, ma olen ise ka imestanud, mõtelnud, et kuidas ta sinna sattus tema, kes ta on niisugune pigem üksi mõtleja ja ise leiutaja ja kännu otsas filosofeeria ja nii edasi looduse uurija, mõnes mõttes tüüp, aga mina usun seda, mis ta ütleb, et sel hetkel ta tundis, et ta on kohustatud ja ta pidi ja see peab saadab meid üsna palju ka praegu, sellepärast et, et noh, igaüks saab aru ja teab, et kuna ta on küllalt kaua seda tööd juba teinud. Et siis võib tulla ka tunne, et kas ma ei ole juba küllalt teinud, et võiks ju puhata. Aga. Küllap siis, küllap siis ta ise teab, et kas ta peab või ei pea. Aga jah, see, et ma niimoodi oleks mõelnud, ma isegi ei tea, ega kujutlenud kuidagi niiviisi, kui me elasime rahulikult, Andres oli botaanikaaias ja mina olin siin raadios ja. Andres oli õnnelik, et tal on niisugune töö, mis on sümpaatsed inimeste hulgas ja looduses ja võimaldab suhteliselt olla vaba kontrollija ideoloogia surve alt, aga, aga näiteks seal botaanikaaias, no nüüd ma kukkusin temast rääkima, ma ei tea, kas see on lubatud, on lubatud. Tähendab, mulle tundus ta seal ajas ka õiget asja, nendel olid näiteks mingisugused nagu nüüd, kallid kolleegid, kuulevad, eks nad siis võivad ütelda, räägid, et olinis taliseminarid, kus nad läksid suusatama kuskile ja siis pidasid seal loenguid ja ettekandeid ja seal käsitleti üsnagi üsnagi teravaid ühiskonda puudutavaid asja. Võib-olla seal arutati ka seda, et kas nii kestab igavesti või, või nii ei kesta igavesti. Et oled sa ise kunagi õhutanud Andrest osalema poliitikas? Ei, seda ma küll ei saa öelda, tähendab see ei ole üldse niimoodi tõusnud, et osale või ära osale. Kui jah, tegelema sellegagi, no ma olen. Oleks ütelnud, et tule koju. Võib-olla olen ma siis tagasi kiskunud, seda võidakse mulle ette heita, aga lõppude jaoks midagi ütleb ka minu süda ja minutunne ja armastus. Ja et kuidas sulle tundub, sina tunned oma meest põhjalikumalt kui ükskõik kes teine, olgu ta oma töökaaslaste või erakonnakaaslastega koos kui palju tahes. Et on Andres Tarand oma võimeid, mis tema sees on täiel määral saanud rakendada või on tal seal midagi, mida keegi pole osanud välja koukida. Segavast mitte sest tööd igasuguseid tuleb teha. Praegu aga võib-olla, et see töö, mida ta praegu peab tegema, on ja mõnevõrra tänamatu kuidagi nagu ma kuulen jälle seda, et mina ütlen, et oi, et miks nii, aga sa ju tead, et seda asja peaks hoopis nii või et no hakkan seal mõne raske probleemi juures ütlema, et miks sa niimoodi teed või otsustad ja tema ütleb, et keegi peab ka seda kohta siin praegu kandvaid, mina olen nõus selle mingi ebapopulaarse asja võib-olla välja ütlema või tegema või selle terviku kooshoidmise nimel midagi tegema, et kuigi pärast üteldakse põrand oli vait nagu siga rukkis. Nii on öeldud. Ütleme see, aga need varjatud köied, mida sa riskisid ja no Andres on väga kunstihuviline. Tegelikult tal meelsasti loeks rohkem raamatuid, kui aega oleks ja ei, ma arvan, et ta kirjutaks ka mitte nii keeruliselt ja nii nagu mõnedele ette heidavad ja nii kuivalt sageli jälle nii nagu vaja. Aga ma arvan, et ta kirjutaks päris hästi oma isast on kirjutanud. No otseselt ta ei ole isast kirjutanud, vaid ta on koondanud ja koostanud jah, oma isa ja ema võrgutaja, vanglaaegse, kirjavahetuse, raamatu ja üldse see, see kuuluks nagu selle teema juurde, kuidas ta oma vanematele nagu öeldakse, et tänu teile hauassegi. Et seda on ta tõesti nii ema kui isa suhtes osutanud, sellepärast et ema kirjutas ka mälestused, tähendab, segada on tema, minu ämm, kellest ma tohutult lugu pean. Ja Andres tiivustada selleks ja siis trükis ja tegi koostas nii-öelda, meil oli kodus niisugune kodu, väike kodukirjastus, seega viis eksemplari tegi seda ema mälestusi, siis need isa mälestused võidelda ja ema kirjavahetuse ikkagi jah, seadis, koostas ja kas sinna napi sissejuhatuse, aga et tal on teisi alasid ka, no mina ei tohi välja lobiseda seda, mis ta kõik hakkab osaladus päevil oskab laduda ahju, ta oskab laduda, tähendab, ei, mitte ahju laduda, ma ütlesin, et ta oskab õige kuumuse teha leivaahju leiba ja õigujuphart nii sõjalise. Aga kätega ta oskab palju, aga ta on öelnud ise, et ta ei ole, et ta ei ole midagi pinud, et on kõik pidanud ise vaevadega. No ma ütlen ka vahel tema puu ja maatöö kohta nagu vusserdamine, et ei ole nii, et kohe lendab käes, aga ta teeb ära, sest ta tahab ise teha ei, ise. Oled sa kunagi oma mehe pärast hirmu tundnud, sest neid põhjusi võib olla mitu. Ta on olnud kaugel lumemaal pikka aega. Neli 40 kiri on neid aegu olnud ja mis need on olnud? 40 kiri täiesti õigesti arvasid, jah, tundsin, ja siis tundsin kogu aeg, sellel nõukogude ajal tundsin ma siiski alatasa hirmu nii Andrese kui laste pärast nende ütlemiste ja lihtsalt kartsin, et nad seavad ennast ohtu selle oma liiga sirge suuga. Aga näiteks Antarktika ajal seda ma jälle mõtlen praegu tagasi. Imelik, aga kas on see noorus ja nooruse uske armastus? Mul ei tulnud kordagi seda mõtet, et Andresega midagi halba seal võiks juhtuda. Võib-olla ma ei kujutlenud ka neid ohte, seda alles kuulsin hiljem, kui ränk see kõik oli. Ma nägin selles, et see on huvitav, tema tahab seda teha ja minu asi on olla rõõmus, et ta sai sinna ja ära oodata ja ja niiviisi, aga 40 kirja ja kindlasti. Aga muidu on nii, et ega inimene ei tea karta seda, mida peaks kartma. Ja võib-olla on see hea või ei ole. Nojah, sest öeldakse, et, et sa ei tea, kust see pauk tuleb, et mingil määral see viimane kümmekond aastat kus on noh, olnud ka halbu asju selles mõttes, et ma ei tahaks siin võib-olla ilusal suvepäeval. No aga on olnud laimavaid ütlemisi ja valusaid ütlemisi, millest mina tean, et see pole tõsi. Ja vot need on need, et sa ütled, et pettumused pettumuse on valmistanud see, et keegi võib lihtsalt pahast tahtest või mingisuguse, justkui poliitilise võitluse nimel siis mingit alatutesse. Ja nüüd võib-olla jälle see, mille peale sa ütled, et mis küsimus see niisugune on, miks võiks Andres Tarand olla Eesti vabariigi president? Noh, võib-olla, et tal see tatar, kust sealt see sikk natuke on. Ja ka elukogemusi, aga esimene Mikke, kui see üldse, no Me fantaseerime praegu jah, on see, et minu arust on ta äärmiselt õiglane inimene ja see ei ole mingi fantaasia, see on, fakt, on muidugi. Ja see tuleb ilmselt tema kodukasvatusest ja ma arvan, et see on nagu ta on vahel jutustanud lapsepõlve lugusid, mingisuguseid, kus ikka tuleb välja see, kuidas ema seda õiglust rõhutas, et peab õiglane olema ja ja et mingit pettust või Vihurdamist ei salli. Et võib-olla see, see on üks, mida ma arvan. Et ja peale selle tal ei ole üldse seda, et ta. Ma tunnen ennast nii halvasti meest kiitva terve rahva ees, mida aitab tal ei ole endale mitte midagi, tahaks krabada või, või no. Mõtleks niimoodi kuidagi omakasu, ta on omakasupüüdmatu Need asjad, aga. Ja võib-olla? Tõesti rasked või siis näed, täiesti jännis on kallis. Et ei ole midagi, ma küsin siis edasi. Mida sinu arvates tähendab alla Eesti vabariigi presidendi abikaasa? No seda ma ei ole, kästi mõelnud selle peale väärikas normaalne inimene tema kõrval, aga kindlasti mina arvan, et Eesti oludes ütleme võib kujutleda, et president on naine näiteks ja, ja sel juhul on presidendi abikaasa mees ja ütleme näiteks olete ainult president, on naine. Ja tema mees on näiteks kirurg. Aga ta teeb edasi seda kirurgi tööd. Ja loomulikult ta kuuleb oma naiselt presidendilt. Missugused mured on võib-olla meditsiinis või temani ulatuvad paremini, võib-olla selle alaasjad ja kogemused ja saab seal ka sai või no võtame siis, president on mees siiski. Ja tema naine on? No ma ei tea, raadiotoimetaja raadiotoimetaja, nojah ma kujutlen, et oma ikkagi oma alal katsuda edasi töötada. Kogu jõud sellele ikka panna, aga loomulikult on teatud need kohustused, esinduskohustused, mis muidugi ma olen ikka mõnikord ju nüüd Andresega ka käinud mõnedel õhtusöökidel või saatkondades niimoodi. Ja mina küll ei arva, et seal ainult ilmast räägitakse või, või et väga maitsev toit on laual. Näiteks siin on olnud just saadikute perest, on mul siis. Pealiskaudselt küll, aga kokku puutuda mõnedega ja eriti meie lähemate riikide saadikutega, kelle elu ja kultuuri ma pisut rohkem ju tunnen ja tean ja seda on niivõrd huvitav hakata rääkima. Minul on väga hea nendega rääkides, et minul on oma keelesaated, oma arusaamine eesti kultuuri asjadest ja siis läheb see jutt sageli väga huvitavatesse kohtadesse. Ja üldsegi ei ole nii, et et see on niisugune, et proakesed istuvad ja vahetavad viisakusi. Nii et ühele ette nõndaviisi nüüd me tuleme selle asja juurde, mida ma ütlesin, teatame natukene kaugemale, me rääkisime küll Andresest, aga me ei rääkinud kogu sellest perest. Sest kogu selles loos, mis nüüd siis käib ka, ütleme, presidendikampaania on teil toetada tervele dünastiale, vähemasti sinu poolt. Sa, sul on ema Linda Viiding, kes oma kõrgest east hoolimata on aktiivne, sa saad tema terase eluhoiaku ja kogemusi kasutada ja ise saad toeks olla lastele, lastelastele etc. Saini dünastia. No on, aga siis tuleb ka sellest, et ma olen üsna suurest perest ju meid kassas neli lapsi ja, ja kuigi isa ära suri, aga meil oli kuidagi väga soe sõbralik perekond ja no praegu ei ole mul lähedasemat inimest, kui oma allesjäänud õde. Aga ja muidugi ema on per praegugi, ütles mulle kui sealt kodust välja tulid, et vaasis kuulal, et missugusel kanalil see sõit oli, vaid ka sellele vikerraadio kanalil, mis sul ikka lahti on, temale mitu kanalit ta kuuleb palju raadiot, Daniel, 90 eks ta saab 95 sel sügisel. Aga ma ei tahaks ütelda ka seda, et näiteks Andresel on õde kes on minule suur autoriteet, sest ta on inglise filoloog ja ta on üks, kelle ajaloo tundmine on suurepärane ja kes on üks parimaid vana Tallinna tundjaid minu tutvusringkonnas, kellelt ma alati võin isikliku ekskursiooni tellida, kui mõni väga tähtis sõber kaugemalt külla tuleb. Õde Kristi Tarand vanema tee, kes seda väikest Andres rasketel aegadel siis ka toetas ja, ja kõrval oli, kui isa vangis ja olija ema rabeles, kuidas neid lapsi üles kasvatada. Aga siis ja sealt suguseltsi poolt, seal olid võimsad, no minu kadunud äiesti hämmast ma võiksin pikalt pajatada rahu neile ja au neile. Aga siis oli veel Andresele ristiisa Harri Moora, arheolooge, kes Andrese kindlasti ka ajaloo huvi ja midagi niisugust võis sealt tulla, kuigi see muidugi ka ema oli ajale õpetaja, nii et see ajalugu, ajalugu, ajalugu, kogu aeg. Aga minu pere on niimoodi, et, et me ikka jah, oleme selles mõttes vanamoodne pere, et me hoiame kokku. Me peame tähtsaks teatud perekondlikke, tähtsaid päevi. Jaa, jaa. Käime oma esivanemate haudadel. No minu ema on ikka minu poistele kaera näidanud oma Viljandimaa allistes koolmeistrite suguvõsa la armanite hauakohad ja ütleme seda pärimust, traditsiooni, seda hinnatakse ja muidugi tuge me saame ka. Aga see tugi on niimoodi, et. Et seda on sageli vaja. Mina saan oma lastelt ka näiteks tuge. Väga palju. No võtamegi lapsed niikuinii mõni seal raadio juures juba juba kibeleb ja ütleb, et kordagi pole suhu võetud ei Indrek ega Kaarel Tarandi nime me võtame. Seal on kaks poega, Indrek Tarand, kes on välisministeeriumi kantsler ja Kaarel Tarand, kes on valitsuse pressibüroo juht. Ja vaat nüüd, kui sa ütled, et inimesed võtavad õiguse Öelda siis poiste kohta on öeldud küll, et et kuidas sa neid seal vahel oled ema ja samal ajal siis ka selle Eesti kodanik, kes nagu siis ütleb. Et mis sa sellest kõigest oled arvanud. See on nüüd niimoodi, et iga ema ja iga isa teab, mida talle lapsed tähendavad. Ja lapsed on lapsed viieselt ja 15 kümneselt ja võib-olla seitsmeteistkümneselt ja ma ei tea, kus nende isiklik vastutus lõpeb. Aga need, kes on juba Kristuse hea õletanud ja kellel on endal perekonnad abiga osad lapsed, töö, nende. Harjutamine selleks, et näidata isale, et tal on halvad pojad, ma natukene lamestasin, seda veel, istutasin, aga umbes nii see on kui kuskilt delfi port Stahlist võib lugeda, et pojad on šaakalid näiteks ja nii edasi. See ei ole minu meelest aus mäng, tähendab, no me teame juba šveitsi sellest peale, et niisugused inimlikud omadused nagu laim ja, ja haridus- ja et need on inimkonda alati saatnud ja mingi teine helgem pool võitleb selle vastu. Nii et, et see noh, on muidugi valus, kui, kui öeldakse midagi niisugust, mis, mis Pole tõsi või püütakse seda siduda perekonnapeaga. Aga mida ma tahan öelda, on küll see, et lapsed kasvasid, nende õpetajad võivad öelda, et nad olid teinekord ulakad, nad said koolis normaalselt läbi, mina nende eest õppetükke tegema ei pidanud. Lõpetasid oma koolid ära, said kogu aeg kodust teada seda, mida isa ja ema tegelikult asjadest arvasid ja vanaemad ja vanaisad ja seetõttu oli raskusi, langes nende see igatsus selle Eesti riigi järgi, kuna nad langes kokku sellega, kui, kui noored said ka aktiivseks muutuda ja seal ülikoolis möllata oma EVSi teha. See on ju ka väike mudel demokraat ja mingit uut tüüpi organisatsioonist iseotsustamisest, mõtlemisest ja nad sattusid sellesse, Nad võtsid sellest osa ja siis mõlemad ellu ja mõlemad töötavad ausalt Eesti riigi heaks ja selle ehitamiseks ja nende nii-öelda isikliku elu uurimine. Kui see on maitsekas teema, siis uuritagu, kes, kes arvab, et seda tegema? Ma vahel olen tahtnud küsida mõne inimese käest, kes taaskord arvamusega välja tuleb. Et keegi ei ole esitanud ühtegi konkreetset asja, aga minule meeldib, kui kui inimest süüdistatakse, siis tuleb ka öelda, mis eest süüdistatakse, aga ma ei ole seda veel kuulnud. Kas sina oled. Vot poliitikutele on väga tore ütelda, et ei kommenteeri. Niimoodi ei kommenteeri, olen kuulnud üht ja teist, aga ka see teema kisub pikale. Lõpetame selle teema näiteks nii selle asjaga, et et mul ei olnud ilusamat aastat kui see, kui minu lapsed koos minu õelastega terve aasta nikerdasin harjutasid, käisid lauluproovis onu Tõnis Rätsepa juures, et teha oma kadunud onu 50.-ks sünniaastapäevaks üks lauluplaat ja siis laulsid kaasneid onu Juhani laule. Ja ikkagi, kui ma kuulan Viidingu laule just vabadust, ma olen juba nii liiga koduseksin muutunud. Tere päeva. Raadiosaate stiil on ka mina pean ütlema, ühesõnaga arvan, et võtsid ka sellest laulust, et ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. Et noh, nii läheb kuidas läheb, aga usun, et nad on suurel määral õigel teel ja ja see, kui palju ma kuulen vahel, et isad ja pojad või emad ja tütred on kuidagi eraldunud, sellepärast et aeg on nii erinev ja uued, mu voolud, uued asjad, uued moed, uus elu, et ei mõisteta. 11 vaat see on suurim õnn, kui seda ei ole, et kui perekonnast tõesti ollakse kuidagi. Nii et kuulake plaati kartuliõis või kuidas, see oli pealkirjad, pealkiri no tere, Juhan ja seal on peal ka kartuli populaarile, mida ikka mängitakse. Aga sa ütlesid siin, rääkisime, kuidas Andres koostas oma isa ja ema mälestuseks raamatu. Ja minule tuli suureks üllatuseks, et sa ise oled see ole seal laulik. Aga see on niisugune kommentaaridega laulik, mis on hästi võluv. Kuidas sa selle Peale tulid, see tuli nendest noorema poja lastelaulu armastusest, mina ühel suvel laulsin neile palju laule, mõned aastad tagasi päris tillukesed veel olid ja siis mõtlesin, et teeks niukestest vanadest unelauludest niisuguse raamatu, kus oleks laulud ja noodi jupikesed ja kus oleks siis ka mõni niisugune minu lapsepõlvelaul päris omatehtud laul või, või siis mida vanaemad on laulnud ja panna sinna ka pilte ja natuke kultuurilugu, noh sinna siis segunevad need kaugetest aegadest pärit inimesed. No seal esilehele ma panin pildi, mis on tegelikult Tuglase väikese Illimari raamatuillustratsioon, minu onu Märt Laarmani puulõige, kus väike poiss ärkab, no Illimari ärkamine. Ja näiteks see laps saab teada, ahaa, et see oli vana vana vend, et see oli kunstnik ja joonistasin siis äsja. No et selles plaanis on see laulik tehtud? No ma olen püüdnud oma arhiivi, oma pabereid ikka seda vaimuvara asju pole aga neid kuidagi niimoodi sahtlitest välja tuua ja kasutamiskõlbulikuks teha või elama panna. Kas seal võiks olla sul käe all või kõrvad, aga Pirisemas v miski asi, mis ootab elama panemist? Noh, on võib-olla, et ma peaksin oma päevikut läbi vaatama lapsepõlve aegseid või koolitüdruku päevikut, sellelt seisukohalt, et seal on dokumentaalset materjali teatri kohta, me käisime siis hästi palju teatris ja kõik draamateatritükid olid meil sõna-sõnalt peas õega. Aga seal on nii seid. No näiteks seal kirjeldus Liis Lindau 50. sünnipäeva tähistamisest Draamateatris filomeenomarturano etendusega, seal on detailselt, kuidas ütles, mis, kuidas naeratas, kuidas kummardas, kes mida ütles. No näiteks, et need asjad võiks läbi käia siis oma isa arhiivi võiks veel vaadata, seal on huvitavaid asju, kirjavahetus no mõistma peaksin kirjandusmuuseumile andma ka. Aga no lastele, eks ma peaks oma kõige väiksema lapselapsele Juliusele ka raamatu tegema, aga ma ei tea veel, mis ma teen, võib-olla tema isa Vembud näiteks ta Julius on nüüd siis jõuliseni Inreko poeg. Ja kui vana on ema, saab juulis kolme aastaseks. No siis võib-olla ta tõepoolest saab raamatu ja võib-olla kõlbab see teistelegi Juliustele teistest peredes Aini laiali. Küll mitte. Vahel on tunne, nagu minu väga hea sõber ja kolleeg Helju Jüssi ütles, kunagi oli meil niisugune mõttetera, et ega kõike kaunist ei saa raadiosaateks teha. Ja see tähendab ka seda, et, et mõned asjad, mis on nii ilusad ja intiimsed ega kui sa hakkad neid ega ma ei ütle, võib ka teistega jagada. Loomulikult, aga aga esialgu vaatame, vaatame, kas saab Juliusele raamat. Et sa arvad, et igal inimesel peab olema, eks salakamber, mida te teete? Ei tooda. Kindlasti ongi, ja ongi, aitäh, Mari Tarand, sellega ma nüüd küll lõpetan selle küsitluse. Ja kõike head, aitäh.