Tere kuulama siis järjekordset saadet presidendiprouade sarjast, õieti küll veidikene ülepakutud nimi, sellepärast et tegemist on ju alles presidendikandidaatide abikaasadega. Täna on siin stuudios minu vastaseks tõenäolisemaid presidendiprouasid vähemasti seniste arvamusküsitluste järgi riigikogu esimehe ja Reformierakonna presidendikandidaadi abikaasa Kirsti Savi, tere päevast. Tere. Ma tean, et teele ei olnud kuigi lihtne siia stuudiosse tulla. Teie jaoks ei ole intervjuude andmine tavapärane asi. Vist on üldse esimene raadiointervjuu. Jah, see on sedasi küll, kuigi ma võin öelda, et esinemist mul siin eelnevate aastate jooksul on tulnud ette küll ja küll ma mõtlen seda aega, kui ma olin üliõpilane ja laulsin ülikooli kohvikus ja siis oli esinemine minu jaoks päris tavaline. Nii et mikrofon teil ei ole võõras, ei ole. Nii, aga et me saaksime need veel seda väikest esimest närvipinget maha võtta. Teie soovil me mängime ühe laulu. Kuulame selle laulu ära ja siis te ütlete, miks te tahtsite seda laulu kuulata. Paljugi võiks öelda, veel, laulis Reet Linna. Miks see laul on teile nii tähtis? See laul on eriliselt tähtis mitmel põhjusel. Ma pean küll ütlema siia juurde, et eriliselt kallis on, mille Reet Linna selle laulu esimene versioon, millel oli natuke teistmoodi sõnad ja ühesõnaga meie kui meie isakas 50-le lähenema, mõtlesime, et talle peaks midagi ilusat kinkima. Ja Meil tuli mõte laulda, see sama laul. Tookord olid sellel laulul sõnad, kus lapsed ja võib-olla ka abikaasa tänavat isa neile kauni loodud kodu eest ja, ja ka ka selle eest, et, et ta on olnud nii hea ja mõistev ja armas. Ja samamoodi ka. On öeldud selles laulus, et tihtipeale me ei, me ei ütle oma lähedastele head ja, ja meie avaldama tundeid, kuigi seda peaks tegema. Ja, ja ma mõtlesingi, et see laul oleks väga sobiv. Kas või üks kord aastas saksis öelda kõik, mida sa tunned ja mõtled. No me siin laulu ajal vahepeal arutasime omavahel, et küllap on Reet Linna enda elus toimunud muutused sundinud neid algseid sõnu muutma. Elu on ju huvitav, keeruline, vastuoluline. Aga räägiks nüüd natukene, Kersti Savi Teist endast teie lapsepõlvest, kooliajast, kus te olete sündinud. Kes on teie vanemad? Mina olen sündinud, kasvanud ja koolis käinud Otepääl. Ja mina olen sündinud kitse aastal neitsi see, ma usun niivõrd-kuivõrd, mulle tundub, et see läheb täppi, mis on minu kohta kirjutatud. Ja, ja seepärast tundub mulle, et kaks on see seal on kaks vastupidist iseloomu, mis peavad siis nagu kokku sobima. Et kui siis kits on selline boheemlaslik ja kunstniku hind ja siis neitsi on korraarmastaja isegi pedant järel realist, jalgadega maa peal seisev kuju. Ja siis ma olen mõelnud, et võib-olla see kitse iseloomujooned avaldasid mul just nagu nooremas eas. Ma olin kooli ajal küll korralike kooli õpilane, selles mõttes, et ma olin korralik õppetükkide ettevalmistaja eeskujulik õpilane, ütleme nii. Samas oli minus ikkagi selline noore inimese kärsitust ja isegi sellist loomingulist indu. Näiteks ma mäletan väga hästi, kui pinginaabriga keskkoolis Tahtis teistest erineda. Endale kudusime kaltsulõngast pikad latid, sinna juurde veel siis takunöörist kotid ja käisime sedasi mööda Otepää väikest linnakest, kus iga inimene märkab kohe kõike. Aga. Nii see oli, aga Otepääl tõesti, te ütlesite, väike linnake aga Otepää seondub iga eestlase jaoks ju spordiga talvega. Kas oli väike ette äratus, et just seal olete sündinud, sest ka hiljem kohtumine Toomas saviga ju toimus sealsamas Otepääl. Nii et olete te mingil määral nagu? Selle huvi lase no ütleme, spordimeediku vastu saanud kaasa, kodumajast, on see nii? Seda ei oskagi niimoodi öelda, aga mäletan meie esimest kohtumist ja millest on ka Toomas rääkinud. See oli siis, kui mina olin keskkooli õpilane ja tema töötas Käärikul arstina ning kui mina oleksin suvel tööle puhkekoduaed aeda, siis tema sõitis oma uue autoga mööda mööda ja ja ma vaatasin, et keegi kuidagi aeglustab sõitu. Ma ei teadnud siis temast veel midagi. See oli 1009 71. aastal, ma arvan, et see võis olla. Te olite siis alles kuueteistaastane, teie isa oli? Ma olen lugenud. Puhkekodu, direktor, pühajärve puhkekodus. Sel ajal ju sealkandis ju paljud sportlased ju ka treenisid ja, ja, ja küllap ka puhkekodus elasid. Aga mis oli just see, mis Toomas Savi sellel esimesel kohtumisel köitis teid? Toomas Savi? Võiks siis nii-öelda, et see esimene kohtumine, mis siis toimus tegelikult alles võib-olla mõne aasta pärast, tähendab niimoodi näost näkku, me kohtusime me alles siis, kui ma olin esimesel kursusel üliõpilane ja suvel me kohtusime pühajärve ääres. Esimene asi, mis tema juures köitis oli see, et tali hakkas kohe silma ja, ja seda oli tunda, et tan, tugev inimene. Ta on teist mõnevõrra vanem. Seda ei pane, seda ma ei pannud tähele ja, ja seda ma ei ole kunagi tundnud, sellepärast et ma ei oska öelda, Toomas on. Ta on kuidagi teistmoodi inimene, inimene kui teised, kui, kui võiks öelda niimoodi, et kui me kõik saame aastaga vanemaks, siis mulle tundub, et tema saab vanemaks pooleteist aastaga. Nii et ma võiks öelda, et tema kohta kindlasti paljud ei usu, kui öelda, et on kuuekümneaastane inimene, varsti ma oma hingelt ja jultunud jäänud neljakümneaastaseks vähemalt. Nii et ta vananeb aeglasse aeglasemalt, jah. Aga te ütlesite, et siis nii-öelda päris kohtumine sai teoks siis, kui olite ise üliõpilane, teie õppisite ise majandust kaubadunud. Mis mina olen lõpetanud kaubanduse organiseerimise ja kaubatundmise eriala, niimoodi on see minu diplomi. Pealkirjas. Ja see, mis aastal toimus Lõpetamine toimus 77. aastal ja samal aastal jäi seitsmendaks. Kuuendal aastal olime me siis taaskohtunud, kui nii võiks öelda, see, see jutt on ka kuskilt juba läbi käinud, et minu noorema venna Tiidu põlve vajas tohterdamist ja võtsin julguse kokku ja läksin vennaga Toomas Savi juurde. Siis ta oli juba meedik. Ja siiski noh, teil on 12 kolmeteistaastane vanusevahe. Toomas Savi on olnud teie jaoks kah ehk mingil määral niisugune noh, ütleme, isa, võin siukene, vanem, sõber, vanemõpetaja, kas, kas on selline sule kaadil? Kindlasti on see nii, sest et. Me oleme Toomasega nii erinevad inimesed, kui ma juba ütlesin, et Toomas on selline tugev kindel, kellele võib alati toetuda, siis mina olen võib-olla selline kõhklevam ja selline inimene, kes vajab alati kelleltki nagu tuge ja, ja, ja kinnitust näiteks kasvõi oma oma otsustele ja jaga mõtetele. Jah, kui te olete ise ka öelnud intervjuudes, et tegelikult on ju teie elu suurel määral külalisabielu, sellepärast et Toomas on ju alati olnud liikvel, oli ta seda spordiarstina ja seda enam nüüd poliitikuna tegelikult koos olla ikkagi üsna vähe. Kuidas te siis saate seda nõu ja abitraumasid? Jah, kui ma isegi mõtlen selle peale, et et võib-olla varem varematel aastatel, kui ma lastega olin palju üksi, oleksin ma seda nõu ja tuge võib-olla rohkem vajanud, kuigi ma siis seda ei tunnetanud. Ma võiks öelda, et tema aura on nii tugev, et, et sel ajal ilmselt aitas ka ka ka see ja kui oled noorem, siis sa lihtsalt võib-olla oled ka ise tugevam. Ma just mõtlen seda praegu selles mõttes, et et lapsed olid küllalt sagedasti haiged ja, ja oli, oli, oli ka selliseid hetki, kus võib-olla oleks oleks ikkagi pidanud päris kiirabi välja kutsuma, aga kuidagi saime teistmoodi hakkama ja ja ja noh, ilmselt on noor inimene tugevam. Kuidas on? Kas teie kodus otsustab asjade üle rohkem? Toomas, otsustate teie koduste asjadega? Me oleme mõnikord seda ka arutanud. Ja siis on Toomas arvanud, et nii nagu tema ütleb siis üldiselt see jääb ja mina olen arvanud, et hoopis on läinud nii nagu mina olen soovinud. Ilmselt oleme soovinud siis ühtemoodi. Ja see oli ideaalne. Kuigi teisest küljest jälle nendest intervjuudest, mis on teiega tehtud ja ajakirjanikud kirjutanud, jääb niisugune mulje, et te olete kohati oma abikaasa suhtes natuke karm. Olete öelnud, et ta kipub välisjalatsid jalga jätma, kui ta tuppa tuleb ja muid selliseid väikseid vihjeid see näitab, et ikkagi vist natukene ka tahate seal kodus olla. Ikeks. Pereisa peab siiski teatud asjade salduma. Ma võiks öelda, et karm olen ma kriitikuna tema kriitikuna ja, ja siis selle peale on ta mulle tihtipeale öelnud. Sa ei ütle mulle ka kunagi midagi head. Aga siis ma olen nagu lohutanud, öelnud talle, et aga ma mõtlen sust hästi. 1977. aastal abiellusite te olite lõpetanud kõrgkooli. Kas läksite kohe tööle või, või heite koju? Mina alustasin kohe tööd ja augustikuust, alustasin tööd Tartu kaubandusvalitsuses ja seal ma töötasin 92. aastani välja. Siis kaubandusvalitsus likvideeriti ja siis oli minu elus üks hästi tore periood, kus minu töö ja hobi langesid kokku 92.-st aastast 95. aastani. Töötasime Clivoonias spordiklubis ja olin siis nagu konsultant liikumislaudade juures. Liikumislauad on sellised, seitse mõnusat lauda, kus inimene saab võimelda. Ja ma olen olnud selline liikumislaudade propageerija ja ja võib-olla isegi selline noh, liialt neid propageerinud. Paljud ütlevad, mis on, lesid seal ja, ja ise midagi ei tee, et parem oleks ikka võib-olla aeroobikas käia või jõusaalis trenni teha. See sõltub kõik inimesest, mis kellelegi sobib, aga need liikumislauad on tee nagu sobivad vanematele inimestele ja need ka kellelegi. Kehakaal on suurem ja, ja ka võib-olla kellel on mingisugune arsti poolt kirjutatud näidustus, mis ei võimalda tal näiteks väga intensiivselt tegutseda. See on hea nõuanne, ma peaksin võib-olla ka liikumislaudadega hakkama oma kaalu maha võtma. Aga te olete sportlik inimene, läbi ja lõhki. Port on teie jaoks kindel koostisosa elust. Jah, ja nii imelik kui see ka ei ole, isegi siis, kui ma kasvasin seal sportlik, sportlik otepää õhkkonnas. Ei, ei olnud mul veel sellist arusaama et sporti on vaja teha, see tuli, see tuli küll jah, alles keskkoolis, võib-olla minu väga hea ja armas kehalise kasvatuse õpetaja Helle Tallo, kes innus innustas sporti tegema ka neid, kellel ei olnud võib-olla mingeid selliseid erilisi kehalisi eeldusi. Tema ütles, et, et suusatamine ja pikamaajooks on alati need, mis sobivad kõigile inimestele ja ja, ja seda tema nõuannet ma olen küll kuulajateni harrastajat vedas, harrastan küll. Ja see on tore. Aga läheme nüüd edasi, ajas töötasite mitmel kohal, olite seal liikumislaudade peal ja paistis, et õndsa nõukogude ajal nagu öeldakse, elu läheb omasoodu edasi. Toomas oli juhtiv spordiarst kogu nõukogude liidu ulatuses. Aga siis tulid need muudatuste aastat. Kuidas teie peres suhtuti? Eestis alanud taasiseseisvumisliikumisse, millal see nagu teie pere teadvusse jõudis? Sellest ajast on mul eriti hästi meeles just see päev, kui öösel sõitsid tankid läbi Eesti ja mul oli terve öö oli raadio mängimas ja ja ma ja ma kuulsin ka nende möödaminekut, sest meie maja on Tallinn-Tartu maantee ääres. Aga minu, minu minus oligi väga kindel tunne ja, ja ma ei kartnud küll tõesti midagi. Toomas töötas sel ajal Soomes arstina. Nii et teda ei olnud kodu, nii on nii et te pidite nagu neil kõige ärevamad hetkedel olema üksi. Aga millal teile hakkas tunduma, et nüüd Toomas hakkab tegelema poliitikaga, millal see juhtus? See juhtus esimest korda kindlasti siis, kui Toomasest sai Tallinna või Tartu abilinnapea. Ja siis ma vaatasin, et tegelikult sel hetkel veel ei, ei saanud päris sedasi aru, aga kui temast sai Reformierakonna liige ja siis ta järsku ütles, et ma lähen kandideerima nüüd Parlamendi valimistele, siis mõtlesin küll, et milleks sinna Tallinnasse vaja minna, et meil on Tartus niigi hea elada. Ja see oli siis 95.-le Muide, Te ise tõite sisse selle motiivi, mis ta käib teie mitmest intervjuust läbi. Et te olete väga tartukeskne inimene, nii-öelda eile Tallinn ei meeldi, eriti on see nii. Selle kohta on vaid päris nii-öelda, et, et kunagi oli see vastupidi. Kui ma olin keskkooli õpilane, siis ma ootasin kannatamatult koolivaheaega, et saaks kiiresti Tallinnasse siis pinginaabriga tuli, tulime Tallinnasse, kullad, külastasime siin selliseid tähtsamaid kuumemaid kohti ja ja mis need olid, tookord olid ka pegasus ja ja kuna noh, minu arust oli siis ka siin oli kuku klubi ka juba siis olemas. Tema, tema onu oli nukunäitleja ja siis Hendrik Toompere ja siis selliseid kohti külastasime. Ja loomulikult ka soss. On kuna minu õde ja vend laudid laulsid kunagi. Ja muide üldse te olete tõepoolest ju ka lauljana üles astunud omal ajal miks laulmise harrastus pooleli jäi? No ma mõtlen, et ei läinud edasi nägu ka estraadidele ja kusagile lausa lausa elukutseliseks lauljaks. Ma arvan, et siin on põhjus ka selles, et ma olen, ma olen küllaltki enesekriitiline inimene ja küllap ma siis leidsin, et, et ma ei ole päris õige laulja, aga sellise harrastusena tekki tekkis ta nagu minu huviorbiiti juba keskkooli ajal, siis Otepääl oli selline tore kultuurimaja ja hästi entusiastlikud inimesed, kes kes tegelesid seal muusikaga, kutsusite noori inimesi ka muusika juurde, niiet. Mis te esinesid solistina ülikooli ajal või oli ansambel Ülikooli ajal ma olin ülikooli kohviku ansambli solist ja mitu aastat kohas. No see oligi, ma arvan, teisest kursusest kuni siis viimase korruseni, aga aga ma arvan, et selleks põhjuseks, miks ma ansamblist ära tulin, saigi toomas. Aga nüüd tuleme tagasi selle Tallinna jutu juurde. Te ütlesite, et olete noores põlves olnud nagu Tallinnast sisse võetud, aga aga nüüd ikka rohkem seal Tartus ja nüüd, kui abikaasa on juba juba mitu mitu mitu aastat olnud väga kõrgel riigimehe kohal, siis tahes-tahtmata tuleb ikka aeg-ajalt esindada koos käia koos vastuvõttudel ja mujal. Nii et Tallinn tahes-tahtmata peab nagu tuttavaks saama ja kui arvestada, et teist võib saada ka Eesti vabariigi presidendi abikaasa, siis esialgu ikkagi Eesti vabariigi president resideerub veel Tallinnas. Kuid seoses sellega peaksite tartust ära tulema, mida te jääte nagu Tartus kõige rohkem igatsema, mis on Tartus parem kui Tallinnas? Ma pean ütlema, et Tallinn ei ole mulle mitte sugugi vastumeelt, aga Tartu on mulle lihtsalt praegu armsam, sest ta on minu kodu. Aga mis on seal selline, mis ta teeb teile kodusemaks? Väiksus, võib-olla inimesed. Jah, kindlasti palju häid sõpru, kõik, kõik see, et minu lapsed on kasvanud ja koolis käinud seal ja Tartu on turvaline. Kui ma, ma võib-olla kujutan seda valesti, et, et kui meil lapsed oleks käinud Tallinnas koolis, et siis mul oleks pidanud nendega rohkem nagu tegelema selles suhteliselt viima, tooma neid, sest et vahemaad on Tallinnas väga kaugel. Kauged, aga Tartus nad, nad saavad sellega kõigega ise hakkama. On selles toomas üksinda Tallinnas hakkama, saab tema üksinda igal pool hakkama. Tema on inimene, kes kohaneb kiiresti ja selle, sellega pole temal küll kunagi probleeme olnud. Intervjuudest kajab ka läbi see, et te olete ikka põhiline nõuandja tema riietuse küsimustes, te olete tema moenõustaja ja olete talle kõik ülikonnad selga ostnud ja siin ühes kroonika intervjuus oli juttu sellest, kuidas te olete palju vaeva näinud, et Toomas savil õiged kingad, leid. No tema riietusega olen ma pidanud selle pärast tegelema, et ega naljalt selliseid hõivatud inimesi mehi poodi ju ei saa. Ja siis meil on olnud selline kokkulepe, et ma lähen käin ja vaatan enne ära talle näiteks ülikonnad, kingad ja siis tema tuleb ja proovib need selga ja tavaliselt on meil meie maitsed kokku langenud selles suhtes, et on saanud need asjad, kohtutud. Missugused värvitoonid teie meelest sobivad Toomasele? Ja vaat see on nüüd küll selline küsimus. Selle muidugi jääb alati ära siis kui üks asi selga proovitakse, siis on kohe näha, kas kas sobib või ei sobi. Kindlasti sellised. Tumesinised, mitte must, aga tumesinine siis suvised, võib-olla sellised ütleme, sinepikarva kollakad. Aga tumesinine on muidugi see, see värb, mis sobib alati. Aga te ei ole nüüd nii konservatiivne, et sel aastal on ju väga rõõmsad toonid moodi tulnud, et lubaksite tal ka näiteks roosa särgi selga panna. Muuseas, tema garderoobis on olnud roosasid särke küll ja küll need on. Need särgid on ostetud sel ajal, kui ta veel poissmees oli, nii et ma ei. Ma ei saaks midagi selle kohta öelda, aga seda, kas ta praegu roosat särki selga paneb, seda ma pean küll ta käest küsima. Peale riietuse kindlasti abikaasa tuleb huvi selle vastu, kuidas. Mees toitub. Kas te usute, et tal siin Tallinnas saab piisavalt hästi ja korralikult süüa või, või käib ta ikka seal Tartus aeg-ajalt nii-öelda seda kodust toitu nautimas? Ma tean, et kuidas nad nädala lõpus kodus käib, siis on meil alati kokkulepe, et ma teen midagi sellist, mida ta saab nagu uude nädalasse kaasa võtta, aga no selleks sellest ei jätku mitmeks päevaks. Aga ta on ise ka väga tubli poes käia ja. Ta käib, ma tean kaubamajas, sest kaubamaja söögiosakond on väga rikkalik ja seal on väga palju selliseid valmis kulinaariatooteid. Ja, ja ma olen ka soovitanud tal süüa päeval riigikogus, nii et siis kui tal aega on olnud, siis ta kindlasti ta seda teeb. Aga saab ta ka ise toidutegemisega hakkama. Ma arvan, et ta ei tee seda nädala sees. Ja ega ta ei ole tõesti mingi selline suurem asi, kokk tasin. Poissmehepõlves, elas niimodi, pelmeenide pelmeeni, küpsetuaalida, hea. Ja kindlasti muna keetmisega saab ka ja seda ma usuga. Nonii, aga räägime nüüd ikkagi Teist endast. Hiljaaegu Te saite tuntuks ka luuletajana. Nimelt lastil vete piirivalve lipulaev. Vapper ja te olite selle ristiema, kas luuletamine on olnud ka üks teie noorpõlve harrastus? Seda ma ei saa öelda, et see on mu noorpõlve harrastus, jaga aga. Ma saan väga hästi hakkama selliste mõnusate luuletustega meie sõprade sünnipäevadeks ja ühispiibimisteks. Mingiteks sellisteks tähtpäevadeks üritusteks ja tavaliselt me veel isegi leiame mõne tuntud lauluviisina juurde. Nii et vemmalvärsitegemine ikka läheb korda, lähtus nonii, selle vapra meeskonnale loodud värsson, küllaltki reibas ma siinkohal loendadele ette. 12 kuud on kohusetruult vaprad mehed oma tööd tehes kartmata värd sõitnud, merre hoidnud Me rahulainete vahus. Kuidas te suhtute üldse kaitseväkke ja, ja sellesse ideesse kodumaa kaitsmisest? Kas te olete niisugune tõsine kaitseväefänn või olete rohkem patsifist? Ei, mina arvan, et mina olen üks kaitseväe selline suur patrioot, kuna ma ise töötan praegu kaitseväe ühendatud õppeasutustes tema külalistemajas taru juhatajana siis. Olete palju kokku puutunud sõjaväelast? Jah, oma igapäevatöös IGA PÄEV. Nii, ja mida te ühes tõsises eesti sõjamehes hindate? Hindangi tema vaprust, tema tarkust ja seda käivad need sõjamehed meie ühendatud õppeasutustes ja ka Balti kaitsekolledžis taga nõudmas. No ja ilmselt kuulub sõjaväelase juurde ka otsekohesus. Kas te ise olete otsekohene inimene? Ma arvan, et küllaltki otsekohene aga ma kindlasti arvestan ka iga kord olukorda. Ja siiski eake põhimõttekindlaks kastele olete kunagi oma elus ka pidanud pidanud taganema mõningast põhimõtet. Jah, sest et inimene teinekord oma põhimõtteid võib-olla ei olegi endale väga-väga, ütleme, et mõnda põhimõtet ei ole selgeks teinud ja võib, võib-olla ta on asjadest valesti aru saanud ja kui mulle siis mingi asi väga hästi ära põhjendatakse ja selgeks tehakse, siis, siis ma võin kama mõnda seisukohta muuta ja tunnistatud ja tunnistan alati Nii aga räägiks natukene teie perest veel Teil on ju täiskasvanud lapsed juba, kui nii võiks öelda peaaegu täiskasvanud. Mariti Ariin, millega nemad tegelevad? Marite Lõpetas sellel aastal ülikooli ja tema hakkab tööle juristina advokaadibüroos ja Riin Lõpetas, Miina Härma Gümnaasiumi ja nüüd alles sipsis oma õiget teed. Nii et praegustel lastel on õnneks võimalik väga laialt valikuid, nii et, et sa ei pea ainult ühte kindlat valima võid, sa võid mitu mitu eelistust teha. Mitmes koolis. Küllap nad on üsna ema sarnased, kuna kuuldavasti on ka nemad oma sõbrad valinud sportlaste seast. Ma ei usu, et see on nüüd noh, sedasi sedasi toiminud seal lihtsalt ilmselt on juhus et see nii on läinud, et nende, nende poiss-sõbrad on just sellised sportlikud inimesed Kuidas neil on suhted head, kas kaataris pulmi on oodata? Kindlasti veel mitte, tänapäeva noored ei kipu liiga kiiresti abielluma ja võib-olla see on ka õige. Milline on üldse teie suhe oma tütardega on tihtilugu ettekujutus, et tütred saavad paremini läbi isadega kui emadega. Kas, kas teie peres on kuidagi teisiti? Mina arvan, et meie perest saavad tütred läbi võrdselt hästi nii isa kui emaga, agad tütardega on mul väga lähedane suhe ja ma arvan, et see on tingitud veel eriti sellest, et kuna ma olen mingil ajal olnud neile mõlema, nii isa kui ema eest siis kõik kõik mured, mida võib-olla teinekord laps läheks isale kurtma, on tulnud minul lahendada ja ja selles suhtes ma võin ainult kõige paremaid sõnu. Aga Toomas on ilmselt olnud see, kes neid on nagu sporti tegema kannustanud. Jah, seda küll. Et ta on nagu treeneri eest, kodune treener. Võib öelda jah. Kui te nüüd võrdlete oma pereelu ja oma lapsepõlvekodu, kas te olete midagi oma lapsepõlvekodust kaasa võtnud oma tänasesse perekonda on mingeid selliseid omadusi, kogemusi, harjumusi, mida te nüüd püüate ka oma peres rakendada, mis oli näiteks teie vanematekodus? Ma olen vanematekodust võtnud kaasa sellise kindla kindla aru saama, et, et perekond tähendab lapsele väga palju ja kui peresuhted on korras ja ja laps saab kõigis oma muredes oma vanematele toetada, siis see on lapse jaoks üks väga tähtis asi. Nii et see on see põhiline kogemus, mille te olete kaasa võtnud ja teie võisite oma vanematele toetuda. Ma mäletan, et minu minu jaoks oli nii tähtis tähtsad mõlemad, nii isa kui ema, et tihtipeale juhtus. Õhtuti, kui ema läks kodust ära, kas kooriharjutus, et mul on selline imelik tunne, et kõik ei ole nagu päris hästi sellepärast et ema puudus kodust isa võis küll olla, aga ema pidi ka olema ja kui isa teinekord töö pärast komandeeringutes käis, siis ma jällegi tundsin, et tuleks ta kiiremini koju. Kuidas teil lapsepõlves kutsud? Lapsepõlves kutsuti mind kituks ja kikikiks ja Timbu kimbu tuli juba hiljem siis, kui me Toomasega kohtusime ja oli võib-olla vaja sellist hellitusnime või hüüdnime ja, ja siis, siis saime endale hüüdnimeks kimbu. Ja see tuli ta perekonnanimega. Timber. Meie aeg kiirustab, on ju tore rääkida sellest, mis olnud ja võib-olla ka natuke sellest, mis on. Aga võib-olla tänasest juba ühe-kahe-kolme kuu pärast. Ei ole teie enam lihtsalt kersti savi, vaid olete Eesti vabariigi presidendi abikaasa. Kas te kujutate endale ette seda olukorda, kui te olete? Ma arvan, et sellega ei, ei muutuks midagi väga kardinaalselt minu jaoks. Sest et kui siin presidendiproua on räägitud kui esinduskujust, siis kindlasti peab ta esindama võrdselt oma oma abi abikaasaga Eesti, eriti võib-olla siis väljaspool Eestit. Aga ma arvan, et, et see ei ole midagi sellist erilist, ma olen abikaasaga välisriikides riigikogu visiitidel käinud praegugi. Ja te olete öelnud, et hindate praeguse presidendi abikaasa Helle Meriväljapeetust ja omal kohal olemist presidendiproua nakas, selle meri on siis nagu teie jaoks mingi eeskuju. Selleks puhuks, kui teist peaks saama presidendiproua. Jah, ma võin öelda täitsa rahulikult, et on küll. Olete temaga lähemalt tuttavad või on see piirdunud ainult ametlikke kontaktid? Ei ole lähemalt tuttavat, ainult nii palju, kui me oleme sellistel ametlikel kohtumistel. Kui me nüüd mõtleme sellele tulevasele Kadriorule. Andrus Kivirähk on kunagi kirjutanud ühe humoreski, kus ta on öelnud, et poos toomas Savi presidendilossi kolimisega rajatakse parki valgustatud suusateed ning me näeme kirevates tuti mütsides inimesi ümber tiigi uhamas. Suvel aga teevad sportlased puude vahel metsa, joob CSU. Aga kas nende seas on ka president Toomas ja tema naine Kirsti, seda möödujad ei tea, eks ole, neidu pildi pealt nähtud ka, aga jää nägu meelde. See on nüüd üks teine legend, et te olete nii kenad ja korralikud inimesed, et nagu millegagi silma ei paista, teel ei anna nagu ühtegi skandaali külge riputada. Et kas see teinud natukene ei häiri, et noh, mõjuta nagu liiga tavaliste keskmiste inimestena. Mina arvan, vastupidi, mina olen väga rahul sellega, et mina olen tavaline inimene ja et ma ei paista millegi erilise ekstravagantse ekstravagantsuse ka silma. Nii et te oleksite täiesti rahumeeles? Igav põhjamaine presidendipaar. Kui seda on niimoodi öeldut igav, aga võib-olla turvaline. Aga mis oleks teie presidendiproua, see roll, mida teie tahaksite teha sellepärast et me teame, et noh võtame või siin Ameerikast Clintoni abikaasa küllaltki jõulise esinemise ja poliitikasse mineku, kas teiega kujutaksite ette, et Toomas Savi kõrval võiksid omada mingit iseseisvat rollidel, oleks mingi omaprojekt ja, ja võib-olla tega ise liituksid näiteks poliitikaga. Mulle meeldib väga see Andrus Kivirähu mõte, et inimesed suusatavad suusaradadel innukalt, tutimütsid peas. Ma arvan, et sellist kehalist liikumist on meile kõigile vaja ja justkui me sellel talvel käisime Soomes siis taaskord tõdesin, et et Soomemaal on see väga paljudes kohtades võimalik ja just õhtul sel ajal valgustatud suusarajad. Kui inimene on teinud oma Lõpetanud oma tööpäeva, aga et siis ta saaks ka ennast füüsiliselt välja elada. Ja ma arvan, et see on, see on koht, kus ma võib-olla tõesti saaksin kasvõi selle liikumise Eluterve Eesti raames kaasa aidata. Teil on kindlasti praegu palju häid sõbratar. Kas teie saamine presidendiprouaks muudaks kuidagi teie tutvus sõprussuhteid inimestega? Ma ei, ususõbrad jäävad alati sõpradeks. Ja need on teil kaasas juba kooliajast? Mõned kooliajast, aga üldiselt on kujunenud selline sellised lähedased perekonnad, ütleme siis nüüd mingi 10 15 aasta jooksul, kellega eriliselt lahedasti lähedaselt läbi käiakse. Teil on ka oma sõbratar, kes ei ole nii-öelda perekonnasõbrad. Kas teil on neid, kellele te usaldate oma muresid nii-öelda naiste vahel? Mina minu kõige parem sõbratar on meie ühine perekonnatuttav ja ma pean ütlema, et ta on mu kõige parem sõber. Ja meie aeg hakkab lähenema lõpule. Kersti Savi. Te teate, et teel olevat Nendel kuudel teravdatud tähelepanu presidendikandidaatidele sealhulgas ka teie abikaasale, Reformierakonna kandidaadile Toomas savile ja kindlasti üritatakse veel välja tuua kõige kummalisemaid lugusid minevikust igasuguseid muid asju. Kas teie võite öelda, et, et teie olete oma abikaasa kõrval nii-öelda lõpuni et ei või tulla välja midagi sellist üllatavat, mis võiks muuta teie ja Toomas Savisuhet? Kindlasti oleme oma abikaasa kõrval lõpuni ja ei ole midagi hinge peal, sellist, mis võiks muuta, seda ei ole. Nii et ma luban Toomast toetada kogu aeg kuni lõpuni välja, nii nagu ma olen seda teinud senini. Ja. Kuidas te ise usute, kas Toomas savist saab Eesti vabariigi president? Nii nagu sel puhul ikka öeldakse, ennustada ma ei tahaks. Aga te tahaksite last, saaks president? See on selline minu väga-väga salajane salajane asi, mille kohta ma ei ei saa ka praegu avalikult midagi öelda. Nonii te olete natukene salapärane olend, inimene ei ole midagi teha. Igal juhul ma tänan teid, et te tulite siia stuudiosse selle vapruse eest, seda esimest, pikka ja küllap üsna kurnavat raadiointervjuud andma. Õhtul on see kordusena, siis te võite üle kuulata ja otsustada. Sest ma arvan, et teil tuleb neid intervjuusid anda veel väga palju. Aitäh teile, kes te savi ja soovin teile teie abikaasale edu eelseisvatel kuudel ja mina küll sooviksin, et te oleksite Kadriorus. Ma ei ütle, kellena, aga vähemasti nende tuttmütsidest suusatajatega koos.