Tänases saates sarjast need muusika räägime itaalia heliloojast Chart sümptot, Chelsist stuudios Maryam talli. Itaalia helilooja Tšintar seltsi on justkui teadlane kes vaatab oma muusikas helisid nagu läbi mikroskoobi. Ta suurendab välja kitsad helipinnad ja sukeldub ühe heli mikromaailma. Ja selgub ilu helide mikromaailmas on vähemalt sama tihe ja keerukas kui meie päris helide maailmas, mida me võime vaadelda nii-öelda õiges suuruses ilma mikroskoopilise suurenduseta. Sinise seedimine omamoodi teraapia ja näib, et ka 100 kuulaja vajabki helilooja terapeuti ühes isikus et helisse süüvimise abil süüvida ka omaenda hingesügavustesse. Selline kuulaja käsitleb muusikat just praktikumi, mis pakub lõdvestavaid taju hetki ja avardab reaalsuse piire. Selline piire avardav on ka Chelsi muusika kelle sisetundest lähtuvad otsingud helide maailmas on osutunud teed rajavaks kogu Lääne muusikakultuuris. Võiks öelda, et helistades ööbimine, oli lääne heliloomingus Ennet seltsid tundmata. Sedalaadi mõtlemine lahendab pigem ida ja lääne mõtlemisprintsiipe sest ida Mailan meditatsioonile keskendumise äärmiselt oluline roll olnud läbi aegade ja seltsi kaudu Ida mõjutasid jõudnud käände. Ning seltsi on kahtlemata üks neid teerajajaid, kes sedalaadi mõtlemise meie maile tõi. Kirjanik Tõnu Õnnepalu avaldab oma mõtteid seoses Charlesi muusikaga veidikene üldisemast vaatepunktist taasatab seltsi üldisesse muusikaajaloo konteksti. Ta arvab, et muusikas nagu ka arhitektuuris, pole traditsiooni kooli ja meisterlikkuse tähtsust ka sel sajandil kunagi kahtluse alla seatud. Ta arvab, et, et saada heliloojaks ei piisavaid isiksuse ekstravagantsust ja originaalsust ideedest. Sest tuleb läbi käia kogu Euroopa muusikatraditsioon. Ja ka sel juhul on omandatud ainult Euroopa muusikatraditsioon. Tuleb käia ühest koolist teise, ühe õpetaja juurest teise juurde, enne kui meisterlikkus hakkab kujunema. Ja nõnda Tänud ka Chelsi Mainitud valikus on muusikakultuuris ka üks huvitavamaid omadusi. Hoolimata rahvuslike koolkondade olemasolust on muusika säilitanud läänemaailmas ühise keele. Ja pole kaotanud seda keskaegset universaalsus mida kehastasid kord ühine kultusarhitekt, tuur ja ladina keel. Muusika on tänini ladinakeelne. Muusikat iseloomustab Mahas algemata universaalsus, täpsemini eurooplast. Kuid komponist ei tohiks olla vaid kombinaator, kes olemasolevaid klotse originaalselt ümber paigutab, ilma et ise midagi juurde tooks. Ja küsimus ongi, et kust ta seda huvitavat ja originaalset ning endale ainult iseloomuliku juurde siis peaks, on sellele küsimusele raske vastata. Kuid on siiski oluline, et et selline asi toimuks. Ja võib öelda, et Sultsi elas omal kombel ja mitte just kergelt läbi kogu lääne muusikatraditsiooni. Koos selle kõige viimaste otsingutega. Ning see ühtlasi väga universaalne ja väga isiklik tee, lubas tal lõpuks traditsioonile tõesti midagi olulist juurde lisada. Kuid siis ei oleks jäänud tõesti vaid Screabynim võis ümbergi järgijaks. Oleks tegelenud trendikas helilooja ja nautinud suurt kuulsust kuid oleks tänaseks juba täiesti unustatud. Aga tal jätkus kannatlikkust, loobuda sellisest kiirest edust ja otsida oma teed. Ja võib ka öelda, et järelikult ilma kannatlikkusete ja omaenda eripära leidmata ei sünniks mingisugust uut kultuuri. Nüüd räägime lähemalt chaczyntud seltsielulaast. Tšintad seltsi sai publikule tuntuks alles paar aastat enne oma pika elu lõppu, 1987. aasta oktoobrist toimuskolonies irkam elektronmuusikastuudiot festival, kus oli spetsiaalselt Jeltsinile pühendatud kontsert ja selle kontserdi kavas olid teosed koorile ja orkestrile selgusega, et piletit sellele kontserdile on välja müüdud ja huvilistel oli isegi raskusi pääseda kontserdiproovidesse. Niisiis sai seltsi oma viimastel eluaastatel näha, et tema teoseid lõpuks siiski esitatakse. Kuigi oli ka teoseid, mis oli loodud juba veerand sajandit tagasi. Alles nüüd jõudsid publiku ette. Seltsi sündis kaheksandal jaanuaril 1905. aastal Itaalias. Vana Itaalia aadliperekonna järeltulijana ei tundnud ta mingisuguseid materiaalseid probleeme. Ja teda õigupoolest ei huvitanudki kuulsaks saamine. Ja ta lausa keeldus avaldamast enda kohta mingeid eluloolisi või isiklikke andmeid. Seltsi ebatavaline elu hõlmas mitmeid 20. sajandi intellektuaalseid spirituaalset sotsiaalsed ja muusikaelulisi aspekte. Noorena reisis ta palju maailmas ringi ja ringles Euroopa kõrgetes sotsiaalsetes ringkondades, seda loomulikult eelkõige tänu oma siniverelise päritolule. Tema inglasest naine Tulati oli näiteks lähedalt sugulane briti kuningliku perekonnaga. Charlesi varane muusika looming kõlas mitmetel prestiisikatel muusikaüritustel, mis leidsid peamiselt aset Pariisis Teise maailmasõja ajal, elas seltsis Šveitsis. Pärast lõppu aga jättis tema inglasest naine ta maha ja pöördus tagasi Inglismaale. Chelseaga elas oma elu teise poole roomas, kus tema lõksus korteri aknad avanesid otse vaatega Rooma foorumile. Seltsi sai ka hea muusikalise ettevalmistuse pärast head akadeemilist haridust Roomas jätkas ta Schönbergi õpilase õpilasena ja seega oli ta Itaalia esimene Todekophoneist. Juba 1900 kolmekümnendail aastail kirjutas Chelsi sürrealistliku muusikat robustse realismist, kui tema meelest on see tupiktee. Ja ta loobus sellest ammu enne, kui sellest sai suur moevool Euroopas. Screabini õpilase õpilasena huvitus ta ka ida muusika traditsioonidest, eelkõige aga zen-budismist. Charlesi sõpruskonda kuulusid näiteks sellised inimesed nagu pool vaar ja Salvador Dali. Maailmasõja lõpuks olid seltsi paberile pannud juba umbes 30 teost. Siis aga tabas teda tõsine kriis, millest tingitult sulgust aastateks haiglaseinte vahele. Seal avastas endale ise sobiva teraapia. Ta veetis tunde klaveri juures, mängis ühte ja sama nooti, ta söövis sellesse ning jõudis selle kaudu välja oma kõige varasemate lapsepõlve kogemusteni. Selge, et selline nii-öelda isiklik teraapia päästis tšeltsi kriisist ja tõi ta uuesti heliloomingu juurde. 1952. aastal asus ta uuesti komponeerima, kuid seda juba täiesti uues helikeeles, mis seisneb süüvimises heli sisemusse. Sest selle sisemuses peitub ammendamatu energia. Seltsi ise aga seletas seda järgmiselt. See, kes essiivi heli sisemusse nii-öelda heli südamesse ei sa kunagi tõeliseks kunstnikuks, kuigi võib-olla hea käsitööoskusega muusik. Seltsi aga ise ei pidanudki ennast heliloojaks selle sõna tavatähenduses, vaid pigem juhendajaks sõnumitoojaks kahe maailma vahel. Nüüd räägime lähemalt seltsi loomingulisest mõtlemisest seltsi loomingu, vaimselt kõlamaailmal on mitmeid lähteallikaid segu panteismist ja teosofiast, mis on välja arendatud kurdiieti. Plavatski ja žürii auhind on maailmavaadetest mõjutasid seltsi enda reisidest Itaaliasse. Selts ise arvas ka, et tema teosed ühendavad ida-lääne. Vastan poolasi. See ida-lääne lühendamine väljendub selles, et seltsi kasutabki lääne pille kuid nendele kirjutatud muusika kõlab meditatiivselt ja fokusseerib üksikut heli. Ja see omakorda viitab nii tiibeti budismi mungatraditsioonidele ja samas ka Bütsantsi ortodoks sale jumalakummardamisega. Charlesi väitis, et Rooma on piir ida ja lääne vahel lõuna, Roomas algab ida ja põhja raamas lääs. Ja piir nende kahe vahel jookseb täpselt üle Rooma foorumi seadused, täpselt siit salongi allmärkusena tuletan meelde, et seltsi luksuskorteri aknad avanesid otse vaatega Rooma foorumile. Välja arvatud ooperilavamuusika üldiselt on Charlesi kirjutanud kõigis teistes žanrites kuid loominguline idee on kõige ehedamalt kristalliseerunud orkestriteostes ja mõnedes ka koori ja orkestriga loodud teostes, kus tema geniaalse silma peredaimal kujul. Siinjuures olgu nimetatud sellised teosed nagu Frquaalia aastast 1960, Aion aastast 1961, Tallinnas aastast 1963 ning veel kolm teost. Orkestri ja kooriga, Vaksuktum 1966.-st aastast. Knox on paks, mis on kirjutatud 1968 kuni 69 ja teost pat aastast 1974. Siinkohal kõlamas katkend teosest vaks oktav loomisaasta on siis 1966 see on teos koorile ja orkestrile. Ja selleski teoses kasutab seltsi alapealkirja. Legend maiade linnast mine religioossetel põhjustel, hävitasid samanimelise linna kohal eksisteerib tegelikkuses sky praega uus linn kvartemaala provintsis. Algse jooksuhtumi nimelise linna hävitasid üheksandal sajandil maiad siis ja selle hävitamise põhjus on siiamaani täpselt välja selgitamata. Seltsi oli huvitatud Lähis-Ida müstitsismist ja ta leidis ka kergesti kontakti Kesk-Ameerika, Colombia eelsete tsivilisatsioonide mõtteviisidega. Mõnedel oli siis selline kultuur, kus müüt domineeris igapäevareaalsuse üle mis ideaalselt sobis kokku kat seltsi kõla universumi ideedega. Selle teosega kooripartii on erakordselt raske, see sisaldab palju mikrointervallikat, drillareid, rumalaid, naturaalseid helisid, hingamisselliseid ja muid, üsnagi ebatavalise võtteid. See on oskust. Seltsi kasutab Martin Nool ainete instrumenti. Maksukton pole abstraktne teos, vaid kätkeb endas narratiivi kuid põhiosa sellest jutustavast sisust jättis Jeltsi enda teada. Eraldi peame peatama seltsi komponeerimis moneeridel, mis olid üsna ebatavaliselt. Tal oli tavaks improviseerida klahvpillidel, olles ise samas sellises meditatsioonilaadses seisundis. Neid improvisatsiooni salvestati, seejärel tehti improvisatsioonidel transkriptsioonis, mis olidki siis lõplikuks teoseks. Algul improviseerin Jeltsi klaveril, kuid hiljem soetas endale kolme oktavalise elektroonilise pilli mondioola. Ja sellel pillil oli ka lisaseade, millega sai tekitada mikrointervallikat. Seltsi kutsus endale külla ka erinevaid muusikuid, kes tema jaoks improviseerid lähtudes tema juhistest ja kõlaotsingutest nii improviseerida teostajaks näiteks sellist trantšess mari vutti ja lauljat tarmütsiga hira jaama. Kõik need improvisatsiooni salvestati ja nende lindistuste kataloogist, teine algas alles pärast Charlesi surma. Parimatest improvisatsioonilist tehti siis transkriptsiooni diapartituurid. Mõningaid tsoone kasutati ka mitme teose algmaterjalina. Näiteks viies keelpillikvartett aastast 1984 ja klaveriteos AIDS i aastast 1974 põhinevad samadel improvisatsioonimaterjalidel. Partituuri teks vormis Chelsi mõttekäigud aga tegelikult assistent kes töötas Chelsi juhendamise järgi. Pärast tema surma leidis üks tema põhilisemaid Assistentiveerida sati et tema roll seltsi teoste juures on siiski midagi enamat kui üksnes kirja panema. Ja et teda võiks pidada suisa seltsi teoste kaasautoriks. Ta satialey töötanud seltsi juures 1947.-st aastast peale. See avastused seltsi pole oma teoste kallal üksinda töötanud, mõõdetandal olnud ka abilisi. Assistent tõi talle muidugi omajagu kriitikat kuna selline Töömeetod väljast traditsioonis arusaamade raamistusest. Et mismoodi peaks oma heliteoseid kirjutama, eks helilooja. Siinjuures võib ju tuua võrdluseks kunstiajaloo, kus on läbi aegade üsna tavaline see, et kunstnikul on õpilased assistendid, kes töötavad meistri käe all ja teosed valmivad niimoodi ühiselt, et assistendid just nimelt meistri juhendamise järgi. Neid töid teostavad. Siin on kõlamas katkend teosest ana heit, mis kannab alapealkirja lüüriline poeem pühendatud veenusele. Heit ongi siis tegelikult egiptuse variant jumalanna veenusest. See tees on kirjutatud, kuna viiulile ja 18. instrumendina ja see on ka Chelse ainuke teos, milles võib näha vihjeid instrumentaal kontserdile. Kõige seltsi käsitlus on midagi hoopis enamat ja hoopis avaramat, kui lihtne instrumentaalkontsert seda on. Ja siin võib näha pigem poeetilist kui Concertlikult Virtoosset mõtlemist. Lähemalt peame peatuma küsimusel seltsi ja müstika. Võiks öelda, et me teame küll midagi kosmilise ruumi kohta, mis asub väljaspool maakera. Näiteks me teame midagi galaktikate kohta. Kuid meil on kalduvus unustada, et on võimalus reisidega sissepoole. Muusikas tähendab see, et avardavad helipiirid. Seltsi jaoks tähendas iga noot heli, heli, mis hõlmab endas erinevaid dimensioone ja helitugevust. Heli on justkui elav organism, mis elab oma ühtset orgaanilist elu. Maailm koosneb mikroosakestest. Kui me vaatame kas või eluta objekt mikroskoobi all siis ei ole seal mitte tühjus, vaid me võime näha mikroosakeste liikumist. Seltsil oli tavaks öelda, et heli on liikumatuse esimene liigutus lisades sinna juurde ja siin on ka loomise algus. Võiks öelda, et see on loomise algus suure algustähega. Nii elab ja liigub, see võngub ruumis, vibreerib ja väreleb nagu plasma. See on tulvil sügavust. Erilise heli, sisemise vibratsiooni teevad kuuldavaks klastritrillerid, Dremolad, klissandad ja erinevad artikulatsioonivõtted samuti ka erinevad kontrastid. Heli võib esitada toorelt ja pehmelt. Siis ta võib mängida kiire ja aeglase, lib rattaga ja nii edasi. Taganevad ka piirid, misseni lahutasid erinevaid helikõrgusi. Seltsi esimesed katsetused oma uudse helikeelega leidsid aset monodelisel tasandil. Ja seda nii instrumentaarses kui Kavokaalses väljenduses klaver, tänu millele ta oma uudse helikeele vabastab. Kuidas muutus hiljem ebaoluliseks, kuna sellega pole võimalik tekitada mikraini? Tre vallikat. Seltsi ideed leidsid rakendust ka orkestrimuusikas ja. Juba 1950.-te aastate lõpust alates kirjutas ta ka orkestriteoseid. Ja orkestrimuusikas on teed raievaks tema orkestriteos Kvatro petsi. Ehk siis eesti keeles neli pala. See teos on loodud kammerorkestrile. Teose algmaterjaliks on ainult helikõrgus ja helikõrgus on. Igas osas erinev. See teos tõi heliloojale ka kuulsuse olles üks väheseid teosed, mis kanti ette üsna pea pärast selle lõpetamist. Aastal 1959 toimunud selle teose esiettekanne. Siin teoses kasutab seltsi esmakordselt suurt orkestri koosseisu oma uues stiilis. Nagu mainitud, on siin siis igas osas erinev helikõrgus. Kasutatakse palju ka micro, intervallikat. Iseloomulik on staatilises kuid staatilisuse ei mõju kuulajale iial igavalt sest kuulaja tajub püksikusse helisse, keskendudes vallandama. Pingeid. Võiks öelda, et seltsi muusika toob kuulajat lähemale elule, energiale võiks öelda ka jumalale lähemale. Võiks öelda, et toimub tänu sellele, et helisse keskendumine juskui loob spektraalset valge puhta värvi milles sisalduvad kõik teised värvid. Seltsi muusikat võiks võrrelda maastikega maakera. Põhja ja lõunapoolusel. See loob kuulaja. Et justkui kujutluspildid Arktika või Antarktika piirkondades Puhtusest tühjusest ja vaikusest siin siis neljas osa teosest neli orkestripala. Rudolf Steiner, antropoloog, koopia rajaja, tajus 1920.-te taastatel intuatiivselt Seltsiliku muusika sündi juba ette. Ta väitis. Tulevikumuusika areneb spirituaalsuse suunas ja vihjab individuaalse helispetsiifilisele karakterile. Kui me sukeldume helisse, siis see ilmutab vabadust. Üksik heli avaneb meloodias Rumeeniasse, mis juhib meediaga otse spirituaalse maailmakuulaja püüdleb helimõistmise poole, et edasi liikuda loomulikkuse juurest spirituaalsuse juurde. Tänu sellele Rudolf Steineri mõttekäigule mõistab kuulaja, miks Jeltsinit kõlamaailm ei saanud varem ilmuda. Seltsi lihtsalt oli muusikas ajast ees. Arvukas looming on praegu peaaegu täielikult kättesaadav, kuna pärast tema surma hakatega teosed palju välja andma, sealhulgas ka neid teoseid, mida varem kunagi polnud esitatud. Seltsi oli huvitatud müstikas, diameeter füüsilistest asjadest, ühesõnaga seda köitis see, mis jääb igapäevareaalsuse piiridest väljapoole. Seltsi kasutas metafüüsika juhina väljendamaks oma artistlikumina. Seltsi püüdis Elva varjuda meedia tähelepanu eest ja ei sallinud ka pildistamist. Ja isegi tema allkiri kajastas endas teatud sümbolismi. Tema allkirjaks oli ring ja selle ringi all sirge joon. Üks võimalikke seletusi, et miks seltsi sellise sümboli oma autogrammiks valis, võiks olla see ning kujutleb ennast justkui päikest, mis on eluallikas ja kriips, on aga horisont, seega päike, mis loojub horisondi taha. Seltsi tunnis ka sügavat huvi Aasia ja India kultuuride vastu ja nende skulptuurides sümboliseerib ring kogu eksistentsi või ka elu ja hingetsüklist korduvust. Premid väik pakub välja veel ühe võimaliku seletuse, miks seltsi kasvatas oma nimetähtede asemel sümbolistlike allkirja. Nimelt võiks rind väljenduda ka üksikheli ja selle võnkumise olulisust. Nagu John geid ei arvanud seltsi, et helilooja on nagu üldise maitsekujundaja või muusikaline teejuht vaid tema vaatepunkt oli pigem filosoofiline. Ise ma karjääri algusaastatel oli õppinud, kas realistlikke kompositsiooni tehnikaid põgenes ta hiljem muusikas sellise totaalse kontrolli eest. Tõuskused helilooja on pigem vahendaja ja toob muusikasse kosmoloogilise mõõtme. Kõigi heli parameetrit füüsikaliselt tasandil on helikõrgus ja helisagedus uskast Jeltsi, et on olemas ka kolmas kõla dimensioon. Heli sügavus. Muusika käsitlemine üksnes ajalise kunstina pole enam nii oluline ja muusikakunstis võib ka näha ruumilisust. Chelsi heliloojana arvas, et muusika on olemuslik, mitte ornamentaalne kaunistus. Ta arvas, et muusika on midagi, mis võib teravdada ruumitaju helikõrguse mikrointervallika Marieerimise abil. Nii et kuulaja tajub muusikat, tähendab sellele toimimist. Viisile justkui palvet ja see on kuulajevaks palvelaadne meditatsioon. Ja võib öelda, et nii nagu muutub muusika, muutume ka meie Seltsi arvas, et heliloojal on küll omaenda ette kujutas, millest lähtuvalt ta kujundab teose üldised printsiibid kuid interpreedid on need, kes loovad tegelikku kõla. Seltsi sai aru, et helilooja saab küll suunata muusikaprotsessi üldisemal tasandil kuid ei saa ette ennustada kõiki aspekte heli individuaalsest olemusest sest heli hakkab elama omaenda elu. Ja helilooja on ainult helidele sooja. Ja see tema looming on justkui omaette organism või omaette uus elu. Seega, kui keskenduda helile nii-öelda sisemisele elule, selle mikrokosmosele, siis polegi vaja püüda kõiki detaile täpselt määratleda. Ja see heliteose omaenda elu kulgeb kuidagi loomulikumalt. Seal ei saa ta itaalia heliloojast Tšintar seltsist, stuudios oli Mirjam Tally.