Tere tulemast jälle päevasedame saate juurde. Kell on saanud 14 ja viis minutit ja järjekorras on viies presidendikandidaadi abikaasa. Tuletan siis kuulajale meelde, et siiamaani on olnud vikerraadio kuulaja neli tarka ja haritud eesti naist. Täna on siin siis viies tark ja haritud eesti naine. Tere tulemast saatesse, Sirje Priimägi. Peeter Kreitzbergi elukaaslane. Tere tulemast, tere päevast. Kas te olete saanud kuulata ka varasemaid neljasaadet, kus teie saatusekaaslased on esinenud? Kahjuks sain kuulata neljast kolme. Mis mulje teil on jäänud nendest? No päris päris huvitav mulje, ma kuulasin väga suure huviga väga erinevad naised, aga tõepoolest väga haritud kõigil neist on oma kindel eluala, oma kindlat ettekujutused ja plaanitseutan oma erialase tööga. Võib-olla see oli just see punkt, mis mind kõige rohkem huvitas, kuidas nad oma võimalikku tulevast rolli üritavad tahavad ja püüavad ühitada oma erialase tööga. Minule torkas silma, et nad tahtsid hästi palju rääkida oma erialast ja oma erialasest tööst ja, ja üldse ei tahtnud rääkida seda sellest, mida nad arvavad ühiskondlikust elust näidata. Ei tahtnud anda oma hinnanguid, oma arvamusi. Mis te arvate, Sirje Priimägi, millest see tuleb, kas Eesti naine on tagasihoidlik? Jah, ma mõtlen, et ta on tagasihoidlik, võib-olla selles suhtes, et ei usalda eriti avalikkuse või meedia niisugust mõju või ütleme siis positiivset mõju. Et Eesti naine püüab mõju avaldada, püüab oma eesmärke saavutada pigem siis niisuguse privaatsema konkreetsema või siis oma erialase töö kaudu mitte niivõrd avalikkuse ette astudes kõnesid pidades naeratades vaid vaid omaette sageli tööd tehes tööd rügades. Kas lähebki siis tõeks Margaret Thatcheri lause, et, et kui sa tahad, et midagi öeldaks siis palumeestega, kui tahad, et miski oleks ära tehtud, siis palu naistet naine ongi niisugune, kes on foonil kes teeb vaikselt kõik ära, mis on vaja, on hästi kohusetundlik, aga mees on siis see, kes ütleb välja oma ideed. Targad mõtted. Ja ma arvan küll ja ütleme, Margaret Thatcheri kõrval on võib-olla samasugust vaadet esindamas üks üks niisugune mõiste nagu, nagu prantsuse tahame prantsuse daamidel olevat samuti omane mitte niivõrd avalikult minna poliitikasse, kuivõrd mõjutada poliitikat kulisside taga, seltskonnaelus kuluaarides niimoodi eraldi sellest avalikust poliitikast või avalikust esinemisest, aga nende mõju seejuures on väga suur. Kas te arvate, et Eestis on samamoodi? Ma arvan, et kuigivõrd on. Kuigi me ilmselt oleme ka liikumas mõnevõrra selle ameerikaliku elulaadi ja stiili poole, kus, kus naisi julgustatakse ja õhutatakse astuma rohkem avalikkuse ette, kus niisugune ärinaine edukas naine, läbilöögivõimeline naine on, on väga kõrgelt koteeritud, nii et see võib-olla on, siis on siis vastukaaluks selle niisuguse prantsuse daami või Margaret Thatcheri pigem pigem varju jäävale, kuid siiski mõjukale olemisele. Üks väga palju kõneldud teema on see, miks Eesti poliitikas on nii vähe naisi. Mis teie arvate, Sirje Priimägi, miks neid on nii vähe? Ma arvan, et ükskõik, kas me seda tunnistame või mitte, aga ka Eesti ühiskond praegu on siiski väga meestekeskne, et me loodame, et meie rasked üleminekuajad, mis on kaunis pikalt kestnud meie rasked üleminekuajad tuleb panna meeste õlgadele, et meestel on rohkem ehk mõistust, ehk tarkuste kogemust ehk poliitilist teadmist kõike muud, mida me mida me arvame, et on vaja, et need, need ajad üle elada. Et võib-olla arvatakse, et kui me oleme saavutanud juba teatud heaolu ja stabiilsuse ühiskonnas, et siis võivad naised areenile astuda. Teisest küljest jälle on, on võib-olla Eestis olnud suhteliselt tugev naistetraditsioon niisugustel aladel nagu nagu hariduskirjandus, luule, näiteks naised on, on võib-olla siin rohkem ilma teinud kui poliitikas, et juba juba traditsioon on niisugune. Ma meenutan näiteks kodanliku aega, kus Eesti esimene haridusministeerium pandi kokku õpetajatest, mis on täiesti uskumatu praeguse aja jaoks. Aga need olid muidugi meesõpetajad. Seda oli palju. Kas teile ei tundu, et need naised, kes on praegu Eesti poliitikas, et nad on üsna kiiresti omandanud mehelikke jooni suhtlemises teiste poliitikutega, suhtlemises ajakirjandusega? See vist on paratamatu, et kui vaadata ka teiste maade naispoliitikuid, siis nad nad omandavad niisuguse meheliku meheliku maneeri mõnes mõttes ja ja see vist on paratamatu, aga ma ütleksin jälle Eesti naispoliitikute kohta, et minu arvates on Eesti naispoliitikud pigem pigem suhteliselt naiselik. Kuid siiski. Aga ma ei tea nende hulgas ühtegi, kes oleks niisugune särav kõnepidaja näiteks Lennart Merile ma ei tea naissoos ühtegi võrdväärset vastast. Jah, võib-olla see nii tõepoolest on ja kui ma mõtlen oma niiskust elu, kohtumiste ja kogemuste peale, siis ma mõtlen väga hästi eesti naistest, kes on tõepoolest, ma arvan, et on väga tugevad ja ja väga usaldusväärsed, ka minu töökogemus ütleb seda, et naised on erakordselt usaldusväärsed tööpartnerid aga ütleme, et võib-olla nad ei ole isiksustena sedavõrd sedavõrd esiletungivad esile kerkivad ja seda ei ole ka vist naistes eriti kasvatatud ja kultiveeritud, et et naised on kokkuvõttes on, on väga tublid ja toredad, aga tõepoolest, ütleme niisugustele mees isiksustele on, on mais isiksusi vähe vastu panna. Kas te olete kunagi näinud Peeter Kreitzbergi kõnelemas suurtele inimhulkadele, kuidas tal õnnestub oma mõtteid ideid selgeks teha, mis on ju üks poliitiku põhilisi omadusi? Ja olen näinud, ma arvan, et Peeter Kreitzbergi on need suurtele hulkadele kõnelemisel ehk kaks võimalust olnud, ühelt poolt on ta siiski ülikooli õppejõud ja vahel tuleb rääkida üsna suurele hulgale, ütleme näiteks täienduskoolituses, kui tudengite hulk just nii suur ei ole. Ja teisest küljest ka muidugi poliitiku elu tal on, ma arvan, niisugune omaette, et stiil, et ega ta võib olla väga, väga atraktiivne ei ole ja tal on ka ette heidetud, et ta on võib-olla liiga sünge ja tõsine. Aga ta hakkab, hakkab arendama, hakkab välja tooma ja kujundab oma mõtet ja see mõte teinekord siis niimoodi võib-olla natukese aja möödudes, kui inimesed kuulavad, haarab kaasa. Sirje Priimägi ega inimesed teist ju väga palju ei tea. Mida te tahaksite iseenda kohta rääkida? Noh, nii nagu nagu eelmiselgi kandidaadid, kes on siin vikerraadios esinenud, tahaksin ma rääkida eelkõige oma erialasest tööst selles mõttes arvan küll küll küll eelmiste esinejatega, et, et see erialane töö võib-olla minu põlvkonnale on, on erakordselt oluline, muidugi eks ta on seotud ka selle, selle praeguse Eesti olukorraga, et iga inimene, kes midagi teeb ja midagi tahab ja oskab, on, on väga kõrges hinnas. Et see, mida ma tahaksin rääkida, võib-olla on, ongi mu praegune töö millest ma muidugi ei tahaks ka loobuda. Et see on näiteks meie haridusuuringute instituudis, on Tallinna Pedagoogikaülikooli üks väikeinstituut on meie töö kahes suunas, üks nendest on kraadiõppe arendamine, kus me oleme väga uhked selle üle, et meil on suur hulk õpetajaid, kes tulevad magistriõppesse, nad on kogemusega õpetajad staažiga praktilise kogemusega ja sageli ka juba niisuguste valmis kirjutatud materjalidega õpikutega töövahenditega kes tulevad siis tagasi kõrgkooli juurde, et taotleda kraadi ja see on erakordselt tore üritus ja väga tore seltskond, muidugi on väga raske. Õpetajad, kes pole harjunud enam kirjutama, kaebavad selle üle, et ei oska kirja panna oma mõtteid, mõtteid on häid ja palju, aga ei ole kirjutamise kogemust enam. Ja ühest küljest on, see on sellise lahti raputama harjunud tööst, aga teiselt poolt on see on see midagi, mis, mis inimest, ma arvan ka, ütleme siis ikkagi astme võrra oma oma töös ja elus ja mõtlemises kaugemale viib, et see on väga tore asi ja, ja ma arvan, et me saame seda jätkata ka tulevikus. Teiselt poolt muidugi tegeleme Pedagoogilise või kasvatusteaduslik uurimustööga. Oleme olnud ja oleme ka praegu haaratud, et üldhariduskooli riikliku õppekava arendamisse, mis on, ütleme siis sellesse haridus, inimeste pedagoogika seltskonna jaoks üsnagi põnev ja niisugune igikuum teema, selle ümber vaieldakse kõvasti ja, ja, ja see on väga tore, diskussioonid käivad. Ja teisest küljest oleme siis kaasaegse haridus teoreetilise mõtlemisega tegelenud erinevad, erinevad õppimise käsitlused, erinevad paradigmad, kui see sõna ei ole liiga tüütu ja ära kulunud, aga aga seda tööd on jätkunud. Muidugi on finantseerimise probleemid, et teadus, tööfinantseerimine on, on väga vilets ja see on midagi, mida peaks kindlasti parandama, et oleks ikkagi võimalik Eestis ka ka humanitaaralade pedagoogikateadustes näiteks nendel inimestel teadustööd teha teaduslikku uurimistööd teha. No teiste on saanud nüüd elu jooksul kasvatusteadlane, tegelikult te lõpetasite Tartu Ülikooli saksa filoloogina. Mis aastal teil ülikooli astusite ja kirjeldage pisut oma põlvkonda? Astusime aastal 1972 ja kuna ma tulin maakoolis, siis oli iseendast juba see elumuutus väga suur ja siis ülikooli vältel Ülikooli vältel suurelt jaolt tänu Linnar Priimäele, kellega ma ka abiellusime, kellega meie kooselu kestis Tartus kohtusin ma Tartu päevadel väga huvitavate inimestega, nii et et see, minu põlvkonna nägemus võib-olla on, on ehk pisut erinev sellest, mis, mis paljudel tolleaegsete minu põlvkonnakaaslastel tartus olla võiks, nii näiteks muusikas ei, ei kuulanud me tol ajal väga populaarseid inglise ansambleid, biitleid küll kuigi palju, aga sellele vastukaaluks oli meie orientatsioon, ütleme, saksa filoloogi, täna oli meie orientatsioon saksa muusikale, kuulasime neid Anu saksa laule, väga ilusaid saksa laule ja kuulasime ka väga palju prantsuse muusikat. Edit peafi näiteks aprilli näiteks, aga palju niisugust klassikalist prantsuse šansoone, nii et käisime läbi, ma arvan, tol ajal. Ja ka pärast ülikooli lõpetamist käisime läbi parima seltskonnaga Tartust, mis, mis tollel ajal Leida võis, sinna kuulusid praegune psühholoog psühholoogiaprofessor Jüri Allik. Praegune psühholoog ja poliitik Peeter Tulviste, Madis Kõiv ja ta on väga raske määratleda, ta on niivõrd universaalne, niivõrd erinevaid asju niivõrd sügavuti, niivõrd kõikehõlmavalt teadev inimene, et öelda Madis Kõivu kohta, kes ta on, on väga raske, aga ta on mind väga palju kujundanud. Et võib-olla see meie seltskond, kes oli niimoodi natukene suletum oli, oli omaette saarekene tolleaegses Tartus. Kas teie olete kuidagi seotud ka selle 70.-te aastate alguses käsikirjaliselt ringi liikunud materjaliga, mille nimi on Tartu sügis 72 jaja? Just jutustage sellest? Üks tegijaid oli, seal oli seal Linnar Priimägi, seal oli veel Ants Juske ja teisigi, nii et see on näiteks. Eks ma arvan, et, et mulle väga hästi mällu sööbinud lugu, sest see oli midagi, mis, mis tolleaegse nõukogude ideoloogiaga mitte kuidagi kokku ei käinud seal Tartu sügis, see näitas Tartu vaimsust ja Tartu meelsust niisuguse pigem kahtlema ja kriitilise ja dekadentlik Humana. Kui oleks tahetud näha ja muidugi jõudis jõudis Tartu sügis siis ka vastavate organite kätte, millest tuli väga palju pahandust. Et see on olnud minu elus üks teos ja üks tagajärgedele iga rida, mis selle teosega oli seotud, nii et ma olen, olen tunda saanud, mis nõukogude ajal tähendas see, kui kui tehti midagi, mis ei olnud kehtiva ideoloogiaga kooskõlas. Aga kui palju on selles tekstis teie mõtteid või seal oli, ma mäletan, et seal oli nagu klassifitseeritud igasuguseid tolle aja intellektuaale, et kui palju on teie mõtet selles tekstis. Ma ei arva, et seal oleks väga palju mõtet, ma ei, ma ei usu, et ma läksin nii mõjukas olnud selles seltskonnas, kus ma väga tihedalt liikusin, et ma võib-olla oma mõtteid ei tahaks sealt niivõrd otsida, kuigi ma arvan, et et minu mõju seal kuigivõrd Olemas nii teie, Tartu perioodi mahub siis ka abielu Linnar Priimäega, mis praegu vist ei ole enam kehtiv. Jah, see on tõsi, nii et et ma lähen linnapreemiale erakordselt tänulik selle eest, et ta on mulle võimaldanud. Ja muidugi need inimesed, keda ma nimetasin, on mulle võimaldanud suhteliselt head üldharidust, sest mõeldes oma saksa filoloogia õpingutele Tartu Ülikoolis ei tahaks küll midagi tagantjärele ega ega praeguse kohta halvasti öelda, aga aga niisugusest üldkultuurilisest üldhumanitaarses laiast vaatest jäi, ei suhteliselt siiski vajaka kirja õppisime ära, aga, aga filoloogilist teadmist kahjuks ei olnud kuigi palju. Nii et selles mõttes olen ma väga tänulik, et ma olen kokku saanud tarkade inimestega. Aga elu viis kokku Peeter Kreitzberg, iga, kes kes on mulle väga palju õpetanud kasvatusteaduslikku, kasvatusfilosoofilist, haridusfilosoofilist, pedagoogilist õigupoolest oli tema see, kes mind ääretult kannatlikkuse ja siiski ka ma arvan, et teatud optimismiga viis, viis sinna, kus ma praegu olen oma oma erialases töös. Ta sundis mind, õpime ära inglise keele oli muidugi saksa filoloogina seda kuigi palju õppinud, aga mitte ära õppinud. Sundis mind, ma mäletan lugema tekste inglise keeles, mis oli kohutav, sest tekst iseendast oli keeruline lugeda haridusfilosoofilist teksti võõras inimene seal hirmus. See oli, see oli väga raske, aga see oli siiski viljakas, aga ma mäletan seda, et oli ikka niisuguse väga raskelt meeleheite hetke, kus ma tundsin, et kas ma tõesti olen võimeline sellest sellest ennast läbi närima, aga, aga kuigi ühel heal hetkel hakkas minema selle erakordselt tore tunne Aga mis on Peeter Kreitzbergi inimesena niisugust köitvad, mis teid kui naist köitis? Ma arvan, et eelkõige tema, tema intelligentsus, tema tema tarkus ja tema tema tahtmine asjadesse süüvida, tema tema soov asjadest aru saada ja muidugi siis tema niisugune püüdlus ka neid asju kuidagiviisi ikkagi rakendada, et teadlased ei ole ta piirdunud sugugi ainult teoreetiliste huvide või käsitluste huvidega või käsitluste tundmaõppimisega vaid ta on samas ikkagi püüdnud silmas pidada näiteks Eesti kooli olukorda Eesti laste olukorda, et see oli see, mis mind paelus ja võib-olla see oli ka midagi, mis on praeguseni mulle nagu jäänud juhtmõtteks pedagoogikateadus on, on eelkõige rakendusteadus, et ta peaks teenima seda, seda inimese arengut, lapse arengut, kooli arengut, kõike seda, mis toimub tegelikkuses, et nende noh, see on muidugi niisugune raske, raske probleemia, igivana probleem, aga sellele vaatamata see on midagi, mis, mis mind on tugevasti mõjutanud. Ja siis muutus isiklikus elus tõi kaasa ka selle, et te kolisite Tartust Tallinna. Jah, seda, seda küll, jaa. Muidugi, kuna lapsed on mul tartus, poeg, lõpetanud ülikooli värskelt, tänavu kevadel tänan ja tütar õppimas veel prantsuse filoloogiat, siis nagu minu meelest minu jaoks varem ei tulnud eriti ka päris Tallinna kolimine kõne alla, sest ma siiski tahtsin olla ja, ja lapsi toetada, aga nüüd olen ma tõepoolest siis oma isikliku elu tõttu ja ja ma olen väga rõõmus, et ka, et ka töö tõttu olen Tallinnas. Ja saanud pedagoogikaülikoolis Linnar Priimäega kokku seal, tõsi see Eesti on nii väike. See on tõsi, eks ta on väike ja sellel on ka omad eelised, et kuivõrd Eesti on nii väike, siis me siis me teame-tunneme 11 ja mingis mõttes vabastab inimesed illusioonidest, et et on väga palju võimalusi kohtuda erialaselt, näiteks väga paljude huvitavate inimestega, neid ei ole Eestis lihtsalt füüsiliselt nii palju. Ja ma arvan, et kõikide valdkondade inimestele on ülevaade sellest, kes tema valdkonnas on tegijad pidanud, teavad ja mida nad teevad. Et siis on ülevaate saamine ja omandamine, on ühe väikese riigi juures eelis, aga eks sellel muidugi omad puudused see, et kõik kõik teavad ja ja noored kipuvad sellepärast ka väga sageli minema ära. Eestist nad ütlevad, tahtsin, teavad ju kõik. Kõik on omavahel tuttavad ja nii igav ei ole kuhugi minna, ühelt poolt on vastas Lätimaal ja teiselt poolt meri ei olegi kuhugi minna. Te rääkisite Sirje pimegi sellest, missugused inimesed olid teile noorpõlves olulised. Kas te võite öelda, kes on Peeter Kreitzbergi jaoks elus olulised inimesed, kelle arvamus on tema jaoks tähtis? Eelkõige tema lapsed kindlasti, seda ma võin küll kindlalt öelda, lapsed on need inimesed, keda ta tõepoolest kuulab ja kelle nõu ma arvan, taga arvestab, aga teisest küljest isiksusena on ta olnud suhteliselt ja on ka praegu suhteliselt isepäine ja ise mõtleb. Nii et nimetada näiteks ühte või kahte või mõnda autoriteeti, keda ta ääretult taustaks või keda ta tõepoolest niimoodi siis väga kuulaks. Minul on seda väga raske teha klassikutest või ilma nimetada näiteks Ameerika. Kes on näiteks Eesti kodanlikuaegse pedagoogilise mõtte kaudu meid praeguseni mõjutanud, sest teda loeti väga palju ja, ja ta on olnud Eestis väga, väga niisugune hea prestiižikas autor kunagi võib-olla siis kaasaegse matestootoritest, Jürgen Habermas kindlasti postmodernistid rida liotaar, kes kõnelevad kõnelevad sellest, et mitte ühe tõerežiim, vaid vaid mitmesugused tõed, et tuleks kuulata erinevaid tõdesid, erinevaid vaateviise eelnevaid käsitlusi elusalt, et et võib-olla need oleksid need inimesed, keda võiks tema puhul nimetada autoriteetidena. Kas te ütlesite ta, teie nõuannet ei võta eriti kuulda, kuidas ta. Ei, ta ei. Nii nagu ei öelnud seda ka, võib-olla ma andsin niimoodi siis märku, kuidas tegelikult on, tegelikult on nii, et, et me räägime päris palju, räägime päris päris niimoodi tõsistest asjadest, tööst ja loomulikult ka poliitikast ja ja kõigest sellest, mis käes on. Aga ega ma ei saaks küll öelda, et ta nüüd minu nõuandeid võtaks niimoodi väga kuulda ja ma ei ole seda ka võib-olla niimoodi järginud, aga aga võib-olla on ka minu ülesanne teda ära kuulata ja, ja mõni märkus vahele teha ja anda märku, et ma kuulan ja saan aru sellest, millest ta kõneleb, nii et ta on küllaltki privaatne ja niisugune omatahtsi tegutsev inimene, ta jätab teinekord väga pehme mulje, aga aga tal on siiski täiesti omad ettekujutused asjadest, mida ta teha tahab ja seetõttu võib-olla on talle ette heidetud seda, et ta ei, ei taha niisugusi noh, ütleme häid kehtivaid ameerika malle ja mudeleid, käitumises või käitumisstiilis omaksvõtt on igatahes seda väga ei tee, on niisugune. Armastab metsa ja merd ja omaette olemist ja oma ettelugemist ja tegemist ja see mõjutab tema kogu tema suhtlemist ja ka seda siis, keda ta kuulab. Oh, kuidas privaatne Peeter Kreitzberg siis saaks 24. veebruaril tuhandete kätepaaride kätlemisega hakkama. Noh, ma arvan, et see ei ole nii raske küsimus, et see on pigem Ma ütleksin, et pirita, tehniline küsimus, siis tehnoloogiline küsimus. Et ega see nii ilmvõimatu ei oleks, siis teisest küljest on ta jälle väga-väga niisugune suhtlemisvalmis inimene ega ta ei põlga sugugi ära head seltskonda ja head olemist ja ja väga head jutuajamist seda mõtet, nii et võib-olla poliitiku puhul ongi see, see temapoolse püüdlus silmatorkavam, sest poliitika puhul on, on raske niisugust privaatsust säilitada mitmes mõttes suhtlemist, kohustuslikku suhtlemist on palju. Ajakirjanduse huvi on palju, kohustuslikku tegevust on palju, et, et siis võib olla, sellel taustal paistab tema privaatsuse igatsuses rohkem silma, kui ta muidu silma torkaks. Sirje Priimägi, kui palju te jälgite seda, mis parajasti maailmas toimub, mis on maailmas oluline ja, ja kui palju te mõtlete selle üle? Ei, võtate ka seisukohajälg, rikas. Kuigi ma arvan, et võib-olla põhiliselt olen ma siiski viimastel aastatel oma huvis muu maailma vastu kontsentreerunud, pigem siis niisuguse hariduse ja kasvatuse problemaatikale, et vaadata, mis, mis mujal maailmas hariduses ja kasvatuses koolis liigub, mida peetakse heaks, millised vead on tehtud, mida me ei peaks tegema, et et võib-olla see on olnud, et rohkem minu huvi kui, kui huvi poliitika vastu. No aga näiteks oletagem, et Peeter Kreitzberg on president, Eestisse tuleb visiidile tema pühadus Tiibeti vaimulik dalai-laama. Missuguse nõu, missugust nõu teie annate Peeter Kreitzbergi, kas võtta dalai-laama vastu või jätavad? Jah, no tema on nüüd vist vist kuigi palju avaldanud oma arvamust, et et võib-olla ei oleks väga hea siin dalai-laamat vastu võtta, aga aga see on nüüd ütleme ühelt poolt on ta muidugi poliitiline küsimus, et kellega, kuidas lävida, keda kuidas vastu võtta. Aga teisest küljest elades siin niisugusesse avatumas ja võib-olla ka postmodernistlikus maailmas kehtib ka see põhimõte, et tuleks kuulata väga erinevaid vaateid, väga erinevaid inimesi on ka erinevaid, erinevaid esindatusi. Just ütlesite, et ta peab lugu kellestki päris maaautorist, kes just niisugust mõtteviiside paljusust propageerida. Jah, et see tooks kaasa kindlasti selle, et tuleks vastu võtta ja kuulata siiski väga paljusid, kõige on selgelt poliitiliselt, et teatud režiimide esindajad teatud aegadel ei ole teretulnud igal maal muidugi see on täiesti täiesti selge ja on, see on ikka nii kehtinud, kehtab mar, kehtib ma arvan ka edaspidi, sest see on ka üks, üks võimalus näiteks teatud režiimide esindajaid korrale kutsuda, näidata neile, et nad ei ole teretulnud. Teatud asjade eest. Sirje Priimägi, kui, kui valmis te olete nüüd selleks võtta üle kohustus olla Kadrioru lossi perenaine ja olla Eesti vabariigi presidendi abikaasa. Olles kuulanud eelmisi saateid, on mu, on mu mured ja probleemid, võib-olla siis samasugused, mida ma olen kuulnud siin varem see on, et kuidas on võimalik teha edasi oma oma tööd, mida, mida inimesed on on hakanud armastama ja millest nad ei tahaks väga kergelt loobuda, et see on võib-olla põhimure, et kuidas, kuidas ühitada esindusroll selle oma erialase töö tegemisega, et ei tahaks loobuda. Kuulasin siin eelnevaid kõnelejaid ja ja mõtlesin ka seda, et, et eks nad on kõik niisugused innustuslikud perspektiivid, et me ei kujuta ju keegi täpselt ette, milline see olukord on, kui ta peaks käes olema, et kuulates meie lootusi, et me tahaksime jätkata oma teaduslikku uurimistööd, oma erialast tööd, mida me tõesti tahame. Nii mõnedki neist siis võib-olla proua Helle Meri selle koha peal ütleks oma oma pika kogemuse pinnalt, et see on suhteliselt naiivne lootus, et see uus roll nõuab niivõrd palju keskendumist ja pühendumist, aega ja energiat, et et neid ei ole võimalik ühitada. Aga ma siiski loodan, et, et see peaks olema võimalik ja et ka tulevane presidendiproua saaks kasutada seda, mida ta on aasta elu jooksul aastate jooksul õppinud ja kogenud et see, tema, tema oskus ja kogemus, mitte ei, ei muutuks ainult esindus esindusfunktsiooniks, et ta ei peaks ainult esindama ja olema olema presidendiproua presidendikaaslane ja saatja, vaid et ta saaks siiski seda, mida ta oskab ja teab ja millest on veendunud, millesse ta usub, et ta saaks neid asju siiski ka rakendada ja niiviisi siis võib-olla oma suurenenud mõju abil saaks neid ideid edasi arendada ja viljeleda ja midagi täiesti parandada ja muuta. Ma lugesin just värskelt läbi Helle Meri intervjuud need, mis on internetis presidendi kantselei koduleheküljel oleval ülemas üleval, neid ei ole palju, aga nendest enamasti kama kumas läbi see, et et ega see üks tavaline ja normaalne elu ei ole, sest et sa pead kogu aeg arvestama sellega, et sa oled avalikkuse tähelepanu all. Et sul on kogu aeg. Turvamees kõrval, kes sinu julgeolekut kaitseb ei ole võimalik isegi minna üksinda metsa marjule või seeni korjama või et, et tütar kutsuks lassi endale sõbrannasid külla, et, et see on tegelikult. See on ikka täiesti erakordne olukord. Kas te olete selle kõigega arvestanud, olete sellele mõelnud? Ma pean ütlema, et ega konkreetselt ei ole, esiteks on tööd ka nii palju olnud, et et pühenduda mõtetele, mis võiks olla, kui ei ole väga palju aega jäänud. Teisest küljest olen ma nüüd ka kuigi palju harjunud, et sa oled tähelepanuga ja mu endised kolleegid küsivad, kuidas sa siin Tallinnas üldse siis need hakkama saad, selle tohutu tähelepanu kõige sellega, mis ajakirjas inimesed juba peatavate tänaval juhtub, on juhtunud. Ja küsivad, kuidas siis enesetunne on, ega sa oled ikka elus ja mis te vastate? Ma ütlen, et ma olen elus ja ei olegi nii hull, kui ma esialgu kartsin ja mingis mõttes jälle see ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu on ka väga õpetlik ja väga kasulik. See on umbes nii nagu tudengite küsimustega, kes küsivad õppejõult asja, millele ta ei oska vastata, on hästi ebameeldiv ja hästi kasulik. Näitab õpe, ei ole kätte selle aspekti või selle vaatenurga, millele ta ei ole mitte kunagi ise mõelnud, kui ta ei oska vastata ja selle avalikkuse tähelepanuga, niisamuti et juhib tähelepanu teatud asjadele, millele ei ole mõeldud, millel ei ole tähelepanu pööranud. Kasulik ja õpetlik on ta on ta kogu sellele suurenenud kontsentratsiooni-le ja ja ka teatud ebameeldivused muidugi igal juhul. Meil ei ole räägitud väga palju sellest, missugune on presidendi abikaasa roll ühiskonnas taas, kui ma vaatan neid harvu intervjuusid, mida Helle Meri on andnud oma viimase siis kaheksa aasta jooksul kaheksa-üheksa aasta jooksul. Mis teie arvate, kas presidendi abikaasa peaks julgemalt sekkuma sellesse, mis Eestis toimub? Kas kasvatusküsimustesse üldse, kas ta peab olema niisugune tundlik võib-olla nagu kanaarilind kaevanduses, nagu öeldud, luuletajate kohta, et ta on see, kes esimesena tajub, kui miski on viltu või valesti? Ja ma arvan, et vist tabasite praegu väga hästi, umbes seda, mida ma olen mõelnud, et presidendiproua siis ütleb oma hariduse ja kogemuse pinnalt peaks olema see inimene, kes tõepoolest oleks väga tundlik selles suhtes, mis Eestis toimub. Muidugi, kui te nimetate kasvatus, siis see on mulle väga järgi, aga ta peaks tõepoolest huvituma eelkõige sellest, mis, mis toimub Eestis ja, ja kuna tema mõju on siiski suur tema, tema tema staatusest positsioonist sõltuvalt, siis, siis see oleks kõige parem hoiak ja muidugi saaks ta tegelikult väga palju muuta ja parandada. Mäletamist mööda on proua Heli Meri Helle Meri praegu Keila SOS lasteküla patroon. Ta on olnud ka mõne lasteaianoorsookirjandusnädala või kirjandivõistluse patroon. Ma usun, et teile tuleb ka, kui teist saab presidendi abikaasa tohutult palju pakkumisi, mille järgi te hakkate valima, et nii sinna ma annan oma jõudu, energiat, selle lükkan kõrvale, selle valin välja, selle jätan valima. Jah, see on, ma arvan, et väga-väga raske, keeruline küsimus, et see on, on see küsimus, mida esitatakse ikka nendele inimestele, kes on, kes on kes siis võimu ja võimaluste juures, et mis on õige ja kõik inimesed ju tahavad oma ideid näha, ellu rakendatud, nad tahavad, näeksid seda, mis, millesse nemad usuvad tõepoolest niimoodi elus olevana. Ühelt poolt on, on niisuguste asjade nagu SOS lasteküla loomine näiteks probleem, mis, mis nõuab ka teatud kokkulepe, tähendab, sedalaadi asju ei saa, ei saa teha lihtsalt nii, et presidendiproua tahab vaid, vaid see nõuab ikkagi teatult tema ideede aktsepteerimist teiste poolt, kes seda asja hakkavad looma, nii et, et see ei ole, ei ole niisama lihtne. See algatus tuli vist ka Põhjamaadest olnud, et Helle Meri oli siis lihtsalt patroon ja ettevõtmisel. Ja, ja loomulikult on see väga hea üritusse SOS lasteküla minu arvates on, on väga tore, tore koht ja lapsi, kellel pole ehiti kusagil olla, on ju, on ju, nagu me teame, järjest rohkem vähemalt praeguse kahjuks kestab. Nii et ühelt poolt teeksin ma otsuseid oma oma, ütleme siis oma eelneva kogemuse ja teadmise pinnalt aga teisest küljest tuleks väga tõsiselt kaaluda seda, mis, mis hetkel Eestis on, et see on väga raske probleem. Mis on need need asutused, need koolid, näiteks, mis vajavad rohkem tähelepanu, mis, mis vajaksid võib-olla siis niimoodi ka abi finantside leidmisel ja nii edasi, et see nõuaks väga palju läbirääkimiste läbiarutamist väga paljude inimestega. Ma näen, et te siiski olete mõelnud sellele võimalusele, et Peeter Kreitzberg-ist saab president, kas te tahate, et temast saaks Eesti vabariigi president? Ja see on nüüd niisugune raske küsimus selles mõttes, et, et ühtegi asja ma olen seda eriti selle kampaania käigus võib-olla tajunud ja kogenud, et ühtegi asja ei saa, ei saa vaadata, kui lõplikult halba või lõplikult head või, või lõplikult õnnetust toovat või lõpliku õnne võimaldavat, et et ma suhtuksin sellesse. Kui Peeter Kreitzberg peaks saama presidendiks, ma suhtuksin sellesse, kui, kui elu uude väljakutsesse, millessegi, mis nõuab palju mis esitab tõepoolest väga tõsiseid nõudmisi ja mis on äärmiselt erinev sellest, mis on seni olnud. Aga ega mul siis niisugust kirglikku soovi neid küll ei ole, et ma siin kirjutaksin ööd ja päevad läbi näiteks mingisuguseid kihutuskõnesid, et ma tahan, et Peeter Kreitzberg saaks presidendiks, seda mitte. Nii et raske öelda, kas ma tahan või mitte, aga aga kogu selle kampaania Loemalt lõpuks tänulik selle üle, et ma olen väga palju õppinud nii et et asjade käigus on nii palju muutunud, et, et ma ei suhtu sellesse sugugi enam nii võib-olla nii kohkunult, nii negatiivselt kui alguses. Te olete juba viies naine siin vikerraadios kella kella kaheses saates kellegi suust ei ole õnnestunud, et selge sõnaga välja selge sõnaga öelduna kuulda seda, et jah, ma tahan, et minu abikaasast, president, see tekitab minus ikka küsimus, et aga miks te siis oma kandidatuuri välja või tagasi võtta, kui see ei ole teie suurus? Südamlik kirglik soov. Ja selle suure kristliku sooviga on teinekord nii, et ta hakkab tasapisi kujunema, et need asjad, mida me esialgu võib olla väga kõrgelt ei hinda ja mis meile elusaatus, juhus, mis iganes kätte toob, et nad muutuvad meile väga armsaks väga toredaks mõne aja pärast, kui me oleme aru saanud, mis need on. Nii et selles mõttes öelda seda, mida ma praegu tahan. Sellel ei ole võib-olla suurt kaalu, sest ma ei tea, mis see on. Sirje Priimägi Öelge, palun, kui hästi te Peeter Kreitzbergi tunnete? Ja seda ma nüüd ütleksin, et ma tunnen teda kuigivõrd. Ega ma nii väga hästi ei tunne, ei tea, mis on inimese inimese sügavustes ja see teeb inimesed huvitavaks. Et ei ole võimalik alati lõpuni mõista, mis on inimese motiivid. Ja, ja võib-olla siis ütleme niimoodi, naise seisukohast vaadatuna on see on see võib olla üks parimaid asju, mis juhtuda võib, et ei saa täpselt alati aru. Meesterahvast, mees inimesest olgu kasse, poliitikast. Nii et igasuguseid üllatusi võib veel tulla. Ja kahtlemata võib. Seal oli igasuguseid asju, võib päevavalgele tulla. Päevavalgele Ma arvaksin, et, et kui me nüüd vaatame seda, mis seal päevavalgele tulla, siis ei saa päevavalgele tulla, ma arvan, minu jaoks põhimõtteliselt midagi, mida ma mida ma väga Downiksin või mida ma üldse ei mõistaks või need võivad olla pigem niisugused noh, ütleme, sündmused, seigad, aga, aga ei midagi, mis, mis oleks minu jaoks siis niimoodi taga väga kohutav või väga arusaamatu või üldse mitte kokkukäiv minu ettekujutusega, Peeter Kreitzberg-ist. Aga mis, kuidas te käitute, kui, kui midagi siiski tuleb avalikuks? Oletagem, et te teate, et Peeter Kreitzberg ealeski nii ei käituta, ei tee midagi niisugust, ta ise ei ole kunagi varem ega hiljem niimoodi käitunud, aga, aga siiski, ühel hetkel. Ta tunnistab teel, et jah, juhtus niisugune lugu, ma olin sunnitud tegema midagi või midagi tegemata jätma. Ma olin lõksu langenud või, või mis iganes. Mis, missugune on teie käitumisviis sel juhul? Sirje Priimägi, kas Ta mõistab teda hukka ja ütlete, et, et see on rohkem, kui te suudate kannatada ja siitpeale on teie teed lahus või te asute teda meeleheitlikult kohe kaitsma. Või missugune on teie rohi? Noh, ei ole üldse võimatu, et ma esialgu vihastan hirmsalt ma viin vihastada küll aga seejärel ilmselt ma püüan temaga rääkida ja püüan, püüan aru saada, mis, mis siis oli, mis see oli, mis juhtus või kas see, kuidas mina asja mõistan, on see, mida ta tegelikult teha tahtis, näiteks mis olid tema motiivid, mis olid tema eesmärgid ja, ja mis sellest tegelikult välja tulid. Kuidas see lugu siis ikkagi välja nägi, kas läks midagi niisugust olema, et, et ma ei püüaks mitte mingil juhul kohe võtta mingisugust seisukohta või hukka mõista vaid vaid ma arvan, et, et asju, lugusid, sündmusi on võimalik kajastada erakordselt erinevalt. Et näiteks mõni lugu, mis mis ringleb, ringleb rahva seas on oma ringlemise vältel muutnud oma kuju kümmekond korda, temast on saanud mingisugune müüt ja asja algus, asi ise, võib-olla oli hoopis midagi erinevat, et selle tõttu peab olema väga ettevaatlik ja, ja peab siiski püüdma mõista, mis, mis on juhtunud, mis on olnud, miks on kõik nii läinud, kui ta on nii läinud, nagu te kirjeldate. Ma lihtsalt mõtlesin seda küsimust esitades Bill ja Hillary Clintoni peale, et ma olen, ma olen mitu korda mõelnud seda, et kas naine saab absoluutselt kõiki asju andeks anda. Ei, ei ta saa ja ega ta ei peagi, tähendab ma arvan, et kooselu on siiski, on siiski, koosneb kompromissidest ja, ja tuleb püüda mõista seda, mis, mis teisele poolele on vastuvõetamatu, mis teisele poolele teeb haiget ja, ja seda siis ei peaks ekspluateerima või siis peaks tõepoolest tegema otsuseid, mis, mis ei sunni sedalaadi sedalaadi, ütleme siis võimetuse korral oma oma huvidest loobuma ei sunni kuulsana elama või, või koos olema, et et ma arvan küll, et ikkagi respekt teise inimese vastu on see, mis mis on asja aluseks, mis sunnib ka iseennast muutma ja ja siis võib-olla selle kooselu nimel pingutama. Teie pingutate, teie olete andeksandev. Lõppude lõpuks pärast kõiki selgitusi, et siiski te mõistate ja jaamate andeks Ma tahaksin küll, ma tahaksin küll ja teisest küljest ma kordaksin seda, mida me oleme siin juba mitu korda öelnud, et et iga kogemus väga ebameeldiv kogemus on, on siiski väga sageli väga õpetlik, et elame oma harjunud mallides jama harjunud ettekujutustes ja ja kui miski ei lähe nii, nagu me ette kujutame, siis see tundub meile tingimata vaenulikke halb, aga aga asjad on väga erinevad ja, ja ma tahaksin küll, ma tahaksin mõista ja, ja see ei kehti mitte ainult Peeter Kreitzbergi kohta, vaid ka vaid ka teiste inimeste kohta, kellega ma kelle ma läbin, ma tahaksin neist saada aru. Ja muidugi ma tahan uskuda, et nad lõppude lõpuks siiski tahavad midagi head. Et see ei ole midagi väga isikliku, väga omakasupüüdliku, et see on midagi, mis on nii-nii teiste kui ka iseenda, siis niimoodi parimaks edasielamiseks ja arenguks mõeldud. Te usute, Sirje Priimägi, et inimene on oma olemuses lõppkokkuvõttes ikkagi hea. Jah, see on tõsi, ma olen austanud niimoodi kasvatusfilosoofiat sügavalt Russod, kes alustab oma oma kasvatusromaani Emil selle lausega. Kõik on hea, mis tuleb looja kätest, kõik väärastab inimese käte all, et me ise rikume ikka kõik ära, aga, aga ma usun küll, olgu see siis russo või mõni muu mõni muu klassik või inimene, kes seda ütled, et inimene tegelikult on loodud heaks. Siis järgmised kaks kuud on teile üsna üsna koormavad et kui, kui see kõik ükskord läbi on. Ja ütleme siis selle tulemusega, et Peeter Kreitzberg ei ole saanud Eesti vabariigi presidendiks, kas te tunnete teatavat kergendust? Ja ma, ma kaldun arvama küll. See kergendus on. Et kogu selle valimiskampaania puhul on, on selge, et see lõpeb millalgi ükskõik siis missuguse reglemendi järgi, et see saab otsa ja üks kandidaatidest, ükskõik, kes see ka ei oleks või tuleb keegi, keda ei olegi praegu nimetatud, saab presidendiks, et siis teatud kergendus, ma arvan, on, on kindel. Ja see on teil perekonnas siis mõlemapoolne? Jah, mingi ei taju seda väga suure kaotusena, kui keegi teine osutub valituks. Ei, ma arvan, et sellest olukorrast tuleks võtta, tuleks võtta parim, tuleks olla tänulik selle eest, mis on mis on õpitud, mida on kogetud, mille läbi on targemaks saadud ja ja väga sageli ei olegi mitte see mitte see tulemus niivõrd oluline, kuivõrd see protsess. See on niisugune sportlase jutt. Olümpiamängudel ei ole mitte oluline võita, vaid on oluline kaasa teha, et, et see tegelikult on see suurelt jaolt ikka tõsi. Et said kaasa tegemine juba iseendast on, on, on väga tore ja on väga kasulik kõigele vaatamata Ma tänan teid intervjuu eest. Sirje Priimägi, ma loodan, et teil seisvad kuud ei ole teile väga koormavad ja et teil ja Peeter Kreitzbergi läheb eelolevatel valimistel hästi. Kuulajale ütlen, et esmaspäeval on siinsamas stuudios sel samal kellaajal konservatiivide Klubi presidendikandidaadi Pätsi abikaasa Valli Päts. Sirje Priimägi, aitäh. Aitäh teile.