Algar samuti on Rein Mälk sooga. On aasta 2002 aastat tulevad ja lähevad, aga meie tegemised kõik, mis toimub meie elus, aga samuti kunstis see toimib järjepidevusest. Sellel aastal näiteks jätkub ikkagi veel ERSO juubelihooaeg ja aasta. Aga sellel aastanumbril täitub ka 45 aastat. Sellest, kui Rein Mälksoo hakkas tööle, hakkas mängima esialgu pärast ka mitmekesiselt tööle ERSO juures. Nii et meie tänane saade ongi ERSO orkestrandi ja mänedžeri Remmelg sooga. Minu esimesed kontaktid ulatuvad tõsi juba väga kaugele pean ütlema, et ma nägin esimest korda Eesti Raadio sümfooniaorkestrit ja materjalid juba 47. aastal. Sellest kontserdist 47. aastal on meeles, et see kontsert toimus Vanemuise teatris ja selle kontserdil õliga, tšellosolist ja kontserdil läks mitu korda, tuli ära, nagu pärast sõda ikka juhtus, selle tõttu see kontsert on eriti meeles. Kui ma tagasi mõtlen, siis järelikult Matsovoli sellel aastal alles kolmekümneaastane. Edasi on mõned aastad nagu tühja kohta, aga siis uuesti hakkab mälus pildid tulema ette 51 50 kaks-kolm. 53, neli. Ma olin siis muusikaüliõpilane, õppisin viiulit seal Tartu muusikakoolis. Siis kui Eesti raadio sümfooniaorkester käis, peab ütlema tihti tartus. Neid jutte ma olen küll mitu korda rääkinud, siis oli alati sümfooniaorkestri kolm kontserti järjest Tartus laupäeva õhtul, üks pühapäeva hommikul, teine pühapäeva õhtul, kolmas juhatasid nii Prohhorov ku Matsuv. Alati olid nad kahekesi. Ja on meeles ka üks kohtumine Tartu muusikakoolis, ilmselt 53. või neljandal aastal dirigentidega kahe kontserdi vahel, kus ma esimest korda nägin neid ka lähedalt ja vestlemas õpilastega ja vastamas küsimustele. Edasi tihedam kontakt muidugi hakkab 56.-st aastast, kui ma tulin konservatooriumisse õppima, viiulit. Ma olin siis ka tihe külastaja kõigil kontserditel Matsovia Prohhorovi juhatusel, kusjuures kui proforovist, kellest kõige vähem on räägitud oli sel ajal ka konservatooriumi orkestri dirigendiks toimusid konservatooriumis orkestritunnid. Tõsi, koosseis oli katkendlik, mitte nii suurearvuline kui praegu, sest mõnel perioodil oli konservatooriumis ainult neli kuni kuus viiulimängijat, kolm tšellomängijat üks kaks mängijat ja üksikud puhkpillid, nii et täit orkestrikomplekti olnud ammugi. Aga proovid siiski toimusid. Erilisi kontserte ma küll ei mäleta, aga võib-olla see oli ka rohkemgi õppeotstarbeline. Aga Prohhorovi ma nägin, seega siis 56 kuni 60 aktiivselt Eesti Raadio orkestri ees ja kontserditel. Pärast seda läks Prohhorov 60.-te algul läks ära Leningradi. Tahaks lisada, et Leningradi ei pääsenud iga mees, seega abi tal olema potentsiaali piisavalt ja külastasin teda ka 61. aastal Leningradis. Väikeses ooperis juhatas ta etendust, mida ma käisin vaatamas ja pärast kohtusin ka temaga lava taga oli väga üllatunud, et näe, grupp eestlasi siin ja niisugune tore kohtumine. Nii et ju siis Prohhorovil potentsiaali oli. Ta pärast sain nagu Leningradi läks üle. Matsuri Prohhorovi vahe oli piisavalt suur, meil oli hoopis nagu erinev kuidas öelda, lähenemine orkestri proovidesse, mida ma ka tihti nägin, kuigi ise ei mänginud siis veel orkestris 55 60 sel perioodil. Aga noore mehena jätsid nad sügava mulje ikkagi, sest ega midagi võrdluseks ei olnud ja peab ütlema, et nooruses on kõik need emotsioonid hästi lahti iseendal eriti ja seega elamuslik. Ja on suurepärased muljed sellest perioodist. Sealt kiiresti edasi hüpates. 65 tulin sümfooniaorkestrisse, Seegolonid 36 aastat juba sümfoonia surnud 65 Matsoviga ja neeme Järviga. Pean ütlema, orkestri töös oli, see kestis päris kaua, oli üks huvitav lõik ühel teatud päeval-pühapäev, kus olid otsestuudio kontserdid, mida nüüd üldse pole niisugune asi, on unustatud otsestuudio kontserdid, see tähendab hommikul 10-st 12-ni kaks tundi proovi ja siis umbes tunniajane saade avatud mikrofoniga. Nii et orkestrile oli väga tugev lehestlugemise pagas. Sest kahetunnise prooviga ei valmista kuigi palju ette, see tuli kõik lehest mängida otse noodist. Ja see kestis päris pikka aega. Seal ei mängitudki mitte suuri sümfooniaid, vaid avamänge tantse, ooperites, tantse, ballettidest, süüte mitmesuguseid ja kohati ka nihukest kergemaid numbreid nagu Paul linke ja Valtteisel ja tõsi võib-olla Johann Straussi isegi oli vähe, ei tule praegu meelde, aga niisugust žanri ja need need stuudio otse kontserdid olid rahva seas ka väga populaarsed, sest sisu telekas oli alles minimaalne. Jah, need olid pühapäevased stuudio kontserdid, mida rahvas kuulas väga aktiivselt. See lehest lugemine andis orkestrile kindlasti väga tugeva pagasi ja oli suureks vahelduseks ja väga meeldiv. Sealt edasi. Kas räägime matsu vist natukene? Matsu oli üks omapärane mees tema tööstiil tihtipeale natukene takerdus, et ta asus väga intensiivselt tööle orkestripartiide või sümfooniat paari esimese lehekülje kallal. Aga see tagumine pool lihtsalt ei jätkunud enam, et aega. Nii et tihti oli niisugune lugu, et me alles peaproovis saime sümfoonia lõpu läbi mängida ja niisuguseid asju tuli ette. Üks tore seik võib-olla ühest kontserdist? Mat Soviga ja Heljo Sepaga austri klaverikontserdi ettekandel. Tartu Ülikooli aulas. Aastat ma ei julge praegu öelda, ju see pidi hästi ammu olema. Heljo Sepp mängis esimese osa austri klaverikontserdist suurepäraselt. Teises osas tulid mõned väikesed viperused ja kolmas osatada, alustas selle, läks päris sassi, siis matsu, ütles sepale keset kontserti, et võtame kolmandas uuesti. Siis nad võtsid veel korra uuesti. Heljo Sepp läks veel kord sassi, käis lava taga, tõi noodi ja siis alustasid kolmandat osa. Kolmandat korda. Pärast elus ei olegi niukseid viperusi enam nagu ette tulnud, aga see kõik ja seiku äärmiselt hästi meeles. Sest seoses sellega, et Heljo Sepp tõi noodi, mängis kolmanda osa uuesti, oli saalis niivõrd tormiline aplaus. Et kolmas osaleks veel üks kord kordamisele, nii et publik mitte kuidagi ei pannud seda pahaks, vaid pigem on see situatsioon tekitas erilise meeleolu ja kolmas osaleks siis nii-öelda veel täielikult kordamisele. Veel võiks öelda vanematest aegadest viiekümnendatel, kuuekümnendatel, et, et alati kontserdi lõpus mängiti lisapalu kolm kuni neli selleks olid valitud omad paremad muusikalised pärlid, lühipalad. Ja tihti ei piisanud ka kolmest lisapalast tuli veel ühte neist veel uuesti korrata. Nii et need olid nagu publikule, nagu pärliks pärast hiljem nühid. Neeme Järvi on ka rääkinud, et ka välismaal ja Detroidis tuleb tal väga palju mängida. Lisapalu ja nimi on andnud isegi plaadi välja just ekstra lisapalade padi, mis on publiku nõudmisel meil, seda lisapalade praktikat praegu ei ole. Ütleks, et kohati võiks isegi olla, sest kui kontsert on läinud väga hästi, võiks seal ju mõni väike lühike pärl veel otsaski alla. Materjaliga kohtusin ka muidu hindan teda väga kõrgelt kui, kui suurepärast, intelligentset inimest, väga tähelepaneliku suhtumisega pillimeestesse. Eriti kui mõelda viiekümnendad kuuekümnendad aastad, kus olid kõiksugused, teised probleemid, mida praegu niisuguseid ei ole, korteriprobleemid, näiteks telefoniprobleemid. Seal oli Matsovi poolne osa ja tugipillimeestele küll korteri või telefoni muretsemisel äärmiselt tähelepanelik ja sõbralik, tegi täiesti käigud küll Ministrite nõukogusse, sest et ilma selleta veel enam keskkomiteesse täiesti ja nõudis ja seisis orkestri eest äärmiselt tugevalt, peab ütlema. Tema suureks plussiks. Enne kui me läheme edasi, iseloomusta palun natuke ka Prohhorovi kui dirigenti, ma mõtlen isegi setaja visuaalset poolt sest midagi ju kunstniku karakterist, peegelduka kogu tema tema olemuses, kogu tema liikumises ja Võiks öelda Prohhorovi kohta dirigeerimist, sest ei olnud kuigi lai või kuigi suur, ütleme nii. Ja ma ei tea tema dirigeerimise noh, ütleme koolitusest või praktikast, ma ei tea eriti palju mõtlema, et see oli ikka kõik ammu neli, 50 aastat tagasi. Aga, aga muusikaliselt oli Prohhorov vägagi tugev ja ilmselt väga tugeva sisemise energiaga. Ja tean, et Prohhorovi käe all tulid nii mõnedki Tubina sümfooniat millegipärast vägagi hästi välja, ta kuidagi süüvis neisse erilise tõsidusega ja ja pani selle kõlama. Noh, kuna need olid ka esimesed ettekanded, siis ei olnud ju mingit nihukest võrdlust veel teistega nagu olemas. Ei oskagi nagu Prohhorovi kohta rohkem midagi lisada. Matsav jälle vastupidi, oli suures Eestiga vist ja natuke šamaanlik ja, ja selline huvitav. Jaa, Matsovi ütleme dirigeerimise, sest oli tõesti lai, jõuline, äärmiselt impulsiivne. Periood on ju Neeme Järvi periood. Ja kummaline küll, ilmselt tingitud sellest, et Järvi oli meil niinimetatud mustas nimekirjas on ka hiljem just sellest perioodist, kui niisugusest vähe räägitud, sest edasi tuleb ju 10 aastat Peeter Lilje dirigeerimist mis on rohkem olnud tähelepanu all. Aga vaatame nüüd orkestri poole pealt. Järvik ja tema tegevus. Kui Järvi tuli 60. aastal, no mina tulin 65, aga Järvi tuli väga tugeva dirigeerimis põhjaga Leningradi konservatooriumist Pravinski ja Rabinovich õpilasena kus oli ikkagi peab ütlema vene dirigeerimist, kool ja pedagoogide kool. Dirigeerimine ei ole ju ainult musitseerimine, orkestrist dirigeerimisest seisavad ka omad pisikesed olulised nõksud. Mismoodi tuleb juhatada eeldaktiku, kui pikalt tuleb teha seda teist või kolmandat asja, kuidas tuleb käivitada tempo ja kui see on kooniliselt pandud headele alustele siis on arengul omakorda suur potentsiaal mis järvi perioodi iseloomustab. Väga on ka see, et seoses ERSO kui niisuguse loomisega 75. aastal esimesest oktoobrist ametlikult Eesti riiklik sümfooniaorkester, see on suur pluss René hammeri asumisel direktori kohale, kus esimest korda moodustati direktori koht. Kui niisugune maremoli inspektor täitis ainult neid funktsioone ja raadio juhtkond nagu kunstilise juhi ülesannetes liidi austri juhtisid, seda asja puudusid siis 76.-st aastast minu mälu järgi sõidud Leningradi ja Moskvasse. Mis enne olid, anti pistilised Ühe kontserdilised mõnikord olnud, aga siis hakkas täiesti süsteemne, 10 aastat, kus me igal aastal käisime Leningradis, kord. Aga see tähendab, et, et ühe sõiduga tegime kas neli või kuus kontserti Leningradis järjest ja iga päev uue kavaga, see oli orkestri niisugune koormuse praegu ei kujuta meie noored mängijad ja praegune koosseis seda ette, mis on kuus õhtut Leningradi filharmoonia laval väga ettevalmistatud publiku ees erineva kavaga oli äärmiselt tõsine ja äärmiselt raske ülesanne, mäletan seda, kus vanad lõvid nagu saga Laansoja, Vilma lepikso ja teised isegi k puhkpillimängijad enne Leningradi lavale minekut eesriide vahel, noh, et kohe lähme, ütlesid vanad mängijad. Teate, poisid, jalad värisevad, põlved värisevad lihtsalt sellest pingest enne lavale minekut. Ma tean, et artist rahuneb alles siis, kui ta siit vahelt väljas, kui tal on pill ja kui muusika jookseb, siis aga selline eelnev teatud pinge annab kontserdi tulemusele kindlasti efektiivselt juurde, sest see näitab seda, et mängijate emotsioonid on lahti ja siin ja nüüd ei hoitab mitte midagi tagasi, vaid arvestades veel Leningradi filharmoonia tähtsust. Tallinnas, aga noh, Leningrad nagu lõi erilise positsiooni, et see annab kontserdile niisugused emotsioonid, et, et seda ei saagi täpselt kirjeldada, see peakski olema just see, mida kuulaja ootab. Täisplahvatust neeme puhul tahaksin äärmiselt lisada seda, et seoses tema väga hea selle dirigeerimist tehnika ettevalmistusega. Mulle meenub praegu ja tuletan ikka hea meelega meelde, kui hästi ta oskas viia välja kulminatsiooniorkestris kulminatsiooni, mis viivad suure fermaadini, mida suur orkester kinni hoiab. Ja nüüd kui pikalt hoida seda formaati, et natukene see muusika kõlaks wet üle veidi. Et Fermat oleks piisavalt pikk ja kui sellele järgneb paus ehk generaalpaus naguusikas öeldakse. Vaat siin on heade dirigentide eriline tunnus, et siis kui muusika terava kordon nagu lõppenud. Et see vaikuse heli, kus kõlab veel õhus Bel muusikatesse vaikuse tunnetus annab pinget juurde ja seda hoida, säilitada ja siis edasi minna. Vaat see oli temal üks eriline niukene nüanss, mis mul on väga meeles. Mis neeme puhul oli veel omapärane ja võib-olla omamoodi isegi natuke erandlik oli see, et statisti käis välismaal ja mõnigi proov jäi ära ja kontsertile ei olnud ettevalmistuseks neli proovi, vahest oli kolm, vahest kaks ja pool, mõnikord, aga nimetas. Poisid, ärge muretsege, küll ma õhtul ikka juhatajana, hoidke silmad lahti ja mulle nii meeles see 20 aastat või 15 aastat neemega. Et tõepoolest proovil tegi ta nii, aga õhtul teadis orkester seda. Aga õhtul võib minna paljugi kohti hoopis teisiti, kui see proovi käigus oli planeeritud ja proovide käigus nagu harjutatud sisse. Aga Neeme eriline omadus oli, et ta viis selle läbi selle teistmoodi tegemise ja teistmoodi kulminatsiooni. Ta viis selle nii intensiivselt läbi, et, et sul ei olnud mingit kahtlust, peabki kohe nii minema ja sa pidid sellega kaasa minema, aga see eeldab seda, et kõigil mängijatel pidid olema silmad lahti, et jälgida kätt ja läbi suuri orkestri, tunnetada seda, et sa ei mängi üksinda, vaid kollektiiviga koos ja siis jõuda sinna teisele lahendile, mida proovides polnud proovitud ega tehtud. Vaat niuksed meeldivad elamused on mul meestega sügavalt meeles. Õndsad tunded maha, täitsa kujutan seda ette. Ja mul on praegu ka väga hea meel meenutada niisuguseid väga toredaid teravaid elamusi. Edasi tuleb 10 aastat Peeter Lilje tegevust. Neeme härra sõit muidugi tuli ootamatult, teadsime seda küll mõned kuud ka ette. Õnneks ei jäänud meil koht tühjaks, sest just oli võtta noor peeteril, kes sellel hetkel oli just kolmekümneaastane, alles tõsi, verinoor, kuid samuti saanud põhjaliku ja väga hea Leningradi kooli. Äärmiselt hea, nii et nagu neeme äraminekuga. Kohutavalt kahju, aga teisipidi jäänud meil kott tühjaks, ega meie ei kukkunud musta auku. Peeter Lilje võttis väga südikalt kõik selle üle. Noh, orkestri töö on planeeritud pika aja peale hooaja peale ette, enne pidi lõpetama dirigeerimise otseselt esimesest oktoobrist 79 ja Peter võttis selle need juba ette planeeritud kavad nagu otse üleni petsil, palju valikut ei olnud, ta pidi neid kavu tegema, mis oli neeme ajal planeeritud apetersaid nendega suurepäraselt hakkama Petsi perioodi kohta. Ja meenutada, et jätkusid sõidud Leningradi Hammer oli ikka veel direktor samuti sõidud Moskvasse ja Leningradis kas neli või kuus kontserti tsüklis ja samuti ka kontserdit Moskvas enamasti konservatooriumi suures saalis, mis on nagu kõige tähtsam saal. Ja tihti ka kaks kuni kolm õhtut järjest ka vahest ka rohkem tihti suur ja nendega koos raadio, segakooriga või rammiga. Ja need võeti ka Moskva publiku poolt väga hästi vastu harvem mängisime hoopis teises saalis Tšaikovski nimelises saalis seal kehvema akustika ja nagu publik on hoopis teine. Aga tuli kätte mõned kontserdid konservatooriumi suures saalis, mis oli nii-öelda moskva avalik kontserdimaja. Ja siis järgmisel õhtul ülejärgmisel õhtul Tšaikovski saalis, aga see vahe akustiliselt oli väga suur. Või oli see, et need sõidud Leningradi, Moskvasse jätkusid intensiivselt, Petriaal jätkasid ka plaadistamised, tõsi, oli veel see aeg, kus me plaati tegime LP peal ehk vinüülplaadile kiirusega 33. Ja mul on alles ka kõik plaadi nimekirjad ja kogu see andmestik tähendab orkestri koosseisude teoste ja nende kohta tahaks siinjuures öelda just periood 66 kuni 86 ehk 20 aasta jooksul tegime me 80 plaati. 80 plaati on tegelikult kapitaalne aru. Tõsi, enamasti oli see küll eesti vanema põlve keskmise põlve ja uudis ja värske looming, aga sinna sai mahutada sisse ka peab klassikat ka juba neeme ajal mõnedki Haydni sümfooniat kana aru, näiteks kui leiad selle plaadi, kuulake seda esitust üle mängida. Oleks väga raske, see on plaadistatud Moskvas asohhi. Ma olen kuulanud paari aasta eest alati öelnud, et no nad paremini ei ole võimalik enam enam mängida, nagu nendel plaatidel on. Tõsi, me neeme ka hüppan korraks tagasi, tegime veel 79 suvelt. Koos Hannes Valdma helirežissööriga Aksalu kirikus. Lindistasime 10 või 12 Haydni hoonia tsükli. Aga kahjuks nendest on vist kaks tükki tulnud plaadile välja ja ülejäänud kümmekond on jäänud plaadile tulemata seoses sellega, et see oli just 79 ja sügisel oli neeme ära sõitja, see pandi kalevi alla, öeldi siit plaati. Tule. Aga nagu ma tean, Hannes Valdmaal on need lindid olemas ja Neeme isegi kord tahtis, et, et kui saaks mõned plaadid neist nüüd monteerida ja välja lasta, oleks päris huvitav. Peteril perioodis kiiresti puudutades veel 10 aastat ütleks, oli tore see, et talle väga hästi istus, praams ja Sibeliuse. Pean ütlema, et ta süüdis neisse äärmise tõsidusega ja ja Brahmsi puhul oli nii tore, kui ta vahest juhatas parandusi kontserdi ajal tõstis silmad partitulist üles, ei pööranudki igat lehekülge, vaid vaid see muusika hakkas nagu ise jooksma ja ise kõlama ja ja temas Eestis oli piisavalt seda, mis peab tooma riiulitelt ja keelpillidest välja Niukest intensiivset sooja, sügavat mahlakat, äärmiselt elavat tooni. Ja kui see saali jõudis, siis oli noh, oli just see ülesanne, mis on kontserdile hästi tähtis. Samuti Sibeliuse teatud niukene karmus. Sügavus tuli Peetril. Pärast Peetrit tuleb natukene aega vist küllaltki keerulist aega orkestri jaoks ja me olemegi dirigentidest rääkides nagu selle tausta sotsiaalse ja hoiab poliitilise ja ja eluolulise tausta jätnud kõrvale. Võib-olla vaatame seda perioodi. Kui Peeter Lilje nagu 90. rohkem keskendus Soome Oulu orkestrile ja tekkisid mõningad niuksed, sisemised Vastuolud, kriisid ei olnudki meil omal uut uut eesti dirigenti nagu kuskilt võtta. Ja nagu 90.-te algus, nagu me kogu elust teame, oli niukene, esimesed suuremad avanemised jaa, jaa, vaatamised lääne poole ja ja otsimised ja, ja nagunii elus kui ka muusikas. Ja tahtsime nagu uusi tuuli sattus meie teele sel hetkel selline saksa organist ja ka dirigent Leo kreemer. Kuna ta oli meil ennem paar korda käinud, siis siis nagu mängisime tema peale ja sai ta kutsutud. Ta oli meil vist kolm aastat ja lootsime ka, et sellega, et see raudne eesriie on tõusnud ja et, et meil on nüüd saksa dirigent ja lootsime, et me saame ka rohkem liikuma selles mõttes, et orkester ei pea mängima ainult kodus ja ainult Tartus, Tallinnas ja Viljandis väidet, et me saaks ka kuhugi sõita, saaks piiri taha, saaks liikuma, see on kunstiline kollektiivile äärmiselt tähtis. Lootsime kreemeri peale, et ta viib ja teeb tõsi. Kahel korral ta meid kaviis väljas Baierisse ja seal ümberkaudu linnadesse, aga ta päriselt ei täitnud siiski meie lootusi ja võib-olla tema dirigeerimis pagas ei olnud võib-olla nii põhjalik. Ühelt poolt, kuigi ta oli erudeeritud muusik, noh, me olime Neeme Järvi hea dirigeerimise kooliga, Peeter oli väga hea dirigeerimist kooliga harjunud ja see istus meil hästi. Kreemeril oli veidi teine, veidi saksa lik lähenemine, ütleks nii. Mis võib olla nii hästi istunud, nii et see periood ei, ei olnud kuigi pikk oma kolm aastat. Siis aga kerkis esile jällegi õnneks noor dirigent Arvo Volmer. Ta oli meil juba mõned korrad ennem juhatanud nagu ikka lastud noori orkestri juurde proovima ja kui õnnestub veel kord kutsuti juhatama ja nii siis 92 võttis üle Arvo Volmer samuti Leningradi kooliga. Jällegi läksime samamoodi nagu juba tuntud radadele nagu tagasi selle vene kooli juurde. Aga vene kooli on peetud siiski väga kõrgeks, mis seal salata, kõik peaaegu vene dirigendid on kõrgest klassist ja neid on hinnatud rappaski vega. Sest siin on ilmselt mingi emotsionaalne olmevahe, millele pannakse rõhku muusika sisule. Aga muusika väljendusele ja emotsionaalsus selle, mis tundub, et nagu välismaal on kuidagi. Meil on palju käinud välismaa dirigente mis annab eriti keskpärastelt dirigentidelt tunda, et teoreetiliselt on nad tugevad. Muusikaliselt on nad haritud, kuid välisdirigentide keskmistel ET dirigeerimist, tehnika ja emotsionaalsus jätab nagu vajaka ja ei tule nii esile kui kui vene koolkonna ja ütleme, Neeme Järvi, Libeeria Volmeri dirigeerimis kooli juures on see emotsionaalsus kõrgemal tasemel. Niisiis, Volmeriga see kaheksa aastat oli väga huvitav, väga tugev, vähemalt muutus repertuaar vähem klassikat, aga sellest kõike muud ütleme kaasaegne oleks seda öelda, aga niisugune selle sajandi muusika ja, ja Volmerile meeldisid ja istusid väga nii-öelda suurekaliibrilise teosed, kus on ka vaja palju lisajõude ja orkestrile täiendust ja erilisi instrumente ja hästi suurt orkestri koosseisu. Olgu see siis maaler, brokner või, või mistahes ja siis ka mõned kolmeriga päris kontsertettekanded seal saans Putšiini ja niisugused suurekaliibrilise teosed, mida sai ka põhjalikult ette valmistatud, nii et see periood Volmeriga oli ka huvitav, eriti lõpupoole, kus me hakkasime jälle uuesti plaadistama nüüd juba Tseediidi peale. Ja nüüd oleme teinud suure tsükli Tubini teostest. Samuti oleme lindistanud palju Tambergi Kangrot Sumerat, nii et need on olnud väga suured ja olulised tööd. Mida me aga praegu vähe teeme, võin öelda Mei lindist raadiole midagi ja sellest on omamoodi kohutavalt kahju. Kui kuulata klassikaraadiot, mida ma tihti ka kuulan, kuulan ainult välismaa interpreet ja väga harva satub sinna sisse Eesti riiklik sümfooniaorkester, äärmiselt Narva praktiliselt ei, samuti vikerraadio, mis mul päeval või vahest on õhtupoolikul lahti, seal ei kosta enam Eesti riikliku sümfooniaorkestrit mitte kordagi millest on ääretult kahju. Varem oli seda palju. Rohkem ma tulen korra veel Arvo Volmeri juurde tagasi. Me oleme teisi dirigente natuuri ja sellise välise imidži järgi iseloomustanud, ütleme midagigi harva kohta. Peab ütlema, et nad on tugevalt erinevad mehed oma karakterilt, iseloomult ma mõtlen siis, kui nad on orkestri ees, noh, me räägime sellest, just. Need emotsioonid ja emotsionaalsus väljendub nendel kolmel mehel neemel Peterliljelia Volmeril. Siiski erinevalt tean, et Arvo Volmer on kindlasti tugeva ja põhjaliku ettevalmistusega. Ta proove teeb hoolega ja viib need proovid kontserdile välja ja, ja et ta nagu ei muuda seda proovide ja kontserdi kulgu. Nii, nagu ma vahepeal rääkisin, nagu Neeme Järvi muutis ja nagu vahetevahel ka Peeter Lilje muutis ja muuseas selle selle muutuse proovist kontserdile väiksed teised lahendused selle tunneb orkester naksti õhust sellel hetkel sellel sekundil tunnetab ära. Ja see väike muutus on pagana tähtis, see annab juurde väga palju Loomingu sabas seal ja see loomingu sade Volmer oli väga kindel ka väga impulsiivne aga võib-olla kohati liiga tõsine. Nii näo kui kui löögi, kui, kui emotsiooni poolest väga tõsine ta jäi selleks tõsiseks. Üks kontserdite seda meeles, huvitav üks Münchenis, Euroopa muusikale kontserdil sellest ei ole kunagi räägitud. Kus kohal oli ka meie president härra Lennart Meri. Kontserdi algul pidas pool kõnet eesti keeles siis saksa keeles ja siis me andsime sümfooniakontserdi selle peale, vot sellel kontserdil oli Volmeril üks mingi eriline impulss. Ta kontserdi ajal orkestrile naeratas ta säras, tähendab, ta ületas täiesti, lõi endal lahti. Ja vot selline seik jääb orkestrile ja meestele hästi meelde. Sellist Volmerit oleksite te palju tihedamini igatsenud. Jaa, aga dirigendile ennast lahti lüüa, see on, kuidas kellelegi õnnestub ja kuidas kellelgil tuleb välja see avanemine, kui see toimub, siis see on eriti eriline. Sama koolkonda viib ju neid edasi ka meie praegune peadirigent Nikolai Aleksejev. Ja me oleme jälle selle Peterburi tugeva koolkonna juures, miks me praegu valisime, Aleksejevi ongi põhjus see, et sama hea on tema dirigeerimisel. Õpinguperiood Aleksejevi väga suur praktika, ta töötas ka Zagrebis, töötas Uljanovskis, on ta suures teatris, töötas mõnda aega Peterburist tagasi. Ta on palju reisinud, ta on teinud mitmete orkestrite, ka pikad Euroopa turneed, aga veel pikemad Ameerika turneed näiteks ühe orkestriga 34 kontserti järjest. Vaat see on jälle, mida ERSO ei ole proovinud. ERSO pikem maraton on olnud 16 kontserti ühe reisu jooksul. Seal oli Siberi linnades aga aga näiteks Ameerika mastaabis teha 34 kontserti, seda ei kujuta jälle mina, et kuidas meie orkester näiteks vastu peaks, oleks väga põnev kordoli isegi kord niukene, väike vihje käis, et võib olla, aga, aga noh, praegu jäise vihjeks. Aleksejevi tugev Peterburi kool ja väga tugev orkestri praktika on see, mis praegu annab meile jälle tugeva aluse ja ja viib orkestrit kindlasti tublisti edasi. Kas viimaste aastate jooksul on ka orkestri need korralduslikus elus midagi muutunud või on kogu maailmaorkestrite töö nii välja kujunenud omamoodi isegi konservatiivne või rutiinne. Kuidas argipäev täna on? Kui mina tulin orkestrisse 65. olime me Eesti Raadio orkester, ma hakkan nagu kaugemalt, on ta väikest väikest võrdlust, siis me olime Eesti raadio ja televisiooni komitee sümfooniaorkester. Me olime selle komitee palgal, samuti ka selles süsteemis sees täielikult samuti ka Eesti raadiusega koor. Samuti oli raadiol olemas estraadiorkester suure koosseisuline. Ja on suurem osa meiegi tööst, toimus stuudios väga palju raadiole lindistusi ja otseselt orkestri planeerimist. Juhtis Eesti raadio televisiooni kunstiline juht Lydia auster. Ja juhtis seda aastakümneid. Võiks öelda, juhtis kindlakäeliselt, sest tema poolt olid ka tehtud pikaajalised plaanid. Kui palju, kui tihti me plaadistame, kui palju me, mida peame lindistama, miks ja kuidas, et Eesti Raadio fond ja televisiooni samuti arhiiv täieneks pidevalt, sealt perioodist on pärit Georg Otsaga filmid ja Tiit kuusikust filmid ja palju videoid külvoitessega ja nii edasi ja kui palju kontserdi võtteid televisioonile ma mõtlen, kui palju oli kontserdiülekandeid, tehti äärmiselt tore periood, tahan sellega kiiresti öelda, et ERSO stuudiotund 14 aastat virve Normeti väga tugeval eestvedamisel. Need olid põhilised saated, kui ma mäletan kuus või kaheksa saadet aastas, aga 14 aasta jooksul laupäeva õhtul tunniajane väga kiire, operatiivse orkestripoolse ja dirigentide poolse ettevalmistusega, väga palju mängisime klassikat, Haydnit ja muud, mille koosseisu ei olnud eriti suured, aga selle eest muusika oli nii-öelda särav ja samuti ka eesti heliloojad tulid sinna mängu Nietzsche repertuaari piir oli, oli hästi lai. Ja seega juhtimine oli nagu raadio ja liidi austri poolt koos peadirigent iga loomulikult sealt edasi 75, kui moodustati riiklik sümfooniaorkestri, olime ikkagi raadio alluvuses, Austria osa juba siis vähenes ja, ja nagu ütleme, planeerimine ja kavandamine tööde mahu ja repertuaari osas oli ikkagi rohkem ikkagi peadirigendi ja direktori koostöös, keda kutsuda solistiks, keda kutsuda külalisdirigendiks ja nii edasi see periood kestis ja olime raadio alluvuses kuni 93 93, esimesest novembrist hakkas raadios ka suur lagunemine ja tundus, et, et nagu iseseisvuse poole pürgimine lõiga ERSO välja. Nii et nagu 93. aasta esimesest novembrist lahutati ERSO, siis raadio, otsealluvusest ja samuti ja natuke aega veel tegutses edasi, raadio segakoor tegutses kõige kauem veel sealt edasi pärast 90 kolmandat Eesti raadio estraadiorkester ehk kontsertorkester Peters, Rauliga Kelso, nagu eraldati. Ta tooti meid üle asukohaga Eesti filharmooniasse Estonia kontsertsaali eraldati Cap palgafondid ja muud ja jäime niimoodi nagu osaliselt iseseisvaks allumusega kultuuriministeeriumile. See periood kestis päris pikalt ligi seitse aastat, niimoodi. Aga ei võtnud, nagu õieti tuult tiibadesse, sest sajamehelise kollektiivi juhtimine ja planeerimine on üks väga keeruline töö, seda siiski paari-kolme mehega. Ära värise idee. Nüüd oleme alates esimesest jaanuarist 2001 täielikult iseseisvad, seega on tulnud laiendada ka meie bürood meie kontorit praegu nagu juhtkonda kuulub 10 inimest. Nüüd on juba direktoril olemas sekretär MINA, OLEN, orkestri mänedžer. Tõsi, seda tööd olen ma teinud juba 75.-st aastast ametlikult juba 26, aga praktiliselt juba 69.-st hakkasin seal tegema eelmiste inspektorite kõrvalt, nii et üle 30 aasta olen orkestri igapäevatöö juhtimise ja suunamisega tegelenud. Nii et nüüd on juba juba büroo suurem, sest et seoses selle ERSO iseseisvusega on vaja juba eraldi reklaami, RAMi toimetajat, erati muusikatoimetajat, kes koostab kontserdite kavad, paneb sinna artiklit sisse. Samuti on vaja müügijuhti, kuidas see reklaam ja propageerimine ja ajalehereklaamid, arvustused kõige selle, kogu selle masinavärgi juhtimine läheb komplitseeritumaks üha keerulisemaks, sest et kõik see kõrvalt juhtimine peab olema ka tasemel, sest ega heast mängust üksinda ei piisa. Kas nüüd seda juubeliaastat iseloomustab ka midagi erilist või midagi suurejoonelist või ta on lihtsalt üks tublide aasta? Erilist ei oskagi praegu ehk lausa öelda. Töö on läinud intensiivsemaks igas mõttes, ma mõtlen just sellel büroo osalisel 10-l inimesel, kes kes peab selle organisatoorse tööga tegelema praegu selleks aastaks, ühtegi välisreisu ei ole ette näha, kahjuks ei ole taastunud ka Leningradi Moskva reisud. Sest see vahekord ja viisadega ja see Venemaaga suhtlemine on piisavalt tülikas ja ei ole käivitunud nagu uuesti. Reisioleks orkestrile vaja ja väljasõit, see tõstab intensiivselt orkestri mängutaset. Mida kindlasti oleks vaja siia juurde? Selline emotsionaalne stiimul oleks. Teie praegune peadirigent ja ütles, et tänu jumalale, klassikalises muusikas ei toimu revolutsioone vaid ainult evolutsioon ja eks orkestri töösse sedasama võib täheldada ja et klassika ja vene klassika saab olema teie selle aasta repertuaaris ka ja ta toonitas seda, et küllap see ka Šostakovitši ja Prokofjevi mängimine on kasulik praegu orkestrile, kes tublisti noorenenud ja võib-olla ei olegi paljusid teoseid ei kuulnud ega mänginud. Ja tõsi praegu uue peadirigendi Kansunud selleks hooajaks ja võimalik ka järgmiseks on nagu Brahms ja Stravinski. Tõsi, on hea meel kuulata jälle Brahmsi pärast nagu mõningate aastate vaheaega. Ja Stravinski, mis viiekümnendatel aastal tundus ultramoodne äärmiselt terav ja ja kandiline, on aeg edasi läinud ja see kõlab kõik hoopis teisiti kõlab juba ka klassikapoolselt, samuti Šostakovitši, Prokofjevi, siit on hea mängida, sest see kõik, mis 40 aasta eest tuntus terav ja ja häiriv, siis see on nüüd tasandunud ja muutunud nii nii loomupäraseks, et nüüd kuuleb sealt juba hoopis midagi muud. Nende teravuste asemel hoopis midagi teist muusikat. Nii et see Aleksejevi suund praegu on hea. Kahju, et me mängi Haimist, Mozartit näiteks, mis vajab eriti peent keelpillide mängu, head tehnikat ja nüansse. Aga noh, see on suure orkestri omapära, et me mängime suuri teoseid ja suure koosseisuga ei saa pühendada ennast väikestele näiteks aitama koosseisud palju väiksem kui mõni Šostakovitši maalast. Prokurör. Rein sinus räägib nüüd keelpillimängija, ma, ma saan niimoodi aru. Muidugi. Aga keelpill on sümfooniaorkestri alus. Kell pillanud sümfooniaorkestri aluseks, tugevad peavad kõik olema, aga kui, kui esimesed teised viiulid ikkagi ütleme, heas klassikas Bransis, Sibeliuse kui neid ikka tõesti laulavad ja annavad emotsionaalselt, siis see jõuab ka hästi saali. Hoolimata sellest, kas trump on võib-olla suurepärane mängija, aga, aga tasakaalud partiide vahel on, on piisavalt erinevad, niiet tegelikult on tugevaid mängijaid kõikidesse rühmadesse muidugi vaja. Õnneks on koosseis ka praegu praktiliselt ikkagi koos ja komplekteeritud ja koosneb tugevast koosseisust, nii et praegu võiks sõita kaugele. Aitäh, Rein. Ja ilusat juubeliaastat. Kena minu pikk praktika on juba 44 aastat. Kokku kolmes kollektiivis oli neli aastat estraadiorkestri saadios konservatooriumi perioodiga paralleelselt siis neli aastat Vanemuises juba iseseisva noorena äärmiselt vajalik ja palju andev, tol ajal. Ja nüüd 36 aastat ERSO-s, nii et staaži on juba pagana palju. Ja üldse olen näinud väga paljusid dirigente maailma mastaabis. Parem eriti Nõukogude Liidu dirigente, kui palju olen mänginud Emil kiljeltsiga, David ois trahviga? Rostropovitšiga neid aegu on lihtsalt äärmiselt hea meenutada, sest see oli ju mitte ainult liidu kõrgeim tase, vaid maailma piisavalt kõrge tase ja mängida koos niisuguste solistidega oleks iga orkestri andis unistus ainult praegu niisuguse kaliibriga mehi käib harva. Ja kõik on palju muutunud. Vähem mängime instrumentaalkontserte rohkemate orkestriteoste peale läinud see. Aga olgu pealegi, minu jutt on olnud pikk. Tänan kutsumast oli meeldiv rääkida. Aitäh. Meie saatekülaline oli Rein Mälksoo mees, kes on nagu Eesti riikliku sümfooniaorkestri elav ajalugu. Kes kõike teab, näeb, saab aru ja mäletab. Mees, kes on 45 aastat olnud seotud Eesti orkestrite ka ja praegu töötab Eesti riikliku sümfooniaorkestri mänedžer rina. Rein Mälk, sooga ajas juttu. Virve Normet. Saate seadis eetri valmis. Katrin maadik.