Pere algab saade, laste lood, mina olen Kadri kiisel. Oleme vanalinna hariduskolleegiumi kolmanda klassi õpilaste Emilyt, Anette, Hanna kahe Johannese ja Rauliga Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Eelmine kord saime teada, et kõige eakam eksponaat on siin 1771. aastal valmistatud Johannest sumpe tahvelklaver. Klaveriga on kaasas ka legend, mida meie ekskursioonijuht Risto Lehiste alles klaveri juurde jõudes rääkida lubas. Niisugune trepist üles, et siin on väga palju erinevaid klavereid või ma ei tea, kas klaver võibki kõikide kohta öelda klahvpill, ütleme nii. Klaverit orelit, klavessiini harmooniumid, kas see on siis meie muuseumi suur ekspositsioonisaal ja nüüd ma räägin selle legendi sumpe klaveri kohta, nii nagu ma lubasin, et see, millest ma rääkisin, see rannast sumpsi poolt tehtud tahvelklaver sattus Eestisse ühel väga kummalisel moel. Nimelt teenis kunagi Vene tsaari sõjaväearmees aega üks noor vürst Trubetsky hoi. Kui ta oli Paldiskis aega teenimas, siis ta käis külas ühe oma sõbra mõisas ja sõber oli siis eestlane või Eestis elav parun von ramm ja seal armus ära vürst rubetskoi parun von rammi vanemasse tütresse. Ja kuna tunded olid vastastikused, siis tahtsin noored oma oma tulevase elu siduda, aga seal tekkis üks probleem, kuna vürst Trubetsky vanemad olid noore vürsti juba lapse eas ära lubanud ühele teisele naisele. Ja sel ajal tähendas selline lubadus seda, et sa pididki abielluma inimesega, keda sa võib-olla ei tundnudki või, või kes sulle võib-olla ei meeldinudki. Ja et siis aga ta ikkagi oma tahtmist läks. Noor vürst Roberts, kui sa linna juurde küsima, et kas ta võiks selle nii-öelda lubaduse või eel kihluse tühistada. Aga selle asemel saatis sarina hoopis noore mehe ära kloostrisse oma pattudele järele mõtlema. Ja ja see kosja kingiks neiule toodud klaver see jäigi siis sellele neiule ja see sattus 1900 kolmekümnendatel aastatel meie muuseumi kogusse. Von rammi järeltulijatele. Minu meelest see tahvelklaver näeb alt vaadates välja nagu laud üleval on umbes meeter 50, pakun laiune kast ja kui Sid see klapp pealt lahti tõsta, siis on näha kõik need klaverikeeled. Jah, see on puitraami peal ja kunagi ei kasutatud klaveritest nii palju metalli ja sellepärast nad ei teinud ka väga kõva häält ja nad ei püsinud hääles üleüldse nende eluiga ei olnud väga-väga pikk, aga, aga ta teeb natuke häält ka. Kui te olete hästi tasa, siis te kuulete. Ja minu meelest ei näe see klaver üldse klaver remondi välja, siis see näeb välja nagu klaas siin. Aga mis vahe näiteks klavessiini klaveril, miks ta? Liinil ja klaverile on vahe selles, kuidas heli tekitatakse, mõlemale heliseb see metallkeel, mida tõmmatakse, mida siis klavessiini puhul tõmmatakse. Ja klaveri puhul lüüakse klavessiini puhul kunagi rootsuga, seda keelt tõmmati ja sel juhul ei olnud võimalik teha muusikast dünaamikat. Ehk siis mängida valjusti ja vaikselt. Aga seda siis arendati edasi ja leiti selline võimalus, et keelt tõmbame asemel hoopis haamrikesega lüüa. Ja sellest saigi alguse siis klaveriajalugu, klaver on juba tegelikult üle 300 aasta vana, klavessiin oli tegelikult enne klaverit juba. Klaver on oma ajaloo jooksul läbinud ju erinevaid kujusid ja kui te vaatate seda tahvelklaverit ja näete, seal on juba hoopis suurem tahvelklaver. Nii ja seal eemal on veel kaelkirjak, klaverikapp, klaver, mis on hoopis naljaka kujuga. Olete meistrid, on, on olnud ühed suured disainimeistrid, Kaaja klavereid on, on väga erineva kujuga, aga mis on põhiline, on see, et mis teeb klaverist klaveri, on see, et erinevalt klavessiini, st just nimelt selle klaverimehhanismis lüüakse keelt haamriga. Nii ma ma näitan ja siin on üks, üks uuemaid muusikainstrumente ja see on siis over virtuaalklaver, mille kunagi konstrueeris Eesti muusika ja teatriakadeemia küberstuudio ja näete seda klaverit seal mängida, kus ta jalgadega peale istub. Näete. Siin maas nagu joonistatud valged ja mustad klahvid, nii nagu nad klaveril on. See klaver reageerib siis valguse muutusele. Kui sa paned jala, paned valge klahvi peale, siis ta siis ta reageerib ära, et, et valge peale liikus must asi ja siis ta teeb häält. No see on selline uudispill ja siin saab tõesti mitmekesi mängida väga kakofoonilist muusikat. Me jäime klavessiini heli juurde, kui me tahame kuulata klavessiini heli, siis näete, meil on siin selline muusika kuulamise masin, muuseumi pillid on on ju väga vanad, mõned ja nende peale on juba väga palju mängitud, siis ei ja neid pille mängida lõpmatuseni, sest muidu läheksid katki, aga muuseumi eesmärk on see, et kõik meie pillid peavad säilima ka meie laste ja lastelasteaia ühesõnaga määramatuks tulevikuks. Nii et kui need liiga palju mängides katki ja tulevased põlved ei saagi teada, kuidas üks või teine pill kõlas ja sellepärast on meil võetud vanad lindistused ja selle asemele pille mängida, selle asemel me laseme teil kuulata hoopis nende vanade pillide lindistusi ja võib vaadata, siin on nii pildid kui ka mõnede tundlik ekraan, et kas nad oksad klavessiini Ja see klavessiin, mille peal siis on mängitud, see on tehtud Eesti teatri- ja muusikamuuseumile. Nii et see on ka võrdlemisi uus pill, see on 2002. aastal tehtud pillimeister Peeter selle poolt, kes hiljuti 150 aastaseks ja see on nüüd täpselt see, mida meie muuseum kogub, ehk siis eesti meistrite muusikainstrumendid. Ja, ja siin on siis näiteks saab kuulata Ta ka kaelkirjakut klaverihäält. Kuidas kaelkirjak, klaver kõlab. Kaelkirjak, klaver on altpoolt nagu tavaline klaver, aga tal on selline pikk kõrge ülaosa, mis on niimoodi nagu kolmnurk tal peal. Üks pool meenutab kaelkirjaku kaela ja põhimõtteliselt on tegemist siis tiibklaveriga, mis on seina peale püsti pandud. Ja nüüd me kuulame ka seda, kuidas kaelkirjak, klaver kõlab. Aga mis need kopsud seal vahepeal olid, need kopsud tähendasid seda, et sinna klaveri sisse on installeeritud ka löökriistad ehk siis trumm ja taldrikud seal klaveril on kuus pedaali all. Nendel pedaalidele on erinevad funktsioonid ja näiteks ma saan teile mängida Cap klaveril seda näidet, et, et üks asi on see, et sa said klaveri peal mängida. Aga teine võimalus on see, et sa said ennast veel nii-öelda rütmi poolest saata, et kui te, kui siia pedaalile vajutada, siis, Basstrumm klaveri sees nagu basstrummi klaveri sees, et sa said ühe jalaga, said ennast saate teise ja kätega said mängida, meloodiat ise kaasa laulda. Ühesõnaga, mees nagu orkester. Lasen teile ühe näite koduorelit ja mäletate, ma rääkisin all just sellest, et Peeter süda koduorel on meie ekspositsioonis. Nüüd ma saan lastega selle, Peeter süda kodurali häält eile. Et see on siis lindistus 61.-st aastast 1961 ja, ja see on üks Peeter, seda enda lugu, Ave Maria üks üks variatsioonidest, aga nüüd me oleme jõudnud inimeste muusikainstrumentide nii ja need on sellised naljakad pildid, mis mängivad ise, et kui inimene ei viitsinud või ei olnud tal võimaluste ise mängima õppida ega näiteks muusikuid endale palgata, sest sest kunagi ju raadiot ja internet ja selliste sellist kergesti kättesaadavat muusikat kunagi ei olnud. Et siis leiutati sellised pillid, nagu on mängud, roosid ja leierkastid ja kuidas see pill töötab, siin on kolm asja, et on, miski peab, miski peab olema, mis selle pilliga käima paneb ja siin on siis kellamehhanism, on sees selline vedru peal mehhanism, et on olemas ka selliseid käsitsi ringi aetav pillid ja, ja on olemas kellapommimehhanismi peal. Aga siis peab olema midagi, mille peale helilindistatud lisaks sellele nii-öelda mootorile ja siin on helilindistatud metallplaadile ja siis peab olema, mis seda muusikat nii-öelda tekitab, näete, siin on sellised metallkammi moodi ja kui neid tõmmata, siis siis see helised, väiksed hammasrattad, väikesed hammasrattad. Ja kui ma nüüd panen selle plaadi siia tagasi siis mootor ringi lugu on, on seal plaadi pealkirjas ja metallpiid teevad siis häält, nii et te saate kohe seda kuulata. Ja nüüd on siis mängutoosid. Tänapäeval on ju praegu tavalisem, mängutasid sellised Downe üks baleriin, teda tahab ülesanded ja siis see kogu aeg keeruta. Meil on ka siin üks automaat ja näete seal illusimis automaadi sees, kui te pilutas seal peeglite taustal on ka üks tantsija nukukene. Ma võin korraks panna teile, see on siis selline aparaat, kus muusika tuleb samamoodi metallkammi pealt, aga siin on muusika salvestatud, mitte plaadi peale selliseid Kidadega rulli peale. Nii, ja, ja sellega on ühendatud siis ka väike niisugune näitemängushow, kus mehed näete siin pisikesed mehikesed, kes toovad niimoodi selliseid killukesi ja siin on uksed, kus avaneb vaade saali ja seal saalis peeglite keskel üks tüdruk ennast natukene liigutab. Ja natukene vahepeal liigutab ennast aga tantsimisest üsna väsinud, juba üsna väsinud tantsimisest. Aga nüüd ma saan näidata nukkum, viska tõeliselt liigutav ja see on meie ekspositsiooni üks uhkus. Et see on siis online-muusikainstrumente, mida me nimetame poisiks põrsaga, see on poiss, istub tooli peal ja tal on põrsas süles ja selle tooli sees all mehhaaniline muusikainstrument ja see on siis ühendatud poisiga, nii et kui te vaatate, puistleb jalaga takti, pois hingab, ta laulab, natukene suu liigub, tema silmad liiguvad, pea liigub ja põrsas vaatab ka ringi. Ja, ja mõnikord näitab keelt, et sellele ja selline legend on juures, et see tüdruk, kellele poiss otsa vaatab ja silmade sellel pidavate meeste õnne olema, aga see tüdruk, kellele põrsas keelt näitab, sellel pidavat olema mitu-mitu aastat, õnnetut armastust. Et jah, tüdrukud, poisid sinnapoole. Aga. Suuliikumine on küll, peenetsin. See on metallvarrastega on tehtud ja see on tõesti väga, väga eriline muusikaautomaat, kuna ta on käsitöö, et siis nähtavasti teist sellist maailmas ei olegi. See on kindlasti üks hinnalisi maid muuseumi eksponaate, mida meil hetkel ekspositsioonis ja muuseumi kogudes üleüldse on. Kui vana see poiss põrsakann? Kuna siia ei ole peale kirjutatud, millal ta tehtud on, me arvame, et see on tehtud 19. sajandi teisel poolel aga me täpselt ei tea. Mina arvasin, et kui see leierkast või see tööle läheb, et mõõtesed põõsa hakkab selle poisina Hambast hammustama ma arvan, et tegelikult ega see põrsad niisama keelte näitagi, et pigem on siin mõeldud, seda ta limpsib, poisi sõrmi. Homme on meil plaan kuulata kõige ehtsamad väntorelimuusikat ning proovida rahvapillidest ise helisid älli meelitada. Risto Lehiste juhtimisel avastasid Eesti teatri- ja muusikamuuseumit vanalinna hariduskolleegiumi kolmanda klassi õpilased ja toimetaja Kadri kiisel.