Tere algab saade, laste lood. Mina olen kadridiisel. Oleme vanalinna hariduskolleegiumi kolmanda klassi õpilaste Emily, Anette, Hanna kahe Johannese ja Rauliga Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Meil on vastu tulnud muuseumi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste. Tere tulemast Eesti teatri- ja muusikamuuseumisse, meie siis räägime natukene muuseumist. Vaatame meie muuseumi näitust, vaatame, Pille, kuulame, Pille. Ja lõpuks ma luban teile, et te saate ise ka pilli mängida. Rahvapille vaatama, kas te saate sealt nendest hääle kätte või ei saa. Iga asi algab kusagilt ja natuke veidralt moel on Eesti teatri- ja muusikamuuseumi alguse põhjuseks ühe eesti helilooja ja orelimängija surm. Ja peale tema surma Peeter süda. Surma panid tema sõbrad nõu ja jõuga Nonii hakkama. Ja selle plaani tagajärjel moodustati 1924. aastal, 22. märtsil moodustati Peeter süda Mälestuse jäädvustamise toimkond ja sellest arenes siis hiljem välja Eesti teatri- ja muusikamuuseum. Et jätke palun see kuupäev endale meelde, et 1924 22. märts. Aga kas ta oli kohe teatri- ja muusikamuuseumi alguses lihtsalt muusikamuuseum, ta oli, alguses oli lihtsalt muusikamuuseum. Alguses ta tegeles ainult Peeter süda ka. Ja siis edasi. Jõuti otsusele, et tegelikult oleks hea koguda ja säilitada ka teiste heliloojate mõistvalt ja nende nende loomingut. Et siis sai temast sai muusikamuuseum ja hiljem 1941. aastal liideti sellega ka teatrimuuseum. Teatrimuuseum oli alguses eraldi teatrimuuseumi, ühing loodi 1937 ja pärast nad siis pandi kokku ja tegelikult see on minu arvates see ju täiesti loogiline, sest tihtipeale ei saa ütelda, et, et üks asi nagu kindlad teater või teine asi muusika näiteks räägime operetist või ooperist või balletist. Et kumbki on, et kas ta on teater, võidan muusika, tahan joon Tani mõlemat. Ma näen, et siin on Peeter südame kuju siis on Georg Otsa pea, aga miks Georg Otsa pean suurem, kui Peeter süda koju? See on kunstniku enda valik ja, ja see ei, ei tähenda üldsegi seda, et Georg Otsa oleks tähtsam kui Peeter seda, et meie muuseumi jaoks on just Peeter seda olulisem ja tegelikult meie muuseumi nii-öelda hüüdlause või tunnuslause on ka muuseum algab südamest. Siin on juba väga hea tähelepanek, et meie muuseumis on siis lisaks muusikainstrumentidele ja lisaks nootidele ja teatridokumentidele on meie muuseumil ka oma kunstikollektsioon. Meie muuseumis on kolm sisuliste osakonda üks teatriosakond, siis on muusikaosakond ja siis on kogude osakond, kus meil on ka siis maale, meil on seal skulptuure, ühesõnaga kõike, mis on seotud Eesti teatri- ja muusikaajalooga. Meie muuseum kogub ja, ja kes oskab ütelda, kuidas üks muuseum asju peaks koguma? Vanadest majadest, et kus on kellelgil tehtud, kui võib-olla keegi teeb või maa alt kuidagi leida midagi? Ei ole küll väga reaalne, aga võib-olla mingi maja, mis on jälle maale ja seal võib-olla mingid noodid või midagi sellist. Täpselt nii see on muuseumide sõbrad ja abilised on vanad pööningule. Sealt leiab tihtipeale ühesõnaga jah, selliseid leidusid, mis muuseumile annetatakse. Muuseum ise ostab samuti, kui keegi tuleb pakkuma kas kas vanu noote või muusikainstrumente või siis teatriga haavandeid või selliseid kunstnikelt, mõnikord ostame. Ja siis loomulikult muuseum käib ise ringi, meil on igal suvel valima mingisuguse koha Eestimaal, kuhu sõidame muuseumiga kohale. Me käime kohalikes kultuuriväärtusi, käime vaatamas kirikutes, käime oreleid vaatamas muusikakoole ja ikka jälle viime ennast kurssi sellega, mis, mis terves Eestis toimub. Ja läbi siis selliste uurimis hetkede ja annetuste ja ja, ja ostmiste, et tänu sellele muuseumi kogumil taienebki ja meie muuseumi kogus on üle 800000 eksemplari. See pidevalt täieneb. Näiteks täna tuli meile fondi juurde Eesti meeskoor Austraalias Nende dokumendid, nende lindistuste salvestamine, nende kronoloogia, nende kroonika ja niimoodi kogu pidevalt täieneb. Ja hiljuti anti mulle ka Tartumaalt teada, et on üks vana harmoonium, et kas te tahate seda endale ja noh, loomulikult me tahame, kui, kui antakse ja hiljuti ostsime ühe klaveri, mis on nähtavasti Eestis kõige vanem valmistatud klaver, mis on siiamaani säilinud. See on tehtud ajavahemikul 814 kuni 1824 ja Ludwig e. Ja see on nüüd konserveerimises ja võib-olla kas selle aasta lõpul või järgmise aasta jooksul me saame seda kõigile rahvale näidata. Aga mängima? Ei selle klaverimängimised on mängitud, tema on pensionil. Kas siin on ka mõne välismaa mingi kuulsa helilooja mingi kuju võimaal näiteks Beethoven ja Mozart? Ma mõtlen seksiga seotud esemeid, võimu, sealseid dokumente meil minu teada ei ole. Aga meil on küll kunstikogus ja, ja, ja muuseumi kogudes on küll välismaiste suurkujudega seotud esemeid, näiteks on meil Mozarti postkaarte ja, ja sellest oli ka hiljuti näitus meie üleval tornis siis on, on meil üks klaver, kus väidetavalt on andnud kontserti ferenduslist. Aga seda meil hetkel paraku ekskursioonil olles on meil hoidlas, kuna me peame tegema valikuid. Muuseum on selles majas alates 1933.-st aastast. Ja meie kogud on on lihtsalt niivõrd palju kasvanud, et me ei mahu siia majja oma kogudega ja sellepärast on meil osad osad on hoidlas, suurem osa asju on ka hoidlas. Et see, mida kõik inimesed sedasi ekspositsioonis näha saavad, seda on tegelikult võib-olla üks, üks kümnendik sellest, mis meil tegelikult on. Kui see on küll põnev küsimus, et mille põhjal te neid valikuid teete, et kas te eelistate klassikalist muusikat popmuusikale? Oma valiku tegemisel, mida me rahvale eksponeerime, lähtume me sellest, et, et see peab olema kas siis Eesti helilooja, eesti muusik, Eesti muusika ja teatriajalooga seotud isik, noh siis võib-olla ka, eks ole välismaalane, et see panna nii-öelda tervikliku pildi sellest, kuidas Eesti muusika ja teater on siis aegade jooksul arenenud ja, ja mis mis olulist on toimunud. Aga tegelikult, kui me astume natuke siiapoole, siis on meil näiteks popmuusika poole pealt välja pandud. Laupäeval oli muuseumiöö ja selle aasta muuseumiöölauseks oli see muuseumis, on erinevaid aardeid, öös on aardeid ja üks meie nii-öelda haare või trofeed mis on siis seotud popmuusikaga. Tänapäevase muusikaga, on siis 2001. aasta eurovisioonile lauluvõistluse võidutrofeed seal täpsemalt Maian Kärmasele selle võidulaulus sõnade tegemise eest antud trofeed ja siis Eesti võitis Eurovisiooni Kopenhaagenis, kas te mäletate, kes, kes võidulaulu esitasid? Tanel Padar ja Dave Benton. Just täpselt nii see oligi, nii et tegelikult meie ekspositsioonis on ka, on ka popmuusikaga seotud asju, mitte ainult klassikalist muusikat ja, ja Eesti teatri- ja muusikamuuseum kogub ka sellist kerge muusikat või, või džässmuusikat popmuusikat. Et kõiki erinevaid žanre ja näiteks valgus selle kohta on meil dokumente, meil on Uno Naissoo, akordion, meil on mitmeid kitarre ja hetkel on on ka ettevalmistamisel ja siis hiljem tegemisel ka Eesti levimuusika ajaloostend. Muuseume on kogunud muuseumile. On pilte arhiive, kindlasti ka nendest ansamblites, kes, kes tänapäevane tegutsevad, näiteks on meil ansambli Kukerpillid arhiiv. Aga et sellist päris välismaiste muusikute andmeid me seda siin sihiteadlikult ei kogu. Miks teil Mozarti, postkaardid siin need on sattunud lihtsalt meie muuseumisse? Ega, ega et, et me sihilikult ja kogu see ei tähenda seda, et mõned asjad muuseumis ei satuks, et kui meile tuuakse ja me leiame, et see on väärtuslik ja Mozarti postkaartide kogu kahtlemata on väärtuslik, sime võtanud loomulikult vastu. See ongi Peeter süda materjalid ja meie nii-öelda kõige esimene siis muusikainstrument. Muusika eksponaat on Peeter süda-le kuulunud koduorel. Et kui me läheme pärast ülesse, siis me saame seda kuduralit vaadata ja, ja siin me saame seda koduoreli ka kuulata. Ajaliselt kõige vanem eksponaat, ajaliselt kõige vanem eksponaat oli minu mäletamist mööda Johannest subtahvelklaver 1771. Mis on kõige hinnatum asi? Neid hinnalisi asju on meil väga palju, ma ei oska niimoodi välja tuua, näiteks minu arvates meie muusikainstrumentidele ei olegi hinda, need on lihtsalt hindamatud, sest tihti peale selliseid muusikainstrumente, nagu meil on, teisi enam ei ole näiteks just nimelt see vana eesti klaver, mida me nüüd korrastame, see on hindamatu, sest minu teada ei ole selliseid klavereid rohkem säilinud. Aga kui nagu ei ole väga kindlalt teadlane näiteks kas keegi nagu õppis selle klaver, pianiino, kuulus inimene või kas kuidagi saab, nagu seda kuidagi neile asja järgi kindlaks teha või niimoodi? Üks korralik muuseumieksponaat või üks korralik museaal. Sellega käib alati legend kaasas, aga tihtipeale ei ole neid legende võimalik kaugele nii-öelda ajas tagasi tagasi viia, et tihtipeale need kuskil maal lõpevad ära näiteks inimene, kes tõi muuseumisse noodid või mingisuguse käsikirja või, või siis muusikainstrumendid, et ta teab, et see kuulus minu emale ja omakorda siis minu vanaemale. Aga kust vanaemadele sai, seda ma ei tea. Pilli kohta saab infot muidugi billi enda seest ka mõnikord et ta naasta kuskile kirjutatud või kandle sisse kirjutatud meistri nimi ja, ja valmistamise koht, et sedasi tuleb uurida ja väga paljudel pillidel ongi niimoodi välja uuritud, kes sellega mängis ja, ja loomulikult see tõstab kohe selle museaali väärtust. Et kui on keegi kuulus inimene sellega mänginud, näiteks on meil üleval harmoonium, mis kuulus Artur kapile heliloojale ja see on, see on meie jaoks väga väärtuslik pill. Mitu eksponaati siin muuseumis üldse kokku on kõike lugeda. Museaale ehk siis muuseumiühikuid on meil üle 800000 küll, mis on nüüd seal ekspositsioonis väljas, nende arvu ma ei oska täpselt ütelda, aga, aga see on ka ikka sadades ja karv ka ka pidevalt vahetub, sest kui me saame midagi huvitavat enda muuseumi kogusse, siis me tahaks seda kohe rahvale näidata ja siis tuleb mõni asi ju võib olla võtta, et ruumi teha, et me pidevalt oma püsiekspositsiooni ka natuke muudame ja täiendame, et meil on see võimalus, meil on pille, mida näidata ja, ja meil on ka muid asju, mis rahvale huvi pakuvad. Aga kuidas see kõige vanem klaver leiti või kust ta leiti? Kas ma räägin selle legendi ära nüüd siin või me läheme üles ja ma räägin selle legendi klaveri juures klaar räägime seda legendi klaveri juures. Et miks see nii palju Pansost igasuguseid asju? See on meie Panso näitus. Voldemar Panso oli üks eesti teatri üks kuulsamaid kujusid, lavastaja, näitleja ja siin trepihallis on siis temale pühendatud näitus ja see on siis 11 erinevat Pansot. Selle näitusega meie muuseumi nii-öelda püüab avada Panso erinevaid tahke, et nii nagu teie elus on, on ka erinevaid rollide kodus olete nagu ühtemoodi inimene koolis teistmoodi erinevalt aegadel täideta erinevaid rolle ja täpselt samamoodi on ka siis Voldemar Panso, aga et, et siin on, on tema noorus, eks siin on tema näitleja, lavastaja, õpetaja, rändajana, enne veel selgelt. Näiteks on siin, tal oli võimalus käia ära haljas tema ajal siis, kui oli Eesti nõukogude liidu liiget, siis ei olnud üldse kerge välismaale turismireisile saada. Ja siin on ta siis toonud kaasa känguru naha, seal on ka üks foto temast ja kängurud ja, ja ta ise ütleb oma reisi meenututes känguru kohta niimoodi. See on känguru, nahk, kole imelik. Loo poegi kannad kõhu peal kotis nagu meie postiljon, pensioniraha. Kõige naljakam on känguru kõht. Ma mõtlen emaseid kõhust paistavad välja veel ühed tagajalad ja kui pikemalt vaatad, tuleb jalgade vahelt välja veel üks pea. See olevat kängurupoeg kägaraks käänatud kängurupoeg. Püha issand, mitte poeg, nagu meie poega mõtleme, kes on väeti ja tissi, tahab niisugune kolakas, kellele anna 100 grammi sisse ja kitarr kätte ning kohe läheb linna peale pulli tegema. Laadime banza raamatust maailm, arlekiin kuues lõik. Homme samal ajal kuuleme legendi Eesti teatri- ja muusikamuuseumi kõige vanemast klaverist. Muuseumi ringkäiku juhtis Risto Lehiste. Kuulesite küsisid vanalinna hariduskolleegiumi kolmanda klassi õpilased ja toimetaja Kadri Kiiseli.