Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, nei saan, et tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ühiskonna Akadeemia kirjavahetaja akadeemik Artur Anikad paneb õllekannu kolksatusega lauale ja sõnab. Minul on liiga väike aju. Ühekorruselised vanad, kuid remonditud ühtlaselt kollased majad suure taraga piiratud pargi sees vajuvad aegamisi pimedusse. Äsja sadama hakanudki idu, lumi keerleb kollakate lampide kiire vihkudes. Ja puud tühjas aias on nagu tondid. Hakkas sadama. Sosistab õienupp akna juures, aga laua ümber istujad ei pane teda tähele. Ma ei teagi midagi, nii väike aju oli ainult hääletafraphil, torkab akadeemik naaskel, kes on koosolijaist kõige noorem ja seepärast ninatark. Albert Einsteini probleem on palju huvitavam, ütleb Herbert autoriteetselt. Tema on akadeemia eestvedaja ja asutaja, teab asju paremini ning ei taha, et akadeemia liikmed omavahel vastuolus oleksid. Tema ajus ei avastatud midagi erilist. Sul on Albert Einsteini tüüpi aju. Eestis on muidu teistsugused aju taga. Sinul on Einsteini oma. Kuidas minul on juudi aju, kui kõigil teistel on eesti joovad aasta partur. Ma ei tea, kas keegi peale minu siin reaalaladega tegeleb, aga igatahes ajakiri Läntsed läätsed avaldas sel suvel artikli ja sealt selgub, et Eesti aju oli siiski teistsugune kui lihtsurelikele. Tal on väga omapärane suur aju. Kiirupiirkonna kulutus ja ühendused aju eri osade vahel on ka isemoodi. Ikka see loeb, et andekus peitub kätkeb, varjab end kiirupiirkonna erilistes kurdudest. Ma ise lugesin. Kõik noogutavad. Sest Bert Holden tõesti käbe lugeja, seda tunnistavad kõik. Või kõrdudes, nii lihtne see andekuse saladus küll ei ole. Vara on veel Eesti suurmehi hakata ajukurdude järgi, tabelisse paneme ääre, Astana. Aitasin alade järgi kriteeriumidega, mis sellest sajandi edetabelist välja tuli, midagi ja see, kes sinule Herbert oli ai null neli. Viis hääletan pahane, minul oli viis häält närvis. See on üks imelik asi küll teadlasi peaks ju oli mul lihtsam selekteerida. Inimesed Willibalt, kes endise suure funktsionärina inimeste liigitamisega tõsiselt tegelenud Nobeli endani. Willi balt köhatab alati, kui paiskab välja kaaluka tõe. Essasin köhatad, nii ei saa kunagi aru, kas oled irooniline või see, mis sa ütled. Tõsi, hädaldab Artur õppisid meie lugupeetud presidendi isa järgi ära, et kohatamisega saab palju väljendada ning nüüd muutku kohad. Tekib vaikus. Presidendi argumendi sissetoomine on tõsine asi, sest kogemuste järgi teavad kõik, et siiski subjutuajamine. Artur puudutanud Willi Paldi hella kohta, sest presidendi isa oli nõukogude ajal ütelnud alati enne sõna nõukogude mistõttu teda peeti võimu suhtes irooniliseks. Willi balt, aga seda ei hakanud kasutama uuel ajal ning paneb seda, kuhu juhtub, mistõttu keegi ei saa temast hästi aru ja mõni oletab, et ta on irooniline Eesti suhtes. Ei seal naaskel siiski Vaitav. Jäämäe tead bee kõigi taotlemistilt hoolimata seda niikuinii kunagi mitte keegi. Tähendab, tahamegi või meil on omad eesti preemiad, eelista eesti vaid ka eestipreemiate alal. No see küll tähtis ei ole, siiani Nobeli saanud ei ole. Otstarbekas on siiski läheneda analüütiliselt. Surme tuleks klassifitseerida mingil teisel alusel, kui suur, suurem, kõige suurem näiteks nii ideegeneraatorid, manipulaatorid, täitevvaimud ja nii edasi. Mingi süsteem peab olema, kulla mehed. Mis aitab, kui aju on liiga väike aasta partur, ega ma klassifitseerimisega oma aju suuremaks sa. Kuidas siis suuremaks klassifitseerimise käigus selgub, et kellelgi on veel väiksem, vajusid huuled, kees satakti? Vähemalt suhteliselt hõre, itsitab naaskel moi, too suhteliselt, absoluutselt väga partur. Kuulge, akadeemikud, mis vaidlemine, see, olgu see siiski akadeemia koosolek ja siin aetakse tõsist asja meie asja, oma asja. Rääkige siis asjast. Nii saa akadeemiat olla, kui igaüks enda poole kisub, ikka mina ise ja, ja naise. Me olemegi jääkarud akadeemikud ja võime alati laiali. Mina arvan ka mina näiteks olen selle vastu, et akadeemia koosolekutel on alkohol. Mis sellest, et õlu, aga ikkagi alkohol, mina ei taha, mulle ei meeldi mehed loobuma alkoholist, nagu üks mees. Hüüab Bert Holt. Aga kes seda kuradi siidrit juua tahab, mida viimane kortaali? Kraaksun plaaskel. Ja see on tõsi, akadeemilise rahu huvides peab konsensus olema ja kui õlleasjas on lõpuks konsensus saavutatud, siis sellest ka kinni pidama. Ega keegi süüdi ei ole. Berdalt. Mina ei ole sellega nõus. Garaiudon, mina olen doktor ja võinud saada veel kunagi ka päris akadeemikuks. Kas sa lähed jääda seal elutunnetuse ajal? Naaskel on tõesti liiga purjus teda tõsiselt võtta, aga Bertvalt ei saa rahu vaid võtad erutatud kõnejärje üle. Meie tulevik on kaalul, need, kuidas te sellest aru saab? See siin ei ole mingit eraakadeemia, see on nagu erruakadeemia, sest enamik selle liikmeid ei osale enam aktiivse skulptuuri võitlusest. See, et, et siin alkoholi tarvitatakse, näitab meie elutunnetuse taset. Meie elutunnetus on veeltukkum. Ainult üksikud meie suurmehed on olnud selge peaga ja aidanud meil Euroopasse akna Euroopasse naasta sinna, kuhu me kõik oleme alles teel. Suurmeeste all mõtled, kas sa mõtled Errised või? Naaskel süütult no kasvõi Hernits 50 v-le ja pudel õlut r väikerite Fleur, vabavlyyvajad käks Uudelepp. Pärt olnud, kes on Tartu Ülikooli professor ja suure karskusliikumise tegelase Villem Ernitsa austaja, erutub, niivõrd kargab püsti. Aga Herbert, kes on ikkagi omanimelise Herbert Suure nimelise akadeemia eestvedaja, viipab rahustavalt, sest kui Bertvalt hakkaks tarkusest kõnet pidama puistama, siis tuleks kogu akadeemial rääkida ainult tema elutunnetusest. Aga hoopis naaskel võtab järje enda kätte. Jep, naaskel vehib irvitades pudeliga. See on provokatsioon. Akadeemikud akadeemikud, see on rahvuslik Ma toonitan, rahvuslik akadeemia ja siin on poliitilised seisukoha, võtad kohatud manitsused. Herbert. Aga akadeemik naaskel raske aja raske laps ei jäta. Me peaksime siiski tagasi tulema keskse teema juurde. Nagu te mäletate, on selleks Eesti suurajuprojekt. Eesti bioloogilise suur aju loomine, ühisest sotsiaalse ajupotentsiaali soetamine ja vajadusel elektroonilise kübe rajuga rikastamine annab meile perspektiivi minna mitte ainult Euroopasse, vaid ka maailma. Jäägem eestlaseks, aga saagem maailmatäisväärtuslikeks kodanikeks. Aga see on poliitika. Bertalt ikkagi püsti, nii ei ole meil kunagi öeldud ja nii ei tohi öelda. Meil on ikkagi rahvusriik ja igasugune komsomol volitas meil lubamatu marksismi taas sissetoomine, võib-olla meie rahvuslikes huvides, aga mitte kosmopolitismi, tahtsime öelda. Nüüd kits veel mitu aastat peale kapitalistliku Eesti vabariigi kehtist miski nii usinasti marksismi. Järel jooksed verd. Vehib kavala näoga Willibalt sõrmega. Nii räägime sellist viltu läbi, naine teeb pannkooki, räägime. Mina ei ole lihtsalt maksismi poolt, ma olen rahvusmarksismi poolt Bertvalt vastu rinda. Ma usun, et meis kõigis tuksub õigel rahvusmarksisti süda samamoodi nagu meis elab tõsiuskliku kristlase igavene king. Doga akadeemikud, akadeemikud jälle kaldub asi poliitikasse, hädaldab Herbert. Mina ka ei tea, no kui just rahvusmark siis, aga ärme räägime sellest. Ärme täna räägime, mehed. Homme on ka päev, tõesti, homme avanevad meie sirgu väravad. Midagi nad ei avane. Tööd on vaja teha, pingutada vaja. Püksirihm tuleb pingule tõmmata, mehed. Kurrat püksis räägib. Banaarluses kurat, parkad tulevikus kindlasti hakkadeemikul sissetulekule lisaks riigikogu pensioni saama, kuigi sa ei ole muud, kui diagnoosiga haige ei ole kunagi muud teinud, kui vastluuret eetikas ja elu tunnetuselt rääkinud. Et lõbus, ühest erakorralist. Meil ei olnud veel siis üldse poliitika ära tulla. Gala Raju. Naaskel tahab Reinhold jätta minu aju. Minu haju on ära kaalutud ja see on üks Eesti suuremaid ahjusid. Hüüab Reinhold. Akadeemik Reinhold, kus ära kaaluti, küsib Herbert kõhklevalt. Seal, kus vaja MINA TEAN hiienejalas. Lõvisüda, kes on istungitel alati rätsepistes, pigistab peos tühje piipu, mida ta aeg-ajalt suhu topib on lühike ja konkreetne, nagu enamasti. Aga isegi lõvi südamelt ei oleks keegi sellist paljastust oodanud, sest siin ei ole kombeks teatud teemasid puudutada. Teisalt jälle räägib Lõvisüda küüniliselt välja selle, millest kõik tunnistavad, et see on mingil moel tõde. Ja see on kõigile kergendav. Järgneb vaikus. Naaskel vaatab mõtlikult rohelist pudelit vastu valgust. Mehed, ärge iialgi parem tehke midagi. Palub akadeemia ainuke naisliige hüüdnimega õienupp, kuigi tema ülesandeks on vait olla, hiljem pudelid ära koristada. Lõpuks Herbert toibub ja püüab olukorda päästa. Nii. Lõpuks jõudsime siiski asja tuuma juurde, suur aju, aga tööta olnud, minu aju näiteks ei ole uuritud, kus sa siis tead, et sinul on see suurem, et sul on üldse kõige suurem aju tõenäosuse järgi kahju rohkem kaalub, siis peab see suurem olema, on tärtsalt endas kindel. Kurdkem naaskel. Mis selles paha on, et Eestis geeniusi oleks. Pealegi ei ole ma öelnud, et geeniuseks tahan saada pomiseptertsalt. Minul ei ole, ei pea lugu, kuidas ma seda tõestada. Kui ta inimlikus keeles tühistatud Aga tal ei tule ühtegi mõtet ning ta jääb vait. Kiusab naaskel isiklikud solvangud, argumentumat hoomineb. Nüüd tuleb kõrvale jätta, räägime teemast. Teema on, kuidas saada surveks. Akadeemikud ei ole, seda ei saa niimoodi jätta. Tema on, kuidas Eesti suurmeeste ajud ühendada üheks suureks suurajuks, mis toodaks elektrit kriiskav naaskel uut ajupotentsiaali. Asi on selles, et kui me ükskord teistele planeetidele lähene peab eesti rahvas püsima jääma. Ja tõenäoliselt ei vajame siis enam keha, vaid eeskätt aju. Üksi aju tagab Eesti idee ja lõppude lõpuks ka eesti bränni püsimajäämise. See karjuv lastel, kes on kaotanud täielikult enesevalitsuse Ühe pudeli mööda põrandat kolinal veerema. Äi bränd, mitte brändi. See on eesti nimi, Eesti au ja Eesti uhkus, mis tuleb kanda ka teistele planeetidele. Mina sellega nõus ei ole, siin pudelid pillutakse, Impinevalt vahel räägitakse ning laamendad. Takse ütled Willi vald, kes on vahepeal Tugastanud, aga kolina peale üles ärganud ja haigutab. Paneku. Kinnask. Akadeemik grilli peal ja hääl on valinud ta näkku ilmud veri ja ta raiub käega ülevalt alla. Ütleb naaskel, kes ei oska ette aimata, et selle peale tekib jälle raske vaikus, kuuldub ajalt masendatud Herbert tenohinat. Seda sa ütlesid küll asjata. Toriseb lõpuks Herbert akadeemik vili, balt ei ole kunagi kedagi Siberisse saatnud ja tema nimi ja tema pilt on isegi uues Eesti entsüklopeedias sees. Akadeemik naaskel Philly bald, akadeemik Liba tegi keskkomitees rohkem meie rahva jaoks kui sina ja mina kokku. Põrutab tavaliselt tasakaalukas Herbert. Ja kõigi imestuseks istub hoolega pudeleid veeretanud naaskel põrandale ning näidates kätega ta enam sõna ei võta. Jääbki vait. Kostab ainult põrkest teise suuna saanud pudelideerimise kõlin, äkki avaneb uks? Pudel veereb põrkega vastu siseneja jalga ning saab tahtmatus löögist hoopis uue suuna. Lätsaki, nii on sisse veereva lihapall, hüüdnimi pasundab veel enne, kui seisatada jõuab. Nõel tuleb asutada akadeemiat Academia. Selleks on akadeemia juba piisavalt palju. Nüüd on aeg luua katusorganisatsioon meie lobessi katusorganisatsiooni üle. Mis te vait olete, kaela selle eest preemiat ei saagi? No on veel midagi alles ka või? Ma jään hiljaks küll, aga kes nii kauges osakonnas siia majja tulla saabki hiili, niiet kui m idagi elab, ei ole siis järgmine kord enam võõrastel tuua, kõle, lase vaid, ma käin ära. Jälle on vaikus. Siis ajaleht on ikka veel puude küljes. Sosistab õienupp akna juures. Siis ütleb Herbert alistanud. Aitab ka. Tänane vist enam rohkem ei tööta. Tänan tähelepanu eest. Meie päevakord on lõppenud. Akadeemia sügiskool, mis oli pühendatud teemale Eesti suuraju loomise võimalustest on sellega läbi. Loodan, et saite igaüks piisavalt mõtteainet edasiseks töö. Karjub naaskel, kes on ära toibunud ja tahab ukse lahti kiskuda, aga ukse lukku vajunud ja naaskel vajub ukse juures põrandale. Kui see jama ei lõpe, astun mina akadeemia juhi kohalt tagasi. Jäätee seda meie kultuurile. Haugub naaskel akadeemilist mõtlemist on vaja, mehed, nendib Bertvalt. Meie koosolekud lõppevad alati krahhiga seepärast, et meil ei ole akadeemilist mõtlemist. Akadeemikutel oleks kohane siiski esineda akadeemilises keeles. Aga mismoodi meiegi siin täna rääkisime? Me peaksime välja kuulutama avaliku konkursi parima keeleprojekti saamiseks. Ja see alkoholisae sissetoomine, ma mõtlen, selle toomine siia, meie istungitele, see hukutab meie ürituse. Akadeemia aluseks on konfidentsiaalse kokkuleppe, vähemalt see akadeemia on konfidentsiaalne ja seepärast ei tule mingit konkurssi, teatab Herbert. Meie akadeemia saab olema nagu valitsus, mis annab ideed ja määrab suunad. Ja mis puutub alkoholi persolt, inimene tuleb ka olla konfidentsiaalne. Kas sa oled tähendabki sisuliselt salastamist? Minule ei meeldi alla varivalitsuse liige. Haigutab, lobiseda, mina võimu ei salli. Teema aga siiski väga selge, meil on lihtsalt vaja õpilasi, et meie akadeemiat tunnustataks, alles siis saame põranda alt välja tulla. Ei vaja mingit katusorganisatsiooni, vaid multiakadeemiat, mis hõlmaks kogu Eesti ühiskonna. Kujutage ette iga haritlane igapõlves, iga linlane, iga kooliõpilased, iga imik on akadeemik. Veel enne, kui inimene sünnib, on selge. Temast saab ühe akadeemia liige akadeemiate folk. Vaat see kindlustab meile kindla tuleviku kui kõik akadeemikut. Terve rahvas ei ole vaja kellelgi salatseda. Ta kuulub meie Akadeemiasse. Ja ja rahvuslik muste akadeemia, kuhu kuulub terve rahvas, vormilt rahvuslik, sisult Moltiblikatiivne või, või vastupidi, nii saab hoovil Euroopasse ja nii saab maailmalt tunnustuse kogu meie elule, meie ajaloole meist enestest muidugi rääkimata. Ma ei uskunud, et sina platsaki, sina nii helgete mõtete generaator, võid olla, et annad teiste mõttelennule elus ju läätsaki kallis, läheb tärtlad liha valile õlale ja embab teda. Mu isamaa on minu arm. Veski mõtete generaator, ärangu suur, jääb suure oo Kudre Ale. Ei seal naaskel vait olla. Aga keegi ei kuula teda enam ja lõpuks jääb ka tema vait. Nii näed andmist hakat, Hiimidule veel kord äras säästada, seekord rangelt. Titt teadiku Fidinsniaalsest akadeemias limist igale poole, siis laske lahti jutt, et tahetakse ära keelata. Ja kui te tahate või mu ja ma ei karda seda sõda, tahate reaalset võimu ühiskonnas, kui tahad eesti rahva viia senitundmatutele kõrgustele siis tuleb luua rangelt salastatud ja emed keele, mis õhus akadeemia ja ei jääda. See on mul Molous mõttes, sellest ei ole varem juttu olnud. Pomiseb nördinud Herbert. Mina ei saa sellest mitmekordsest salastamisest küll midagi aru. Me oleksime võinud seda sinuga enne omavahel arutada. Mis seal akadeemia, mis saastamine. Bertsalt on meeleheitel, et teda ei mõisteta. Suure vaevaga põhikirja kokku pannud koosolekul hiiliud akadeemia tuled just avalikustada päevalehtedes, nädalalehtedes, ajakirjades, raadios, televisioonis, rahvusvahelistelt kanalitel. Ei saa ju karjata pervert. Fassaatsin prooviks põhikirja mitmele lehele, aga sealt ei tulnud mingit vastust. Ja kui ma siis helistasin, öeldi, et see teade ei ületa uudiskünnist. See olevat liiga tavaline. Aga mina tahaksin, esiteks seda, et Akadeemikutele makstakse honorari. Meie kulutavad aega ja vaimuenergiat, et maailma soojaks kütta. Aga ei saa sellest vastu midagi. Praegu valitseb turu seadus. Miks ei võiks siis selleks, et akadeemikute maksta, akadeemiku tiitlit müüa nagu intelligentsed, vali? Mina küll ei häbene. Igas nõukogus makstakse lähtsake kindel. Minu teada. Siiski imet on vaja, võtab Latsaki jälle ohjad enda kätte, meil on vaja imet. Ükskord ometi vabaneksime imet. Mina olen tõsine inimene, mina nalja ei tee, mina ütlen otse ära, imetel vaja, küll seal õige jutt. Berto, tahame pool püsti, aga sunnib end jälle rahule. Räägite siin muudkui suur aju ja suuraju, aga asi on hoopis hinges inimese hinges. Kui hing ei ole kuuseaju, meid siis viib, mis me seal tähtedel peale hakkame, kui südant ei ole õiged ja ausad eesti südant? Tähendab, laske läki õienupu, kes kirjutab ja ajad täis õllepudeli ümber. Kuller, kui me vaatame kõiki neid nimekirju, mis viimasel ajal on koostatud, siis hakkab silma, et kõige enam hääli on kogunud need akadeemikud, kes on rajanud mingi uurimissuuna või koolkonna nii et neil on omal maal kanda tunnustatud õpilasi. Lõvisada ningutab toolil. Vea endale õpilasi ei leia. Minu aju ikka liiga väike. Artur on vaenud rinnutsi lauale. Pea külili ja õlleklaasist on ta ninali voolanud, üksik ergas tilgake tilk voolab peaaegu ninani, aga jääb siis paar millimeetrit enne vasakut pööret pead. Tema. Mind ei olnud sajandisse aja suure nimekirjas. Kellele koolkonnad ta seda sinu nimelist akadeemiat õieti vaja on? Pärtsalt koputab erutusest, tema üksi ei ole purjus ja tahaks teemat jätkata. Sa ei olnud täis professorgi, kus sinu õpilased on Herbert A. Ma arvan see vajagi selgitust. Aga ma arvan, ma ütlen siiski meie siin kõik, kes me siin oleme, oleme nagu üks mees rajanud oma ühiskonnaakadeemia kogu Eesti rahva ja kultuuri heaks. Põhikirja järgi oleme meie Eesti vaimse elu ajutrust. Läätsakion imelikul kombel leidnud märkamata jäänud pudeli ja selle hoobilt alla kolistanud, aga mina ütlen mina taalsele aabides Alari sest mina olen ära raisanud tervema õhtuse loomingus. Ja see maksab Kavilagi ateks etlemad. Poisem laskelt kõigile kuuldavalt oma õienupule kõrva. Ja näpistab teda jälle. Õue ei kõlba kuhugi ja üldse. Õlu kui niisugune ei kõlba kuhugi, Siiveralin, paju. Häirul sämp palja ära vaevule ärilises sädelus prioritiseerib platsaki vaeva, lussi, lõpruski, jää tatikas haarab õienupul käest kinni ja tirib ta keset tuba. Õienupu nõus ja olemas ja see on midagi nii meeleheitliku et kõik tagasi tõmbuvad oma kohale istuvad. Järjekordses vaikuses kuulevad kõik koridorist lohisevaid samme. Aeg on täis, hakkame nüüd rohtu võtma, rohtu võtma. Naaskel ja Herbert suruvad pudelit kolinal kõvaele rohelise nahkdiivani kaitsvasse varju. Aga õnneks ei pane tulija segadust tähelegi. Kuulge, Herbert ütlejan valges kitlis ja Herbert jääb tõsiselt kuulama. Ma tahtsin küsida me siin õdede ja sanitarid ega arutasime, et IKT see akadeemia põhikiri, ega see käepärast ei ole. Üks tuli on veel valve, arstise. Tervist, õde, palun minge nüüd teise osakonda ka. Doktor, aga seal ei ole koosolek lõppenud. Kude alandab hääle poolsasinaks, seal võib teraapia huvides. Võib lähiei peakski sinna minema. Las nad räägivad ja nad tühjaks. Mis koosolek, kas seal ka koosolek, mis teevad seal siis nüüd arutletakse? Paljastavad kõigi maade ühinenud salaorganisatsioone teema on terve mõistuse juurde, seal naised teevad naisakadeemiat. Ja ja mina tean just niisugusel päeval valve korras olema. Ja, ja talveaiamajas seal nad arutavad seda Delfi portaali kommentaari. Loch Nessi koletis on tegelikult maavärin, osa ütleb, et see ei ole nii. Et kohe kõigis majades kõigis osakondades. Ja siis on asi tõsine. Arst vaatab, kas patsiendid on lahkunud, keerab kõrvalda ukse lahti ja vii poja arvuti juurde. Siis on asi tõsine, seda asja peab uurima, seda asja peab tundma. Jätame selle delfi, vaatame kõige parem, mis arvas kirjas on, ehk jõuame neist teadmiste poolest ette, siis saame neid rahustada. Nii, alfa, seal kirjas. Nessi koletis on tegelikult tõus ja mõõn, vaata vaata. Huvitav, huvitav ja mis nad siis kirjutavad? Doktor miks nad kõik seda teevad? Talent kullake, trend, see uus vabaosakonda, teised ka hulluks, ma olen alati öelnud liiga palju televiisorit. Nii alfa, no mis siin siis on? Loch Nessi koletis on tegelikult tõus ja mõõn. Diletanud, ütleb heitidele. Muidugi meeldib, kui tõuseb ja langeb kiin, sellel, kes nii kirjutab, ei tõuseb, langeb asjatundja, tegelikult on tõusud ja mõõnad esile kutsunud portaali tegijate poolt, kui nood maaväliste tsivilisatsioonidega kontakti võtta, soovitan teil pikalt kerida, järgmine kerida, järgmine kerida, kerida, kerida, teenus ja Veera. See mõte väärib tõesti tähelepanu, kui ameti lahenesiga silmast silma kohtuda. Nagu muinasjutus kaunitarist ja koletisest, see oleks nii erutav. Järgmine kerida järgmine, ega teil nolgid muud juttu ei olegi, seks järgmine vanatoi võiks kerida kerige isegi eri ise. Need ei ole tõusud ja mõõnad, vaid õiges terminoloogias looded. Ise oled loode oktor, see on ju kõik iroonia, eks. Idioodid, tõusud ja mõõnad on maa kui terviku perioodilisi deformatsiooni, mida põhjustab maa ja teiste gravitatsiooniväljade koosmõju. Ise oled loll, asi on maa seest välja tunkedes gaasides. Ise sa tekitad gaase, tõusude mõõnade ajal teie teadvuses ja muud midagi ei ole. Eesti poliitikatõusud ja mõõnad kutsuvad ükskord Lohnesi Eestisse jäädes kõike ära. Ma tulen ise söön. Mina olengi juba pooleldi söödud Lohne, siis saaks 20476 praadi. Tegelikult on vaja Loch Nessi koletist nad lähemalt tundma õppida ning temast saaks kindlasti Eesti peaminister. Doktor Uniuse iroonia, tegelikult on see portaal ikka meie ühine ajupotentsiaal demokraatlik areen. Seda Loch Nessi koletist, seda ju tegelikult ei ole. Doktor kullake, mis ma leidsin? Lugege siit. Küll naised on Eesti tulevik, Eesti presidendi akadeemiline nõukogu, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikud, Eesti ülikoolide rektorid, kõik on mehed, ei saa olla muud, kui on Eesti alaväärsus kompleks. Oma puudujääkide kompenseerimiseks püüdlevad nad juhtivatele kohtadele ja aunimetuste järele. Vaata Ta ja see tähendab hukatust teadmisele. Pääsetee on siiski olemas, kõik eesti teadvuses tegutsevad mehed bana lihtteaduritaks, igaühel oma eriala võib ju ka teaduritakse vanemteadurite, mõned on tõesti üpris vanad. Kes sobivad loenguid lugema, õpetama võib ka seda õpetaja nimetuse all. Ja aunimetatud ja auraha teadlase meestel ära kaotada kõik gruppide sektorite, kateedrite, osakondade, instituutide, Nõukogude komiteede, valitsuste ja teiste juhtide kohas, samuti tiitlite omistamise reeglid sisaldab oma konkursitingimustes nõuete tegu peab olema haritlasest naisega. Ta siis ja mis siis juhtub, vabaneb meeletu energia, ilu ja harmoonia, tarkus tõusevad ausse. Eesti mehed armastavad naisi, järelikult armastavad nad siis ka oma ülemust. Lõpeb see, et naiskolleegid teevad meestest töö ära. Nüüd uurivad teadurid isenesest eesti mehe au. Lubad ülemustele, kirjutaks, meestel tekib tohutult aega teaduse jaoks. Neil pole vaja enam üksteisele käru keeramiseks aeganõudvaid projekte nuputada, sest meeste sõna raha jagamisel enam ei maksa. Meeste eluiga pikeneb, stressi vähem ja mehed saaksid tõeliselt targaks hulk andekaid. Mei saab lõpuks ometi asuda erialasele tööle ja Eesti naisharitlased saavad vääriva töökoha ja palgarahakott on naise käes. Rahu majas. Meestel on mõnus mõtteid mõlgutada, see on Eesti tee Eesti ees küll läti tuleb järele. Aga nooremteadur, tema võiks ju ka mõtteid mõlgutada. Doktor noh, kõik loed ja kuulad siis kõik nii erutav, minul on nii väike aju, aga see internetiajus, see on alles ajus ja nii suur. Koridorides ja palatites on vaikne. Kuu paistab aknast sisse. Kui vaikne palatites koridorides ainult sanitar, kes töötab mitme kohaga ja peab seetõttu öösel koristama. Ta vannub vaikselt omaette, et kui salaja sisse toodud õllepudeleid plastikkotti topib sellepärast et osa on katki ja ta ei saa neid vastuvõtus maha müüa. Aga tooma ta neid patsientidele peab. Doktor ohkab ja võtab ette paberid, et neid valvekorra ajal vaikuses tõsisemalt uurida. Kuid tukastada tuleb kuukiir ja loeb esimesi sõnu. Jah, jah. Anud hakkas jälle sadama. Äkki tulid ilusad suured räitsakaid? Novelli kõik sündmused ja suhted Need on välja mõeldud ja igasugused kokkulangemised juhuslikkusega on tegelikud. Autor tänab Karula vana ajalehe sirp 1999. aasta väljaandest ja kõiki internetiportaale. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg