Täna õhtul on eliitkontsertide sarjas Estonia kontserdisaali laval pianist Marko Martin. Tere tulemast saatesse. Tere. Teid ei ole väga kaua Eestis esinemas näha olnud. Ma usun, et see vastab ainult kaudselt tõele, tegelikult ma olen ikkagi igal hooajal üles astunud erinevates kavades, tõsi küll, võib-olla mitte alati soolokontserdiga. Aga nii kammeransamblis kui ka orkestrisolistina olen ma siiski, ma julgen arvata, et igal hooajal mõned kontserdid mänginud Teil on läinud pianisti ilus, väga hästi, ta äratas tähelepanu juba siis, kui te alles õppisite. Tuletame palun kuulajale meelde kõige eredamad tähised teie pianisti teel. Eks seda hinnangut saab anda võib-olla veel hiljem, et kas mul on läinud väga hästi või kui hästi. Aga eks tõenäoliselt, ega mul midagi väga kurta ka ei ole. Kui tuletada meelde olulisemad tähised minu pianisti teel neid on, ma usun, neid on päris palju, kui hakata üldse algusest peale. Aga mis on teile endale kõige armsam või, või kõige raskemini tulnud konkursi võit näiteks või mida ta ise kõige enam hindate? Konkursside puhul on muidugi lihtne rääkida, sellepärast et mis on nagu kõige südamelähedasem ja mis sa mind elus kõige rohkem edasi aidanud on aastast 2000 Kälgerist Kanadast. Ester Karentsi konkursi laureaadi tiitel. See oli üks suuremaid konkursse, kus ma olen osalenud ja ka kõige kõrgem tulemus. Kuidas see on teid aidanud elus hiljem? See võimaldas mulle järgneva kolme aasta jooksul peale seda kahe tuhandendat aastat kontserte, Kablaadistuse ning ka bänfi muusikakeskuses esideerumist. Kas te olete nüüd nii professionaalne ja küps pianist, et enam konkurssidel ei osale? Konkurssidel ma ei osale sel põhjusel, et seal on vanusepiir, see on tavaliselt 30 või 32 aastat ja ma olen selles tõsi küll, üle jõudnud. Kunagi ei saa ühegi kunstniku kohta öelda, et ta nüüd täiesti valmis, täiesti küps areng toimub pidevalt, aga toimub iseendaga ja minu puhul siis võib-olla konkreetselt ilma konkursita ta nüüd, kui seda üldse nii saab nimetada võib tegelikult öelda, et tegelikult terve meie elu on üks pidev konkureerimine nii iseenda kui ka kaasmuusikutega. Et selles mõttes käib ikka edasi. Kui me püüame pisut rääkida teie pianisti isikupärast, siis mida on märkinud teie puhul kriitikud ja kas neil on õigus, või te või te leiate, et teie puhul miski siiski veel olulisem, mida kriitikud ja muusikaarvustajad ei ole märganud? Te panete mind natukene keerulisse olukorda, et hakata siin kriitikutele arvustama. Ma usun, et on objektiivset ja subjektiivset arvamust kindlasti igal kriitikul, kes on ka minu kohta midagi öelnud, on subjektiivne arvamus, aga alati kurbväljaga midagi objektiivset. Pean tunnistama, et mul on küllaltki uudne olukord, kus ma pean, nagu iseennast iseloomustab ma hakkama siin praegu. Jah, ma tean, et, et kriitikud on öelnud, et teie lemmikheliloojad on Zarenduslist ja Franz Schubert Seda nad on tõenäoliselt minu enda suust kuulnud, nii et see kuulub nagu objektiivsuse kohta, et see tõepoolest nii on. Te ei ole muusikaliteratuuris kõige kergemini interpreteeritud autoritega. Miks teie valik just sinna on kaldunud? See nüüd on tõesti iga kunstniku oma isiksuse, oma eelistuste, oma natuuri, oma loomu peegeldus, et mulle tõepoolest kõik need kolm nimetatud Johannes Frans, Franz Schubert, ferenduslist Nad kuuluvad romantismiajastusse. 19. sajand, kus oli muusikutele väga tähtis omaenese mina selles mõttes, et selle peegeldamine liist on näiteks öelnud kontsert, see olen mina, et see kõik oli isiksus ja isiklik oli väga tähtis sellel sajandil ja mulle eriti kuigi need heliloojad on ka kõik erinevad ja nad ei ole muideks ka ainsad minu lemmikud, aga võib-olla tõesti kõige suuremad mind väga vaimustab näiteks kui rääkida listist, kelle kavama nüüd täna õhtul esitan. Et tema oli mees, kes muutis klaverimängu. Tõepoolest, ta tõi suuri uuendusi sinnani tehnilisest küljest kui ka poeetilises lugude ülesehitusest. Ja oli arvatavasti võib-olla läbi aegade üks kõige suuremaid pianist. Et see isiksus oli lihtsalt võimas ja see väljendub ka tema selles pärandis ehk loomingus ja alati on väga hea selle juurde tagasi tulla, mis on maailmas tõeliselt väärt. Mulle tundub, et pianistid laias laastus võttes jagunevad nagu kaheks, ühed on klaveri taga hästi artistlikud ja teised on erakordselt vaoshoitud. Kui võtta see mustvalge vastandus või, või jaotus, siis kumba leeri teie kuulute? Oma enesehinnangu järgi? No see on ka jälle väga raske niimoodi üldistama hakata, üldiselt mulle meeldib siiski ka artistlik spontaansus. Ka risk ennast õigustab, et mitte. Loomulikult tuleb selles mõttes olla intellektuaalselt asja jälgida, aga mulle meeldib ikka see ka, et kui ka emotsioon puudutab kuulajat saalis. Jah, aga mõnikord tundub siiski, et, et artistlikus on nagu eesmärk pianistidel omaette. Ei tohiks olla, ütleme et kuna me mängime siiski klassikalised muusikud. Me mängime teiste autorite teoseid. Esmatähtis on süvenemine, püüd üles leida seda, mida on autor mõeldnud. Ennast sinna niisama toppima hakata on liiga julge samm, ma arvan. Aga kui autori tunnetamine, arusaamine tema loodust on jõudnud ütleme võib-olla siis maksimumini, siis ma usun, et paistab ka selle iga interpreedi enda nägu sealt tagant ka välja. Räägime tänaõhtusest, kontserdikavast. Tänaõhtusel kontserdil kõlab ferenduslisti tsükli rännuaastad, esimene teine vihik. Olen sama meelt väga paljude pianistidega maailma maailmas, näiteks Alfred Bender, kes peab neid kahte tsüklit listi muusikas kõige väärtuslikumaks üleüldse. Tegemist on tõeliselt suurepäraste tsüklitega. Loodud on nad siis, kui plist oli kahekümnendates eluaastates. Reisis oma tolleaegse abikaasa Marina kuuga nendes Euroopa riikides, esimene vihik on pühendatud Šveitsile, teine on Itaalia. Väga üldistades võib öelda, et esimene vihik, Šveits, mis koosneb üheksast palast see on valdavalt muljed loodusest, erinevatest paikadest. Ja teine vihik, Itaalia keskendub rohkem kirjandusele, arhitektuurile, kunstile, skulptuuride, paljudele sellistele asjadele. List lõi need lood, nagu mainitud kahekümnendates eluaastates, hiljem Te ütlesite neid veel ümber, panime nagu paremasse vormi, ütleme, et need algideed pärinevad sealt, aga siis kui ta oli juba loobunud aktiivsest pianisti karjäärist tegeles rohkem ka komponeerimisega, siis ta valas need teosed lõpliku vormi ja siis tänaõhtusel kontserdil kaovadki. Need teosed, mis oma lõpliku vormi on omandanud 1800 viiekümnendatel aastatel. Te olete ju väga palju ka kuulsate orkestrite koos esinenud soleerinud klaveril. Missugune on teie eelistus, kas on võimsam mängida klaverikontserte või niisugust klaveripalade tsüklit või see oleneb meeleolust, aastaajast, teie isiksuse järgmiseks seatud verstapostist? Aastaajast ja meeleolust ta just ei olene, ütleme ta võib-olla kõige reaalsemalt oleneb nendest võimalustest, mis tulevad nagu missugused on järgmised kokkulepitud kontserdid, ma selles mõttes pean ennast väga õnnelikuks inimeseks, et ma ei saan öelda, et ma eelistaks üht või teist vormi, teisel, et ma olen aktiivselt tegutsev nii solistina. Orkestri solist on olla alati suurepärane kogemus, ma mängin ka erinevates kammeransamblites, nii et see selles mõttes nagu spetsialiseerumine ainult ühele asjale ei ole minu meelest tänapäeva maailmas isegi võimalik. Ja mida nagu laiema silmaringiga laiahaardelise olla, seda, seda parem on. Ja järgmine kontsert pärast tänaõhtust Estonia kontserdisaalis. Järgmine kontsert ongi mul hea võimalus öelda, et on kammerkontsert, on kuulsa norra viiuldaja arvede LF seniga. 24. mail Tallinna raekojas ja kavas on norra muusika. Kas te olete viiuldajaga varasemast ajast tuttav või te kohtute ainult selle kontserdi tähe all? Arve telefoniga kohtume tõesti esimest korda ainult selleks kontserdiks. Kas seda juhtub sageli teie pianismi teel, et et lihtsalt elu viib kokku uute huvitavate muusikutega või te pöördute sagedamini tagasi nende ansambli partnerite ja orkestrite juurde, kellega teil on varasemast hea kogemus? No kui on väga hea kogemus, siis kahtlemata on väga mõttekas tagasi pöörduda ka on selliseid juhtumeid tõepoolest ka, et kus mingil põhjusel ütleme, et kas siis kontserdiorganisatsioonid või panevad lihtsalt kokku kaks inimest ja see on ka omamoodi põnev. Mingi uus plaadistes antell Meelis malkamas mõtteid on sellesama listi kava kohta, mida ma nüüd täna õhtul ka esitan. Tõtt-öelda on see esimene vihik Šveits juba salvestatud, teine vihik tuleb ka salvestamisel, et siis plaadi väljaandmise mõtted jäävad lähitulevikku, mis on küll realiseeruma sügisel võin öelda, et koos Sigrid Kuulmanniga viiulikunstnikuga välja anda, Eduard Tubina kogu viiuliloomingu, teine osa. Palju edu teile edaspidiseks ja aitäh intervjuu eest, aitäh.