Tere kõigile on pühapäeva hommik, inimesed kodudes räägivad köögi ja hommiku ja muidu jutt, aga rõõm nende üle, kes sel ajal ka raadiost seltsi saavad. Jutusaate stuudios täna hommikul. Margit Kilumets. Ta aitab kokku panna Vivika, Ludvig ja minu. Tänaseks külaliseks on filmirežissöör Kersti Uibo. Tere hommikust. Tere hommikust. Kersti võttis kaasa kaks muusikapala ja selleks, et mitte neid unustada, räägime alustuseks sinust ja muusikast. See valimine ei olnud kerge, aga lõpuks olid sa veendunud, et need kaks Palamis tänases jutusaates kõlavad, on nimelt need õiged. Mismoodi sa muusikat valid? Vaistlikult? Jah, täiesti vaistlikult, sest see, mis juhtus, oli jälle selline kinnitus sellele, et ei ole juhuseid. Sest sa ütlesid, et ma võtaksin kaks muusikapala ja ega seda on ikka väga-väga raske valida, kui muusika sinu jaoks nii tähtis elusolend on üks, üks nii oluline komponent. Ja siis ma mõtlesin, et noh, klassikalist muusikat on nii palju nii palju head muusikat, aga seda mulle meeldib. Kontsertidel käia, tähendab ma nagu eelistan klassikalist muusikat kuulata kontserdisaalis. Aga, aga mida ma raadiost kuulan ise ja, või siis oma muusika, oma muusika, mis mul kodus on. Et ma valisin välja kõigepealt Kiisharveti, kes mulle väga meeldib. Ja, ja siis oli üks selline plaat, millest ma ei olnud ennem kuulnud. Et tuli välja, et kur, Chief on ka muusikat kirjutanud, nii et selle ma sain teada raadiokuulajatele mõne jaoks uudisest. Ma arvan, Kultšiemistan kuuldud. Aga jäta muusik, et ta muusikat kirjutas seda võib-olla paljud ei tea. Siis teiseks looks ma valisin jällegi eteks, mulle meeldib džäss. Ja üldiselt sellised asjad, kus inimesed teevad palju Tass panevad kokku. Siis ma valisin jalgarbareki. Janhard kaareke mängib koosiljardi ansambliga, kes mulle väga meeldib. See on inglise ansambel. Nad on siin Eestiga väga Eestis väga palju olnud, nad laulavad Arvo Pärdi muusikat. Ja imelik käsituli nüüd tõesti välja, et nad mõlemad lood on, on seotud Armeeniaga ja seotud ja ülestõusmisnädalaga huvitav seda plaaninud üldse, aga see tuli, kukkus nüüd nii välja, aga see film, viimane film, mis praegu Eestis sel nädalal ka jooksis, kinos Sõprus, on oligi ju tegelikult nurkadest ja huvitav, et see tuli nüüd armeenia muusika sinna sisse ja mida ma väga armastan, kus ma olen käinud ja, ja olen tundnud, aga olen saanud väga sügavaid elamusi Armeenia muusikast, ka inimestest. Sellest filmist Me räägime tänase saate jooksul kindlasti pikemalt, see on ka tegelikult see tõuge või põhjus, miks tänase jutusaate külaline oled. Aga selleks, et inimestele siin natuke põhjalikumalt tutvustada, pean ma vist küll ütlema, et et sa kogu aeg pidevalt Eestis ei ela, et see on natuke selline talendid koju variant meil praegu, et, et sa, sa oled tegelikult osa sinust, on siin ja teine osa on, on Inglismaal. Miks see nii on? Noh, see on, see on selline huvitav seik minu elus, et ma mulle meeldivad väga keeled. No ma läksin selle tõttu, et ma armastan keeli, ma tahan tegelikult inimestega suhelda nende enda keeles, kui see võimalik on. Ja selle tõttu ma läksin õppima inglise, saksa keelt Venemaale, Moskvasse, sellepärast et see oli nagu siis ma mõtlesin, et ma saan ka vene keele kätte, nii et ma tegelikult õppisin inglise saksa keelt, et vene keele kaudu. Ja miks ma läksin Moskvasse, ta oli sellepärast, et ma mõtlesin, et siin Eestis ma ühtegi elusat inglastest ei kohta, tähendab sellel ajal, kui minagi mõtlesin, millal see umbes oli väga täpset aastat ei käi, mina olen, mina, mina ei varja. Sest ma tunnen, et see elu on nii huvitav, ma olen 54 praegu ma läksin piima Moskvasse olin seal 75 kuni 80 ja siis ma tulin tagasi ja siis ma õppisin ära ise rootsi keele tegelikult. Turmen õpetas siin raadiomajas ja, ja selle tõttu. Ma käisin, kui ma juba töötasin eesti televisioonis toimetajana muusikasaadete toimetajana, selle tõttu ka muusika jälle minu elus siis Ma tahtsin seda rootsi keelt natuke praktiseerida ja siis siis ma võtsin endale grupi ühe guru p suvel võtsin, tähendab Leningradis endale Norra, vaat siis oli Leningrad, aga siis oli selline juhus, et et ma helistasin, näin turisti ja ütlesin, et ma tahan minna norrakatega Sotši. Ja nad ütlesid mulle ei, seda meil ei ole, aga. Ei, ma ütlesin, et ma tahan rootslastega minna, sotsidest oskan rootsi keelt, ma ütlesin, et ei, seda ei ole, aga sa saad minna norrakatega Jaltasse samale rajal Inglismaal, üks noormees läks turismibüroosse ja ütles, et et ma tahaksin minna Sotši, aga talle öeldi, Sotši ei saa saata Jaltasse. Nii et me nagu mõlemad sihtisime Sotši peale Jaltas. Ja siis oligi nii, et ma sain temaga seal kokku, kusjuures ma tundsin seda kohe. See tegelikult tõesti peaaegu niimoodi paugupealt, et see inimene on minu jaoks. Ja selle tõttu ma olengi nüüd Inglismaal, et see mees puudutas minu südant nii tugevalt ning tänase päevani tänase päevani minu jaoks nüüd on juba ja 84. aastal me abiellusime. 85. aastal sain Inglismaale ja see on üks huvitav juhus jälle abielus olema, ühe aasta kauem olnud kui koos elanud. Sest mind peale abiellumist kohe lasti töölt lahti ja selle tõttu, et kutsuti mind kohe julge olla, kus see ja siis oligi see väga huvitavad intervjuud, olid seal, pagari tänaval? Jaa, jaa, päris tõsimeeli öeldi mulle niimoodi. No kas ta tõesti Nõukogude Liidust ei suutnud endale meest leida, milleks te peate seda Inglismaalt, Inglismaalt otsima endale meest? Mis sa vastasid sellise asja peale, mis sa selle asja sellise asja peale oskad vastata? Mida sa oskad, vastad tagala, öeldi, et tulge aasta pärast veel kontrollima, kas ta teid ikka tahab aasta pärast, nii et tegelikult mindi laskma välja. Aga kuna see mees ikka ikka pandi ravile, siis tema kirjutas kõikidele ja siis saatis ka kirja inglise valitsusdelegatsioonile ja leiboristide delegatsioon oli Kremlis 85. aastal, siis oli kaheksa inimõiguste rikkumise juhust, oli seal? Jah, ja mina olin siis seal ka viimane ja siis ma sain kohe välja, nii et ma istusin valguse baaris ja kogu Tallinna linn teadis, Kersti sai viisa. Siis muidugi öelda, ma pean ruttu lahkuma. Noh, et selles suhtes oli, mul oli niisugune väga huvitav eramine, ehk tegelikult väga valus. Sest ma mõtlesin, et ma kunagi enam Eestisse tagasi ei saa. Ja, ja tegelikult see aasta, kui ma nagu olin tööta, tegelikult mul on üks väga hea sõbranna, sest kes võttis mind tööle Pirita kloostri? Mina töötasin Pirita kloostris ja, ja olin seal leeris. Ja seal oli ka jälle väga toredaid asju, sest KGB-mees käis siis mind seal vaatamise kohtumisele kutsuma kudusid ja siis ma muidugi teadsin, et seod KGB, mees, oled seal niimoodi, no valige endale ikooni ilusam naine. Aga siis ta siis käisin seal pommitama. Ja siis ma sain väga hästi aru, miks ta seal käib. Et mu viimane töökoht oli siis lehe riisuja Pirita kloostri varemetes, mille üle ma olen väga õnnelik takkajärgi, aga kui ma muidugi inglismaale läksin ja see kõik lahusolek ja see, et ma ei teadnud, millal ma üldse sinna saan, ega ma ei teadnud, mu mees nii tubli tubli on, et mu sealt tõesti see kohe nii ruttu välja saab, et ainult aasta pidin ootama. Et siis ma muidugi ei teadnud, et Eesti saab vabaks. Ja noh, muidugi minu elus on suured muutused olnud selle tõttu, et Eesti sai vabaks ja ja nüüd on normaalne. Nüüd mul on kaks kodu. Sa oled öelnud mõni aeg tagasi meie raadiovälises vestluses, et varsti ma tulen päriselt Eestisse tagasi, millal see siis juhtub? Nojah, sest ma tunnen nagu, et ring on nagu täis saanud, et ma olen nüüd oma isu isu ära rännanud ja ja ma olen siis juba ilmselt niimoodi, et poole elust Eestis ja poole elust Inglismaal viis aastat Venemaa siis paar natukene Saksamaal ja nüüd Kosovos ka, ütleme noh, annab võib juba pool aastat kokku. Et siis ma võin sinna metsa poole külla ilusti tagasi tulla ja siis oma nende vanade klassi- ja koolikaaslastega kuidas kurk kasvab ja ja kuidas kõrvitsad kasvavad. Metsapoole küla on üks tore koht Läti piiri lähedal, kus Kersti ja ja tema õde, keda ju ka Eesti inimesed hästi tunnevad, Pille Lill pärit on, aga, aga nüüd on juba teine teema, millest me ka tänase saate jooksul kindlasti veel jõuame rääkida. Enne veel, kui me läheme sinu filmi juurde. Kas te olete nüüd koos seal sotsis lõpuks ära käinud? Ei ole, meil ei ole veel praegu seda vajadust tundnud, tundnud vajadust, sest meile tegelikult meeldib käia erinevates kohtades, iga kord käima kuskil mujal. Aga, aga sel aastal ma käisime, käisime pulma-aastapäeva, käisime Istanbulis tähistamas. Meil oli niivõrd huvitav unenägu seal, et tähendab tema ajupool oli nagu läks pooleks parem ja vasak pool üks Euroopasse ja teine oli siin. Ta nägi seal ilusti ära. Siis ei oleks tõesti eriti mujale saanud minna vist. Aga sellest filmist juba ütlesid, et sa oled olnud mõnda aega Kosovos. Film, mida Eestis esitleti, kannab pealkirja, see on see päev. Millest see film kõneleb? See jääb vaataja otsustada. Aga mõne sõnaga ikka peab ütlema. Teate, see on niisugune film tegelikult kui nii võtta, siis ma mäletan, et tihti minu kõikide filmide puhul on niimoodi, et minu esimene film oli Ewaldi maa, selle ma tegin Evald saagist ja tema naisest Emmiza pargist ja siis tuli ema juurde üks külamees ja ütles niimoodi. No kuule, ütle mikspärast Kersti niisugusi iga, et film, et no las teeb midagi mõnusat. Vanainimesed tuiavad ringi. No ütle millesse Filmannar, ütle sel Kerstile aega, raisk. No tegelikult, ega ma väga palju ei ole muutunud, et need on lihtsalt. Need on tekst olnud. Nüüd ei ole kahjuks ema ja isa, kelle käest küsida, et miks Kerstin filmede magama, samas on mul olnud ka muidugi väga huvitavaid asju, tähendab, et ta oli kunagi, oli New Yorgis, oli seal moodsa kunsti muuseumis näidati Baltimaade diiva vanniš külik, sinna kohale ka mõned eestlased, kes samal ajal seal õppisid ja siis üks noormees tuli mu juurde ja ütles niimoodi, et kersti ära seda filmi kill välismaal kunagi näinud. Mitte sellepärast, et see näitab, et vaata, kui vaeselt nad elavad, ei ole neilt kardinaid ees ja mina ütlesin niimoodi, et tead, et minu jaoks on see kõige suurem rikkus, mis siin Eestimaal üldse on, et see inimese süda ja ta on nii erilised inimesed ja et ma ikka näitan seda filmi edasi. Noh, et niisugune väga vastakad arvamused on, ütleme, see, see on see päev. No ütleme, ma filmin seal küll ehkki Kosovos, aga minu jaoks on nad inimesed, kellel on hing sees. Ja, ja selle tõttu meil nagu eriti mind nagu huvitab ausalt öeldes kõige rohkem inimese hing. Sest minu jaoks on nagu rahvus on nagu rahvariided, et võtad ära ja lõpuks jääb paljal paljas inimene. Ja, ja siis siis jääb ainult tema hing ja, ja see mind väga huvid, aga, aga see on film inimesest, sest minu jaoks on inimene nii huvitav pill. Et mis sa selle hinge peal niisugust muusikat sa mängid oma elu jooksul, see, see on niivõrd huvitav. Noh, võime siis öelda, et see film on sellest, kuidas milline see inimene on ja, ja millist muusikat tema mängib oma elu jooksul. Kuidas sa sinna sattusid, naisterahvas? Kosovosse ei ole seal ju liiga lihtsad olud ja, ja, ja ma arvan, et suur osa kuulajatest peab seda selliseks hädaohtlikuks piirkonnaks. Ei, see ei ole ta ohtlik, aga see oli muidugi hädaohtlik, sest seal oli kaheksa, seal oli NATO pommitamine, Kosovo pommitamine 1999. Ausalt öeldes ma väga lootsin, terve 1999. aasta kogusin raha, sest ma mõtlesin, et ma lähen Kosovosse, see oli ainuke koht, kus sõda ei olnud ja ma mõtlesin, et ma lähen siis sinna, sest seal sõda ei ole. Aga alati läheb selle raha korjamisega kogumisega nii kaua aega, et kahjuks sinna tuli ka see seda kohale. Ja ma läksin sinna, muidugi on väga palju asju, mis ma, mille eest ma võin rääkida, miks ma sinna läksin, aga need on sellised noh, nagu põhjus, et tegelikult ma arvan, et inimesel on mingisugune kutse ja ega neid asju ei olegi vaja lahti seletada, kas ma täpselt nüüd ise oskangi öelda? Miks täpselt, aga üks ma võin siin nagu kaks asja, tulevad mulle praegu ette kaks juhust või kaks sellist. Kaks pilti. Üks on see, et et kui ma lugesin ühte raamatut Isarseenist seal üx ortodoksi preester, kes olid kunagi Siberi laagris ja ja see on selle raamatu on kirjutanud tema õpilased. Ja seal on selline seened. Et Siberis laagris, talvel piinatakse ühte inimest seal seal väljaku keskel ja siis kõik vangid on rivistatud sinna ümberringi. Ja, ja toimub midagi väga koledat ja äkki selle piinamise ajal astub üks mees rivist välja, ütleb isa-poja püha vaimu nimel, lõpetage see. Ja, ja see asi lõpetati keeraja isa arseeni tuli elusalt tagasi. Seda nii kui nii võtta, see on täielik ime. Ja siis ma mõtlesin, tähendab dokumentaalfilmitegijana mõtlesin, kui keegi oleks selle stseeni üles võtnud, et milline rikkus oleks meil olemas, et ütlema vot selline, peaasi et see kuidagi puudutas mind ja ilmselt kuidagi on seotud sellega, kuhu ma läksin. Ja ja mis teine pilt mul on. Natuke aega tagasi oli kaks, läks nüüd ära, teine läks ära, järelikult oli, oligi. See aegsel Kosovos oli päris pikk ja seda filmi vaadates novot ajakirjanikul tekivad uudishimulikud küsimused, et kuidas need mehed, mungad sind oma ellu lubasid? Tegelikult ongi alati nii, et eto elu elus toimuvad, sellised imelikud asjad toimuvad eriolukordades ja muidugi kõik see kaks filmi teinud Kosovos on ainult selle tõttu, et seal oli sõda. Sest ma sain sellest aru, et kui peale sõda lähed nagu sinna kohale, sinna ei lähe ju paljud inimesed peale sõda kohale, sest noh, nagu sa ütlesidki, et inimesed kardavad ja hirm on ja see on ohtlik. Ja siis, kui, kui tuleb keegi nagu tervest ühiskonnast või ühiskonnas, kus ei ole sõda, tuleb sinna sellisesse kohta, kus on väga raske siis need inimesed on alati väga tänulikud nagu tunnetavad, et sa toetad neid ja selle tõttu tehakse siis selliseid asju, mida tavalises elus ei tehta, selle tõttu oli ka klooster oli ju sõjapõgenikele varjupaigaks ja sinna võeti siis ka need ajakirjanikud ja filmitegijad, kes sinna tulid. Nii et too ma üldse seal saingi olla, sest neid kuidagi neid. See väga pani imestama, et miks tullakse neile niimoodi, miks, miks tullakse üldse sinna, kus on nii raske olla, ütles, et ega inimene vabatahtlikult ei lähe. Aga mina dokitegijana tegelikult kuna mind huvitav just nimelt see inimese hing ja kõik sisemine kõik sisemised väärtused siis ma seda muidugi ilmselt ala kuskilt teadvuses teadsin või olin seda juba kogenud, oma eelmiste filmide puhul tean seda ka elus oma kogemuse põhjal, et et inimesed, sisemine maailm muutub nähtavaks, kui on raskus, suur raskus nagu näed inimest raskes olukorras siis tuleb nagu see välja, mis seal sees on. Ja selle tõttu muidugi, kui on niisugune kriisiolukord, siis, siis nagu seda sisemist maailma saab filmida. Ja selle tõttu ma sinna läksin ka. Sa filmid ise oled ise oma filmide operaator. Kas see on sellepärast, et lihtsalt võimalikult vähe seda päriselu, mida sinna filmilindile on ju kõige suurem tahtmine saada ja püüda, et seda päriselu võimalikult vähe segada. Jah, see on muidugi üks põhjus, tegelikult ma muidugi väga tahaksin töötada operaatoril operaatoriga ja mul on elus olnud üks õnn, et suur õnn, et eemaldi maa ma tegin inimesega kes on mulle nii lähedane, kellega koos töötamine oli täielik sõnadeta selline kooselu. Tema on soome rahvusest, sest ma õppisin National, shountellerisin koolis dokumentaalfilmirežiid ja sinna koolis on niisugune väga väike kool, tähendab, võib-olla nüüd on muutunud natuke, sest ma tean, et seal on veel teisi eestlasi, võib-olla keegi kuuleb. Aga sel ajal, kui mina seal pesin, see oli siis 1991 kuni 95 siis oli seal, ütleme üks 32 üliõpilast, 17 eri rahvust ja siis oli üks soomlane ja üks eestlane. Ja kuna ma tahtsin teha nagu eesti hingeportreed siis ma tundsin kohe, et seda ma saan teha ainult soomlasega, sellepärast et teate, üks asi, mis on väga huvitav, kui sa elad nagu oma kodust kaugemal eemal siis sa vaatad, näed seda koduteistmoodi, sest sa oled kõrvalseisja. See on niisugune huvitav, tekib teistmoodi pilk asjadele. Ma muidugi teadsin, et soomlasel on siin kohe kõik arusaadav ja nii me kahekesi tegime selle filmi valmis. Pentti sai, selles kohe sai kohe aru, aga ta ütles, et ainult, et seal siis oligi siis see aeg, et me tegime seda filmi 94. aastal ja siis ta ütles, et ainuke vahe Soomega on see, et tänaval on nagu need vene masinad. Tähendab, kolmandat tavakohe sai siin sellised tunde kätte, et oma kodu. Ja, ja siis oli tõesti, see oli väga hea töö selles suhtes, et on väga hea operaator, ta on mängufilmioperaator, aga ta väga armastab dokumentaalfilmide, kasuta statiivi, ta ei kasuta valgust, on selline loomulikkuse pooldaja. Ja muidugi see pilt ta oli, noh, penti on kunstnik. Ja peale seda mul ei ole niisugust kunstniku kõrvale antud ja siis on lihtsalt olen pidanud ise seda tegema, kuigi noh, koolis vaid tegelikult ka õpetati niimoodi dokumentaalreži ongi, et sa pead ise kõik filmid ise filmima ja siis tegema heli niimoodi, et ma siis paarides alati töötasime, kas ma tegin ise oma ise olin operaator tegin siis sõbrale, tegin heli ja vastupidi, aga põhi läbimine oli montaaž, mis tähendab, et režiid tegelikult õpib, olid ju kõige paremini, ainult kui sa teed ise montaaži, näed kõik oma vead ära, ei ole kedagi vaja süüdistada, mootor oli halb, ise oled selle kõik kokku keeranud ja siis sa pead kuidagi selle valmis tegema. Eks see esimene on ikka väga-väga ränk, sa ikka näed, et sul ei ole see nendel alguse ja lõpp lõpp. Nii et noh, et mulle ettevalmistus on, aga ma ei pea ennast muidugi operaatoriks selles suhtes, et ma olen ikkagi režissöör ja tahaksin rohkem teha helise, et mul oleks operaator. Aga samas on jälle sellised asjad nagu nüüd, nagu need kloostrifilmid olid. Nii et see on nii intiimne, nii isiklik, see kogemus, et väga raske on sinna jälle võtad eesti inimest kaasa, kui ta kui tema mõistab võib-olla neid asju hoopis teistmoodi ja tekib selline väga sügav suhe nende inimestega, kellega koos oled ja see võtab niivõrd pikka aega, võtaksid sind omaks ja saaks aru, et sa ei tule sinna lihtsalt mingid sensatsiooni koguma, et sa oled nagu asjad. Et sa saad nendest aru, et sa mõistad neid ja see võtab aega. Ja nüüd ongi nii, et selle tõttu ma olen teinud ise, kuigi ma ikkagi arvan, et võib-olla mulle avanedes see suur õnn, et ma saan, saan näiteks Penttiga koos teha, tema, ma vist nime ei öelnudki, et penti keskimegi on selle, selle minu sõbra nimi, kes tuli näiteks ka sõitis kohale esilinastus, eks, ja siis kohe nii takse oli ette tellitud, sõitis kohe tagasi, et ma olen väga õnnelik, ta tuli nii et see on niisugune ja noh, ja siis peab nii olema. Inimestest filme tehes on sinna peaaegu sisse kodeeritud ka siiski konfliktid ja sellised tagasilöögid, et see, kellega sa võib-olla kuu või kaks saad väga hästi läbi ja kõik see filmimine on, on libe ja ladus. Ühel hetkel tavaliselt viskab inimesel üle või, või teeb teed sina midagi või teeb tema midagi sellist, mille pärast suhted lähevad sassi. Kas kas on selliseid filme sinu elus, mis ongi pooleli jäänud? Ei, pooleli ei ole läinud, ei ole jäänud ükski film selles suhtes, et ma ei tea, ma usaldan oma neid inimesi, kui ma neid välja valima väga hoolikalt valin, tähendab minu jaoks on see valimise periood, on see kõige pikem, teinekord võtab see paar aastat aega. Aga samas mind ka valivad, mõned inimesed valivad mind ise välja. Näiteks kloostris valisid mind välja Kun ise. Aga näiteks kui ma tegin Narvas otsisin endale tegelast vaikelunaisega siis, siis ma tõesti käisin nii kaua seal ma mäletan, oli ükskord detsembris oli hästi külm, ilm oli ka tuiskas ja Narva tänavad olid tühjad ja ma kõndisin seal, mõtlesin, et no miks ass, mis asja ma siin otsin, no ma ei leia, ei leia. Siis tuli just tagasi tuli mulle just vastu seal läbi tuisu üks mees, kes on tegelikult Narva selle filmi kursuse juhendaja ja siis ma ütlesin talle, et tead, et ma ei saagi siin seda filmiga. Ta ütles, et saad küll, saad küll, otsi edasi ja siis oli niimoodi, et lõpuks ma ju läksin jaanilinna, tegin seal perekonnast portree, aga seal oli küll seal sai palju nalja, tegelikult selle filmi puhul. Jah, ja seal oli ka niimoodi, et alguses mõtlesin teatud hetkele võib-olla et võib-olla tõesti ma segan neid, aga siis mulle kirjutati pikk kiri, et tule ikka tagasi, et meie Elume kogu kisume, kas sa siis aru sellest ei saa, et sina oled, see on kõige lihtsam asi, mis me üldse siin elus teinud olen. Selle filmi tegemine, tule aga rahumeeli tagasi. Et selles suhtes, et jah, et seal oli muidugi palju konflikti nende elus teete, sellega on seoses on üks väga tore lugu. Et noh, see on, see on ju ka nii huvitav, et ega sa asjadest nagu ikkagi ei pääse need, mille, millega sa pead tegelema või mis sulle on antud teha. Sa tegeled nendega? Et, et kui ma seal Jaltas selle inglasega kokku sain, siis ta ütles, et on preester, emonsed, no sa oled esimene preester, keda ma oma elus näinud olen. Ja ma ei olnud kirikus käinud ja ma ei olnud, aga ma olin muidugi mind usk, mind usk ja usaldus on alati huvitanud ja selle tõttu meil oli ju väga paljudest asjadest rääkida. Aga siis ma olen ju nüüd seal kirikus preestri naine, elame kiriku kõrval ja kui me läksime uut uude kirikusse, siis siis ma ütlesin, et ma näitan teile filmi oma filmi ja siis mingi naisteklubi oli seal noored naised on seal noh, ütleme, 30 40 aastased. Ja siis kõik olid muidugi arvasid, et nii ütleb uus preestri naine tuleb ja näitab mingisugust filmi kristlikust perekonnast istusid kõik seal ja, ja siis hakkab see vene elu niimoodi, kus mees ütleb, et igal kevadel Modon uue naise ja siis sügisel jälle läheb minema ja siis noh, nad arutavad seal siis seda oma elu. Et seda oli nii, mulle nii meeldis, tegelikult mulle meeldib inimesi šokeerida, tähendab, mulle meeldib inimesi šokeerida siis kui nad arvavad, teavad minust kõike, et noh, et vot, kuna ma olen nüüd abielus preestriga vaat siis ma olen selline palve õde ja siis midagi niisugust, temaga ei saa mingit naljakat asja rääkida. Aga siis vot see mulle meeldis. Ja siis ma mõtlesin, et no ma loodan, et järgmist filmi tulete vaatama selle tõttu, et et, et ma teen filme, mitte sellepärast, et ma olen stiivi naine. Aga nüüd mul ongi sellega seoses, et vahel vot vot see niisugune noh, see on nagu naljategemine, ausalt, täitsa nagu tunnetad selle ära. Et noh, tööga seoses mehele, et vahel seal kuskil kutsutakse. Noh, minul on ju omad sõbrad, stiivil on omad sõbrad, sellest ongi väga hea, et meile on nagu omad erinevad. Kas sõpruskonnad, aga ükskord olime kellegi juures seal. Helle lõunasöögiõhtusöögil, jah, jaa, Kadri, mul on kaks tütart, kajaja, Kadri Kadri oli siis vist mingi üheksakümneaastane ja ja seal oli niimoodi hästi sellised pühalikud inimesed, tõesti, paned küünlad põlema ja isa üldse rääkida ja midagi nii kuidagi ilmselt see hakkas mulle niimoodi seal niimoodi vaikselt keema siis mul seal ja siis ma korraga ütles niimoodi, et teate, kui nüüd kell saab üheksa, et siis ma palun pange televiisor mängima, sest minu tütar tahab vaadata seksindes sitsi. Et lemmikfilm ja siis ohast teate, kuidas mulle meeldis selle mehe pilku ta mulle siis otsa vaatas, minuga oleks oma lapsed kasvatanud, Bellina kasvatan ja, ja nüüd ma ise mõtlen, et tegelikult ma olen väga õnnelik, et ma olen teinud mõlemad need kloostrifilmid, aga ma nii väga tahaks teha ühe niisuguse komöödia, nüüd tähendab sõnadeta, kui me lihtsalt saaks nalja. Aga et see oleks nagu naer läbi pisarate, et ega et oleks sellised, mulle väga meeldivad inimesed, kellega saab nalja teha. Teate, kui raske on nalja teha võõrkeeles, see on niisugune seal küll üks raske asi, et ei saa nalja teha. Vahel, kui satud nagu siin Eestis kui mõne inimesega, kellega sul on ka seesama huumorisoon ja oi, siis on nii tore naerdavat selle yle puudrid ja sellepärast ma võib-olla ta nüüd tõesti niisugust nalja tegelikult teha, mis igal pool peale läheks igal pool maailmas noh ei tea, vaatame, kas saab, aga noh, see on sellepärast, et nüüd hakatakse mulle ju kirjutama kirju kogu aeg, et ma olen üldse kloostrilaulik ja tulge võtke üles meie kloostrit ja meie kirikut ja et noh, et inimesed alati, et siis nagu näitab, et elu koosneb ju igasugustest asjadest, huvi ja ilu ja ilu ja elu on igal pool, et praegu on küll, eile ma kohe tundsin, oli see esilinastus ja kohe oli selline tunne, et oh, tahaks nii, et midagi midagi. Ei tea, seda ei hakka tegema, sellist Ilviva ei hakka tegema, aga aga seal lihtsalt et teha rõõmustja naljas, sest nali, inimest nii palju aita. Sest kui sa oled väsinud, siis ma alati ma hakkan naerma, semintravi tähendab täiesti, ma saan ise aru, et naermine annab nii palju energiat, kui ma olen täiesti energiast tühi. Vaat siis tuleb määrapi. Ja tegelikult on vaja leida üles see inimene, kes seda kasutab ka teadlikult. Ja näiteks ka raskes olukorras, sest ikkagi mina arvan, et tulevad nendest rasketest olukordadest välja. Elurõõmsad inimesed, kes oskavad nalja teha. Kindlasti kindlasti vahepeal ütleme kuulajatele, kes näiteks ei kuulnud saate algust, et täna on jutusaates külas filmi režissöör Kersti Uibo, kes just on presenteerime tava, värsket dokumentaalfilmi, see on see päev ja kes elab pool temast, elab Eestimaal ja pool Inglismaal ja vahelduva eduga ta siis kahe riigi vahel pendeldab. Aga nimi on sul ikka endine, sa ei võtnud endale inglise perekonnanime. No siin oli jälle siin ka, minul ei olegi midagi otsustada ja 84. aastal selleks üldse, et seda noh, meil oli tõesti väga imelik situatsioon ju sel ajal ja ja ma väga kartsin, et mees ei saa pulmadeks viisa. Tähendab, ta ei tohtinud mitte mingil juhul öelda, et ta tuleb abielluma ja Venemaale sõiduks oli vaja viisat. Ja siis juhtus selline tore asi, et minu õde armus ühte eesti mehesse, samal ajal kui mina armusin sellesse inglise mehesse. Ja siis me läksime perekonnaseisuaktide büroosse ja ütlesime niimoodi, et palun, pange tuleb tegelikult kaksikpulm, aga pange kirja ainult üks paar, sellepärast et siis ei saa ta nagu teada, tuleb välismaalane, kes abiellub ja siis kui oli Steve, sai juba viisa kätte siis oligi niimoodi, et siis me panime nagu selle teise nime sinna ka kirja, nii et, et mu mees tuli kohale ja oligi kaksikpull ja oligi kaksikpulm. Ja siis oli niimoodi, et ta oli kõik dokumendid ja neid oli nii palju, neid oli kõik vene keelde tõlkida ja see maksis nii palju raha. Et kõik olid ju tehtud selle Kersti Uibo nime peale. Ja me tahtsime ruttu kokku saada, et nii võimalik, kui noh, et võimalikult kiiresti saaksime koos elama hakata. No siis me muidugi ei hakanud enam tegema uusi dokumente, et siis ma oleks pidanud ju kõik dokumendid uuesti tegema ja nii läkski. Jäingi Kersti Uibo. Inglismaal on muidugi me jõua, sest ma olen nii keerlane. Sellepärast et nendel Antigeerlastel on uus, nii keeravad igatpidi ja teistpidi, et sellega saab palju nalja, siis ma ütlen Aladdin tähthaaval oma nime. Nii et selles suhtes on mul ka imelik nimi seal. Selle panid kenad ilusad eesti nimed, kajaja. Kadri, kas sinu stiil räägib ka eesti keelt? Ja seal need ilusad nimed välismaa mees välja, sellepärast et mina andsin talle ette mingi mingi ütleme, eks üle 10 nime. Ja siis tema valis sealt välja sellised nimed, mida, mida, mis ei oleks naljakat inglise keele, selle teate, on ju, on ju väga palju selliseid juhtumeid, kus näiteks minu sõbranna Mare On inglise keeles Me ära ja selle tõttu Phantom nii et niisugusi asju juhtunud tooks selle tõttu mees pidi tegema õige valiku ja siis ta ütles ka ja Kadri talle meeldisid, aga muuseas selle vana jutu põhjal, et kuna ma sain selle viisa seal kremlist eriloaga ja siis oli Konstantin Tšernenko oli parajasti pakis siis me ise naersime, nagu veel poeg tuleb, siis me paneme talle nimeks Konstantin. Aga seda poega meile antud, nii et meil on kaja jagadri mida Kaja ja Kadri teevad, kaja ja Kadri on noored naised, üks on nüüd, 22 aastane, läks ümber maailmareisile, nii et praegu on just tegi, seal oli kolm kuud, oli Lõuna-Ameerikas ja siis Uus-Meremaal, Austraalias ja sõidab varsti-varsti taimaale. Ja iga kord ma ütlen talle, et ära tulegi tagasi. Ja siis ühel hetkel ma korraga mõtlesin, et kuidas ma selliseid oma lapsel üten täna tulegi tagasi. Sest ta teab, et ma väga teda armastan. Aga ma lihtsalt ütlen talle niimoodi, nüüd naudi maailma praegu, et sulle ja sa oled täiesti vaba ja ma olen õnnelik, et tema on kuskil õnnelik, sest ta on tõesti õnnelik, ta on juba langevarjuga juba lennukist alla hüpanud ja teinud kõiki niisuguseid asju, mida ta tahtis väga teha. Vabandage vesinikuga, majanduslikult võimalik on, kogus ta lõpetas ülikooli ära eelmisel kevadel siis otsis endale ajutist tööd, et saada kokku see raha ja muidugi tal tal vedas, kaks kuud ei saanud mitte midagi isegi saanud kohvikusse ja kappi baari restorani isegi koristajaks ei saanud. Aga siis läks ikkagi, õnneks sai ühte suurde kaubamajas, mis nagu siin Tallinna Stockmann sinna kingapoodi müüjaks, nii et ta siis kuue kuuga sai endale selle viie kuu raha kokku, et ta peab nüüd varsti hakkama raha teenima, et seal edasi olla, seda ta nüüd seda madala ütlengi, et et noh, et otsi nüüd töökoht. Et Kaja rändab praegu ringi, tema ei tea, mis temast saab. Aga ta on väga õnnelik praegu. Ja Kadri on kodus 16 aastane ja tema on praegu keskkoolis ja tal on kõik sellised. Ma ei tea, mida teha, mida tegema hakata ja ei tea, mis kadrist saab, aga noh küll me näeme Kui sina tuled nüüd siia metsa poole külla rääkima kurgipeenardesse ja sellest, kuidas kõrvits kasvab siis kas on lootust, et sa ka oma lapselapsi kunagi näed? No kuulge, kuidas niisugustest asjadest me ei saa üldse rääkida, räägime tänasest päevast. Vaatame, mis tuleb, siis me näeme, millest me räägime. Ma tegelikult mõtlesin selle küsimuse all seda, et kas. Kas neil on mingi side Eestiga ja kas neid mingi niidikesega tõmbab ka siia Eestimaa poole? Jah, ei, meie kodune keel oli, oli eesti keelt kui nad, sest ma sain kohe aru, et ega lapsed ei hakka muidu rääkima eesti keelt, kui ma pean mehele eesti keele ära õpeta. Ja noh, eks ma esimese sõnana talle õpetasingi musi, mis on väga lihtne sõna ekse jäi talle kohe meelde. Ja siis kuna ma olin aasta laos, siis ma tegin talle kassette ja siis ta mängis, kuid auto sõitis siis tal olid eesti keele tunnid kogu aeg, nii et ta õppis tegelikult selle lahusoleku ajal õppis eesti keele päris hästi ära juba. Ehk siis me hakkasime praktiseerima ja, ja ta rääkis lastega eesti keeles niikaua, kuni lapselised isa lõpetaja ära, sul on nii kehva eesti keel, räägi inglise keeles. Nii et selles suhtes nad läksid ka. Kadri läks ikka kooli ja tal oli ikka päris probleemid, olid inglise keelega, muidugi õppis. Õppis ära, aga tema inglise keel ei olnud nii hea kui eesti keel. Nüüd on muidugi vastupidi, nüüd täna mina räägin kadriga inglise keeles. Aga tema nüüd räägib jälle minuga nii eesti keeles, sest ta tahab tüdrukute seilata, et oskab teist keelt. Räägib täiesti ilma aktsendita praegu näiteks Skype'is olema kogu aeg räägime eesti keeles, sest ta teab, et mitte keegi aru ei saa. Nii et nad on olnud siin tegelikult oma sünnihetkest, igal suvel oleme, on nad olnud Eestis ja selle tõttu on see neil ikka teine kodu, nad tunnevad ikka väga, väga tugevalt seda sidet. Et selles suhtes ma arvan, ma mäletan, kunagi ütlesin niimoodi Evald saagiled, et kas ei ole imelik, et ma tulen nüüd ise Eestisse ära ja lapsed jäävad nagu sinna ja tagasi tulevad juukse, kata neile näidanud, teavad küll, kus oksa. Me oleme nüüd kahjuks oma saate täis rääkinud Kerstikene, nii naljakas kui see ka ei ole, aga me jõudsime järjega algusesse tagasi ja, ja hakkame kuulama nüüd seda, seda Teist sama pealkirjaga muusikapala, mille sa täiesti alateadlikult välja valisid, aga enne veel kui me lõpetame ja ma saan sulle aitäh öelda laienda natuke seda oma filmi pealkirja tänasesse päeva. Et kui see on see päev, pühapäev ja sa oled täiesti vaba. Siis, kuidas sa tahaksid seda päeva veeta? Ega mul ei olegi erilisi soove, tähendab ma tõesti olen, olen õnnelik ausalt, võrreldes sellest hetkest, kui ma oma mehega kokku sain, siis siis kadusidki ära need sellised unistused, smaalne hakkasin elama selles päevas. Mis praegu on, et tegelikult eesti keeles oleks võinud sellel olla ju ka pealkirjaks, on ainult hetk. Ei ole häid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles oleme praegu. Ja, ja see ongi minu jaoks minu elu mõte, nii et see hetk, mis hetk meil praegu toob praegu ma räägin sinuga siin juttu ja olen väga õnnelik, et ma et olen siin ja saan ilusat muusikat kuulata. Nii et ega ei ole päevadel ka vahet suurt. Aitäh tulemast, Margit Kilumets ja Kersti Uibo soovivad kõigile ilusat pühapäeva.