Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kohe algab suvi ja peale seda saadet läheb kultuurikaja, paneb lühikesed püksid jalga, varvaste vahele plätud, naljatab aiatooli ja Nagoya toolis ikka avab raamatu. Aga enne oleks vaja küsida paar väga olulist asja. Kas luule? Ta on maailma, kas ta päästab meid loomastumisest või peaks minema hoopiski festivalile head read. Või vaatama Rakvere teatri suvelavastust Noor-Eesti Tõnis Mägi kultuuriga päevikut peab aga igal juhul kuulama. Nüüd aga küsib Kivisildnik nagu ühes oma luuletuses, kas siis selle maa? Akvaarium 31 auh auh, auh, auh. Kirpe otsivad vikerraadio kuulajad. Soovin teile diood jõu ja säuts säuts. Lühikesena Aja jooksul oleme saanud mitmeid ulguma ajavaid uudiseid. Kõik algas sellest, et lõpukirjandi kirjutamine läks gümnasistidele liiga keeruliseks ja see otsustati asendada lihtsama ja lühema lugemiskontrolliga. Siis saime teada, et ka eesti klassikalugemine on gümnasistidele ilmselt üle jõu. Las säutsuda Twitteris kirjutavad oma häältest inspireerituna viimase kirjandi mõõtu lõpukirjandi. Loomahääled ei kuulu mu lemmikliteratuuri hulka ja nii ma kirjutasin ajalehte Sirp loo mida ma meie säutsuvast haridussüsteemist ja seda teostavatest kirjandusõpetajatest mõtlen. Erandkorras avaldas kultuurileht ka õpilaste vastulause, mille oli kirjutanud õpetaja tõenäoliselt ainus kirjaoskaja klassis. Vastu vaieldi üldse kõigile ja kõigele, aga rõhutati, et minuga pole üldse mingit mõtet vaielda. Ja kohe seejärel tunnistati, et kirjandusõpetajaid ei loe raamatuid, sest selleks pole lihtsalt võimalust. Aga lugemisvõimaluse puudumisele vaatamata on mõned kirjandusõpetajad seltskonnaajakirjanduse abil ennast kirjandusega kurssi viinud ja õpetanud koolis skenderit. Aga kui lehed enam Kendalist ei kirjutanud, siis lõpetasid ka õpetajad Kenderi loomingu käsitlemise ja pettusid nii autoris iseendas aga eelkõige kirjanduses kui sellises üleüldse. Kuigi sügis peetakse tibude lugemise ajaks, siis õppuritel on reeglina selleks ikkagi kevad, Saaremaa koolide parimaid ja targemaid tänatakse juba mitmendat aastat mitte ainult tänukirjadega, vaid ka kinkekaartide ja rahaliste preemiatega. Kuidas tundub olevat seaduspärasus? Kui kirjanik lõpetab lihtrahvaliku teksti tootmise ja lülitub kirjanduse lainele, siis lõpetab meedia tema haipimise päevapealt. Kender pole erandiks. Mäletate, mis juhtus Mati hundiga? 90.-te alguses ilmusid doonori meelespea ja öös on asju. Aga ajakirjandus ei osanud nendega midagi peale hakata. Kõrvus hakkas lavastajaks, romaane kirjutas veel vaid mõned üksikud. Samas esindavad täna hundidoonor ja ööasjad ja Breht samuti meedia põlguse järgne teos. Inglise keelde tõlgituna eesti kirjandust esindavad väga hästi. Kirjastaja on usaldusväärne ja kriitikute kisa on kaugele kosta. Aga hunt hundiks. Me alustasime koledate uudistega ja me jätkame nendega. See lapsed ei saa kirjutatud tekstist aru, sellel aetakse küll nelja jalaga vastu, aga samas keskendutakse gümnaasiumi lõpus lugemiskontrollile. Aga milleks kontrollida gümnaasiumi lõpus seda, mis algkooli keskel peaks selge olema? Seda mulle keegi ei ütle. Korrutustabeli tundmine ei ole ju matemaatika lõpueksami teema või siis nüüd juba on, mine hulle tea. Ehk pole ka ületöötanud matemaatikaõpetajatel lihtsalt võimalik korrutada ega jagada. Aga mida me räägime Eesti kirjandusklassikalugemisest või lugemisest üldse? Probleemid on palju tõsisemad. Enam kui poolesajale tublimad ja targemad Saaremaa õpilasele jagati koos tänudega ka nii-öelda ümbrikupalka. Imikud sisaldasid valdavalt erinevaid kinkekaarte. Kokku premeeriti lõppeval õppeaastal olümpiaadidel häid tulemusi saavutanud õpilasi Saare maavalitsuse, Saaremaa omavalitsuste ja Saaremaa ettevõtete poolt ligi nelja ja poole 1000 euro väärtuses. Oleme lugenud uudist ka selle kohta, et järjest rohkem lapsi ei oska rääkida või räägivad väga halvasti. Põhjuseks ei ole siin aga aju ega rääkimise aparaadi viga, vaid see, et vanemad ei räägi oma lastega ja lapsed ei saa seda kunsti kätte. Vanematel pole võimalik rääkida, õpetajatel pole võimalik lugeda ja nii me olemegi lõpuks olukorras, kus Jürisev, telekas ja säutsu internet peavad ära tegema võimetute vanemate ja veelgi võimekamate pedagoogide töö. See ei ole minu luul, see on kibe tõde ja see kibe tõde kõlab nii et inimesed ei saa enam jutust ka aru. Rääkimata siis sellest, et nad ise midagi ütleksid või loeksid või tule till taevast alla. Paar sõna paberile paneksid. Verbaalne osa inimajust on kärbumas ja ta peabki kärbuma, sest teda ei lähe kunagi vaja. Kodus reaalselt ei suhelda. Meelelahutuses pole sõnal samuti tähtsust. Alakeha hüüritamine muusikas, tõsielusarjades ja spordis on nauditav ka ilma inimkeelt mõistmata. Tervis võib seenepildi peale säutsuda kai muutikuna kasutades. Emootikuna on meeleolu tähistav pilt, märk umbes nagu liiklusmärk. Kui põdra pilt on märgi peal, siis on sõnumiks põder ja kui Emootikoni peal on naerunägu, siis ajab seene pilt naerma. Lisaks õpilastele said tänud õpetajad, juhendajad, avabioloogias, vabariigi parim geograafias teine ja ka loodusteaduses ja füüsikas riigis esikümnes tulemusi saavutanud Magnus Kaljujärvel paistab olevat lihtsalt hea pea sest Magnus väidab, et selliste tulemuste saavutamiseks piisab sellest, et õppida päevas vaid paar tundi. Aga uudiste vooge ei lõpe sellega, et meie looduse kuningatroonipärija ei oska hästi rääkida. Lapsed ei oska enam ka kahel jalal käia ning vahele helistavad halvale kõnele haukumist, jõutsumiste ulgumist. Lehelugu neljast lapsest, kelle koerad ühes ida prefektuuri väikelinna paneelmajas üles kasvatasid, on õõvastav. Aga sellele ei vaielda vastu. See on tõde. Lapsed, kes toituvad joodik, ema uksest, hauguvad võõraste peale ja tõstavad nurka, pissid esialgu on tõsiasi. Sõna otseses mõttes ja igas muus mõttes loomastunud eesti lapsed ei ole veidrikust Literaadi pahatahtlik ja sürrealistlik kujutluspilt vaid kahetsusväärne tõsiasi. Siinkohal meenub mulle, et oma kirjaoskuse teemalise sirbi loo finaaliks panin pildi lõpueksamitest, kus gümnasist lõpetab edukalt õpingud, oskab osutada aknale ja teab, milline loom teeb auh. Auh auh. Õpetaja õnnitleb õpilast ja lubab tal lahkuda kõiki nelja jalga kasutades. Ma ei taha siin ainult iseenda saba kergitada ja ühelt jalalt teisele Kareldes Gilgata ma ju ütlesin, ma ju ütlesin, aga teie pimeloomad ei vaevunud isegi vaidlema. Mul on hea meel, et kirjanik tegi õpetaja koostama kirja oskamatute õpilaste ja lugemispuudega kolleegidega lolliks. Ja mul on hea meel, et see lolliks tegemine on ajalehest dokumenteeritud. Olgu, see teile õpetuseks sellest, kuidas kirjandus töötab ja millised on kunstieelised ajakirjanduse ees. Mina, poeet, mina ette käiv peegel ei pea ootama seni, kuni faktid saavad pressi vahendusel teatavaks. Ma ei pea ootama isegi mitte seda, kui nad juhtuvad. Roomasime, et kirjanduse uudised Tartus on oluliselt suurem kui ajalehel. Kunstniku jaoks ei ole uudiseid, sest ta näeb eluga ilma teleka abil. Õppige, kodanikud, kirjandusõpetajad kirjanikuga ei vaielda. Ja kirjaniku kallaley hauguta. Kirjaniku loomingut õpetatakse kirjanduse tunnis. Aga enne seda loetakse kirjaniku raamatut läbi. Loetakse lehekülg lehekülje järel. Süvenedes loetakse korduvalt ja loomingu väärtusele kindel olles. Ja siis õpitakse pähe, taotakse kallastele pähe vähemalt neile gümnasistidele, kes veel kahel jalal liiguvad. Ja kui te ei jõua tervet raamatut läbi lugeda, siis lugege pool. Praegu on käimas Tallinnas kirjandusfestival head Read ja kui vaadata selle festivali programmi, siis see nimistu võtab ikkagi täiesti pahviks. Võtab pahviks kogu see, see haare, et kuhu see kirjandus liikunud on, noh, ütleme ta ei ole jäänud lihtsalt mingisugused teksti või teksti lugemise tasandil, vaid et et see on kaasatud ka kino ja kõik sellised muud väljundid. Krista, kaer, sina, kes sa oled selle selle toimkonna liige, siis, siis mul on üks selline soov. Et kas sa võiksid öelda täiesti subjektiivselt, mida sina sellest programmist vaatama-kuulama? Ka päris subjektiivselt ja ausalt öelda, siis kui mul võimalus oleks, siis kõike. Aga ma ei saa ilmselt seda teha, sest tegelikult siin ei ole üldse mingeid nõrku kohti, siin on, kõik on väga huvitavad, omamoodi need esinejad ja esinejate rühmad, täpselt samuti. Täna kindlasti kell viis on, on selline suur hitt on kindlasti Boriss akuunin, kes on ka eesti lugejale hästi tuttav, keda kõvasti tõlgitud, keda loetakse? Akuunin on kindlasti üks, kes, kes toob hästi palju kuulajaid ja mitte ainult eesti kuulajaid, vaid ka ilmselt neid, kes Eestis on venekeelsed kuulajad, sest Ta on võib-olla isegi vene lugejate hulgas veel populaarsem, kui ta on eesti lugejate hulgas. Aga ta on jah, suurepärane krimikirjanik, kes annab ka väga toreda ajaloo tausta ja kellel on imepärane võime luua niukseid huvitavaid tegelasi. Aga noh, samal ajal kui rääkida ajaloolisest krimiromaanist, siis kohe enne teda ju esinev Jackson Goodwin, kes on loonud suurepärase Istanbuli detektiivi eunuhh GSM-i ja tema näiteks on ka praegu selles viimases valikus nende kirjanike hulgas, kes on esitatud Kuldse pistoda auhinnale No see on kõige suurem Inglismaal välja antav krimi kirjandusauhind ja nende sootilist tehti nüüd just teatavaks ja Chation oma viimase romaaniga kuri silm ka seal. Ja no võib öelda, et Ta on siin juba teist korda, ta käis ka möödunud aastal ja nagu ta ütleb, et hoolimata sellest, et teda külmutati ja gaasita telgis, siis ta ikka tahtis tagasi tulla. Ja uues raamatus on juba mingid kajad Eestist, see tähendab, et esimene laip on baltisakslane. No jumal teab, mis järgmises romaanis juhtub. Bolti sakslasega juhtuv baltisakslane tapetakse kohe raamatu alguses ära. Ja siis seda asja hakkab uurima jõunuhjazzim. Aga aga mis oleks veel, kui sa leiaksid aega, mida sa tahaksid vaadata, kuulata? No kohe tegelikult laupäev on niisugune päev, et peaks minema sinna kell 12 istuma maha ja õhtul võib-olla kell 12 lahkuma ja kohvi saab ka Kirjanike majast osta. Aga esineb näiteks kell kolm hose Eduardo Aga luusa, kes annan, kuula kirjanik ja praegu ta jagab oma aega Angola, Portugali ja Brasiilia vahel. Ta on kirjutanud suurepärase raamatu minevik ja müüa ja võib öelda küll, et Eestile on kuulanud pealtnäha väga vähe ühist, aga tegelikult on meil isegi ühine kommunistlik minevik, sest ka seal oli oli kommunistlik reziim mis siis ümber tõugati ja see ei läinud sugugi kergelt selleks üsna veriselt ja raskelt. Ja siis seal tekkiski niisugune olukord, kus osa inimesed tahaksid oma minevikust lahti saada, tahaksid, et keegi neile uued minevikku kirjutaks. Ja seal raamatus siis ongi tegu, peategelane on see, kes tõesti kirjutab neid uusi, mine ikke. Mis siis, aga juhtub maal, kus kõrvuti edasi elavad nii piinatud kui piinatavad, kui ta, kui nad kogemata kokku juhtuvad, kuidas need elusaatused põimuvad. See on tal niivõrd noh, tõesti ülivõluvalt kirjutatud. Ja eriti kui veel arvestada seda, et jutustajaks on Gekko, kes elab seina peal, kelle nimi on Neulaalia ja kes on Porhese reinkarnatsioon. Hullumeelselt väga suurepärane raamat imelise keelega ja suurepärane. Aga kui vaadata nüüd niimoodi jooksvalt ka pühapäeva mõelda jällegi, mis hästi huvitav minu jaoks ka tundub, on kell neli on kassetid, põlvkond, vestluse lugemine kus osalevad siis Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Liis Seppel, Mats traatia, Enn Vetemaa, mis tundub nagu selline, et see eesti lugejale on seal kuidagi mingi selline noh, sellist kooslust võib-olla. Ma ei tea, kunas olnud ongi. Ja ma arvan küll, et see on üks asi, mida kindlasti tasub kuulata ja kui vaadata üldse kogu seda festivali kava, siis tõesti ütleme, eesti luule ongi esindatud nii-öelda grupeeringutega põlvkondadega, et anda nagu ajas eesti luule kujunemisest ülevaade. Ja ma usun, et, et neid inimesi ei ole enam ammu koos laval nähtud oma luulet lugemas, et kellel vähegi võimalik on, tasuks seda väga kuulama tulla. Ma tahaksin võib-olla veel laupäeva kohta öelda seda, et Philip Klodell, kes on prantsuse praegu tõenäoliselt üks kõige enam tõlgitud autor ja ei ole mitte ainult kirjanik Ta on ka väga hea filmirežissöör, siis on võimalik teda kuulata kella kahe ajal. Aga samal õhtul näidatakse veel Kinos Sõprus ka tema filmi, ma olen armastanud sind nii kaua. Nii et see on tõesti niisugune filmi ja kirjanduse sümbioos. Et kui õli Tartus festival Prima Vista siis selle raames käis siin Cooper Clark ja siis oli hästi huvitas ta tema esinemist jälgida. Et isegi mitte tema, vaid et, et selles saalis oli üks natukene napsitanud noormees kes ilmselgelt oli tema suur fänn ja kes oli näinud teda arvatavasti kuskilt televiisorist, lugenud tema tekste, kuskilt jumal teab kust ja ta avaldas seda vaimustust seal saalis ütles, et see on nagu uskumatu, tähendab ta nagu siin ja, ja räägite sellise häälega ja et ta nagu ei suuda seda uskuda. Et, et mingis mõttes on see nagu hästi tore, et sellised noh, ütleme, mingit maailmanimed korraga jooksevad noh, igale poole siia Eestisse Ki kokku mingis mõttes vaid sellega nagu mingite illusioonide purunemine või et korraga on kõik nagu olemas, kõik on võimalik ja, ja noh, midagi ei olegi enam nagu võimatut, vä. Nojah, ütleme nii, et võimalik ikkagi võimaluste piires, sest ega neid kirjanikke siia saada nii kohutavalt lihtne ei olegi, sest neil on ikkagi tippkirjanikel on väga tihedad reisikavad ja kui neil tihtipeale tuleb välja uus raamat, siis eelkõige nad lähevad ikkagi suurematesse riikidesse, kus on suurem lugejaskond. Aga põhimõtteliselt ei ole muidugi midagi võimetut, tuleb oodata natukene, võib-olla oma järge. Ma arvan, et see ei ole mitte illusioonide purunemine vaid vastupidi, mingis mõttes, see on see joovastav ja vaba ligipääs tegelikult maailmakultuurile, mida me oleme ju tegelikult pikka aega tahtnud. Ja millest siis tõesti praegu iga lugeja suurepäraselt osa saada ja seal ei ole isegi mitte mingisugust niisugust tingimata vaja, et nende raamatuid oleks enne loetud, võib-olla just nende kuulamine tekitab selle soovi, et aga ma loen ka. Igal juhul on see kirjandus, mis jõuab ka nende inimesteni, kes ei jõua võib-olla nii palju lugeda, kui nad tahaksid. Ja peale selle on, on see võimalus küsida inimestelt, kes pärinevad teisest kultuuriruumist, teisel taustaga on mismoodi nemad maailma näevad, mida nemad kirjandusest arvavad. Ja ma usun, et lõppkokkuvõttes selgub, et see, millest nad kirjutavad, on ikkagi inimene inimhing ja seal ei ole midagi võõrast ja seal ei ole ka teises keeles kirjutamine mingi ületamatu piir. 10. juunil esietendub Rakvere rahvaaias lavastus Noor-Eesti Jaanus Rohumaa, sina oled selle lavastaja ja ka selle teksti üks kaasautoritest. Selle teksti, mida mina sain lugeda alguses on kohe üks selline repliik. Ja ma loeksin ette. Aastaid hiljem küsitakse džins Choissilt, mida too sõja-aastail tegi. Meister vastab, mina kirjutasin ulisuse. Aga mida teie tegite? Et selline hästi hea lause, et kas lavastuses arvatavasti vist ei ole? Aga, aga miks see lause seal on? Jaanus Rohumaa. Lehel sellepärast, et seal tegevusaeg on aasta 1917 see aasta meie mällu sööbinud kes siis oktoobrirevolutsiooni aastane, veebruarirevolutsiooni aastane siis siinkandis aasta, millel käis esimene maailmasõda. Aga nagu teisest vaatenurgast oli see hoopis meie kirjandusele, kultuurile võib olla väga oluline aastaid, nimelt siis loodi ühing nimega Seuro. Ja see moto tegelikult avab ka selle selle näidendi ühe olulisema teema, et et mida peaks hakkama siis nii-öelda loovisiksus ajal, kui tänavatel käivad lahingud ja linnas valitseb nälg ja, ja tundub, et viimane asi, mida inimestele selles olukorras vaja on lüüriline luule. Ehk siis nemad tegid mingis mõttes oma revolutsiooni kasutades selleks nagu teisi vahendeid ja seda me täna nagu väga hästi oskavad trotsides tegelikult ümbritsevaid olusid ja ja kõike muud. Noh, mõned aastad siia-sinna on ikkagi möödunud umbes 100 aastat võrreldes selle ajaga, mil see näidendi alguse tegevus toimub. Kas seesama küsimus mulle tundub küll, on tegelikult praegu ka oluline, et kellele on vaja luulet. See on selline isiksuste küsimus. Ma olen 20 aastat toimetanud teatlas ja, ja minul on see küsimus olnud tegelikult kogu aeg, et ma tajun, et ühelt poolt, et et nagu haritlaskonna osa meie elu ja ühiskonna määramisel nagu pidevalt kahaneb, aga see võib olla selline illusoorne, lihtsalt kultuur muutub niimoodi, et et me pole teda, ei tunta kohe ära ja ei saada aru, milline ta pikaajalisem toime tegelikult on. Viimastel aastatel neljal viiel aastal. Kui ma olen siis toimetanud pigem nagu kultuurikorraldamise valdkonnas, siis siis ma olen seda kas seda raha juttu väga palju kuulnud ja, ja see nii-öelda raha mitteolemine või raha kui üks ketterimineeriv nähtus nii-öelda kultuuri loomisel on imbunud märkamatult meie kõigi retoorikasse juttudesse. Ja sellepärast mul nagu kõrini sellest pisut. Sest Ma arvan, et hetkel, kus me siin oleme rahalises mõttes ei ole eesti kultuur kunagi nii hästi elanud kui praegu. Aga see ei olegi ju põhiteema. Sellepärast, et millisena ma ise tajun enda positsiooni siin elus ühiskonnas ja ja minu meelest nagu luuletaja loojad ise peavad esimeses järjekorras uskuma seda, et see, mida nad teevad, on see tabamatu ja tähtis, millest sõltub su saatuse õnn. Ehk see ongi parim asi, mida siin elus teha saab, peaks arvama kirjanik, looja enda teoseid luues. Ja see eneseväärikus või eneseuhkus ja usk sellesse, et, et mul on maailmale midagi öelda erilisel viisil ja ja et muu. Mu looming võiks uksi ja aknaid lahti teha, et see oli ka põhjus, miks tekst seal kokku pandud, sellepärast et see idee on, ulatub üks viie-seitsme aasta taha. Kui ma seda esimest korda väikese rühma linnateatri näitlejate peal testisin, lihtsalt ideena, aga siis tulemusliku trupis muudatused ja sinnapaika ta jäi, nii et see teema nüüd tuli esile siis aasta tagasi ja siis ma mõtlesin, mis ma teen taga, rääkisin siis Üllar Saaremäega enda sõbraga kes juhib juhtumisega Rakvere teatrit ja siis Lortlased, kuule, aga tema tunneb küll, et praegu on aeg see ära teha. Aga mul ei olnud endal aega kirjutada seda kõikide nende presidendi kantselei ja sihtasutuste töö kõrvalt ja siis ma sain nõusse Siret Paju, kes juhib sellist organisatsiooni nagu akadeemia, mis koolitab dramaturgia mille tegemist, aga ma arvan, sina ise, dramaturgi pisut kursisolek. Ja siis sealt siis leidsime kolm. Dramaturgi. Jan Rahman on juba nimekas mees aga Kairi, gruusia Eva samalberg on päriselt teie alguses alles. Ja siis hakkasime selle tööga pihta umbes kolmveerand aastat tagasi, sest et see aine ainese oli väga mahukas. Ja siis mina joonistasin valmis sellise põhiplaani, kus olid siis stseenid ja tegelased situatsioon ja aeg ja siis hakkas töö pihta ja, ja tulemusega olen ma küll väga rahul. No sa vastasid mu küsimusele ära, mida ma tahtsin järgmisena küsida, et just nimelt selle teksti valmimise kohta, aga ma küsin siis ülejärgmise küsimuse, et need tegelased seal näidendis on kõik sirulased. Visnapuu, Gailit, Semper, Tuglas, Tuglase naine, kes ei olnud seejuures, on aga ja laikmaa ja, ja nii edasi. Aga, aga pealkiri on Noor-Eesti. Kas see viitab ainult revolutsioonile või siis pigem mingisugusele jätkusuutlikkusele, mis, mis on nagu Noor-Eesti või ütleme, mingisuguste selliste revolutsiooniliste hüpetena, et mis mingil hetkel ikka kultuuris tekivad, et et kokku hunnik hästi andekaid inimesi, nad kuidagi grupeeruvad? Ma arvan, et see ongi meid päästnud. Et meil on tekkinud sellised väiksed plahvatused kultuuris, mis on jälle seda paati hea mitusada miili edasi, nagu viinud korraga ühe hooga äkitsi. Et Noor-Eesti oli, oli esimene selletaoline võib-olla ka Eesti kirjameeste selts, küll enne seda, aga, aga Noor-Eesti oli ajaliselt sellele lähemale, tegelikult oli ka Tuglas, noor eestlane. Ja selle näidendi nagu üks intriige on ka see, et tegelikult tullakse kokku ja otsustatakse taastada Noor-Eesti esimese hooga. Ja noh, eks sellest siis läheb ta, kuidas ta läheb, et sellest tegelikult sünnib hoopis midagi muud. Et aga nad vastandavad ka osad tegelevad seal ennast sellele noor eesti pärandile. Ja, ja üldse igasugusele siis romantilisele või, või, või ütleme, kellalt Euroopasse, pürgivale vaimsusele, et et nemad tahaks, läheb lahendada jõuga probleeme juba kohapeal, aga aga jah, ta on ka üldmõistena käib sellepärast, et trupi moodustades ma läksin seekord seda teed, et ma kutsusingi sinna sellise noore Eesti, keda võib-olla veel kõik väga nii väga hästi. Aga kellest Ma loodan, hakkab meie nii-öelda homne päev koosnema, ehk et et kunstnik on seekord lausa neli tükki, et on Uku-Kristjan, Küttis, kes on disainer ja siis ainult Kadarik, Mihkel Tüür, kes on arhitektid, kes tegid lava ja ja siis moekunstnik, pitsamoson, kostüüme ja muusikat teeb kostja Džibulevski, kes toimetab bändidega nimede hoides ja iiris. Ja samuti dramaturgi on, on noorekesed ja üks põhjus ka, miks ma Rakvere läksin ja miks ma sellel aastal selle otsustasin ikkagi ära teha. Külvar võttis teatrisse tööle seltskonna noori näitlejaid. Nii et mulliga trupp olemas, oli seda vajavaid täiendada Hannes Kaljujärvega ja siis üle lihtFeldiga. Nii et jah, ta on üldmõistena ja, ja seda ka, et et nagu noh, see on jälle miski, mis nagu taas tekib. Ja meie asi on see lihtsalt ära tunda ja, ja sellest toimetama hakata. Õnn, kui sul endal juhtub elus selline võimalus, sa saad osaleda millegi uue tekkele, minul oli näiteks küll, ma võin öelda, vist mingi analoogne kogemus kunagi ju me tegime linnateatri mis oli noorsooteater, aga siis, kui Elmo tuli sinna pea, et juhiks, siis paari aasta pärast me nimetasime selle linnateatriks, mis ka pisut erinev profiidilt ja ja võib-olla mingitelt hoiakutelt siis kunagisest Pansoloog noorsooteatrist. Seda jätkates, aga olles siiski uus, sellist nagu entusiasmi, vaimustust ja ja loomingulist kõrgseisundit. Ta oli veel päris palju ja see tekkis just nagu läbi selle, et sai mingi hulk inimesi kokku, et see ühistegemise teema on eestlastele ikka minu meelest oluline, on raske tekkima, aga kui ta mõnikord tekib, siis tulemus toob meile kõigile rõõmu. Jaanus Rohu, kas ma võin küsida midagi hästi isiklikku, kui sa enda jutuga sinna sellise vaimustuse juurde jõudsid? Et miks sa vahepeal ei lavastanud või kuidagi ära kodusid teatrist? Keel kirjutas siin mitte Keilov taevas küll segamini Maimik, Jonad siis mu peas on ühes sahtlis, mainin, kirjutas mõned ajad tagasi ühe kolumni, kus ta siis ütles, et noh, mis need Eesti hädad on, et või mille üle kurdetakse, et karjääriredel on kole lühike, eks. Ja et noh, peale kolks-kolks kahe kuskil tipus ja et noh, see on muidugi nali, aga tegelikult oli see, et ma hakkasin hästi varakult pihta lavastamisega kohe peale teatrikooli lõppu ja tegin nagu järjest 15 aastaga 40 lavastust. No mitte nagu need preemiad või mingisugune tunnustus või see, et ma sain lausa nagu isegi ka välismaale tööle ja, ja sealgi lavastada. Aga mina olen enda nagu loomult selline nagu luudel jutustaja vistoridel. Ja ühel hetkel mõistad enamasti, miks et mida ma peaksin õigupoolest praegu jutustama ja et jaa jaa nagu lood said otsa. Pealegi noh, tundus mingil hetkel ka, et lapsed suhteliselt väiksed siis kuidagi nendega sa kõik oli palju, kuidagi toredam või ehtsam või, või seda oli nagu palju rohkem vaja. Ja see on, et Ma soovitaks noh, vot on Eestis on see, et meil on mingis mõttes teatrite arv ikkagi piiratud või et sa ei saa liikuda siit Alaskast Californiasse. Et ikkagi ühel hetkel hakkavad kõik nagu need nimed, näod ja situatsioonid korduma ja isegi näed, et oh, seesama materjal jälle ilmub viis-kuus aastat hiljem välja. Et ma arvan, see on loomulik, et inimene on mingit aega eemal ja, ja tegeleb mingite muude asjadega, sest et mul on teatud, on väga tähtis. Aga ma ei saa kan minna trupi, et ja, ja neile nii-öelda silmad punnis peas seletada, et see on tohutult oluline asi, mis me tegema hakkame, kui ma seda ise hetkel ei usu. Nii et ma arvan, puhkusel praegu väga mõnus selline täpilist eemalolek, maksin jälle teatris käima ja käisin sinugi tükke vaatamas ja, ja näed, et vahepeal aga midagi väga juhtunud ei ole teatrit teinud, siis lesi voolab asemele ja teised on teinud väga põnevaid asju. Seal näidendis huviga ootasin, et kas see lõpp jõuab selleni, et need Siurulased noh, me teame, mis nendega nagu edasi sai. Kas kas me oleme sellest anekdoodis, kes räägivad need lõpu ära vä? Ma ei tahtnud tegelikult seda anekdoodi lõppu rääkida, aga tead, ärme siis sellest räägime. Ei, ma saan aru, mis sa küsisid, et. Et, et ühesõnaga, ma tahtsingi küsida nagu seda, et kas seal ei olnud seda kiusatust, et et noh, rääkida edasi, mis, nagu juhtus Semperiga või Gailiti ka või midagi sellist, et see on ju tegelikult hästi magus. Aa, sa tahtsid seda küsida, mina mõtlesin, sa tahtsid tagasisidet, et, et, et miks me miks me kirjutanud sellist näidendit sinna, kus juuru lagunemisest, mis oleks väga eestlaslik. Aa, ei, ei, ei, vot näed seda ma ei küsinudki, hea, et me ikka lõpuni küsisin, aga vastanud. Ja et tegelikult on ta nagu vihjelised seal sees ja, ja mingis mõttes nagu sellise prohvetliku ettekuulutuse nagu tajuma pisut nende tulevasi saatusi. Ausalt öeldes. Mul ei olegi vist varem olnud nagu kokkupuudet ühegi sellise materjaliga, kus sellised suurnimed nagu konsultatsioon oleks nii kõrge, sellepärast et igast selle näidendi tegelasest saaks kirjutada mitu näidendit ja, ja ma usun, et seda ka kunagi tehakse. Ja, ja mõnest on võib-olla ehk juba tehtudki. Et see on üks selline pilvitu nooruse hetk, kui nende kõige elus kus see nagu Aristoterlikult, nagu me tegime, nõnda et tegevus toimubki ühel õhtul ja ja nagu on aja ja koha ühtsus. Et, et see on nagu see, kus neist keegi õieti polnud veel midagi avaldanud, kus nad olid täiesti enduro teeraja alguses, kus nad ei teadnud seda et nende kuju pannakse rahvusraamatukogu ette, müts kübar peas, seisma, et see, mis neist kõigist hiljem sai mina isegi siin näiteks Johannes Semperi nimelises koolis kirjandusklassis ja ja minust Semper. Juba teine kool. Kolmandaks. Jah, aga siis, et loomulikult et siis peaks jutustama tegelikult nende kaudu nagu kogu selle selle sajandi ära. Aga kas me siis ma arvan, et nii nii palju tegelasi ei tohiks olla, et see on nüüd üks-ühele või teisele ülesanne? Vaata, paradoksaalne on see, et väga paljud neist Siuru lastest surid Eestist eemal. Ja minu teada ka Tuglas isegi üritas 44. aastal. Hiiul püsis paralepast või, või sealt Läänemaalt ka paadi peale saada, aga ei saanud enam ja pööras otsa ümber ja seetõttu jäi ta siis nagu Nõukogude Eestisse. Et jah, paradoksaalne küll, et see siis selle seltskonnaelu siis läks niimoodi, et nad surid enamuses kõik välismaal. Aga meie püsime selles momendis, kus, kus nad ei tea veel, mis neist saab ja milline saab olema nende koht nii-öelda seal Olümposele. See, mis toimub selle lavastuse ümber, selle nooresti lavastuse ümber on ka hästi oluline, et riputad hästi erinevatesse kohtadesse linnas luuletusi, mini saab kuulda. Ja ka kunsti näeb Rakvere linnas seoses selle selle lavastusega. Tahaks lõpetuseks küsida midagi hästi uhket. Jaanus Rohumaa, kas ilu päästab maailma? Maailmas on keerulisem natukene sellepärast, et meil on siin viis miljardit aastat umbes toimetada, et siis noh, kui me nagu mõistlikud olema, et siis saab päikesel tegelikult see energia otsa, ta kustub ja ja kaob ära ka meie maailmaga. Ilu võib päästa küll mõne inimese teel sinnapoole. Ja see on üks noh, raskesti seletatav seisund. Aga aga kui inimene on sellises loomeseisundis mitte ainult siis, kui ta kirjutab luuletust või või mängib teatrilaval, aga ma mõtlen loomingut laiemas mõttes, siis see on see, kus ta tegelikult on õnnelik. Ja, ja see on tõesti midagi väga erilist ja see on see hetk, kus ta võib tajuda nii minevikku kui kui, kui ka näha tulevikku ja kus ka see moment, kus ta parasjagu elab, on väga tähendusrikas ja väga ilus. Nii et ütleme, ilu võib õnnelikuks teha. Mõni inimene on justkui iseenesest mõistetav. Ta on kogu aeg kohal ja me kõik teame teda. Nagu näiteks on seda Tõnis Mägi. Aga midagi Tõnis Mägi kultuuriga päevikus. Seda me ei tea. Aga nüüd saame teada. 18, Mai kolmapäev hommik, kell on üheksa, 48. Ärcon oru villas, teisisõnu Ernesaksa majas. Pisut veider tunne ustel sildid Jüri variste, Harald Uibo muidugi Gustav Ernesaks. Jaoks mitte pelgalt nimed. JÜRI variste näiteks juhatas Eesti raadio segakoori, kus mu ema-isa laulsid. Viibisin tihti lauluproovides Eesti raadiosaalis ning püüdsin jäljendada dirigendi käte liikumist. Tollal olin ma kindel, et minust peab saama koorijuht. Nüüd olen majas, kus need muusikud, aga kunstnikud, poeedid, kirjanikud, kohtusid, kohe avaneb uks ja Ajarändminevik, olevik ja tulevik ühes hetkes. Nüüd duši alla, kohvi ja linnahalli, Elmutab stuudios kell 11. Eile sai Vaarmani poes proovi tehtud uued laulud, kivi kukkus voodisse, aeg seisma jäi inimloomus, kivimees jäi vaid iseloom. Iseloom. Mis veidrad liitsõnad, iseloom, kadu, mine, mine, mine, tulemine, ükskõiksus, ükskõiksus on tõsi küll, asendunud venekeelse rõvedusega. Ahmul. Aga miks küll selline laensõnana käibele jäänudki? Oma sammud linnahalli poole, nõukogude aja sümbol, kole maadligi koll, kui põhja konn jälitamas mere kaldal. Lenini nimeline kultuuripalee on endiselt olemas. Pimedad koridorid, rõskus vabade riikide liiduaegne hõngus. Räämas stuudio tekitab hetkeks nostalgia hellimuse. Mida siin kõike pole lindistatud, seif tuule seitse, seitse, seitse päevade ööde kaudu Po keldris justkui allveelaevas ikka põhjani ikka põhjani. Julged meid põhja viib? Laulan Alves, sportlaste laulu. Yellosep Marin oleks kuidagi kohad. Täna laulan Silent Johan Viidingu tekstil põhineva tunnelis. Üks mees rebib tunnelis kuulutust, ma möödun ja mõtlen, kas tahab, ei taha, tahab ta kuulutust endaga viia või ta ei taha, et vaadataks siia. Allveelaevas ei adu, millal pää õhtuks muutub. Stuudiopäev on läbi, langin jala kesklinna poole ja ennäe imet, mingid mehed võtavad maha kuulutust vene kultuurikeskuse seinalt. Aiot vahtang, gigabiinse. Õhtul ootab ees kontsert Laitse graniitvillas, mis kuulus kunagi Rein ja Tõnu Oja vanaisale. Tegelikult on villa pisut liialdust, tegemist on hobusetalli ja tõsi küll, suure ja vägeva talliga. Nüüd toimetab seal Tauno Kangro. Tundub, et Eestis toimivad kontserdid ja teatrietendused vanades mõisades aitades viljakuivatis väga hästi. Mõnusad kohad. Ei saa küll aru, et publikul kuidagi ebamugav oleks viibida kohas, kus meie esivanemaid nahutati sügavalt mällu raiutud kujutlus pimedast orjaööst. Seekord on palju uusi laule, mõned tekstid on BIG new Herverdilt. Olen proovinud ta luuletusi, õigem oleks vist öelda sõnadega maalimist helidesse vormida. Tekstid on pigem proosa kui värss, püüan esitada lauluga väikesed draama miniatuurne. Loodan, et kavad toimib. Publiku hulgas on tuttavaid neeru Urke doktor Noormann ehk Tõnu Ots, Margus Mikomägi muidugi, Tauno Kangro maja peremees. Etendus vist toimis nii, mulle tundub paar sigaretti tee hüvastituks veel paar sõna siis pillid kotti ja kodu poole, lülitan sisse, autoraadioeetris on kuuldemäng, maks, prishi härra Biederman, tulesitajad. Voldemar Panso tarmulis linna või Ervin Aabel. Millised hääled. Millegipärast mõtlen jälle Eestimaa mõisate peale. Kõik need üks kõllid, Ungern-Sternbergi Fonsternid, üliolulised figuurid meie kultuuris. Nii mulle tundub. 20. mai reede toksin läpakas sõnu, lauseid, tegelikult oleks stiilne, õigeid õige kirjutada käsitsi sulge ja tinti kasutades. Noh, kes seda enam teeb. Lihtsam on arvutiga mugavam. Huvitav, kui mõni mu sõpradest otsustaks mulle kirjutada kirja või saata kaardi, unustades samas lisamast oma nime. Kas ma tunneksin ta käekiri ära? Tõenäoliselt mitte. Mäletan, et veel 25 aastat tagasi saatis mõni mu hea semu kusagilt postkaardi või mõne Kuulsa vaatamisväärsuse või õli napaka pildiga Tervisi Krimmist. Ilmad on soojad, päike paistab, varsti näeme. Ei midagi erilist, aga hea oli sellist pagaritüki käes hoida. Näed ammu peale mõelnud, läinud spetsiaalselt poodi, valinud kaardi kirjutanud paar rida, ostnud margi ära, saatnud need mobla, Facebook ja need muud moodsad vidinad ja mugav. Aga miskit on justkui puudu. Teen lahti teleka. ETV2s vestleb lastega Fred Jüssi räägib konnadest. Saan teada, et kärnkonn võib elada kolmekümneaastaseks. Mis siis meie inimese mõõdupuu järgi oleks mingi 200 aastat vä? Eks ta ole, poisid kuulavad Fredy suu lahti, tuul kohiseb, pilved jõuavad, oja vuliseb justkui osaledes jutuajamisel ja Fred, ütleb. Indiaanlased istudes vee ääres kuulates vee mulinat, saavad oma küsimustele vastused. Nii lihtsalt on. Kes küll tänapäeval sellist muinasjuttu usuks, arukas inimene teab ju täpselt, kuidas lood on tegelikult indiaanlastest vast üks tuntumaid pealikud istuv sõnn oleks selle peale öelnud. Arukas mees on see, kes suudab välja rabeleda situatsioonist kuhu tark mees poleks iialgi sattunud. 21. mai laupäev päike paistis ja aed oli haljas. Olen Peedul tagasi kodus. Hommikul Vapustav Kärt askeldab aias, rohi, puud, jõgi, lilled eritavad pärast vihmaigatsuse lõhna. Kollane kastikki on päris arust ära, hüppab ja kargle põõsaste vahel, kui pöörane. Kummaline tegelane on, aeg-ajalt tunnetan tegelikult Boris kabur. Meie maja vastas oli kunagi legendaarne Kirjanike liidus huvile. Sõjajärgne kunstirahvas viibis suviti tihti, siin käidi jalutamas ujumas, õhtuti väike naps, male koosviibimised. Kunagi pankuri härrale kuulunud juugendstiilis. Maja on siiani olemas, ainult kiiret remonti vajav. Õnneks majal nüüdseks omanik olemas ja tõenäoliselt Sato arhitektuuripärl kunagi renoveeritud ka. Mis aga tikisse puutub, siis kirjutasin ma kunagi seitsmekümnendatel laulu või kus on juttu kollasest kassist, muidugi oli see tollal vihje Mati Undile. Kaks aastat tagasi novembrikuu külmade ajal vaatas aknast sisse kollane kass ja enam ära ei läinud. Ei läinudki. Nüüd on meil tykki, kes voodisse ronib. Selle peale ütles Kärt. Tõnis, pead oma lauludega ettevaatlik olema, kõik muutub tõeks. Pärast lõunat sõidame Tallinna, mu tütrepoeg Alberti viie aastane sünnipäev, aiapidu kingime binokli. Seda ei võta ta kaelast ka magama minnes. Teine tütrepoeg Herman hakkab pisut juba sõnurite seadma. Õues päikese paistele vaatamata vilu tul laekuma kogu perega. Kärt liide mirt oru tänavale. Ring on täis. Ernesaks variste. Äkki peaks kunagi ka tykki kaasa võtma, ehk talle meenub midagi, kui ta ikka on poris kabur, nagu mul aeg-ajalt tundub. Kann, teine mai peapäev, sõidame Laiuse kirikusse, heategevuskontsert kirikul ühtrite taastamiseks. Meid ootavad südamlikud, siirad ja avatud inimesed. Mõtlesin dalai-laama poolt öeldule. Inimese meel on kui langevari. Ta töötab siis kõige paremini, kui on avatud just pärast kontserti kutsutakse veel külla, vana talu seinal on silt Aadami 1756 Mozarti sünniaasta, vägev. Tubade sisevalmistatud mööbel, seintel kolletanud fotod, väärikad ilusad inimesed ja kus on siis orjarahvas? Nii palju, kui ma vanu fotosid näinud oleme, on kõikidel päeva piltidel selge silmavaatega väge täis. Inimesed siin selles majas elavad lasmanid, kas sa näe, kuhu, aga Eestimaal ei lähe, kõikjal kohtad tuttavaid. Eks me ikka hõimlased ole, kogu eesti rahvas liivi põhjas, teise maailmasõjaaegsetele kataclismidele vaatamata oleme püsima jäänud müstika. Merd jooksevad aasa peal, korjavad võililli ning punuvad pärgi, aias kaetakse laud on kerge ja lihtne. 23. mai esmaspäev, terve päev, Peedul aiatööd. Praegu vajab mu armastust, muld, ümisen, Riho ajab Lady laulu maha võetud kuusehekk, oh kui palju prahti, okkaid selg annab õhtul tunda. Istun arvuti taha ja toksin päevikut. Täna justkui polnudki midagi erilist. Ei ole nii osav. Sulesepad suudaks sõnadega kirjeldada risu põletamise maagiat ja võlu. Kusjuures ilma irooniata mingi värk selles põletamises on. Vana risu tuleb ära põletada, et uus saaks sündida. Uus muutub mingi aja pärast taas risuksis taas jälle lõpmatult. Aeg-ajalt peaks ka ennast koristama, tolmust puhtaks läbi käidud teed ja läbi nämmutatud ideed lõkkesse tonni diviisi dogmasid. Kindlat teadmist, et mina tean, Kuzzondlikud. Aitab varasest ajast tuuseldamisest teen homme edasi, nüüd võiks pisut lugeda või musitseerida, valin muusika. Millal ma viimati klimbert siin mõned päevad tagasi on olnud praegu, kus ma pole, kuule, viis oma sõbra klaver Hermanniga vestelnud ja siis on ta solvunud. Oi kui solvunud. Niisiis, tere sõber, mis sa mulle täna jutustad? Valin täitsa juhuslikult ja kaootiliselt akorde lootuses mingit uut motiivi tabada, aga ei, Herman ei vestle minuga klaveri peal, noodipuldil on Zbignev Herberti valitud luuletused, avan raamatu ja loen. Ma olin alati kahtlustanud, et see linn on pettus. Me elame kapis sügavale unustuse keldris, keset katkisi keppe kinnisi karpe kuus pronksivärvilist seina, püksisäärte pilved ja kohal. Ja see, mida siiamaani pidasime katedraalis, on hoopis pika ja peenikese kaelaga lõhnaõli pudel, millest parfüüm ammu kadunud. Tee on kogu sellele loole leida muusikalist vastet ja enne Hermann mu klaver avaneb kui Seesam. Lõpuks on laul olemas. Veel üks päev on minevik. 24. mai, teisipäev hommikul viib Kärt lapsed kooli ja lasteaeda, mina joon kohvi ja vaatan ETV südameasja. Sari hakkab mind tüütama ning sulen sinise ekraani. Lähen istun klaveri taha. Hermanil on lihtsalt vapustav kõla, midagi erakordselt. Helil on meie elus suurem tähendus, kui oskame arvata maailma loomise legendides näiteks Egiptuses räägitakse, kuidas jumalalt hot lõi maailmahäälega. Räägitakse, et igal inimesel on oma laul ehk seesmine heli. Sellise loogika järgi võiksime kõik siin maailmas luua oma maailma pelgalt heliga. Sisenen, interruumi sõber Margus on saatnud Ülo Vooglaiu kirjade haridusest. Inimestel ei ole vaja haridust, vaja on olla haritud selles, milles tegutsetakse ja milles on vaja orienteeruda, osaleda otsustamises, vastutada oma ning teiste tegevuse ja tulemuste tagajärgede eest. Või siis inimesel pole vaja infot, vaid on vaja olla informeeritud. On aeg sõita Tartu ja viie väike mirt viiuli tundi suuremal liidel on tund homme. Kihvt on nad, kui nad koos viiulid mängivad. Korda oli külas sõber Jarek ning me kandsime endale neljakesi peale tüdrukute mina klaverile Kärtiiri, tina, Villel ET Räkk taimi. Oh oleks kammul viiul, ütles Jarek, mille peale Kärt tõi talle oma viiuli. Ja vot see oli alles kontsert. Ja nädal ongi läbi, on 25. mai, kolmapäev. Minu jaoks mitte seitse, vaid kaheksa päeva eiteise uik, nagu armsad biitlid laulsid. Mis siis huvitavat juhtus? Toompea ründab alllinna toll avastas piiril 500000 euro väärtuses Ashessid. Eesti vajab uut presidenti. Sain ka teada, et nartsisse kevade, õnneliku abielu ja eneseimetluse sümbol. Sündmustes laias maailmas jääb tõenäoliselt meelde järjekordne vulkaanipurse Islandil Creams. Nimeks tornaado, mis uuris ja meie seitse jalgrattureid ja nad on endiselt kusagil Süüria, Jeemeni, Jordaania, Liibanoni, Liibüa kandis, pättide käes kollast linti väärile kanna, mõtlen nende peale tihti, ausõna. Aga Veevalaja planeedi muster oli möödunud nädalal edukas, kui horoskoobis rääkida. Ning seekord jäi maailma lõpp tulemata. Komeet lajatas kogemata hoopis päikesesse. Lähen ja istutan aeda ühe puu. Tänase selle hooaja viimase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Tõnis Mägi, kes aga teab, kuidas läks edasi. Algul tsiteeritud Kivisildniku luuletus, kas siis selle maa keel siis vastused palume saata suve jooksul aadressile Urmas Vadi ät r-r e kõikidest õigesti vastanutest saavad juba järgmisel hooajal kultuuriga ja kuldkuulajad kõike head ja kohtumiseni.