Unistused ja mälestused. Elujuhtumid, sisekõned, Neis avaneb tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ei tea, mis jõud see on. Inimeses või maailmas? Niisugust laulumise, vahest tundide kaupa. Ma ei tea, kas minul tuleb välja. Aga kuidagi nii, see on. Ma olen Jarv. Sügavpuhas vesi. Kui näitleja laval seisab on pool valguses välja joonistatud ta näo vasem pool. Sellele on kollase valgusega kirjutatud ta rollid. Naine, kes on ta maha jätnud taga priisid ja noru tunne. Ületöötamine ja pikkade aastate elutüdimus. Ja ta ilme. Ta ilme on üksainus suur küsimärk. Näo parem pool on täiesti pimedas nähtamatu, nagu seda ei olekski. Vasakul kehapoolel särav kostüümi järsk piirjoon. Siiski ütlevad rohekad, sinised ja hallid üleminekutoonid. Ning varjude liikumata äng on seal kus pooltoonid hajuvad. Ja pime lava võtab endasse ta keha selle poole mida, nagu enam ei vajatakski. Hetk vaikuses enne eesriide lõpliku ette tõmbamist venib lõpmatult pikaks. Õieti on see ajatus, sest üks ajalooline aeg on lõppenud. Ja teine praegune aeg sotsiaalne aeg ei ole veel saabunud. Keegi ei tahagi seda ajatust rikkuda, nagu oleks peatumises kõik mida on oodatud. Ja nii ta seisab kõigile teadaolevalt elu ja maailma näinud mees oma noorukikostüümis nagu oleks bioloogiline vananemine peatunud. Ei ole midagi muud kui see tardunud kuju. Ja nägu. Peast veidi kõrgemale üles tõstetud tardunud käsi, mille juurde sõnad ei kuulu. Aga mis on nagu kuulmatu hüüje, sõjakuulutus, hoiatus või ehmatus. Või kõik ühe korraga. Teravas külgvalguses on esimeste ridade vaatajate silmadele näha isegi veresoonte tukslemine käeseljal ja tumedate kas segatud hallid karvad. Õieti on näha ka juustesse siginenud toonid sest näitlejale on antud eriõigus mitte kanda parukat ka siis, kui kõik teised näitlejad seda kannavad. Mõned lumivalged karvad keharduvad vallatult üle lauba ja kulmukarvad tikuvad silmi. Näitleja on värvidega üle kallatud. Ja ometi, kui teda lähemalt vaadata, kui temasse süveneda nagu pilti siis on ta oma musta kostüümi ja kahvatu nahaga õieti mustvalge. Ja tõesti siin ei olegi värve. Mustvalge on kõik ja hall. Põhiliselt hall, kahvatu, läbipaistev. Ainult värvidega üle kallatud. Aga värvid on valed. Värvid ei sobi siia üldse. Värve on vaja neile, kellel on vaja kõik üle maalida. Nagu näitleja ei olekski siin peamine, nagu ta oleks dekoratsioon. Taust, millel maailm mängib. Aga mitte vastupidi. Nagu elu tuum, küütlekski värvides. Aga elu tuum on ometi mustvalge. Ja sedagi mitte. Elu tuumale õigupoolest ei olegi värve, sest elu tuum näitlejas on nähtamatu tajumatu silmale ja kõrvale ja kehale. Kuigi ta on siin, on ta nagu unenägu, millest ei tea, kas see oli või ei kuigi ähmaselt, mäletad, et midagi oli midagi justkui värvides. Aga värvid on juurde mõeldud. Kuigi kõik, mida sa teada tahtsid, oli just seal selle tõe erilises kahvatus kirkuses mis ilmus korraks jättes endast küsimuse, milleks siis kõik? Kui see ka. Tekstiraamat pihus, vahel ei ole. Enamasti ei ole. Mulle teeb see kohe päris hirmu, et tal kõik näidendid nii peas on, kuigi ta ei õpigi. Varem oli tal näidendi pähe saamisega tegemist. Siis kõndis ka mööda tuba. Kas kannul, ütles, et maailm on näitelava? See vahe on ka, et siis lugesid kasseiks piiri. Aga nüüd kalderoni. Ja igapäeva asju. Ei mäleta. Võib-olla ei taha mäletada või rääkida. Aga see, kui ta leiti Mis mälus sai siis rääkida? Hommikul kell üheksa? Ikka pargist paljaks varastatud mantel ära. Teadvuseta tohutute peahaavadega. Viidi mitte kiirabisse mitte haiglasse, vaid hoopis kainestusmajja. Seal hoiti teda poolteist ööpäeva 36 tundi. Ei tea, mis nad seal arvasid. Lõbus, kutsuti, arst tuvastaks. Surnud. Arst ei osanud politseinikele muudeta lõuete, olete mõrtsukad. Hingamisaparaadi alla oli ta 26 päeva. Et inimesele võib nii teha. Parem peapool oli must täiesti must silmi nagu poleks olnudki. Kaks tumedat sirgu ning need vaatasid ka eri suundadesse. Väegress Volksvähkraf tamp oli ajuverevalumid vasaku kehapoole halvatus oli kogu aeg külili, kägaras. Suur mees, aga nagu loode Kui näitleja nii kõigi ees seisab avatud hõlmadega ja saal hingab temaga ühes rütmis ei tea keegi, et näitleja on eelmisel õhtul istunud hämaras üldvalgustusega kraamimata toas. Ja küsinud endalt, kas seda kõike on vaja neid sõnu. Kas on vaja teda sellesse etendusse. Kas on vaja etendust. Kas sul on vaja teatrit? Kas on vaja seda unenäolist? Elu? Eelmisel õhtul on ta heitnud silmile voodisse ja tal on meelde tulnud, kuidas ta lapsepõlves on astunud hobuse ligi. Ja selle imeliku lõhnan õhutades vaadanud ta silma mille põhjas on kosmos. Hobune on surnud. Aga see mälestus puudutamatuste kättesaamatust elusast kosmosest hobuse silmas. On ikka temaga? Tuba oli olnud üleköetud ja higi oli voolata silmi, kui ta kirvendusest üles ärgates oli tundnud. Nagu oleks hobune teda nuusutanud. Arstid püüdsid selgeks teha, et tema kõrval istuda pole mõtet, et see on ainult aja küsimus. Muidugi ma olin seal tema akud juures, viiendaks päevaks olin ise nagu laip. Jamasin poolunes, tukastasin, ärkasin, ärkasin, tukastasin. Ja palusin kogu aeg, palusin kogu aeg, sosistasin. Ükskord eks kus korraga ma teadsin seda salmise tahet. Hauaparem käsi on tõusnud kõrgele ja parem käsi teeb vägevaid tegusid. Ja rääkisin temaga kogu aeg. Ta oli muidugi vait koomas, aga Mike rääkis kõigest temast. Nüüd seisab näitleja käsi üleval nagu võitjal ja vaatab kaugusse. Ja ta vasak silm sätendab nagu maol. Ja tema ümber on pingeline aura, mida ta tahab. Või miks ta midagi ei tee vaid ainult seisad niimoodi Käisi üleval? Kuigi on täiesti ebaselge, mida ta tegema peaks või teha võiks. Lõpmatult pikaks veninud hetke lumm neelab küsimused endasse. Aeg konserveerub ning kallerdub läbipaistvaks liimiks. Virtuaalsus võidab reaalsuse ja saal saab lavaga. Üheks. Ja kõrgemal olles on näitleja siiski üks kõigist saalis viibijatest. Ja. Ta on ülal ja ta on ka all. Kui keegi seda näeks, kui keegi seda ometi näeks, kui nemad seda ise näeksid üks näitleja sadades silmade särades. Ühesugune kuju multifitseerunud, aga ikka algupärane ja mitte koopia, sest igaüks näeb teda otse vahetult ise. Näitleja näidendi lõppemise aplausi algamise piiril tardunud nagu igavikuliste hetke valatud kuju. Ja see on igatahes kõigis korraga. Aga ei, see ei ole kuju. Nemad kõik on tema silmade särades. Ja näitleja silmad tilguvad. Saal kaob ja näitleja jääb endaga üksi. Ja siis on saal tagasi ja kaob jälle. Ja jälle ja jälle. Ja siis Sulev näitleja silmad päriselt teadlikult. Saal kaob. Ja ainult vaevukuuldav sahin, mille tekitavad tahtmatult liigutavate inimeste riided ja kingad. Reedab, et saal on üldse olemas. Publik. Sest seal ei ole midagi muud kui auk, kuhu on paigutatud inimeste mass. Nii nagu siia emaginaarse eesriidejoonele, kus kohtuvad kaks ruumi ja aega on paigutatud tema näitleja on eesriie. Ja ei ole ka, on saal. Ja ei ole ka. Siiski on lava. Lava on ja aga laval jälle ei oleks saalita mingit mõtet. Ah. See on näitlejale niikuinii ükstakõik. Ükskõik, ükstakõik ükstakama. Näitleja ei saa niikuinii meenutada. Seda, mis ta on olnud, ei saa meenutada just seda, mis ta on omaenda elu, aga seda kestan, seda ta teab, mäletab. Kuigi see pole tähtis sest pole tähtis, kes ta on, Hamlet, onu, Andongi, hote Faust, või isegi Mundo või kõik need korraga. Tangi riburadaosatäitmiste jada jada, inimene tema kesta siin seisab võõrastes rõivastes Jaan rääkinud võõraid sõnu, nagu unes võiks rääkida korraga kõiki näidendeid. Ja siiski ei teada ega mõista, mis ta on. Mis on tema ühtsus. Mis pidevus? Ta ei mängi ju tegelikult teistele ja ta ei mängi üksikuid osi, ta mängib endale, mängib kogu aeg neile, keda saalis ei ole, kes on vahest hoopiski surnud, kes peaksid olema tuttavad kusagil mujal. Ta mängib neile. Mängib iseennast, kuigi seal mõttetu. Ja see on mõttetu, sest näitleja ei mäleta, neid ei mäleta surnuid, ei mäleta tuttavaid, kalleid ega kedagi, kes on kusagil mujal. Seepärast on kõik siin. Kõik on hetkes. Ja nii ta võltsib. Ta peaks mängima neile võõrastele saalis ainult neile võõrastele, kes on koha. Kuid ta mängib neile, keda ta on tundnud neile, kes peaksid olema talle kallid, aga kellel on unustanud Ja üldse neile, keda ei ole siin Aga see on sama hea kui mängida mitte kellelegi. Ta ei mäleta midagi oma elust, ainult näidendeid, ainult seda und, mis seal seatud hetkega tema kehas. Ja seepärast ütlevad nad, ta on suur näitleja, absoluutne näitleja, totaalne näitleja. Ja mida muuta saakski olla, kui ta midagi ei mäleta, kui see osade pildijada. See Kesside väljanäitus, see hetkedel, rongkäik, see katkendlikus, mis ei saa olla midagi muud kui eluparoodia, kus puudub pidevus. Teatri fuajee peaks täis olema tema hetki pilte ja ka siis, kui kõikjal oleksid ainult tema pildid. Ka siis oleks kõik üksainus muutlik ja heitlik uni. Täisvälgatusi, kangastusi, millel ei ole mitte midagi ühist. Ja sellele tahavad nad püstitada aplausi monumendi. Vale on kõik, mis ta on teinud. Vale on see hetk. Ja valed on hetked, mis on libisenud teadmatusse ja tulevad sealt. Miks ta seisab siis käsi võidukalt püsti, kui ta ei saa muudkui rääkida ainult sõnu ette kirjutatud sõnu. Miks on vaja valele püstitada monumenti? Ja kogu elu on vaid unenägu. Ja unenäod. On unenäod ka ise. Ah see kõik ei loe. Kuidas kõik laeb? Et armastada peata? Maailma teatri avarale väljakule. Lass ilmub ainukordne vaprus. Teotuse eest, mis on mu osaks saanud kätte maksma Kuidas statanud, komistas? Häälikut segamini ajas. Miski ei ole kunagi valmis. Aga see. Miks nad vait olid, miks nad teda välja ei vilistanud. Miks nad praegu jalgu ei trambib, püsti, tõuse ära, ei lähe. Ja näitlejad tahaks pikali olla. Tahaks kägarasse tõmmata. Nagu loode. Ainult üks arstuslikest männikult ära tõi, andis lootust, õpetas, kuidas toita kanaga koos juurviljaga keeta, ajada läbi hakklihamasina ja peene sõela ning joogikõrre kaudu sööta. Algul pool liitrit pärast rohkem ja piima ja kaerahelbed ummiga. Kui ta oli veel koomas ja tema eest palvetasin Sestap Kress nii hirmsasti, oi kuidas ta vähklas. Ja kui ma palusin aga pargusi Hakkas ta äkitselt norskama. Üks arst tuli ja küsis, et mis see siis nüüd on, koomas inimene norskab. Hoidsite mõlemat kätt oma käes ja. Küsisin tema käest tasa. Kas sa tunned, et ma siin olen? Kui tunned, siis pigista mu kätt, ükskord. Läks tükk aegamööda, aga aga ta pigistas. Arst soovitas kõva häälega rääkida, karjuda, aga mina küsisin ikka vaikselt. Kui sa aru saad, et poole. Pigista kaks korda. Esimesed neli kuud läksid nagu unes, selle aja jooksul tehti talle kaks ajuoperatsiooni langes ta jälle koomasse. Doktori mingit lootust ütles, et kahju tuntud näitleja Imestas. Kõva korraga, panin ta voodi äärel istuma. Vaatas kuidagi imelikult ja küsis, kas ta jalgadele ka tõuseb. Näitleja võpatab. Pimedus on siis, kui valgus on kustutatud, kui ei ole valgust, või siis see pimedus, mis on alati kohal ka siis, kui valgus põleb. Ta ei tea, kus on kus on valgus kus on pimedus, kus on ta osa kus tõde, kus ise, kas osa elab temas? Või ta on osas või ta väljendab seda. Või on iga kord ise inimene kes meenutab seda, mida ei mäleta tund kuigi see elab temas tema teadmata. Kogu aeg. Või ei olegi saalis kedagi? Ei ole, saalis, ei ole kedagi. Kuradi tõusikud, kuradi väike konnalised, kuradi hall tolm, mis neil on hinge taga neil nardidel, kes lähevad koju tagasi ja valetama nagu enne, löövad, nagu enne heidavad magama nagu enne ilma, et neis oleks midagi muutunud. Neid ei huvita, kes nad on. Võimistada. Selg sirgu, kõht sisse. Tee pipar, beebi popu, baby, baby Peba beebi pabu papite, baby Ärmaski maski häält. Aga ta ei öelnudki midagi. Ta seisab näide lihtsalt läbi. Ta on jälle samas paigas. Alati jõuab lõpuks kõik samasse paika. Siia, kahe ruumi vahepeale lävele ja lävele. Siis, kui olla siin, ega seal vaid eikellegimaal nagu oldaks, ei keegi. Siis ollakse lävel. Kus ei tea, kus ei ole enam sõnu? On ainult vahest nende kaja vahest jälg. Kui sedagi. Aga see on ükskõik, kõik ükstaskõik kuidas tahes, keegi ei mängi ainult sotsiaalsel näitelaval, keegi ei mängi kunstitemplis. Igaüks igav vaim mängib omaenda kehas. Nagu näitelaval ja vangis on see ainult vang kes on mõistetud kandma oma vanglat seljas. Inimene on tulnud siia maailma ainult näitlema. Oh, kurjast saatust. Oh mind hädas meest. Kui nõnda kohtled mind, taevas ma välja selgitada, seda tahaksin. Kui sündisin ma ilma, mis kuriteo siis olen teinud maa. Tean küll, eks inimeses suurim roim, siit ilma sündimine olegi. Kuid ikkagi ma teada tahaksin etama piinu vaigistada siinkohal jättes hoopis kõrvale sündimise enda kuriteos, kuis solvasin sind nii ma taevas, et nimelt mind peab rängim nuhtlus tabama. Väljas sajab lund, väljas kindlasti lund. Miks peab ta olema nagussegis Mondo et teda vabastatakse unest tõelusse? Miks tulevad need sõnad tema seest? Ei ole vaja sõnu, mida ütlevad sõnad, need labased kopikad, sendid, üldkäiv olemise peenraha, mille eest ei saa osta isegi raasu. Milleks need, kui ta on unustanud selle, mis muudaks katteta raha väärt valuutaks? Vaikides see oleks parem. Aga näitleja ei saa vaikida, tahaks vaikida, aga ei saa. Vaikimisi on siis mõtet, kui on, mille pärast vaikida. Kuidas erinevad suur vaikimine ja vait olemine, mille taga on lihtsalt lollus. Kui oli unes nähtu, see, mis mulle tundus kombatav ja kindel siis pole imestada midagi. Kui nõnda, kuid magadiski nägin ilmsi. Ma praegu ärkvel olles. Und näen edasi. Ja kindlasti saab tänaval Lund. Kinniste kardinate tagant ei ole näha, nemad ei näe. Tuisk on matnud tänava enda alla. Teatrimaja, katus sisse varisemas, pööning on hangesid täis saali lagi paindub märkamatus surve all? Ei, tahan näidelda ja näidelda taha. Vaid olla. Olla tões olla vahetus olemises, nii et ei ole vaja näidelda, kiskuda maha kõik liigne liiglihariided ja unenäod. Siis oli vaja ta hooldushaiglasse panna, saigi avate Palazz, tingimusel, et ma olen ise. Nii ööl kui päeval tema kõrval. Tõraveres ikka kogu aeg kohtalt. Masseeris teda iga päev, aga see muutus lõpuks väga väsitavaks. Ühel päeval ilmus haiglasse üks. Valges kitlis naine, ütles, et määratud masseerima kohe rõõmustasin. Eestlaste kõrvale hakkas mingi imelik nõiaringe tegema, ta läks nii kurjaks. Ta ei saanud tahtlikult käsi liigutada ega rääkida, haaras hammastega naise käevarrest kinni, lahti laskuda. Tahaks väga halba. Siis kutsuti psühhiaater ja ta viidi Paldiski maanteele joodikutega, nendega, kes olid ennast joonud ühte palatisse mitukümmend meest. Aeg-ajalt seoti nad voodi külge kinni. Aariga seal kogu aeg ööd ja päevad tema kõrval. Kui ta kedagi valges kitlis nägi, muutus ta väga rahutuks. Kurjaks läks, kohe hakkas imelikku juttu. Amet, kas kosmos sureb ära? Mis sa selle peale kostad oled nagu vait. Aga vaikimisi peale läks ta jälle kurjaks, kui nõudis, et kas sureb ära, kas sureb ära, kas kosmost Sulev ära? Muidu ta kuri ei ole, kohe üldse ei ole. Ja siis sain ta koju viia. Sõnu tal veel ei olnud, ainult lalises. Esimene sõna, mis ta ütles, oli küll ema. Aga siis oli ta kaua aega jälle vait, pärast hakkas kohutavalt ropendama. Ainult raputsenaatoritki suust ta kaks nädalat. Siis sai ta kliinikumi. Tartus õpetati ta iseseisvalt treppidel kõndima kõvasti kõvasti käsipuust kinni hoidma. Aga nägemisega siiani kehvasti vaegnägemine. Ja üksikartist tükk aega olla. Ja arusaamine ei saa näiteks aru, et millal ta külm Kuidas võib üks inimene teisele Iideeaa? Kui ta laps oli, elasime maal. Läksiku hobuse juurde, pani pea vastu, ratsutada ei julgenud, aga pea pani vastu. Reisida siis nüüd maale. See oli tükk tegemist. Tükk tegemist, kuni sinna saime, seal oli teist värvi hobune. Ta vaatas tükk aega, ikka läks. Et tõmbased äkki selga. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik käed ei pea ja kukub surnuks. Ei näe kaverit. Aga tema ronis lõpuks hobuse seljast, ma esimest korda inimese nägu peas. Ja sai teatrisse tagasi. Ehk selle kohta kohe midagi ütelda, et seal kõik näidendid kohe niimoodi pähe jäävad ja et ta nii mängima hakanud nagu ei kunagi varem. Mis inimese sees on? Ei tea, mõnikord on kohe päris hirm. Sellest ei saa aru saada, kodust ainult vaikib välja, üks ei lähe isegi maja lähedale, mitte ainult tekste, pomiseb oma osi. Vahel laulab. Ma ei tea, miks me kõik arvame, et inimene selleks masinaid kõik on näha ja teada. Või ta just nüüd näebki und. Fulda siiski ikka ei ole, muidu ei oleks ta teatrisse tagasi võetud. Magab palju raskemalt, kui varem midagi kosmosest räägib, aru ei saa. Hirmutava pärast. Tegelikkusega. Tegelikkusega seovad teda peaaegu ainult teatritekstid. Sõnad. Jube etenduses ma kohe teha tablette. Jumalad plaksutavad mulle rumala rutiinse kooli õpetaja plaks. Ei, nad laksutavad ladvaksutavat tõesti, nad plaaksut tavad. Tõesti, nad plaksutavad lava taga ja ees. Ja kõikjal kodudes. See ei saa olla ametit, tema näitleja hääl kostaks nagu kõikidelt rõdudelt üheaegselt ja raadios ja televisioonijaamades kõrge, ebaloomulikult kõrge hääl, pärsset ebamaine vokaliis. Kari. Kas see on tõesti näitleja, kes karjub? Kisendab kõigest jõust. Hetk enne seda, kui peaks lõppema, aplaus. Kisendab näitlejast sõnadeta laulu. Või siiski, las tema kisendab, kisendab saal, tema käes. Näitleja suu laatus, aga seal väsimus, lõtvus, vabadus, öelgu kriitikud selle kohta kuidas tahes. See on vaikus. Ja see on lihtsalt vaikus. Näitleja lihtsalt seisab ülestõstetud käega. Miks tohutuseta? Kisendab? Ei vea teha, mis jõud see on inimese jõud maailma. Tuulesiia järve. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg