Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused. Elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ja imelik on see elu, inimene peab aga muudkui sööma ja sööma, muudkui kolima ja kolima. Ja see ongi kogu see tõeline käega katsutav tavaelu ja siis on ükskord lõpp ja kogu sellel rabelemisel ei ole mingit mõtet. Haigi ajab sama lihtsameelsed ja taktitundetud juttu nagu alati. Ja paneks kõiki neles piinlikku olukorda, aga õnneks on tal parajasti hunnik riideid süles. Viivikal on hea talle paras üks anda jääda diivanile pikali suruda. Nii et sünnib naeru. Pugistage rabeleb, pundar, kust kõige enam kostab hüüdeid selle kohta, et kõdistamine olevat. Kuni Viivika lõpetab ise naerdes ja ja keegi meist ei saagi teada, mis teine elu. Õues on hakanud vaevumärgatavalt hämarduma on alanud lumesadu ja õuevärava juurde aetud väikesesse bussi asju tassinud punapõhised naised asutavad end jälle improviseeritud laua äärde. Haige on lapsele juba kaks korda helistanud ja kui teised ei oleks teda tagasi hoidnud, oleks ta juba koduteel. Pisikesed toad on täis banaanikaste ära pakitud rõivastega ja minema viskamiseks mõeldud asjade hunnikuid. Nende vahel laveerivad ja aeg-ajalt istuvad linnast nele lappi sõitnud endised täienduskursuslased ja klassikaaslased. Kõikjal keerlevad katki läinud padjast välja pääsenud udusuled. Mille kohta, et seal aeg-ajalt pomiseb, et see on hullumaja. Ainult pundar pooleldi ära põlenud küünlaid reedab, et tegemist on jõulueelse ajaga. Tule nüüd ometi sealt akna juurest ära. Aga need ei liiguta. Ethel eel jõulude ja üldse ilusa elu suur entusiast kallab jõuluveini klaasidesse. Küll sul on ikka asju nele. Ise tahtsite veel kingituseks träni juurde ka? Nele ei keera isegi pead. Ikka kunstniku koduarhitekti. Vello maja ei ole nele, maja on ju? Jah, õieti ise alustas, ütleb nele akna juurest ikka pead keeramata. Tule nüüd juba kord sealt akna juurest ära siia juhendama. Ootad kedagi veel või? Nelevata teid meest, mis peigmees ta ikka ootab tal mees olemas, mitte nii nagu meil sinuga viivika. Ärgem olgem labased, kui joome, joome, siis lobisemine, lobiseme, igasugust jama, aetakse suust välja. Kuulete, mis telekast tuleb? Ingrid paistab suisa pahane olevat, kui ta televiisori valjemaks keerab. Oma koduga on rahul, kümnendik lapsi. Olete näinud, kuidas meil lapsed joonistavad unistuste kodu? Seal peaaegu ei ole, inimesi on, asjad on majad. Kui inimesed pildil ongi siis seljaga, iga neljas laps tahab ära välismaale. Ja nagu välismaal midagi muud oleks. Ega me siia telekat vaatama tulnud, pane parem muusika mängima kõvaks. Seda mürtsu enam küll ei pane. Jõuluajal. Kui sa vaikuses ei ole, siis hing ei jõua sulle järele. Ja suuga on sama lugu nagu saunaukse käed, kui see kogu aeg lahti seisab, siis jahtub keri sära. Ingrid on täna lausa üllatavalt jutukas. Küll on ikka ära õppinud. Nele, kas sul jõulukassett ei ole midagi? Õucrysmestri? Parem koodsailenud naid, restiemmerrin, džentelmen, geengelbers? Ei, seda küll ei taha. Võnge Tartšanete Isabella. Mis elukas see tort seal on? Eks ta tõrvikule, noh, võta siis tõrvike, teeme väljas puntratantsu, Nelega, sul tõrvikut ei ole? Hellida naiste tantsukurat, mis te kulutate, lähme siis sõitma või ei lähe? Väljas on praegu nii ilus, pärast ei näe enam midagi, mis rings? Suitsu on siis või midagi? Auto ei lähe käima ju? Pakkima, veab buss, aga läheb, mis siis, et pakid peale lähe, bussiga? Saan pidi ju olema? Hobust ei ole. Kutsu Jüris ja võtame ta riidest lahti, rakendama käte külla, jookseb piits, plaksub, sina mõtled ainult ühest asjast. Haigi on peaaegu nutu äärel. Pahandada tibutab niisama, mis ta siis praalib? Leedi kondaywa, ta tahab ise alasti ratsutada. Kuta aiva veel on. Kas keegi tuli veel või? Ilmakeneka üles ärganud. Noh, see, kes laskis luugid kinni, pane ratsutas alasti läbi linnaga, Pippingdom piilus ikkagi. Sütaatidel abib show'd korraldada või? Vilma haigutab. Kuulge, miks me üldse koos käime nagu muust rääkida ei oleks? Nele kuule, mis ma nende leivajäänustega teen, kus on ikka korjanud, eelmises kohas oli sul ka leivakoorikud? Ole nüüd mõistlik, nele tuli sealt akna juurest ära. Mattinud teema siin niisugune meest on nii aeglane, põhjalik endale on arvuti, aga ei, pliiats peab hiigla terav olema, kui pliiats terav ei ole, siis ta ei saa kirjutama hakata ja muidugi peab teritus kohta olema esteetiline. Kui aga kirjutama hakkab, siis nüri pliiats muidugi ära ja pole midagi kirjutanud. Pärast joon nii paks, et ei saa ise ka aru, mida sirgeldas. Aga minu mees karjub, kask ravib liiva peal, aga tema karjub mees, kas sa tahad mind spetsiaalselt ärritada? Haigi tahad jutu mujale juhtida, aga Anu ei pane tähelegi. Ja koristamine kusagil nii puhast põrandat näinud nagu keeli kuuleks, üle lakutud oligi sulle seksiori. Kas ta seda, et sind ka või? Iidele pliiats piiksu veetsel? Anu ei saa aru, mis pliiats pliiats siia puutub. Aga ta ei saa vastustest, naer paisub veelgi suuremaks matile peenike pliiats ja virve ise seejuures naeru kätte peaaegu ära lämbudes. Ja näitab käega, kui peenikese on. See ei saa lõppeda kuidagi teisiti kui niisuguse naeruhooga. Et selle lõpetamisel tuleb ühtedel minna kööki, teistelt tualett, diakolmandatel suitsu tegema. Ainult vana tatraveski, Anu hääl jahvatab ikka edasi. Aga see on nii tõrjumatut, keegi temagi. Noh, niipea kui töösse süvenenud ja hakkab kas liiva peale kraapima, siis nende muidugi vihane. Mina tulen koju, temal vihane. See on vaikne mul niikuinii, muidu pea valutas. Kuigi kõik protesteerivad, hakkab nele köögi aknalaual võileibu tegema. Maiga võtab ette teiste kaelasoonte masseerimise, mis saab üldise heakskiidu osaliseks. Nene pidi selle maja ära müüma, see küll õige olla. Nii ilus kodu, uus maja nagu uus maja. Eestis ei olegi kodusid, ainult majad ja kui siis elatud, needki on, tead sa siin mõnda maja, kus üks ja sama pere on elanud sajandeid maja või vana Allaga elanikud ja omanikud vahetuvad ja nii ei ole seal õiget vaimu. Ärge hakake, elage ja tehke suu ja olge vait, lihtsalt elutempo nii kiire ja keegi ei suuda kohaline siis virisete. Kui nele tuppa astub hoiab ta poolikut tomatit hammaste vahel, sellal kui käigu pealt teisest poolest lõigatud, viilusid leivale. Huvitav. Sul on nii ilusad asjad nele? Nelevist pigem ei räägiks, tegelikult on see ruum tühi. Ei ole siis, kui me siit ära läinud olema on küll kõik tühi, aga siin on elamise jäljed. Ikka siis tühi. See muusika on küll ilusasti, nüüd panite, voogab nagu tuul tasakesi, rahulikult. Tühi. Sa mõtled, et asjad on ajutised, seinad on alalised, järelikult ruum ise tühi. Nii et see muudetakse ainult asjade toomisega lavaks. Aga see on juba nagu minu mehe jutt muudkui targutab ja miski ei ole talle püha. Nojah. Aga siis tuleb jõuluvana ja kõik on ilutäis, vot mis ta tühja ikka tuleb. Tühja ruumi tuleb ainult roll, näiteks jõuluvana rolli jääbki rolliks, katsub tõelist jõuluvana leida. Jõuluvana toob ainult kinki, ainult asju seederoll ongi. Ega tema ei anna iseennast inimestele nagu jumala poeg. Minule ei meeldi, et kogu aeg jumala nime suhu võtate, kui selleks mingit põhjust ei ole. Hinge valitseb alati mingi jõud, hea või pahahing on aus või haige siis, kui ta on tühi. Mitte ainult hea, vaid ka kurisab hinge selle tühjas olekus kätte krossovski kuule, kelle raamat see on? Aga minu lapsekesel anti psühholoogia niisugune teema, kas hing on olemas. Tüdrukud, mis te arvate, kas on või ei ole? Teate, tüdrukud, virve räägib sidet, tahab kiiresti sugu teha ja siis teeb kiirsünnitusega seal kiirrasedust ei taha. Võib-olla see kõik jätkuks pikalt, kui haige ei oleks seekord päris pahale. Parem pakki istuvad siin targutad, haritud naised, aga ei mingit ratsionaalset elukorraldust, nii jõuame õhtuks valmis. Linnani sõit läheb ka oma pool tundi võib-olla kauem, ega pimedas ma küll bussiga sõitma hakata ta suure vaevaga bussi load saadud ja. Teate Viru tänavaaknal on elus jõuluvana, pilgutas silmi ja kõik. Zilli, sa käid seda puudutamas, teate, ta ronis poes äkki aknalauale, puudutas jõuluvana, keeras äkki ümber jumal, kus Sirli ehmatas, pärast selgus, et see oligi kunstiinstituudi mannekeen või kuidas seda nimetatakse, noh see, kes alasti poseerib, oli uni, Sirli. Mina olen sellest lõpmatust kaubanduslikkuses tüdinud. Kui mina linnapea oleksin, sihkadeksinud kõik reklaamid linnast ära koristada. Ärase dekoratsioon ja Potjomkini küla, kõik oleks kuidagi tõelisem. Potjomkini küla oli enne, mitte nüüd. Aga mina ei tahaks, et jõuluvana tuleb alati sama kindlalt nagu talv võiks nii olla, et vahel tuleb ja vahel ei tule ja kunagi ei tea, siis on üllatus, kui tuleb nagu kodo tuleb ja tuleb, aga kunagi ei tule. Ma ei saa aru, kuidas sa selle kõik Aravidnele meie bussikesse enam küll ei mahu. Jüri firmast on homseks tellitud need, mis on pool tundi ja kas arvasid, et ma oma katkise loksuga või kui teid ei oleks tulnud, siis oleks homseks jäänud. Aga jõululaupäeval jõululaupäev, sa ei saa ka millestki aru, hommikupoolikul nad jõuavad, peaasi, et neile täna koju saab. Võib-olla siia ei jäägi midagi. Kuule ja see oli sul küll õige otsus, ära hakka nende asi teiste pere asja kommenteerima. Kui telefon heliseb, siis on parajasti vaikus ja seepärast kostab toru kätte kahanenud Sirli hääl eriti valjusti. Vello või? Ah sina, mis jõuluvanakurat ma olen su maha nii hilja, helistad. Jäi ju jutt, et kui me hilise pärastlõuna peale jääme pidid ju siit läbi tulema. No muidugi me saame ise ka meestest mingit asja. Kuule nele, kas jõuluvana ka tuleb, siis oleks ometi üks mees ka. Aga Sirje surub irve suu kinni ja nad rabelevad, kuni virve saab hüüda. Hästi-hästi mehed tulevad niikuinii välja. Austraalia teadlased avastasid, et y kromosoom istunud järele ainult kolmandik tuleb naisteaeg. Siis ei ole enam jõuluvanasid loll. Jõulualal ei ole sugu, see nagu ingel. Sirli, kas jõuluvanal on sugu või ei ole, ega ta mingi asi ole. Jõuluvanal on asi nagu lapsed, jumala eest, jõuluvana jõuluvana ennast nii täis kaaninud, et parem pakkige. Teade, mis juttu, minu mees ajab Etelonistunud ühele kastile kaksiti selga ja pressib sellesse surutud riideid kokku. Et jõuluvanal kadunud mees, et tuleb aastas korra ja kaob siis ära, põhilise aja on kadunud, aga ometi tema peale mõeldakse kogu aeg, et sellepärast teda armastatakse Ki. Kuigi ta ei vääri seda, sest ta toob ainult kingitusi, mitte nii nagu jumala poeg, kes tuli, et jääda ja kes kinkis iseenda, et pole siin midagi sügavamat. Katsu siis lastele midagi rääkida, kui mehel niisugused vaated on. Kuulajatele ka see, sinu mees ise liiga tihti kadunud ei ole. Minule ei meeldi Ethani, räägite. Haige on leidnud faasi ja lehvitab sellega, kuhu ma selle panen, millesse ma pakin nele? Lanesed tagasi Ma ise. Aa, no olgu, tõmbame siis nööri kinni. Niisugused peavad olema pikui olud, kasu ka midagi, talgud ja pidu ja. Mina olen küll täitsa shokis. Räägime millestki, tõsisest ka naised pühalikkust õhtust. Haigi tahab rääkida jõuluvanast. Jõuluvana pole olemas, kas sa seda veel ei tea, mis sellest ikka rääkida, mida olemas pole? No minu meelest ainult sellest tasubki rääkida, muud näed ise oma silmaga. Kella neljaks on kõik pakitud ja kui nele on tükk aega kinnitanud, et homme tulevad mehed ja viivad asjad linna ning ta jõuab jõululaupäeva õhtuks kõik lahti pakitud ja korda tehtud. Ning kui veel tükk aega on läinud minibussi suurele käivitamisele, nagu eetele ütleb veereb sõiduk katusele kinnitatud pampude ja aknale käsi kleepivate naervate nägudega õueväravast välja. Kaob kõikudes kuuskede taha ning Nele ja Sirli sätivad end nelja palja seina vahel põrandale istuma. Nojah ja oli, aga ma olen küll väga tänulik, ma pidin pikali kukkuma, kui te kõik sisse salasite. Tema on see A ja O, me ju keegi ei viitsi klassikokkutulekutel ka käia. Nojah, ega nii kerge ole, noh, ega muidu ka ole. Sirli kahmab aknalaualt viimase võileiva ja laseb end seda näsidesse mööda seina istuli otse põrandale libiseda. Nele ulatab talle sigaret sõrmede vahel sama käega pabertopsiku. Ise teist kätt võileivaga üleval hoides. Ning siis pika suitsujoa aeglaselt torutatud huulte vahelt välja puhunud. Hakkab seda näksima. Kena pidu. Mehe. Kas oled nüüd rahul? Nüüd läheb kõik hästi, küll sa näed. Tead ei sõidagi, missa ei sõida, ei sõida. Mis ma sinna lähen? Ah mis sa nüüd räägid, kõik ära pakitud ja veel ootab ju. Sul on tore Neeznele. Vello ei teagi. Ma ütlesin ainult, et võib-olla ma tulen ja siis, kui jõuluõhtu, aga täna veel ei ole. Ja üldse ütlesin küll, aga. Ma pidingi hakkama siin päriselt elama ja Tizalaskis ahju sisse ehitada, siit ei ole linnaautoga ka midagi, saab tööl käia samamoodi. Natuke kaugem on, aga ära tee. Teen küll. Nele hakkab nutma. Ja taskuräti leidmata, pühib niisama nina. Ma ei saa temaga elada. Mis sul on teine? Ei ole. On küll, noh, siis mine kohe ära, ei sobimine ära, Vello oleks pidanud selle pinna alla, noh. Kurat, mis ma räägi. Mis sa räägid ja mul on pind. Ega ma talle halba ju ei soovi. Ja mis mul siin viga oleks, saab koera pidada, ilus loodus. Sa ei usu ise ka seda juttu. Tegelikult ei olegi nii vaikne, sest väljas kohiseb. Kuule teeme õige ühe, mul on veel salatagavara. Nele õngitseb kasuka taskusse siiski pudeli. Täitsa hämarjuva. Aga Vello, milline ta sul siis on? No nüüd ma ütlesin sulle, milline ta on, noh, elukaaslasena või? Mis ta on? Ta ei ütle kunagi midagi, tõmbab aga pea õlgade vahele ja istub rahulik nagu midagi. Kui ma tookord ütlesin, et lähen ära, siis ta oli lihtsalt vait. Lõpuks ütles moka otsast, et kui sa tagasi tahad tulla, siis ootab. Enne kui sa midagi jõuad, on temal oma käigud juba teinud kuradi ratsionalist. Miks sa temaga abiellusid, kui ka seal oli siis juba teine. Vello Ta oli nii tegev või ta ei rääkinud kunagi, et ostab lilli või tal oli nüüd juba olemas, ta ründas ootamatult, kõik oli alati valmis, korter ka ikka kesklinnas, astud sisse ja. Ta ei märganudki, kui ta oli sama võrku saanud. Ja asi ei ole sugugi ainult korteris, ma mõtlen materiaalses küljes. Tal on alati vastused olemas, ta vastab enne, kui sa küsidagi oskad. Nii muretu elu. Selliste on tunda, et ta ei tea ise ka, kas on veidi irooniline või mitte. Nii muretu elu ja. Ei, no ei, algul rääkimata. Ja tead, ma natuke kardan möllata, ta ajab asjad alati nii, et sa pead kohanema, kuigi see ei pruugi sulle üldse meeldida. Kas jääme siia vanem ühe kasuka alla teise peale? Ma ei taha sind üksinda jätta võetud ka ja ei ole hommikul mingit jama, kui tahad minna, siis ma viin su ära. Sinu massina lükkame aite uks kinni hommikul, kui mehed tulevad, eks need võta ta puksiiri, niikuinii on kõik asjad juba ära viidud. Et. Ma sööks veel natuke. Kahju, et elan küünalt, ei ole, elekter, pole see. Vaata, kui ilus on väljas. Peame, Vaariku pole nii ammu näinud, nii hea oleks vahel rääkida, ammu pole saanud, pole ju kellegagi rääkida. Noh lõpp hakkab varsti paistma. Kuule. See faas on maha jäänud Sillamäe äkki üles ja haarab nurgast valge väikese eseme. Kuhu ma selle siis õige pakin? Ära seda võtta? Kuule nele korgid läbi või. Tule siia siia ukse juurde. Ma lõhkusin maasi ära. Mess vaasi lõhkusin ära, selleni nurgas seisis. Ei tea, kuidas elekter läks ära ja. Nele ei vasta. See tõmbab kardinad ära. Sisse lipsav kuukiir joonistab põrandale pika triibu ning ulatub tagaseinale. Pidin ma niimoodi ütlema, mida ütlema? Et lõpp paistab? Siin on veel üks lonks, isegi mitu. Poole tunni pärast leiab kuu kiiret nele, lamab kasukal ja serlinoiatub niisama vastu seina maha keeratud saapasääred lontis põrandal. Ega sa vaasi pärast pahane ole? Ma maksan kinni. See oli niikuinii tühja täis. Sa oled Vello käes selle mahavaikimise kombe ära õppinud? No ma olen, jookisime kõik, oleme jokkiskuaime välja arvata, aga tema täis peaga ei sõida. Nüüd ei sõida meie täis peaga kuhugi, võtsin ühe, liig, lõhkusin klaasi ära. Maksan välja seda puhast, ole vait. Sirli. Kas see elekter on tihti ära või? Ei ole? Ma ise palusin naabril selle välja lülitada, me pidime olema juba läinud, nüüd on poolteist tundi üle. Ma korjan need killud ära. Äramaise. Ma lähen siiski õige, vaatan, kas auto läheb ikka käima selle külmaga ja naised ajavad ennast püsti. Kui killud on kohati käsikaudu kokku korjatud, otsib nele esikust vaevaga ühe karbi, asetab killud sinna ning surub karbi suurde kotti kus on vanad riided ja kohe tuleb ka Sirli koospahvak värske õhuga. Väljas on ikka jahe küll. Ega tolles majakeses vea istuda küll ei ole, kui siin. Aga käivitamisega ei ole homme küll mingit muret, ma tean natuke ainult toibuma, siis paneme linna, nii et tulejutt, aga otse Vello juurde, assa poiss, küll ta võib imestada kaks särtsakat naisterahvast ukse taga. Palju varem kui jõuluvana. Mul on poiss masina nii ära, Seknes nisuke mehaanik ei aeta seal Jüri juures vähemalt õpib midagi. Kuule mis sul selle lennuga õieti on? Velloga ei olegi. Aa sa ise või. Võtan õige saapad päris ära, mis ma neist üldse jalga toppisin? Sa näed, kõik on ära koristatud, isegi pimedas näha. Sa oled ikka käbe perenaine, mitte nii nagu mina. Kuule, ega sa ei ole vaasi pärast pahane ega ole? Vaas Märtin, üks kord kinkis. Närv siin Märtin muidugi trompetimängija. Tead. Ma nägin teda ükskord alasti ja trompeti ka, ausalt. Siis kurat seal ühiselamus elasid Läksin ootamatult külla, ma olin siidiadministraator ja tema seisis keset tuba, jumala paljas ja puhkus, mis puhus uks ei olnud lukus ja sees puhutakse. Tõmbasin ukse hoogsalt vallal ja. Tead, ma nägin pärast teda unes. Ta oli nagu meesstrippar-selt ansamblist, mis selle nimi oli? Kurat, see on nede kogu õhtu vatrata vodka alasti inimestest ja sellest, mida televisioonis räägitakse. Elena hõõrunuto ei teadnud nalja, tahtsin teha. Nele kallab sisse, joome ennast täis. See ongi, eks nisuke jokutamist, hinge puistamise õhtupoolik. Kui kuu jõuab teisele poole Kuuske istub Sirli paljajalu kastil. Minu mees neile, kas sa tead, mis ma temaga käima hakkasid, noh ta oli nii läbipaistev või kuidas öelda. Imelik, et ei öelda klaasist, eks ole. Ma olen mõelnud, et oleks nii ilus klaasipuhuja armastada, tema puhub, aga uusim faase. Tead küll, missuguse kujuga? Ah, jälle, ma olen vait, noh, ma olen vait olema. Kurat, eks me ikka vait. Mehi on küll, ära leina romantilisi ka. Ma olen näinud ühte meest, kellest ma usun, et ta naisest midagi oli siis, kui ma rootsi terminalis tööl olin sadamast. See tuli alati 27. septembril kell 16 siis oligi ainult naist ära saatmas, naine laeva peal tööl. Aga tõsi, see on ka ainuke mees, keda ma olen näinud, et armastab muidu nad tahavad ainult naise rinnal ajal natuke nutta ja siis ruttu jalga lasta, päris naise juurde. Seal jälle nutavad jälle sinu juurde tagasi. Kuule, kas sa vennale helistama ei peaks, et tulenev ei tule. Helistasin enne ütlesin, et ei tule ja aku on Kadri ojja. Kuule see faas, mis tuli hinnaline või Märtin oli mu lapse isa. Mis? Sa kuulsid küll. Nii ilus kuu on siin maal, näeb kuud linnas ja panema seda kunagi tähe, nagu seda ei olekski. Linnas ei märka seda ka, et oled ise olemas. Ah, hea küll, ära ainult küsin, ma räägin kiiresti ära ja siis on kõik. Ärme siis täna enam räägi. Ma ei tea isegi, miks kõik nii on ja miks ma midagi teen ja vaata, kui ma selle auhinna sain selle aastapreemia siis oli tema peale minu ainuke, kes oli kaine, läksime restoranist ära ja mis seal ikka. Kõndisime natuke. Ta ütles, et ei taha Eestis elada, tahaks elada Ülem-Järvistus Kanadas. Ta oli nii kaitsetu või poisilik. Juuksed lehvisid. Läksime Russalka juures ujuma, kui välja tulime, oli mingi plöga koos. Läksime minu juurde pesema ja. See oli ainuke kord ainuke kord. Ja järgmisel nädalal ma kuulsin, et on kontsertreisil maha jäänud kuhugi Austriasse. Läks sealt kohe edasi, kõike muudkui rääkisid sellest, mis filharmoonia grupijuhiga tehti. Aga pooleteistkümne aasta pärast tuli instituuti kaart minu nimele. Mis sina nutad, pole mõtet, seal on kõik möödas, nõelasem, kõik, täitsa kino. Ja midagi südantlõhestavad, selles ei ole banaalne lugu. Ükskord keeran televiisori lahti, tuleb mingi dokumentaalsaade terroristidest Itaaliast. Kohvik on segamini surnud maas. Ja seal on tema surmad elus ikka elus, elus kui purikas. Kurat, ma tahaksin talle naha peale anda, kui ta praegu siin oleks. Seisab seal, aga mul on meeles, kuidas ta lõhnas, kuidas ta sosistas. Õrn oli. Diana valetasin, midagi me ei kohtunud, aastapreemia peol, Ma olin salaja ta naine kolm aastat. Ujumas käisime küll, aga selles asi ongi, et olid kogu meie kooselu ajal nagu kuradi õrn ja hooliv ja ta juuksed lehvisid. Ta käis lühikestes pükstesse. Kuni neid püks enam ei olnud. Ega teda ennast ka. Ja ühel päeval tuli faas. Ma elasin juba Velloga samas korteris, aga siis tuli pakkige see kuradi vaesema pin Vellolev valetama seal sugulastelt, kuigi mul välismaal sugulasi ei olegi. Miks sa? Miks sa teda siis üles ei otsi? Maailm ei ole nii suur. Ta ongi siin. A ei, sa saad valesti aru. Ta on kogu aeg siin minus või kui ta välja läks, ükskõik mis päev argipäeval siis oli ta tagasitulek mulle iga kord nagu messi ja see oleks tulnud. Ma ei teadnud täpselt kunagi, mis tujus ta on. Viskas igasuguvend. Aga tookord peol teata, tuli pani nina mulle silmaauku, tal oli niisugune komme ja näed lapsi. Arvasingi. Nojaa. Sirli ohkab. Abielu ikkagi Vello, aga ma mõtlen päriselt. Ega see niisama kooselamine ole midagi jooksete muudkui edasi-tagasi, kolmas kord juba sassi vedada. Sa oled kunstnik, vajad stabiilset elu. Isiksus, terve maailma läbi reisinud, isegi mitmeid välismaa näitasin olnud, see peaksime aitama. Üle olla. Võtmeid ei ole. Võtmeid, mis sa kaotasid pimedas võtmed ära või? Ei. Ah, ei. Tead ameeriklasi, niukse maja? Frank Floyd rait on autor, on mul täpselt meeles. See on projekteerinud võtmeta maja. Võtmeid ei ole seepärast, et ei ole uksi. Kui Ameerikas käisime arhitektide sõit, mind võeti ka kaasa siis Vello Viisi wind länsingisse, majan Michiganis. Tema meelest on see unistuste arhitektuur loodusega kooskõlas. Kõik. Algul lähed mööda teerada, niisugused käänulised, seal algul rohune. Siis aga muutub märkamatult ikka enam kruusaseks. Seinad külgedel kerkivad tasapisi üha enam lõpupoolele taimedega kaetud käigus Mesi märkamatult millegagi, mida võiks nimetada katuseks. Ilma et sa midagi märkad, et oleksin mingit sissekäiku. Just, oled sa korraga ruumis siseruumis, kus põrand on kivine, kindel ja läheb üle tavaliseks. Vaat mina elan niisuguses võtmeta majas. Sa mõtled oma hinges või et hinges oled niisuguses majas? Oma hinges ma oleksin nagu sisse minemas, aga võtit ei ole. On harjunud, et võti, et et on uks, et on, mida lahti keerata. Et siis on nagu kindel, et see on nagu omaette ala, kus ma olen kodus. Võib-olla ka luku taga kodus. Aga selles majas oleksid nagu vaba kuhugi sisse minema ja välja tulema. Aga ei julge, ust ei ole. Õieti ei saagi aru, kas sa oled sees või väljas. Nii on raske elada sest tegelikult tegelikult on inimene siiski oma kompleksides kinni ja vajab kindlusetunnet. Muide, kas sa tead, millest tolle maja saladus on? Ma mõtlen seda reaalset maja seal Ameerikas? See on küll irooniline, tolle vaja, saladus on selles, et seal kõrval on veel kümneid samasuguseid seest mugavaid maju ja kogu see ala on piiratud kõrge aiaga ning selle ääres valvavad valvurid. Õudne, eks. Ah, ma ei tea, kui ma linnas olen, tahan siia, ega olen siis siit ära. Siin seinas. No ja siis, siin on alati igal pool siin linnas. See ongi see narkate seinapilti narkad, võib-olla naelaauku oled pildi ära võtnud, aga muidu sa seina ei näe seina, mis sind piirad ei olegi. See ongi asjade ülesriputamiseks, aga vii asjad ära ja astu tühja tuppa, mis sa näed? No hea küll, praegune hämaraga ikkagi seinu näed? Vangis oled liiga omaette, oled? Ainuke viis on mingi asi ära vahetada. Kui sa vahetad pildi, võtad uue eseme, siis ei ole see enam see tuba, sa hakkad kõike jälle otsast peale, narkad pilti ja unustad seina. Siis unustad mõlemad osad jälle uued asjad. Kurat ikka kaubandusse kohe inimeses sees. Nele kuule, sajad natuke imelikult, see nii segane ja teeb mind närviliseks. See kõik on minu jaoks liiga keeruline asi lihtsalt kodutundes. Kas sul ei ole tõesti lihtsalt kodutunnet vä? Aga millal see kodutunne tekib, kui supi lõhn levib kõigisse tubadesse või oled 1000 esimest korda voodi üles teinud või sukkpüksid jalga tõmmanud või kui mees on sinusse tunginud? Tean küll, mis sa mõtled, et seinad räägivad ja seinad räägivad, kui sa midagi teed, aga kui sa midagi ei tee, kui sa oled sisemiselt tühi, kui sul ei ole enam kellelegi midagi öelda, kui sa oled kaotanud kõik, mis oli sulle tähtis ja elada ainult niisama, päevast päeva. Kus sa siis oled, kas sa oledki üldse toas, kui olnud kogu aeg tulemas minemas, püüad endale meenutada, et kõik on olemas, et kohustuste pühad riputad 1000 esimest korda üles uued kaadina, tassid sisse uue diivanilaua, mis see muudab? Kui sa need varsti jälle välja viskad, et oleksid korraks jälle seinad ja tasid uued, siis need jälle ära unustada. Seinad, maja, majade seinad ja asjad. Nii et sa muudkui arutad endamisi, arutad ja närid endaga kallal, sellepärast sa siis enam näitas? Ei teegi. Tahtsin teha. Hulga pilt oli valmis. Näituse nimi oleks olnud paigad, kus ma olen maganud. Ah, tuli meelde ja sa rääkisid ja täitsa hea, irooniline. Sa rääkisid veel, et ei taha keegi teakski näituse autor, need näitus oleks nimeta autorita. Vaikuses tundub, nagu oleks tuul tugevnenud. Nele. Kuuled see oks ta vastu seina nagu koputaks, nagu tahaks sisse. Subekas sul ei ole vä? Nii et kõik pillid, seinad ja kõik on vahetada, on, aga kas sind siis ei olegi ainult paigad, kus sa oled maganud? Midagi ju ometi on, vaas oli sulle ju kallis, tunnista ausalt, oli ju? Nele hääl on teravam, kui vaja oleks. Lõpeta ära. Kui sa rääkida tahad. Ta tõuseb ja läheb akna juurde. Tegelikult saaks elada mõnes suures raudteejaamas või lennujaamas või kaubanduskeskusesse vahel terved kvartalid, seal on kõik olemas paaride kioskid, postkontorid, pangad ja mõnes on kino igatahes televiisorid ja muidugi igasugupoode mõnes isegi riidepoed. Elada anonüümselt siis on harmoonia keskkonnaga sisemuse ja keskkonnaharmoonia keha ja muu keskkonna paralleelis. See on siis kergem või pärast tahad jälle tsitadelli, no kurat, ma ei saa aru, mis sa tahad, mis asja sa siis tahad? Armastus laskis jalga ja laps? Anna andeks, laps suri ära, oled õnnetu. Kas sul on ju mees, sul on ju kodu, mis esikutesse trepikodadest ja lennujaamadest ja kaubanduskeskustesse jamad, mine kurat, ükskord linna tagasi võtavad Vello kaisse, elage nagu linnukesed, mis ta soiu. Ja Sirli hakkab nutma. Sa oled õnnelik, õnnelik inimene, nele, mees, armuke, maja, linnakorter, Saabilut jõuluvanaga nele. Vello on jõuluvana on. Kui sul ei olek kedagi nele, kui sul ei ole kedagi, mina olen seal ikka olemas, mulle, sa oled ikka kõik ära rääkida. Sirli nuuksub. Uisad, teaksin ele, mis minuga on minuga nele. Äkki on elekter tagasi? Kuue, mine koju, Sirli või Sa oled muidugi võtnud. Aga mina ka ei tea, mis teha. Mina igatahes istun siin natuke. Kuidas nii? Kõik on pakitud, kõik on tehtud, pakid linnaviilud, küllap nad on juba Vello juures, mees ootab. Miks see nii imeliku näoga oled? Ah ei, see tundub ainult elektrist. Ma ütlesin naabrile, sealt saab välja lülitatud, võtku homme ära. Noh, eks ta proovis. Hea, et on seal tee peal ära lähen siis saab öelda, et vot kui ka kindlasti välja. Mina kardan, et mõni elektriseade kontaktis siiski midagi teeb, lolleks. Parem päris elekter välja võtta. See maja näkkini kurb. Nele jõuluvana tuleb, ega ta mingi jõuluvana ole, niisama jõulumees. Ära nüüd ma tegin nalja, ülenooli noolinud kõne ei ole kedagi, noh. Tead, minu laps ükskord küsis, et kes jõuluvanale jõuluvana teeb, on ju hea, kui saks nele. Kuule, ma tahaks käest küsida. Mis sina arvad? Lunastamiseks ta. Neile on kaua vait, enne kui pomiseb. Lõunast aine näitleja läheb Kadrioru pargis jõulune rüüs ning talle tungitakse kallale. Tapetakse ära. Kingib end tervenisti ära, et kas seal lunastus. Väljas on siiski tuul. Kuule see oli ju Sulev, kes ära tapeti, temal oli ju juurvili seljas. Noh. Nüüd ma tea, see jutt terroristidest, Märtis vale laps ja kõik Sulevi omakas, Vello teab, või? Sa oled täits ära nüüd päris ka fantaseerima Suleviga tuttabki. Nele ohkab Jon kava vait. Matsili. Ma räägin sulle ühe loo. Meie lähedal elab üks mees, igal aastal käib ta ise omal algatusel, käib ringi, viib kinke, korjab terve aasta raha ja siis viib kinke juhuslikest majadesse. Olevat saanud mitu korda peaaegu tappa, sest on öeldud, et jõuluvana pole tellitud ja selle eest ei hakata maksma. Kuule, on seal seal üks tilk või? Tänanesid küll ära ei saa. Napakas jah. Miks napakas, ei ole ta midagi napakas. Ta suhtleb mu emaga, ta on ka kunstnik, aitab mul vahel ema juures remonti teha, no ja siis ükskord rääkisime, see tuli lihtsalt välja. Ta ütleb, et tal on seda enda pärast vaja, et see on tõelisem kui muu elu, et muidu ta ei tunne end tõelisena. Muu elu on täis valet. Ka napakas. Kuule, aga sa mõtle, astub sisse, annab kingid kätte, üllatus on ju. Tõeline kink on ka tõeline. Ja salapära. Mis salapära siin tänapäeval, kui televiisorist saavad kõik teada, et jõuluvanasid ei ole lapsed tulevad kõhust? Aga tegelikult jah, et kui järele mõelda? Eks ta romantiline, kui küllastub koju, siis üllatus-üllatus, siin ma olen. Tõin teile häid kinke, aga te ei tea, kes ma olen. Ohverdab oma välise rolli. O või kohe välisrolli. Sa usud ka kõike, mida mehed sulle ette laulavad? Sill ei suuda alla tembutamata või kohe iseenda piibia lunastab ja minu jaoks on see liiga keeruline. Punastab ja rolle, kui üldse midagi. Siis ta ise ongi üks seksuaalne kingitus ja muud midagi, mingit lunastust siin ei ole. See vajame seal lihtsalt su armu, kellele ma tean küll ei lähe seal midagi Vello juurde, vaid jõuluvana juurde siis abielud, jõuluvana, kes peab olema palju, palju väikesi, jõuluvanasid päkapikke, sa blufid kogu aeg nele. Jõudis kohale, et keegi ei tea, et ta ei ole päris jõuluvana igatahes jõuluvana kui need, kes on kuskilt firmast tellitud ja. Sirli peatab, äkki tõuseb isegi püsti. Aga taarub, istub uuesti maha ning tõmbab kasuka ümber õlgade. Nele on jälle akna juures, siis tulede istub jälle kasukale maha. Kuu huvitav, kui linnas olevaid ei märkagi, et Kuu tuppa vaatab. Ma räägin banaalse ja kordan ennast kogu aeg, tean. Tean, ma ei suuda unustada. Ütleb, et tahab vaba olla, et on siis vaba. Ta ütleb, et see väike nali ongi võitlus hingeõnnistuse eest kes ta Jõuluvana, või jumal, jumal küll. See maailm on küll hulljulge sellest kellelegi rääkida, mis ta tegi sulle ka jõuluvana või tõmbab habeme eest ära. Kuule, ma olen vist päris vints, Eestis joovad naised nii palju, et oh ei, ta oli jumala alasti kuuvalguses ja on näha nele, muigab Pirita rannal hommikul. Vara jooksis mulle vastu, vesi tilkus, märjad juuksed hüppasid õlgadilisenaarise peredes, jumala paljas. Valetan. Ära usu. Hea küll, ma sain aru, et see nali, aga kuidas sa teada said, et ta niisugust etendust teeb? Jõuluvana või? Temale see pole tähtis. Temale on see elu, ta teeb seda juba 14 aastat. Kes see tüüp on? Kahtlane tüüp, niisugune inimene on kahtlane tüüp. Endal veel mingeid salaasju, äkki ta on mõrvar või ole ettevaatlik nele, ma räägin tõsiselt. Aristan heleda nimi on Ariston hele A. Zilli ahmib õhku. See. Jah, mis selles siis nii imelikku on? No kuidas ei ole, kui sinu fantastika, kaks kuulsat kunstnikku, mis kuulsat? Ära nüüd liialda. Me hakkame ainult koos elama. See kohtumine teisiti. Talle sõitis auto otsa, midagi eriti ei juhtunud, aga tal tuli kukkudes ade eest ära. Ah, ma valetan, kullaciliaan igasugust jama kokku ja sina usud ka, pidime üldse rääkima tema ajal, kui huvitav. Harristan franit jumalata siin. Aga miks ta arhistan heli? Miks te seda näitemäng üldse tegema hakkas, niisugune mehis? No. Just see ei ole näitemäng. Tema räägib nii, et sa usud sellesse, mida teed. Sul on vaja oma asja kaitsta, hakkadki uskuma, teedi hakkadki uskuma. Tema tegi ükskord viguri pärast. Nii et keegi ei saanud teada, et jõuluvana oli tema laia. Hakkas meeldima. Lapsik ja niisugune mees. Sina hakkad tema naisena, elame, tõestad endale kogu aeg, et oled naine, näitemäng. Mina ei usu millessegi, mina ei usu sellesse, mis mina tee. Sa ei armasta. Siis sa ei armasta. Aga kuidas sa aru said, et, 100. lund ja ta ütles, et võimule näidata Raitsakat keele peale ilmad ära sulaks. Maha ilm on täis armastust, eks ole, jummal küll, maailm on üks näitemäng. Kõik arvasid, sa lähed Vello juurde tagasi. Asjad video Vello juurde, a nüüd ma sain aru sedasi asjadest lihtsalt lahti, seda minevikule kriipsu peale valmis. Last arvavad küll, kuulad. Aristan teeb neile jõuluvana. Kaks naist naeravad tühjas toas, muide, ega ta enam jõuluvana viste. Miks? Noh, et ma teada sain, ei ole enam tõeline. Aga keegi teine ei tea ju. Mina tean Nüüd sina ka. Aga miks ta sulle siis rääkis, kui ta ei taha, et keegi teavet ja nii pole tõeline? Sellepärast Sirli, et, Me keegi ei ole üldse need, kes need paistame. Siis on jõuluvana lahtises ukse avas. Ja kumbki naine ei saa tükk aega sõna suust välja. Kumb see siis nüüd on? Küsib selli lõpuks. Nad vaatavad meest, kelle silmad naeravad ja kellel on autovõtmed käes. Vaim või? Ukse võiks kinni panna. Mina küll vaim ei ole, ütleb mees selge häälega ja astub valguse kätte. Väljas on hakanud tuiskama ja laiad Raitsakat kleepuvad klaasile, nii et aknast enam peaaegu midagi näe. Peaaegu. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg