Tänases saates sikuteerati printsiip ja nõnda kui oli alguses kõneleme eesti heliloojast Toivo tulevist kes sünnivad järgi, on Erkki-Sven Tüüri põlvkonnakaaslane, et tema muusikasse tulemine andnud hilisem kõneldakse tulevist kõrvutades teda nooremate heliloojatega. Kuid kindlasti on teda huvitanud kõlanähtused ja terviku tihedus. Et teda on huvitanud ka gregooriuse koraal, kohtame teda ka musitseerimas vanamuusikaringkonnas. Õpingutest. Ei ole laste muusikakoolis Green muusikaklassis seitsmenda keskkooli muusikaklassis, aima temperale klaveriõpetaja. Ja siis tuligi Black, saavad sõnad, olid, läks, avati, pööbel. Aga nagu oli huvi, huvi klaverit ka edasi mängida ja läks roboti kõrvale, tuli enda muusikat, kui kirjutada. Rokkansamblile nii palju kui seda kirjutamiseks võib nimetada. Aga midagi tuli paberile panna teiste jaoks ka taktide kordused ja mingid käigud. Lihtsal moel. Selles sai ühel hetkel, nagu küll siis üritasin kirjutada midagi sellist, mis ei ole rokkmuusika ja. See juhtus olema suhteliselt keeruline, selline keerulised struktuurid ja ja suhteliselt keeruline kirja panna kirja lahendus, kogemus oli nii olematu, ühel hetkel oli nii vana, et keskkool sai läbi ja mingisugused lookesed olid kirjutatud vaevaliselt. Ma ei tea mitmele reale noodi joonestikule ja nende lugudega. Ma läksin muusikakooli. Seal oli võimalus õppida muusikateooriat. Selle baasiga, mis minul oli. Klaverimäng tundus natukene liiga Liiga palju minult nõudvat, et selle peale minna. Ja, ja see oli ka võimalus kirjutada, tunda ennast, tunda ennast vabalt loomingus. Nonii, vabalt, kui sa nüüd, kui sa näed, siis välja kukkus seal õpetajaks oli Anti Marguste kena range õpetaja ja selgus, et tuleb kõik nagu otsast alustada. Sellest fotonaalsest maailmast, kus mina olin oma kätt proovinud ja kus ma olin elanud tuli väga kiiresti lahti öelda hakata kirjutama teatoonilist muusikat, aku ärge muidugi, see oli selline ilusasti väga vajalik askees, aga teistpidi vahel mõtlen, et mis oleks siis olnud, kui oleks jätkanud ikkagi sealt kus, kus ma siis 18. eluaastal nagu oma oma loomingu tegevuse lõpetas endaga järelikult väga pikaks ajaks lõikudes Diatoonika suunas ja vahel tundub, et see tiir oli kohutavalt suur. See tiir oli vaja läksis. Kes oli see vene pianist, kes käisime mängimas feld mõningate tohutult pikka-pikka klaveritsüklit. Istusime abikaasaga seale, ütlesime. Tundsime natukene nagu sellist kurgust ja, ja ühtlasi äratundmisrõõm oli ka, et see on see samane muusika, mille juurest ma lahkusin. Õieti see muusika, mida ei peetudki muusikaks. Mul oli mulle kangesti selline tunne tihtipeale, et ega see tunne tunne valdab kui praegu, et, et see, mis ma teen nagu põlevkivimuusika või suuremale osale tegijatest, et kas on midagi sellist, mida tuleb kangesti palju lahti rääkida ja selgitada. Kaasaegsest muusikast me seisime ikka kohutavalt Ko sõna otseses mõttes kaasaegsest muusikast, et seda kui keegi käis kuskil, aga minu kontaktid sellise tõsise muusikaloojatega olid praktiliselt olematud. Ja kui keegi kuskil käis, siis nad midagi midagi toodi kaasa ka vahel heliloojate liidu nendel õhtutel. Nathan rajatisi tutvustas üht ja teist. Aga no aga ka kindlasti oma nägemusest lähtudes vaba muusika, juurdepääsu, informatsiooni juurdepääsu tegelikult ju ei olnud. Ja, ja siis nad lausa sellest lähtudes oled sa kunagi endale raadio FM raadio, millega oli võimalik kuulata üle lahe tulevad uue muusikasaated, need olid kord nädalas ja neid ka salvestasin julgustas natukene ikkagi tegelema sellega, mis mis endale ka nagu huvitav tundub. Ma avastan tegelikult praegu neid asju, mida ma, kui nüüd rääkida uuest muusikast, siis, siis uue muusikakogemus tegelikult piirdus suuresti sellega, mis mida kirjutas, mis, mida ta oli kirjutanud kuuekümnendatel. Jah, ega kaugemale nüüd küll see kuulamiskogemuse oluliselt ei ulatanud ja nende puhul oli ka nõndavatega partituuri, ei olnud näha, nüüd on need partituurid muidugi käepärast ja taasavastan seda muusikat suure rõõmuga koos õpilastega. Viimane hea teos, mida nagu spordituli kuulasime, tüüri marimbakontsert, nii eksadus meile partituuri mõelakenerinud. Selles mõttes on olnud nagu oludes sunnitud, ütleme sellised keerdkäike. Kompositsiooniõpingute alguses Toivo Tulevi juures meenutab järgnevalt Tatjana Kozlova. Alguses tema tunnid olid täiesti hirmul, vaatavad ja Me kartsime teda, aga see oli vist selle kütet oli selline kinnisem inimene ja see hirmule vist vastastikune tundub praegu nii tema poolt kui ka meie poolt või lihtsalt oli nagu arusaamatu inimene nagu meie jaoks. Aga üks asi, mis on väga põnev, mis tegi põnevamaks iga tundi või iga aastat ei läinud igavaks, ei tekkinud sellist rutiini ühe õpetaja juures, mis tihtipeale tekib see Toivo tulufond, selline inimene, kes pidevalt areneb ja ja öelda nagu iga täiskasvanud inimeste puhul ja seda arengut on nagu silmaga nii-öelda näha. Ja aastate jooksul ta on noh, minu meelest läinud palju avatumaks. Ma loodan, et ma olen ka praegu arenemisjärgus, et, et ma ei oska midagi muud öelda ja tahaks seda loota kõikide teiste erinevate puhul. Toivo Tulevi järgmine õpetaja oli Eino Tamberg. Eino Tamberg oli juba see etapp, kus ma teadsin kuidaspidi pliiatsit käes hoida, aga selles mõttes oli nagu lihtsam, et õpin ja teistpidi olid mingisugused Väljakujunenud tõekspidamised nendeni nooruke Ma läheksin konservatooriumisse. Muusikakooli konservatooriumi ajal sai ka kirjutatud. Enamasti küll eskiisid neid virnade viisi eskiis, ühtpidi ei olnud võimalust neid kunagi vormide teostaks teistpidi olnud, kui vajadus nende vormide teostaks, kuna mul tegelikult puudus selline aktiivne vajadus muusika ettekannete järgi ja väga palju oli sellist tegemist, kus kus muusika tegelikult ja õige sinna ütleme, kus eskiisi või siis fantaasiatasemele taha ta sai nagu peos valmis kirjutatud ja sinna paikade jäigi väärt ma sealt nüüd nopin ka midagi üles ja ja need on nagu sellised poolikud võileivad, mis, mis need siis lõpuks saanud ära söödud. Kas kordub Heimar Ilvese fenomen? See oli väga hea mälu ja eemar ilvese mälu oli absoluutne, et selles mõttes noh, seda ohtu ei taju, nagu oht, et muidugi, et asjad ei realiseeru, aga parem oleks, kui seda valikut ei teeks voolud või selle valikudeks. Eks autor ise, et see oleks nagu selle muusika suhtes ilmselt ausam lahendusena Tambergile on erakordselt hea kõlameel ja väga hea orkestreerinud soovitused pillide kohta. Nendest ma õppisin ikka kohutavalt palju ja ma mõtlen see viimane aasta, kus, kus lõputööd kirjutati, koorid akti juures ikkagi tund või kaks istutud ja ja erinevaid lahendusi läbi mõeldud ja see oli kohutavalt kasulik aeg. Rootsi lugu tuli sellepärast, et ma olen Sonstrimi muusikat kuulnud ja sattusin oma vaba päeva ja Stockholmis ja otsisin söndolsanstriumine üles ja küsisin, kas ei võiks. Küllap mul oli mingit muusikat, kui kaasas, mida talle näidata ja ja siis ta jäi nõusse. Ja nii see asi oli lihtsalt muusika võimud väga sümpaatne. Oma spontaanses ja sellises avalduses võib-olla tolleks hetkeks jõudnud sellisesse staadiumisse, kus vastureaktsioon sellisele Aagordile mingit pidi läbi tehtud. Taandumisprotsess, mille, mille ma läbi tegin, taanda, mis, mis tegelikult ei millegi nii. Kokkuvõttes oli ju väga kosulisele taandamisega tegeleda, muidugi tähendab praegu aga aga mõnede teisiti ehk tegelikult on selles Kiisleriga niimoodi, et vahel need eskiis on ja vahel ei ole üldse need eskiisid, millest sa ennem räägitud, need olid sellised sundeskiisid tegelikult et eskiisid, mida ma ei oleks kirjutanud, juhul kui, kui mul oleks olnud võimalik kirjutada lugusid. Aga mis, mis ei tähenda seda eskiisi ikka kui ma praegu üldse ei kirjutaks, neid ikka on, aga aga suurem osa muusikast saab ikkagi ilmaskeerijate kirja pandud, et sa eskiisi teeb, kirjutamise vajadus või nende hulk on, hulk on ikkagi oluliselt vähenenud praeguseks. Ja hõrkustratsiooniga on nõnda, et et erinevalt noh, kasvõi Eino Tambergi paljudest teistest Ei kirjutan mina kohe partituuri, püüan kirjutada võimalikult kiiresti loo valmis. Tähendab selle ajalise lahenduse ja vormilise lahenduse. Muidugi võimalda nüüd mitte partituuri kirjutada õitsele partituuri kirjutamine. Noh, see Plaviir, mida ma kirjutan, et seal Olen üritanud orkestrile lugusid tegelikult kirjutada ka ühte süsteemi ainult ja see on, see on võib-olla sihukese taandumise maksimum viiel noodijoonel see muusikatoimeliste toimib üldjuhul ka suurima noodid ridade arvu puhul. Praegu praegu saan hakkama kolme, nelja, viie või kuue reaga orkestriteost kirjutan. Ja ma püüan jah, võimalikult kiiresti valmis kirjutada. See tähendab seda, et ma kirjutan selle loo tegelikult kaks korda läbi ühe korra, kus ma kirjutan selle urka instratsiooni reaalselt sisse ja teine kord, kui ma selle kirjutan laiali. Muidugi viiel real ei anna kõike kirja reaalselt panna, aga nagu sihukeste poolsete seletustega kirjutanud küllalt palju sinna juurde ka vormi kohta, et ja ja administratsiooni kohta, et see see võimudega kiiresti edasi liikuda, see on mulle ilmselt ilmselt vajalikesse meetod, tundub selline, kõige käepärasem praegu lähevad, mis puudutab mängu tehnilis, sellist raskusastet siis? No muidugi, kui mul on raskemad koos, ma lähen pillimängija juurde, palun puruneda ta katsuks neid mängida, kui mulle tundub, et üks või teine positsioon või võib olla keerukas või või, või on liiga suured, suurte hüpetega tegemist või miskit muud. Või on see tempo liiga kõrge sellise sellise faktuuri jaoks. Aga teistpidi on oht järgida ühe või teise pillimängija selliseid manuaalsed või, või pillitehnilisi oskusi. Kui nüüd takkajärgi vaadata, et ehk on rohkem nagu tähelepanu löökpillidele orkestrimuusikas pöörata. Lõõtspilli kõlale ma saan öelda, et sealt mõni organisatsioon mind kuidagipidi inspireerinud olid, seda ma ütleks, ütleks, et tema, tema faktuur ja võib-olla üldine mõtlemine Muskile loogikal. Toivo Tulev on väga tihedalt seotud gregooriuse koraali ka ja selle õpetamisega Kraadoni siit koolist saadud kui komponist kuiv heliloojal. Agaa teoreetilise töö teema puudutas küll gregooriuse laaduri petitsiooni probleeme. Selle juurde ma jõudsin täitsa lintide ja noh, tegelikult ka kolhoolmise läbi, järk-järgult sai rohkem seda muusikat lauldud. Alguses kirikus. Nii palju kui liturgia seda võimaldas ja nii palju kui nii palju, kui seda muusikalist materjali käepärast oli. Kuidas need lindid meieni jõudsid hügaga Solemmi oli kui see ja Ikla roo kloostri kloostri munkade esituses lindid meieni ometi jõudsid. Nüüd see kuulatud ja inspireeris. Looge toomas vahelistes ette teatud teatud programmi, isegi. Oli ta siis pool kontserti, mida filharmoonia kammerkoori meesrühmaga siis esitasin, igas kavas, kus oli, kus oli varasemat muusikat, oli orikas mõni intonatsioon või mõni anti fon missis värinas sellest selles žanris peale need filharmoonia kammerkoori olemist jätkatud ja noh, peaasjalikult küll kirikus siis saabub see aeg, kui, kui tundus, et võiks seda võiks seda teha ka väljaspool kirikut. Ja siis sai siis loodud ansamblis, kuulad regoriana ja samal ajal õppis Pariisis Jaan-Eik Tulve gregooriuse laulu. Jumala selline lahke inimene, kes, kes kutsus mind ka sinna kõrvalt piiluma, mis seal tehakse. Sai käidud nii kloostris kui, kui siis tundja saadud ka tema enda õpetaja Lui Marii Vinni käest ja neid võimalusi ei olnud kuigi palju. Aga aeg-ajalt sai seal käidud ja iga kord sai midagi juurde õpitud ja lauldud koosele põriisiguuriga. Mida siis juba hiljem dirigeerisid Jaan-Eik ise? Georg Otsa koolis oli, oli täiesti selline naine mis oli kohustuslik lausa koorijuhtidele ja ja muusikateoreetikutele. Selline aastane kursus, mis oli, see oli poolenisti praktiline, poolenisti siis teoreetiline, kõik pidid seda laulma. Seda muusikat ei oskama oskama sellest nooditekstist aru saada. Heinavanker on Margo Kõlar ansambel, mis, mis kasvas siis välja linnamuusikute tegevusest, aga tõepoolest heinavankris laulsin ja ja sealsed häälsed repertuaari ma siis, kui juhendusin ja nagu võib öelda, siis dirigeerisid kontserditel. Ja Eskola Grigori, vanasti sai hiljem siis ansamblis kandikus. Kuivõrd kuula kõrgurjana Gregoriaani koola tundus nii üldnimetusena sai seda siis täpsustatud. Häälset lauluvara, mida, mida siis hiljem eesti keeles laulma hakatud, aga rangelt võttes ei ole see Eesti muusika- ja see periood, mille jooksul, mille jooksul ta eestimuusikaks sai, oli liialt lühikene, seda nimetataksegi eesti muusikaks. Võib-olla sa nimetasid liiga kõlava minu kõrvade jaoks on olemas tõesti Eesti vaimulik rahvalaul ka regi värsiline rahvalaule, kristlik regivärsile rahvale väga metafoorne. Aga seda suhteliselt halvasti tunnen ja noh, Regiversiline muusika ei ole minu. Aastaid tagasi vist ei öelnudki lugu, kus ei oleks olnud mul mõnda tsitaati enamasti küll väga lühikesed tsitaadid vihjet mõnele mõnele tuntud olule sellest žanrist. Aga nad olid enamasti nii ära peidetud, et faktuuri, et nende otsimine kui noodipildis ilmselt nõuaks, nõuaks teatud pingutust. Praegu arvasin, et, et see võiks nagu lisada ühe tasandi ja küllaltki lisas koja tasandi sellele sellele muusikale. Instrumentaalmuusikasse antud, et. Et need tekstid, mis seal muusika koos käisid, et need oleks pidanud justkui avama selle teose sisu, väikene selline võti. Aga noh, südama ja Fisheerinud kuigi palju, aga nii see oli tõepoolest praegu selliseid tsitaate tuleb väga harva ette, kui mul tundub, tundub, et on tulenedes vajadust. Selt võõrast materjali või teosesse lisatud. Toivo Tulev pälvis 2001. aasta kultuuripreemia viiulikontserdi komponeerimise ning loomingulise tegevuse eest. Seda muusikat kirjutades võimalik. Algul oma ja selles saginas tiga saginas eemal oli selline võimalus kasutada ühte tuba. Et seda ei ole mul mitte alati olnud selles mõttes sõjaliselt suhteliselt palju, võtab aega kirjutada, kirjutada üks, üks, kolmas on orkestriteos ja selle suhtesse süvenemist. Võimalusi oli, oli nagu rohkem. Ja ehk lähtub seda võib olla. Suhteliselt suurasleri Caponeeritusest. Võrreldes võrreldes muude muude teostega. Saadetakse olude, tahavad oma, oma jõele muusikasse paratamatult. Aga kuhu ma välja olen jõudnud? Väga raske sõnastada seda vehkat, selles partituuris, sellist käegakatsutavat konstruktsiooni või sellist silmaga nähtavat ja võib-olla kui hinnatavat konstruktsiooni rohkem kui kui, kui paljudes muudes teostes, et rohkem sellist, mida mida on mida on võimalik lahti rääkida nii vormi kui kompositsioonitehniliselt. Minu minu jaoks selle teose puhul oli see Mõtlen mõistame sümmeetriöölze nii kord vertikaalne kui, kui horisontaalne sümmeetriani akordides. Kui. Kui siis märgnevastes meloodias kui kordades et seal on palju selliseid peeglite ja ja nende nende omakorda nende peeglite ahelaid. Ja võib-olla ei olegi selliseid lõike, kus, kus seda ei oleks, võib-olla tingib ka teatud sellise teatud sellise staadika mis seda, mis lugu, et kohati ka teisel aastal aeglane osa on ilusad ja kõige kõige kergemini ka võib-olla haaratud. Tempo on selline, kus informatsiooni ja kuulan juba esimesel kuulamisel. Äärmist osade puhul ilmselt kogu faktuur esimese kuulamisega kohale ei jõua, ajaloos ei ole mul eesmärk olla. Siis keskmises osas on selle lõõgastamise omati olemise võimalused vähenevad intellektuaalselt sellest pingutusteta on selleni Rohkem kõlale kraad kui kui äärmised osad. Armastus on seda raske, võib-olla? Pigem huvitav on kuulata just nimelt konspartitoorium, ma usun küll, et see nii on. Riiulikontserdi tsitaate Messoritarite eriootilt. Heli on siis meenutanud kontserdi teist osa, kirjutades ridu ist Gokalist, ma ütlesin oma hingele, ole tasa, las pimedus tuleb su üle. Ja kolmanda osa alapealkirjaks kavandas ta sama luuletuse värsse. Ja me teame, et mäed ja puud, see kauge panoraam ja suurejooneline fassaad veeretatakse ära. Võin öelda seda, et terve see aeg, kui ma seda muusikat kirjutasin, kontserte, viiri kontserti ma lugesin, lugesin paralleelselt Ellioti luulet nii palju kui seda eesti keeles avaldatud on. Ja ja selles mõttes asi side, need selle koha. Kahe maailma vahel ilmselt formaalne, formaalne on, minu jaoks ei ole. Need tsitaadid, mis olid seotud ele jutiga olid seotud tegelikult hiljuti puhul kondele krossiga, keda omakorda tsiteeris. Ja gross omakorda tsiteeris. Tsiteeris Krusele selle konkreetse teose puhul ei tule mul meelde, millist pühakirjalõiku niimoodi, et see aher on küllaltki pikk ja ega ta seal püha kirjaski ilmselt lõppe. Ahelat on tore vaadata. Sellele mõelda plussiga, ma olen tegelenud õige mitmel puhul ja. Ma ei tea, kas, kas ma hakkan tulevikus tegelane, viimane lugu, kus ma temaga tegelesin, oli, oli, nüüd siis oled vaikusel Moligi üksi, sina niux, hispaaniakeelne pisikene lõigukene. See on tema lühim luuletustel võrgu diviina. Aga varasematel puhkudel tõesti Sinatra pluss siis on tema tekstile. Siis veel silma metsasõltlane klarnetit, bassklarnetit, tuubuna ja, ja nüüd ka siis see pisikene balletikene on seotud krussi tekstidega, mille pealkirjaks krusson. Ma olen kunagi isegi isegi pikemalt selle Ei mäletagi, mis põhjustel põhjustel see, see asi ei teostanud öelnud see aegses küps samuti see kunagi kirjutatud muusikat. No see oli küll rohkem illustratiivne, ütleme selline episoodiline muusika mis pidi saatma Oudova mängu 12. sajandi prantsuse sellist liturgilise teost. Pidi omal ajal Toomas Walkman lavastama muusikese valmisega aga selleks ajaks teatritrupile lagunes, vaata tähendab et kirjutada oleks teos, mida võiks ooperiks nimetada kas või tinglikult see mõte on ikkagi endiselt peos, mis, mis tähendab, et ma ei, ma ei ole, ma ei ole veendunud, et ma suudaksin ühte saabulat järgida või võib-olla nii, nagu sepa lehmeid on, et ta on pigem võib-olla kommentaar kui, kui nende luule luuleridade niisugune järjepidev järgimine selles kas, kas prograafius või siis selles elus materjaliks muusikas välistatud ühel hetkel satub, satub kate tõepoolest selline stoori, millega, millega tahaks tegeleda. Mida saab tõesti loo kombel lahti rääkida? Muusikas lavamuusika tõepoolest ei olnud minu jaoks minu jaoks midagi. Senimaani midagi sekundaarset. Võib-olla tõepoolest nendest uuridega seoses isenesest, mida, mida seal laval lahti mängitakse, et need ei ole minu jaoks atraktiivsed, helged see maailm, mida või, või see mõtlema. Või need olukorrad, mida, mida ooper, ballett üldjuhul nagu peegeldavad ei ole. Alad, millega, millega ma tahaksin pikemalt koos koos viibida. Võib-olla tuleb on olnud õpetaja Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning hetkel õpetab ta kompositsiooni Eesti muusikaakadeemias. Seda võimalust pakuti ja kui inimesed ise minu poole on pöördunud, siis ma olen ikka kaalunud, et kas jõuab või ei. Ja. Kui. Siis ma olen jaatavalt vastanud, teadis küll, et see suure vastutusega seotud on, aga nagu ma ütlen, see ei ütlemine. Et sa teed sama suure vastutusega, et kindlasti on ta omamoodi siduv, aga ta annab ka väga palju palju tagasi tehase ja näha neid suuremaid ja väiksemaid edusamme, mida õpilased teevad seal. Suur rõõm tahab selle realiseerimise pool on teine, et eks me mõtleme ikkagi ikkagi sõnades, tähendab see mittesõnaline mõtlemine on muidugi sellist, mis, millest on väga raske rääkida. Tähendab selles mõttes selles mõttes igasugune verboliseerimine, mis, mis ei ole kõige tugevam külg, et see, see kindlasti sunnib mind ka selgemalt mõtlema ja selgemalt mõtlema nii enda kui kui siis teiste teoste osas. Meenutab Tatjana Kozlova. Kuidas ma alustasin õpingut otsaga koolis, et et ma sattusin kohe alguses Toivo tule veidi juurde õppima ja kohe esimesel nädalal oligi vist esimene tund, mis pani mind sügavalt mõtlema ja mis nagu mõjutas kogu minu edasist elu kindlasti väga tugevasti. Ma olin tunde ja toimuli küsinud, et ma mängiks talle midagi või näiteks midagi, mis tundub mulle kõige olulisem minu loomingus. Ja ma näitan siin just neid teoseid, mis mulle endale mitte eriti mulle meeldisid, vaid ma teadsin, et nad lähevad inimestele peale. Üks oli selleni Tšassilikum. Kuigi seda ei saa päris Chessiks nimetada ja teine oli selline nagu midagi valsi moodi või midagi taolist. Ja selle peale Toivo hakkas mulle rääkima pikka juttu, et et ma olen oma loominguga väga maha jäänud sellest bändist, kus ma elan. Et peaks vist kuidagi kirjutama muusikat niimoodi, et see oleks vähemalt meie aja sees mitte sellest väljaspool. Selleks ta tõi esile kaks teooriaid või kaks meetodit, mille järgi võiks õppida kirjutada tänapäevast muusikat. Esimene meetod oli selline väga kiire ja väga kerge. Tema arust. See oli nimelt insuliinimeetod. Et võtta siis insuliin magama ja siis, kui ärkad, siis ei mäleta enam mitte midagi, ei tea, mis muusika ja siis hakkad kirjutama muusikat, et kindlasti siis tuleb midagi täiesti enneolematut. Selle peale ma hakkasin vaikselt mõtlema, tekke, sõidaks tagasi Narvasse ja jääks sinna elamu vaikselt oma elu edasi. Kuigi teine meetod tuntust nagu sõbralikum kuigi raskem, et selle järgi pidi väga ruttu ära õppima kõiki, mis oli Kasekest muusikast tehtud siiamaani. Ja loomulikult ma olin lepilusele teise meetodiga ja esimesega ei ole nagu kaasa läinud ja nii me hakkasime toimuv tule kuulama iga tund kaasaegset muusikat, kaasaegse muusika erinevaid stiile, Pärti kui ka Stif, Risija palge, Chelsija, Ferni hautatud ja muud ka ja ta oli väga targalt seda muusikat valinud, nii et mitte šokeerida kohe alguses liiga modernistlik või liiga sellise valulise helikeelega. Alguses kuulasime just nii-öelda leebemaid teoseid. Vaat alguses kirjutasin ainult klaveriga ja mõtlesin ka ainult klaveriga ja kirjutasin muusikat niimoodi, et ma kirjutasin selle järk-järgult, et ma alustasin kuskilt sisse, muusika arenes ja siis, kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, millega see lõpeb. Ja Toivo tuleb nagu soovitas kirjutada rohkem peas või mõelda rohkem. Ja noh, üks konkreetne juhtum oli siis, kui ma pidin ära sõitma ja ma ütlesin talle, et mul ei ole võimalik muusikat kirjutada, et mul ei ole klaveritel, ma sõidan ära ja siis ta just ütles, see ei ole mitte mingi takistus selleks, et muusikat kirjutada. Kui ei suuda nagu meloodiaid või selliseid mõelda, siis mõtle ainult rütmi. Ja niimoodi vaikselt ma hakkasin õppima ja see andis kindlasti väga palju mulle, sest tõepoolest ei ole võimalik kirjutada muusikat ainult klaveriga müügi, sellega võib kontrollida seda, mis on juba valmis. Aga see takistab mõtlemist, siis see piirab Kawegi ei ole võimalik ikkagi ära mängida selle, mis on võimalik, teiste pillide puhul. Näiteks noh, kasvõi kelppillide aeglaskilist sandad ilmselt poleks nagu sellise asja peale tulnudki, kui ma oleksin ka praegusele klaveriga kirjutanud. Tänases saates Toivo tulevist kuulasite ka helilooja loomingut ja pikemalt tema viiulikontserti teost Sinatra lus. Siridžuessisin This World Ansyyrich Next ja saadet jääb lõpetama tema teoskwellazzeeram mille kohta kõigi kanneli Remme on kirjutanud. Nii võiks kõlada ühe väljasuremisohus kurva olendi enesemääratlus. Saate valmistasid ette toimetaja Mirje Mändla ja paraator Helle Paas.