Tere, Jaan Vetik, Tallinna botaanikaaia vanemaednik, tere. Teie jõudmine oma unistuste ameti juurde läks ikka, no nii, üle kivide ja kändude. Ta oli vaja vist tõesti raudtee närve ja tugevat huumorimeelt, et see kõik läbi teha. No ega siis, kui ma seda kolgata teed alustasin, ega ma siis ei teadnud, et see unistuste amet on. Sellepärast et kui mina keskkooli ära lõpetasin, mina olin täiesti surmkindel Jõgeva esimese keskkooli, just et mina lähen nüüd pärast seda Tartu ülikooli bioloogiat õppima. No lootust oli, et kuna tollel aastal üleriigilistel bioloogiaolümpiaadidel maalin lausa suisa neljanda koha saanud. Aga kuna inimene mõtleb, jumal juhib, ega siis ma lõpptulemusena suutsin esimese bioloogiaeksamiga kolinal läbi kukkuda. Sellel ajal olid ju veel sellised toredad asjad, et, et siis olid ju veel sisseastumiseksamid, lävenditest polnud keegi mitte midagi kuulnud. Ja siis oli ikka ego nii katki, kui ikka veel vähegi olla saab, niiet et et selleks, et teda kokku kraapida ja kuskile tagasi purki toppida kulus ikka hea mitu kuud. Siis ma jõudsin täpselt nii kaugele, et ainukene kool, mis veel inimesi vastu võttis, noh, ega tööle ju ka ei viitsinud minna. Et oli Tallinnas ide kuul et see kõlab küll hästi-hästi hullumeelselt, aga sidekool oligi selles suhtes sellel ajal äärmiselt ainulaadne kool, et see oli sellel ajal ainukene, kus õpetati näiteks fotograafe. Seal õpetati kinooperaator treid, seal õpetati igasuguseid veidraid asju aga kuna seal oli suurepärane fantastiline õppejõud element ja siis tema oli suutnud sisse sulada ka eriala tegelikult küll kolm eriala, millest üks oli köögi Viljandis, üks oli lillekasvatus ja üks oli haljastus. Uskumatu side kooli, haljastuse täpselt. Ja see oligi tegelikult väga hea nali. Aga siis lõpetasin ära. Tegelikult oli see väga asjalik ja väga, väga tore ja väga-väga vahva kool ja, ja seal oli hästi põnev kontingent, kellest on isegi teist saanud ja väga toredaid inimesi. Ja siis pärast seda ma mõtlesin, et noh, eks ma siis lähen nüüd uuesti ülikooli. Noh, nagu arvata võiski, ega ma ülikooli kikka sisse ei saanud, aga selle puhul läks natuke paremini, sellepärast et noh, vähemalt ei kukkunud esimese eksamite läbivad ja konkursiga välja. Aga ebakoolis oli sellel ajal väga-väga põnev ja veider sisseastumissüsteem. Aasta oli siis 90, ma arvan, et see oli kaks, oli väga huvitav, sisseastumissüsteeme Ta võeti vastu nii Räpina kõrgemas aianduskooli kui EPAsse nii-öelda läbi EPO. Ja saadeti siis kõik need 50 inimest, kes vastu võeti, saadeti rõõmsalt aastaks Räpinasse ja siis sealt siis pidi 15 paremat edasi edasi saama. Aasta otsa sai seal ära müdistatud. No ja siis selgus, et mina olen 16.. Nii et ühesõnaga Epatsema ikkagi ei jõudnud. Aga edasi läks juba lihtsamalt, ühesõnaga lõpetasin ära ka Räpina, mida ma absoluutselt ei kahetse. Räpina aianduskooli just. Jah, tegelikult kõike, mis ma praktilisest aiandusest tean, võlgnenudki mad ilmselt tänu Räpinale. Ja siis pärast seda läksin EPAsse ja pele õpetasin ka vara, epa pani asjad paika, ütleme niimoodi, et et, et selles suhtes on see läbikäidud naljakas teekond, päris hea, et esimene ots andis praktilised teadmised, aga aga siis ülikooli osa põllumajandusülikooli osa pani paika maailmapildi ja selle, et mis on tähtis, mis ei ole tähtis ja kuidas need asjad omavahel seotud. Ja pärast EPA lõpetamist siis tulid ja Tallinna botaanikaaeda ja teist sai aednik. Jah, ja aasta oli siis aasta oli siis 99, nii et tänase seisuga siis XII aasta läheb Tallinna botaanikaaias, no mida konkreetselt kujutab endast teie igapäevane töö vanemaednik Jaan Vetik. No põhimõtteliselt minu karmi kohtlemise all on Tallinna botaanikakahtlaste suculentide kollektsioon. Et ühesõnaga ja tukulendid e tuleb kas ladina või kreeka keelest sõnast sukus, mis tähendab mahla ja see tähendab siis eesti keeli lihak taimed. Et need on taimed, mis koguvad enese keha sisse rasket kliimatingimuste üleelamiseks vett. Et nende hulka kuuluvad, et igasugused aaloed, agaavid, igasugused paksulehelised, kukeharjad. Noh, see seltskond on tegelikult väga, väga, väga suur ja mitmekesine ja kaktused ja kaktused, kaktused vot kaktust suculentide suhe on umbes sama, mis on konjakile brändil. Et mitte kõik brändid, konjakid, aga kõik, kui rääkida brändid. Et kõik aktsiad on kahtlemata suculendid, aga kõiksugulintidele kaktused. Ja siis see tunne, et ma tean kõike, see tuli mul umbes kuskil neljandal-viiendal tööaastal, siis ma küll arvasin, et oh, nüüd ma juba tean, mis toimub. Nii see tunne jäi püsima. Ei jumal tänatud, selle eest ei jäänud ja see iga aastaga süveneb, et ma tean üha vähem ja see on väga tore tunne. Ja mida on tegelikult igal inimesel väga vaja. Et kui ta jääbki arvama, et ta teab nagu asjast midagi siis jääb inimene koha peale seisma. Aga seda, et teda aeg-ajalt niimoodi sõna kõige halvemas mõttes läbi loputatakse, et ta saab aru, et tegelikult kõrgemal on, on veel igasuguseid tarku inimesi ja palju igasuguseid veidraid teadmisi siis see paneb sind lihtsalt enda üle mõtlema ja sunnib hädaga arenema. Tulles nüüd teie suhtlemise juurde oma hoolealustega, siis paljud ütlevad, et taimedega tuleb rääkida. Taimedel on oma iseloom, mis te ütlete, selle taimedel on raudselt oma iseloom, kas te räägite nendega ja ja vahel tuleb ja sõna öelda, aga põhiliselt ma kirun neid teile kurje kui jälle kõige paremate soovidega minna asjale ligi ja pärast avastada seda, et käsi on nagu siil, siis võtab kiruma, aga see ei ole taime, see, see on see teie ettevaatamatuse hooletuse nõiaaga ja see on see paraku vana aedniku tarkus, et, et kui tahta seda, et detail hästi kasvaks viljuxeteid, siis tuleb teda ähvardada. Et, et see on, ma arvan, et seda on kõik aiapidajad teadnud, teatriaga teadnud ja üle elanud, et kui on aias mõni õuna- või ploomipuu, mis ei kanna, siis tuleks aega ümber puu käia ja öelda, et kui nüüd kliiuli tulesid tuleb siin maha võtta ja siis jäävadki pärast seda vilju kandnud see on jumal, paraku ma ei tea, mis, mis süsteem seal toimub ja milleks see hea on, aga, aga see toimib. Ja, ja päris kindlasti tegelikult igasugune taimedega rääkimine mõjub hästi juba sellepärast, et kas nad isegi aru saad, mida sa neile ütled. Aga päris kindlasti võtab taimega rääkimine aega ja päris kindlasti oled sa sunnitud selle rääkimise ajal taimele otsa? Jaa, kindlasti suur osa aedniku tarkusest ja tööst seisneb selles, et et vaadata, mis seisus taim parasjagu on, et märgata seda, mida ta tahab või mida ta ei taha just võimalikult varases staadiumis. Et mida vähem taga rääkida, seda vähem ta iga taim personaalset tähelepanu saab ja seda kaugemale jõuavad areneda igasugused hädad, haigused ja näljad sellel taimel, enne kui sa neid märkad. Samas võib ju öelda, et aasal ja niidul ja metsas ja kus iganes kasvab ju lausa vohab kõikvõimalikke taimi, kellega mitte keegi mitte kunagi ei räägi. Ometi tunnevad nad ennast suurepäraselt. Vaat kui nüüd väga väga selliseks luuleliseks minna, kust meie peame igasuguseid elukaid käib metsa vahel, võib-olla nad kogu aeg suhtlevad. Aga noh, loomulikult Ta on aias ja metsas on ikka suhted oluliselt teised. Et see, kuidas loodus omavahel suhtleb, et see on tegelikult täiesti müstiliselt põnev teema ja mulle kohutavalt meeldib selline raamat, mille pealkiri on, milleks meile putukad ja seal on hästi põnevalt hästi kenasti ära seletatud putukate osatähtsus ja putukate roll looduses. Ja hästi põnev on ka see osa, kuidas putukad ja taimed omavahel suhtlevad. Et näiteks hästi vahva on kannatuslillede ja heliku nyyd liblikate omavaheline suhe. Et kannatus, lilled selleks, et neid ära ei söödaks, on siis muutnud omale hetk mürgisteks keegi nendest neid sööma üldiselt ka välja arvatud heliku niidid, kuna heliku niidid on olnud nii kavalad, et nemad suudavad kuidagi oma seedimise käigus selle taimemürgi välja selekteerida ja ladestavad need liblikaröövikud ladestuvad siis selle mürgi oma rast kehasse. Nii et see lillemürk muudab mürgiseks ka liblikaröövikud, kes seda sööd, ilma ettuse liblika röörikule kahjudeks. Eliko niidid on praktiliselt ainsad liblikad, kes suudavad kannatustele süüa. Kui kannatus Lil aru sai, et noh, et see ei toimi, siis ta mõtles välja järgmise nõksu. Ja see tähendab seda, et tema hakkas oma köitraagudes teiega sugustest näärmetest lehtedele ja vartele moodustama võltsmune ja võlts röörikuid. See tähendab seda, et kui seda lehte vaadata, siis tundub nii nagu lehe alusel oleks palju, palju palju liblika mune või siis varre peal oleks mingisugune liblika röövik ja siis hoolitsev liblika mamma lendab mööda vaata ahaa, siiani juba keegi munenud ja ei ole enam mõtet muneda, sellepärast et siin minu lapsed suureks kasvada, isa ja lendab edasi ja taimed ellu ja on tehtud täiesti katseid sellel teemal, et, et et kas see siis tõesti niimoodi toimib ja, ja kusjuures tõesti toimibki niimoodi, et võltsmunad ära korjata, siis liblikad munevad sinna peale ja selliseid armastuse ja vihkamise, suhteid taimede ja putukate vahel on tegelikult hästi-hästi palju ja need on noh, on hästi lõbusad, kuidas, kuidas putukad ja taimed 11 pidevalt haneks tõmbavad, et kui on armastuse ja vihkamise suhet, siis see on kindlasti taimede ja putukate vahel. Ja nutikaid taimi on täitsa raudselt kõik kohad täis ja vot nutikate taimede suhtes ma olen ikka täiesti vaimustuses, et kui palju on nutikaid taimi näiteks igasugused ellujäämisprotsessid on hästi palju nutikust on näiteks täpselt sellel samal kaktust suculentide alal. Et noh, on on ju imearmsad väiksed taimed, mille nimi on kivi, lehikud lipapsid keskpäeva lilleliste sugukond ja nemad elavad hästi hästi hästi karmides tingimustes Lõuna-Aafrika kõrbetes. Ja selleks, et kuidagigi ellu jääda siis nemad ennast maa sisse kaevanud. Ja siis nende keha koosneb sellisest kahest paksust lehest, mis on vastastikku ja noh, see välja selline noh, inimanatoomiat kasutades nagu kannikad. Ja siis ta on täpselt niimoodi mula pinnaga tasa ja siis lehtede ülemine serv on sageli selline noh, kivikese või marmori mustriga. Nii et ega praktiliselt neid eriti välja ei paista. Aga noh, kuna taimed teadagi, peavad ellujäämiseks fotosünteesima et mulla sisse valgust ei tule ja siis nad on välja töötanud eriti põneva süsteemi. Ta nende selles marmori mustriga lehtede ülapinnase mulla seest välja tuleb, on sellised väikesed aknakesed, mille kaudu pääseb valgus taime kehasse. Ja siis, kui tavalistel taimedel on fotosünteesib klorofüll kloroplastid on kuskil lehtede pealmistest kihtidest, siis nendel on see täiesti seal taime sees ja valgus pääseb sinna läbi nende aknakest. Nii palju siis nutikates taimedest, aga inimlike omaduste taimedele ülekandmine on kuskilt ka selline selline ahvatlev teema, et inimesed võivad siin kahtlemata ka ise üle dramatiseerida ja üle pakkuda, sest kõnelejad ja kindlasti kindlasti, et selge on see, et üks taim on müsteerium, aga inimene vahel armastab sellele veel nagu juurde auru lisada, oluliselt tihtipeale keerata ja, ja, ja, ja seda küll, et noh, näiteks hästi palju on ju müstilisi asju välja mõeldud just näiteks sõnajalgadest ja ja noh, igihaljas inimlik teema on ju orhideed, kuna nende õied on ju nii mitmekesised, et mõne õia järgi võikski arvata, et et noh, kui mingi asi on, mingi taim on satanistlike kalduvustega, siis on seda mõni orhidee ja kusjuures isegi on mõned näiteks ristitud üks väga põnev andide mäestikust pärit orhidee perekond nimega Dracula ja seal on väga põnevaid ladinakeelse nimega liike nagu Dracula kineera, Dracula, pampiira. Siin hakkasite rääkima sõnajalgadest, et mida siis sõnajalgadele on omistatud, sellist, mida tegelikult vast ei ole. Teie võite seda vanemaednikuna sünnitada. Klassikaline see, et mul on küll kuri kahtlus, et igavad õisi neil küll ei ole ja kui neil on ega nende õite järgi nüüd raha Pottega ei leia, et, et no see on selline tore muinasjutt, õisi neil siis tõesti ei ole, ei paraku paraku, et mõnedel on küll küll lehe servadesse tekivad sellised tütar taimekesed, mis võivad näida õiteni, aga aga jah-sõnajalgade paljunemine on natuke natuke keerulisem, natuke teistmoodi, et nemad kuuluvad eostaimede hulka ja neil juhisi tõesti ei ole hea teada. Ega see tänavune jaanipäev enam mägede taga. Samas, no ega siin igal aastal avastatakse üha uusi uusi looma- ja taimeliike, et võib-olla kuskil kuskil isegi on, õitseb sõnajalg ei tegelikult pildike teoreetiliselt ei tohiks olla, teoreetiliselt ei tohiks olla, aga aga kui, et sellest, et, et inimesed ikkagi loodavad ja tahavad, on väga hea näide, et me botaanikaaias aastaid tagasi kirjutasime päevalehesabasse tutvustavaid jutukesi. Ja juhtus niimoodi, et see laupäevane Päevaleht ilmus täpselt esimesel aprillil ja siis sai kirjutatud imeilus jutt, et sellest, kuidas Tallinna botaanikaaias, et noh, nüüd tõesti tänavu esimesel aprillil puhkeb õide sõnajalg ja ilus legend sellest, kuidas baltisaksa juurtega botaanik oli sunnitud tegema andides hädamaandumise oma lennukiga ja ja leidis sealt siis sellise madala tüvelise puusõnajala ja ja, ja et, et siis selgus see, et, et jah, nüüd ongi avastatud, õitseb sõnajalg ja ja keegi küll ei tea, ta paljuneb samamoodi eostega, aga et keegi ei tea, miks tal õis on ja arvatakse, et lihtsalt toreduse pärast. Ja kuna taim on väga haruldane, siis ainult vähestel botaanikaaedadel on õigus seda taime kasvatada ja kuna tegemist oli oli baltisaksa juurtega kodanikuga, siis need jah, ka Tallinna botaanikaaed on see taim olemas ja ja nüüd tulevadki esimesel aprillil õied ja mis siis sai ja päris paljud inimesed tulid ja nõudsid ja tahtsid seda asja näha. Teie tegite? Me rõhutasime kuupäeva, mille poolest, et need inimesed, kes on aednikud, ükskõik, kas siis professionaalsed või asjaarmastajad, on isesugused, me ei kahtle selles, et nad on isesugused, aga milles just nimelt see nende isesugusus avaldub. Jaan Vetik, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik. Ma arvan, et nende parimal moel avaldub või parimates neist avaldub see meeletus kannatlikkuses meeletus järjekindluses ja väga praktilises meeles tavaliselt. Hea aednik peab olema tohutult kannatlik ja süsteemne, tavaliselt revad aednikud, seda ka on. Ja heal aednikul on ka see omadused. Ta ei lase ennast kunagi tagasilöökidest morjendada, ta elab need kenasti üle, katsub võtta asja huumoriga ja läheb täpselt samamoodi edasi. Et eriti aktuaalne on see just just meie kliimas, et kuna kuna iial ei tea, mida toob järgmine talv, mida toob järgmine suvi ja mis sealt lume alt nüüd jälle parasjagu sellel aastal välja sulab. Niiet et aednikul lihtsalt ei jää muud midagi üle. Et kui, kui sul ei ole kannatlikkust, kui sul ei ole isegi head huumorimeelt oma ebaõnnestumiste läbi läbi sõrmede vaadata, et siis lihtsalt viie-kuue aasta pärast tuleb valida enesele teine hobi, muidu tuleb must masendus. Nii et huumorimeel on aedniku puhul täiesti vältimatu omadus? Jah, ma arvan küll, kannatlikkusest muidugi, rääkimata huumorimeel. Et üldiselt jah, ma arvan küll, et see on ilma selleta, nagu hästi-hästi ei saa, et et muidu pea hakkab, hakkab inimene võtma oma ebaõnnestumisi liiga tõsiselt ja see lõpeb jah, ilmselt mingi mingi musta asendusega. Jaan Vetik, te olete taimetargana teinud kaasa eksootilisi reise ja ja turiste valgustanud, et ütleme, kas siis seesugused asjad on olnud teie ameti tipphetked ka või? Ja mõnes mõttes kindlasti, aga, aga mõnes mõttes kindlasti ka homo ometi kõige mustema masenduse hetked. Selles mõttes, et kuna kuna ma ei olnud, et on kasvuhoones siis oli ikka äärmiselt masendav ta, seda, kuidas taimekene, mida meie oleme püüdnud aastakümneid elus hoida, mis kükitab potis 30 sentimeetrit, kõrge, ei, idane, ei mädane kasvab kuskil vahel 30 meetrit kõrge ja ei ole tal mitte midagi häda, siis tuleb küll tunne, et milleks, milleks, milleks, mida on minu elu ja tegevusväärt tuleks minna kalmuaiale ja hakata muldade järgi. Et, et see on jah, suhteliselt sellised masendavad hetked, tooge mõni näide äsjase südantlõhestava jutu peale, no üks selline kohutavamaid näiteid on siis, kui mul oli õnne käia Ecuadoris ja siis sealt on pärit sellised toredad orhideed, mille nimi on epidendrum. Ja tõesti noh, neid on allpool, neid on linnas müüripragudes kuskil kuskil teedeehitusel lükatakse neid kopaga, kui mullahunnikusse kasvavad nad enam-vähem elektripostide otsas. Ja meie siin peame ilget vaeva nägema selleks, et nad elus oleks ja veel hullemat, et nad õitseks. Et see on kohutav vaev saavutada Tallinna botaanikaaias samasuguseid klimaatilised ja kõikvõimalikke muid tingimusi, mis seal Ecuadoris näiteks posti otsas on ju vist juhist, kuigi noh, see, see klimaatiliste tingimuste ja, ja sellega on, on tegelikult ka väga huvitav teema, et et noh, me jõuame ringiga tagasi sinna taimede taimede iseloomu ja kõige selle juurde. Et kui taim on otsustanud kasvada, siis ei suuda teda takistada selles kõige halvemad elutingimused ja kõige ebapädevam aednik. Ja kui taim on otsustanud ära surra, siis ei takista teda selle juures ka kõige ideaalsemad tingimused ja kõige pädevam aednik kas või aednike konsiilium, absoluutselt, et see on täiesti täiesti fakte. Ta on näiteks botaanikaaias on meil terve rida taimi, mis on üli tuntud ülilevinud ja kõikides kodudes väga ilusasti kasvavad, me võime paluda või tänada või teha, mida iganes nad keelduvad, meil kategooriliselt kasvamastad, püsivad küll elus, aga mingit väljanägemist neil ei ole, näiteks kõige labasem Tigelmanti kalanhoe kalanhoe seesama, mis tavalisel aknalaual loobib omas tütartaimi täis kõikvõimalikud potid ja võimatud müüri praod, akna vahed. Ta kasvab ka, aga tavaliselt Ta on, ta jõuab alati täpselt nii kaugele, et oma neidsamu Seidki tütartaimi levitama, aga ega mingit väljanägemist ei ole meie meie neil iial saavutanud. Millega seda siis seletada peale selle, et vot see taim lihtsalt näitab botaanikaaias oma iseloomu ja talle midagi seal ei sobi või on veel mingi seletus, teame ise irvitama, et küllap see on teletorni naabrus, lihtsalt halb nali, et see ei oma mingit teaduslikult tõestatud tausta, et lihtsalt inimene peab ju mingi põhjuse vabanduse leidma ja hea on, kui see vabandus tuleb kuskilt väljastpoolt ja teletorni puhuda kõrgemalt. No on teil veel mõni selline rabav mälestus kuskilt mõnelt reisilt, kus te nägite midagi eriti vapustavat iseenda kui aedniku jaoks? Minu kui aedniku jaoks on just see näiteks, et välismaalt saab alati väga hullumeelseid ideid ja, ja siis vahel võib suu lahti vaatama jääda, et mida on kokku pandud. Ja, ja kusjuures väga väga toredalt on kokku pandud, et mille peale nagu ise absoluutselt ei tuleks näiteks Kanadast üks kõige armsam peenra kujundusvõte, mida ma olen näinud, on ilus begoonia peenar läbisegi kehara peterselliga oli imearmas selline hästi värske, roheline, ilus, punane, et siis üks tõeliselt hullumeelne peenralahendus tuleb mulle meelde Iirimaalt tablini botaanikaaiast. See oli siis peetidest, kannadest ja Panoonidest selline suvelillepeenar ja siis üks jälle Kanadast on üks hästi-hästi hullumeelne peenar on veel meeles kirju lehelisest noodist ja siis mustjaspunaste lehtedega tarost, et see oli noh, selline tõeliselt hullumeelne kontrast. Et ise nagu küll ei julgeks sellist asja kokku panna, aga kui oled juba korra ära näinud, siis saad aru, et miks ka mitte. Et see annab sellist riskijulgust. Muide, mis Iirimaasse ja Dublinisse puutub, siis, kui ma seal mõne aasta eest olin, üllatas mind kui võhikud see, et seal üsna no ütleme ausalt, sellise ebameeldiva kliimaga maal kasvasid rahumeeli palmid, siis mulle kohalikud tegid selgeks, et see ilm meil ilus ei ole muidugi, aga selle eest on stabiilne just ja tegelikult mõned palmid on just täpselt pärite sellisest kliimast, et et näiteks karuspalmid on just pärit Himaalaja sellistest niisketest ja pidevalt jahedatest ja sellistest pehmelt öeldes inimesele rõveda kliimaga aladelt. Ja noh, nad on endale Iirimaal päris mõnusa kodu leidnud ja Iirimaal on ju selline koht, kus mõnuga laamendama. No just Uus-Meremaalt ja Lõuna-Ameerika lõunatipust pärit taimed, näiteks neil on seal tõsiseid probleeme Huksjatega, kuna, kuna fuksia, Patagoonia fuksia tunneb ennast Iirimaal väga mõnusalt ja ja ta noh, selline tõsine võsa, moodustaja ja, ja täpselt samamoodi on Argentiinast pärit Kunnerad käituvad neil täpselt samamoodi nagu meil karuputk. Et just seal lääne Iirimaa pool, kus on, kus on just eriti nii ja eriti jahe ja tuuline. Kunneratele seal meeldib ja Gunnar annab niivõrd võimsa võsa, et, et seal Haldest ei kasva mitte midagi nagu nagu ka karuputka all. Me oleme siin rääkinud igasugustest üllatustest ja ka koomikast ja dramaatikas taimeriigis, aga Jaan Vetik, Tallinna Botaanikaaia vanemaednik? No millegagi on teil võimalik nonii, üllatada, tal kukub suu lahti ja te ütlete, et see ei ole võimalik. Ja kindlasti absoluutselt, ma küll ma pean kõigepealt nägema teda, oli väga raske öelda, mis mind üllatab, kloon seda olnud. Kindlasti on aga mul praegu ausalt öeldes küll meelde ei tule. Kas taimedest võib küll astuda, nii et ei taha enam näha? Võib küll, seda on, seda on, minuga on täiesti kindlasti juhtunud ja ja selles suhtes ma olen. Ma olen kohutavalt kade oma kolleegi Urmas Laansoo teele, tema vist küll ei suuda suuda neist külastada ja, ja tal on imeline võime lõputult vaimustuda. Minul seda ei ole. Et, et ilmselt võib-olla mina olen natuke rohkem praktik ja mul nagu lööb praktiline aiandus vahel vahel nagu üle pea kokku selles mõttes, et on küll ilus taim, aga ta on täpselt selliste lehtedega, selle peale tuleb kedritlest, selle peale tuleb kasvuna korilane, selle peale tulevad lehetäid. Ei, ma seda ei taha. Aga mis te siis teete, kui teil ühel hetkel on taimedest kõrini, jätkate, hambad ristis oma igapäevast tööd? Ei no õnneks, minu töö on kaheksast viieni, et ma saan õhtul lõpuks jälle koju minna. Nii, milline teie kodu välja näeb, siis? Ei olegi nagu džungel või? Ei. See on tegelikult ühtegi taime absoluutselt ja ei olegi ja ei olegi. Et see on tegelikult hästi naljakas ja hästi lõbus, mulle õudselt meeldib see teema, sellepärast et miskipärast alati arvatakse seda, et, et aednikul on kodus kohutav aed ja kohuta väga ilusaid ja, ja meeletult taimi. Aga, aga miskipärast näiteks keegi ei, ei eelda seda, et õpetaja viib endale õhtuks lapsi koju ja õpetab neile lugemist edasi või et arst kutsuge endale koju mõningad patsiendid, et et nendelt vereproovi võtta või et millegipärast seda eeldata. Aga aednike puhul jah, reeglina reeglina eeldatakse, et neil on nagu kohutavalt taimekogused, mitte et mul midagi selle vastu oleks, jumal hoia selle eest ja ma arvan, et ühel päeval ma hakkan ka pidama potililli, aga praegu ei taha. Praegu ma nagu ei taha jah, et kõle ei ole või vastupidi puhkate sellest botaanikaaiast. Nii jah, mul ei ole nagu eriti ruumi minu eesmärk. Kui ma hakkan midagi pidama, siis ma pean kõigepealt mõtlema välja koha, kus ma tahan seda taime näha ja siis mõtlema välja taime, kes seal kenasti hakkama saaks, nii et mul temaga võimalikult vähe tüli oleks. Et et selles suhtes ma nagu hästi ei, ei mõista inimesi, kes püüavad koguda endale koju võimalikult suurida kollektsioone ja pingutavad väga-väga sellel nimel, et neid kõiki elus hoida. Aga, aga neil taimedel ei ole seal alati väga hea, et et pigem on minu meelest parem lahendus. Mõned väga suured efektsed taimed, kui, kui selline paarisajane potti rid aknalaua peal. Muidugi on ka ekstreemsituatsioone näiteks tuumikosa Peterburi botaanika ja kakluste suculentil kollektsioonist ongi ju tänu tänu sellele säilinud, et teise maailmasõjaaegne kollektsiooni kuraator viis omale koju nii palju kollektsiooni, kui ta vähegi suutis. Nii et kaasaegsete meenutuste kohaselt oli tal siis olnud tõesti tõesti rajakene uksest, voodini ja voodist, aknani ja kogu ülejäänud horisontaalpinnad olid, olid ühtlaselt kaetud taimedega ja tänu sellele on on tõesti Peterburi botaanika ja kahtist suculentide kollektsioonis ikka mitmesaja aasta vanuseid eksemplare. Et kõik tänu sellele, aga ilmselt ekstreemsituatsioonideks ma ilmselt võiks endale ka mõned, kui ikka omal kombel olete siiski fanaatik. Ma arvan, et omal kombel kindlasti, et, et muidu ilmselt seda tööd teha ei saaks. Et lihtsalt, kui ei ole seda, seda natukest hullumeelset fanatismi ja et siis lihtsalt ei jaksa oodata. Ta pärast mingite seemnete külvamist 10 aastat et, et kas ta tõesti õitsema kunagi hakkab ja, ja eriti masendav on see, et kui siis lõpuks õitsema hakkab, siis selgub, et ei olnudki see, mis ma pidin ta pidise järgi olema ja siis uuesti kõike otsast alata. See on jah, see ikka ilmselt tõesti fanatismi. Või siis noh, ütleme selle kohta natuke halvemini, et omamoodi vaimupuuet kui sellest meeletust hulgast taimedest noppida välja kolm lemmikut, konkurentsitult lemmikut. Kõigepealt, kas nii saab üldse küsimust asetada ja kui saab, siis mis taimed need on? Saab küll seletada, aga kuna neid taime nii tohutult meeletult, siis piirikeks seda kuidagi et võtaks mingi väiksema jupi näiteks võtaks näiteks Eesti toimed et siis noh, minu absoluutne konkurentsi lemmik on sookail ei saa midagi parata, mulle kohutavalt meeldis Ugala lõhn siis mulle väga-väga, nii selline selline labane võsa puu nagu toomingas. Ma ei saa jälle midagi parata, väga vänge lõhnaga jah, nagu sookail. Ja siis üks üks armsamaid taimi on minu meelest veel selline väike mõttetu metsaalune lible, mille nimi on lese lesk. Ta on selline väike ja armas ja habras ja armast. Aga kui nüüd näiteks rääkida võib-olla oma kaktust suculentide kollektsioonist või et mis, mis seal sealt minu lemmikud siis mulle väga meeldib selline selline kakluste perekond, mille nimi on ore otseeres. Et nad on pärit Ta kõrgelt andidest ja neil on selline Kahepalgeline loomus, et pealt nad on sellised paksu valge vill karvaga kaetud karv on väga oluline, et päike liiga ei teeks, et teised külmad liiga ei teeks. Aga, aga samas ta on selline tubli hästi otsusekindel, et ta ei ole üldse selline selline nunnu, nagu ta pead paistab, tal on tegelikult nende valgete lill karvade all sellised korralikud ja tõhusad Astlad. Et noh, ma näen küll välja, et ma olen selline mõnus ja tore, aga tulemit näppima ma ei taha seda. Sellised, sellised iseloomuga tegelased on mulle mulle meeldinud miskipärast et ja noh, on ka, on ka täiesti täiesti taimed, mida ma ei salli, aga samas ma aktsepteerin neid ja imetlen neid. Noh, näiteks üks selline taim on kuld, veidi kaktus. Et see on see, mida, mida tavaliselt paljud kodus kasvatavad. Miks te sellisele ta ütleb, et kui, kui see orel C järeldused on sellised ausad, et tal on need Astlad ja ma olen selline korralike tige ja ära näpi mind nüüd siis temal selline erakordselt salakaval ja tige taim välja ka selline hästi mõnusa nunnu. Ja ta näeb seda selle pärast välja, et tema astmed on sellised kuldkollased, imepehmed, Klohiidid, aga need on kohutavalt õrnalt taime küljes kinni ja kui talle hooletult vastu minna või isegi isegi nagu kah seal pikendada ümber. Nad tõusevad taime pealt lendu ja nad lõpuks maanduvad inimese nahas ja välja neid sealt ei saa, enne kui nad lõpuks välja mädanevad. Ja see on isegi niivõrd jube ja räme ja vastik aktused kodumaal kutsutakse teda pimeda lambakakluseks. Sellepärast Need kloriidid võivad tugevamate tormidega tõesti taimelt lendu minna. Ja kui seal lähedal juhtuvad olema mingid loomakarjad, et siis ta tõesti võib need okka pilve Astla pilve grafiidi pilve puhuda loomadele silma ja siis see lõppeb silma põletikega ja tõesti võib lõppeda loomade pimedaks jäämisega, nii et et selles suhtes selline salakaval ja mitte eriti sõbralik. No meie peaks oma saate lõpetama millegi ilusama, aga kas Eestimaal on taimedel hea kasvada nendel, kelle kodu siin on siin kindlasti hea kasvada. Ja, ja nende taimede puhul, kelle eest hästi hoolitsetakse, on ka kindlasti neil taimedel hea kasvada. Ja, ja taimede puhul on ilmselt ongi see, et kui neile ei meeldinud, nad lähevad välja nad ei, nad ei lase endale liiga teha, Nad lihtsalt otsustavad, et Riho suurene. Me oleme nii palju rääkinud täna taimede iseloomust võib olla, mis on kõige tähtsam, mida taimed on teile õpetanud. Ma arvan, et kannatlikkust ja ma, ma loodan, On väga, et meil on veel selles osas väga palju õpetada, et tee on pooleli. Jah, jah, jah, seda kindlasti. Aitäh Tallinna Botaanikaaia vanemaednik, Jaan Vetik, aitäh kutsumast. Rate koostas Haldi Normet-Saarna, helirežissöör oli Maristombach ja keskööprogrammi jääb lõpetama Tõnis Mägi. Päike paistis ja toolil haljas. Nüüd on murtud kõik metsik ja muus. Nüüd on kõle kõik juurde, nii palju. Paljas valuvaid. Oli korra kõik, siis tulin maru murdis ta eineks ja tühjaks ja, ja. Kallis naine, saage must aru, ei ole käes meie mure ja. Naele ooda. Vein. Pealt. Blairi välja vaalik Rossi ja keeldunud naine, oodake ka ja elu. Lill. Elamute alla ja oli saatja painud. Seal. Käib? Tõesti. Päike soojendas maailma eile. Täna maru on rüüstanud oma onu. Ei? Ole seda. Armastust. Naine olen minuga. Päike paistis ja nii ma olen ilus. Tulvil. Usklik. Naine pole minuga Meraal.