Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, neis hooned tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Sa ei näe ning ütled väike tüdruk kelmikalt ja katab silmad kätega. Tüdrukuke, seal on peas härra juhuslikkuse isa, sõjaeelne Tartu ülikooli tekkel. Ta pühib kinnisilmi ühe käega maha sellele langenud suure kollase lehe ning sätib mütsi sama käega hoolikalt otseks, mis tähendab, et ta lükkab selle kuklasse. Müts kukub maha ja leht selle asemel, et alla liuelda kleepub nüüd jonnakalt osa esisele. Härra juhuslikus ootab. Küll tüdruk silmad lahti teeb ja mütsi üles võtab. Ta paneb ka ise silmad kinni ja mõnuleb kosmosest tulnud soojade defifreerimatute sõnumit paistes. Hea, et langeb lehti. Taevamanna oleks valge pulber, kui määrib saast või radioaktiivne tolm või kilppommi naela sadu. Või meteoriidipuru. Maailm ei ole enam endine. Maailmaga ei ole enam midagi peale hakata. Ära juhuslikust teave, et kui inimkond tahab maailma hukust päästa siis vajab ta uut strateegiat. Hüüab ära juhuslikkus, kui silmad lahti teeb. Sest tüdruk on küll mütsi pähe pannud, aga kõige mütsiga võtnud uue kursi otse värskete lehehunnikute poole, kuhu nüüd? Aga kuigi laps talle korraks otsa vaatab, ei lase, tähendab vanaisa hüüdest häirida. Tüdrukukesega on blond kahupea. Isegi eemalt on näha, et tal on sinised ja suured silmad nagu selge taevas. Ja jalge all tundmatusse. Nendib ära juhuslikkus, kelle huvialaks on leida elukohta võimalikult tabavaid üldistusi. Ära juhuslikkus ei pea end otse küll filosoofiks, kuid selle häbematu agressiivse jama vastu, milleks ära juhuslikus peab elu maakeral on tal strateegia olemas. Et see ei ole tutvustamata jäänud, sellest annab tunnistust ilmekas hüüdnimigi. Härra juhuslikkus on veendunud, et maakera haaranud kaose vastu aitab ainult Kjuhuslikkusel põhinev mängustrateegia. Ta on lugenud tarkadest raamatutest, et selle rakendamiseks on puudu ainult üks tingimus nimelt senisest palju kiiremad ülikiired, arvutid. Aga see ei ole ometi mingi argument tema teooria ümber hakkamiseks. Inimkonna päästab niisugune strateegia täielikult loov ignoreerib reaalsust ja lähtub kõige võrd võimalikkusest. Midagi ei saa päästeosade kaupa, vaid päästa tuleb kõik korraga kogu elu, kogu maakera. Inimkonna seni tuntud kavatsuste vastu on härra juhuslikkus juba ammu ükskõikne. Inimkond nagu ei tahakski oma olukorda parandada, kuigi globaalprobleemid ei ole midagi kauget ja hämarat vaid avaldavad otse siinsamas ja riivavad igaüht härra juhuslikust isiklikult. Globaalprobleemid tähendavad seda, kas seal on midagi süüa, kas on turvaline, kas järglasi, kas tuba on piisavalt puhas. Ja kas sul on park, kus vaimu värskendada. Kas park raiutakse maha või mitte? Härra juhuslikus Uuepatab paganat plika ära juhuslikkust paneb jooksu. Lapselapsele järele jõudmine ei ole just kerge. Ajaleht kukub käest maha ja jääbki rohule vedelema. Aga seni veel jookseb härra juhuslikkus kiiremini kui kogu inimkonna lootus ja peab ta ühe lehehunniku juures kinni. Laps hakkab poole jooksusammu pealt värvi järgi lehti sorteerima ja kaabu sügavalt pähe tõmmanud, laseb härra juhuslikkus jälle mõtetel vabalt lennata. Ja see park Õigupoolest aga jõuab ta oma mõttetiibadel ikka ja jälle sama probleemini et muud retsepti kui maailma valitsevale halvale juhuslikkusele hea juhuslikkusega vastu astuda ei olegi. Härra juhuslikkus näeb oma sisesilmaga selgesti et probleem on inimeses, kes maailma juhuslikkust oma meelevaldsuses mitmekesistada. Maailma juhtiv võõrandunud bürokraatia töötab oma determinism usus rumaluse heaks ja muutub lõpuks kurjuseks. Kurjus avaldub selleski, et vana, loomulikul teel välja kujunenud lossipark tahetakse maha võtta ja selle asemele rajada prantsuse stiilis geomeetriline kunstpark. Aga see park pole enam see park. Ka uues pargis jalutajad ei ole enam need pargi mahavõtmisega kaasnevad muutuvad inimsuhted. Osa inimesi ei tule ju enam siia. Seni üldkasutatavale pargile ehitatakse metallaed ümber ja sellest saab ühiskonna väljapaistvate liikmete demonstratsioonväljak. Härra juhuslikkus kujutleb eputavaid tõusikuid ja tõmbab musta mantli hõredaks kulunud krae üles. Inimese tegevus pöördub jälle kord inimese vastu. Nagu globaalprobleemide puhul ikka. Sa ei näe ning sa ei näe mind, näeb mind see, näe mind. Hüüab pisike plika laseb end potsatades kollase lehehunniku äärele selili maha ja katab jälle silmad kätega ära. Juhuslikkus naeratab. Kuidas ta saakski last näha, kui too nähtamatu. Ja ta on nähtamatu seepärast, et kui ta silma kätega kinni katnud siis ei ole teda kellegi teise jaoks olemas, peale tema enda. Härra juhuslikkus ohkab. Tema ise on samasugune, keegi ei näe teda ja ta on kibestunult mõelnud, et ei tahagi enam, et teda nähtaks. Teda ei ole ju kellelegi jaoks olemas, kui just ei arvestata kõige lähedasemaid. Teda ei ole kui sootsiumit, täieõiguslikku liiget. Härra juhuslikkus ei suhtle enam kellegagi, sest keegi ei suhtle temaga. Tema pead ja vaateviisi ei ole enam kellelgi vaja. Härra juhuslikkuse ei ole enam teadmiste täiendamise ühingu kutseline lektor. Nagu vanadel aegadel teda ei tunta enam. Seda kohta ei ole, seda asutustki ei ole enam ja ta tunneb et see on riivanud ta väärikust. Maailm on muutunud ja ta elab ainult selleks, et vaadata, mis saab näha olla tunnistaja. Aga vahel on härra juhuslikus mõelnud, et ta ei tahagi näha seda, mis on olemas. Pealegi kas ta üldse näeb? Härra juhuslikkus on lapselapsele paar nädalat tagasi öelnud, et kollases lehestikus kõrge puu otsas on linnupesa. Kuigi ei ole. Teades, et laps sooviksid seal pesa, oleks, on härra juhuslikus linnupesa sinna loonud. Aga see on muutunud probleemiks. Nüüd viib lapsed alati selle puu juurde ja ütleb, vaata linnupesa näed lind. Kuigi siin on liiga rahutu ja kärarikas, et lind siia pesa teeks ära, juhuslikus ei näe linnupesa. Aga laps näeb, jääd, laps näeb, kinnitab ka härra juhuslikkus ikka uuesti, et linnupesa on olemas. Nii on härra juhuslikus nüüd tahtmatult segatud illusioonide loomisse, millest lektorina on alati olnud eemal ja targem. Ja seepärast on härra juhuslikkuse ühtlasi tõsiselt mures illusioonide pärast, mis vallutavad maailma. Ehkki ta teab, et inimesed loovad neid selleks, et mitte näha tõde, mis oleks kõle ja kohutav. Vanaisa vaata. Bootu nüüd sa ei näe mind. Eemalt tuleb keegi, mitte ainult härra juhuslikkuse sisemine vaimne silmanägemine, vaid ka väline reaalne prillitatud, kaugele vaatamine ei ole enam see, mis varem. Ning takisitab, et paremini näha. Ta siiski eelistab asju kaugeldakseerida. Kaugemalt näeb tõde paremini. Härra juhuslikkuse vaata lähedalt kunagi vastutulijatele otsa. Mitte ainult seepärast, et temavanustel soovitatud möödujatele mitte otsa vaadata, sest need võivad olla narkomaanid, kes pilku tabades muutuvad äkki agressiivseks. Lihtsalt möödakäijad mõjuvad pealetükkivalt juba niigi. Need ei ole tema meelest suurelt jaolt päris inimesed, vaid tätoveeritud, lõhnastatud ja maskeeritud inimtaiesed. Härra juhuslikkuse-le ei meeldi pits teksad koos ega raudketid löömiseks taskus ja hõbeketi tuhkeldamiseks külje peal tolknemas. Talle ei meeldi, et Eesti on kaubandustanud ja ära ketistatud ja keti otsad ulatuvad mitmele poole. Euroopasse. Ei meeldi, et vastutulija on inimese ja masina hübriidveel enam potentsiaalselt narkomaan, pedofiil või agressiivne, hull? Ära juhuslikkus ei kujuta ette, kuidas tema ise võiks teistele paista miks teda võidakse ohustada. Temalt ei ole midagi ära võtta, võib-olla ainult tema väärikuse allikas. Ja see, see on olla esimene esimeste seas, mida ära võtta on raskevõitu. Sest ära juhuslikkus peab end esimeseks Eesti prügikasti inimeseks kuigi otse prügikastide kallal ei käi. Ta on mõtlejana kutselise lektorina heidetud ajaloo prügikasti veel siis, kui prügikastides tuhniaid veel ei olnudki. Pensionärina ei ole enam tähtsust tema minevikule ametil. Nüüd on ta inimene üldse sotsiaalne tüüp, ühiskonnakoorem aga siiski esimene, kes koos asutuse likvideerimisega omalt kohalt lahti lasti. Härra juhuslikus sätib musta salli kaabut, mis on küll pigem mälestus peakattest aga täidad eritama värvi pärast siiski otstarvet. Ka kaabun must ära. Juhuslikkus on keskmist kasvu tavalise välimusega mees kes muidu ei torkakski silma kui ainult oma üleni musta riietuse pärast. Kuigi riided on lähemalt vaadates vägagi kulunud, näeb härra juhuslikkus välja väga korralik, lausa saatuslik. Aga keegi ei hüüa teda härrade terminaator vaid ikka härra juhuslikkus ja mõtlejale anda selle nimega rahul. Selleks on ka isiklikud põhjused. Tema võimuses ei olemas, andis pensionist endale riided selga osta. Kui miski teda aitab, siis ainult õnneloosipilet. Monte Carlo toole jooba bana isa. Ülal hõljub püüdmatu puudutamatu leht. Selle langemise trajektoor nagu ekslema joodiku tee. Laps püüab seda igas suunas kätega vehkides. Õnnelaps, kes ükskord suudab töötada kiirel arvutil ja rakendada uut teooriat maailma päästmiseks. Ükskõik mis seal lastega. Lapselaps võib veel kuhugi jõuda. Kas see ongi tarkus? Tujutuse hetkedel on härra juhuslikus endale tunnistanud, et ta ei tea seda talle endale tunnistanud, et ei tea, kas juhuslikus ikka on. Maailma parandamise õige valem. Tema enda elu tundub talle vahel küll olevat juhuslike kokkulangemise tõttu tekkinud ajalooanekdoot. Härra juhuslikkus mõtleb tihtipeale, et tema olemine on ainult illusoorne mälestus tõelisest elust. Ja ainult lapselaps annab talle tunde, et kokkupuude reaalsusega on olemas ning ta ei ole suletud oma biograafilisse anekdooti. Härra juhuslikkus vaatab mängivat last ja mõtleb, et toona kui kuuluski siia illusoorses maailma Ta on omaette maailm. Reaalne. Tuule nüüd vanaisa see hääl on juba paluv. Härra juhuslikkus läheb aga siiski veidi maad tagasi ja korjab maha pillatud ajalehe üles. Laps süveneb mängu ja endine lektor süveneb lugemisse. Pealkiri on, kes päästaks maailma? Ta tahab täna seda kirjatükki kasutada loengus, mille peab ühiskondlikus korras. Kes oskaks öelda, millal jääväljadel variseb mõni tükk vette ja miljonid jäässe vangistatud viirused pääsevad õhuruumi. Ja maavärina neid ei saa inimene tihti üldse ennustada. Hiinlastel õnnestus 1975. aastal maavärinat ennustada ja inimesed evakueerida tänullu koduloomadele lindudele, kes järsk enam suutäitki söönud. Aga kui aasta hiljem toimus maavärin, siis selle ellu oma nisu ei kaotanud ja ohvreid oli veerand miljonit. Maakoor jaguneb nagu mosaiik paljudeks platoodeks. Kui nende äärekiilud üksteisesse tekib geenides pinge, kui järele annad, väriseb kima. Kõige ohtlikumad on platood, ristumiskohad Eesti, asu üsna Plato keskel. Ja siin pole maavärina oht seetõttu kuigi suur, aga see ei tähenda, et Eesti ei ole ohus. Kui ei ole maavärinaid, siis on tulevikul varuks mõned terroristid. Tiirused. Härra juhuslikkus peab lugemise katkestama. Päästjad tulevad pääste, tuleb, Härra juhuslikkus on läinud valesti. Siiski mees lipuga Bon sinimustvalge kollane. Enamik möödakäijaid peab seda eestilipuks, mida hull protestimarssi on töödelnud. Aga ei. See ei ole eestilipp, see on autentne ja ametlikult tunnustatud maa lipp, mis pannakse isegi astronaute telekaasa kosmosest sinisena paistma. See on maa ja mustruumi sügavik, valge kuu. Ja kollane päike. Seki söötš Rex strate röstri Orlinteri Jents, pomiseb härra juhuslikkus ja ta hääles ei puuduv väike pahatahtlikkus. Mees käib lipuga, et olla valmis ajaks, kui tulnukad tulevad. Väike kangekaelne tüdruk tahab, et ta lehtede sisse maetaks. Maailma tulevik peab oma tahtmise saama ja hüüdmisest tüdinenud härra juhuslikkus hakkab teda lehtede sisse matma. Härra maa lipp astub tervitades ligi ja pikemat agaa lehehunnikusse. 60.-te aastate laiade viigipükste alt paistavad eelmise aastatuhande vastupidavad triibulised sokid ja uue aastatuhande juba palju näinud niiskuseks värvituks kulunud tossud. Ka temal on kaabu, kuigi ta ei ole vaimuinimene ega võimumees, vaid endine katusepanija kulunud veluurkaabu 1950.-test aastatest. Vahel nad nimetavad geni kaabukandjate klubi. Härra juhuslikkus heidab maa lipule kõrk pilgu. Maa lipp ei ole tegelikult vaene. Ta on aga sundüürnik ja riietab ennast veidralt, et nii oma protestile tähelepanu äratada, kuigi vastutulijad mainivad enamasti midagi põrunud aru õnnistuse kohta. Vanasti käis ta kogu linnas ringi sildiga, et sundüürnikele ei jää muud üle, kui otsida kontakti maaväliste tsivilisatsioonidega. Nüüd muretseb kõigi maa elanike kui sundüürnike pärast. Habet võiks see uue Jaan Tatikas küll ajada. Aga härra juhuslikkus ei ütle midagi, sest maa lipp kühveldab meisterlikult kahe käega korraga lehti õhku heites. Nii et laps hakkab peagi lehehunniku keskmes olevast tolmust aevastama. Pealegi on maa lipp üks härra juhuslikkuse loengu potentsiaalne kuulaja. Siis aga ilmselt pikalt protestiretkelt tulnud. Maalip väsib. Torganud oma sümboli kõrval asuva teise lehehunniku tippu. Istub ta ise lihtsalt maha. Mujal ei olekski istuda, sest pargi lugu on hakanud sellest, et siit on ära veetud kõik pingid ja isegi nende betoonist tugipostid. Nii saaga maa lipp istumisest mingit suurt numbrit teha vaid otsib taskust kulunud ja võimatult kortsunud ajalehetükki ning asub kõva häälega ette lugema. See ei ole juhus, see ongi nende seminar, nende tarkade klubi hüljatud ümarlaud, sundüürnike ja prügikasti inimeste konverents. Vabaõhukongress teema on alati üks uurida, kuidas päästa maailm. Maailma päästmine tõstab vahel rohkem tuju kui mõnel teisel paar pudelit Pilslerita. Härra juhuslikkus, ohkab ta, tahaks käratada, et maa lipp peaks suu sest täna on tema kord alustada, aga ei söanda, sest mehel on äsja naine ära surnud. Ja ta on nüüd päris üksi, nagu nad teisedki. Aga härra juhuslikkus ohkab, mitte ainult sellepärast härra juhuslikkusel on nendel kokkutulekutel veidi piinlik. Ta ei hooli enam ammu sellest, kas mõni möödamineja peab neid trükk karioodikuteks või mitte. Aga ta ei ole päris kindel, et sellel ettelugemisel ja arutamisel on sisu ja mõtet. Nad on tarkuse armastajad, kelle tarkust keegi peale nende eneste ei vaja. Samas neil kellelgi ei ole muud, kui see klubimis kohendab nende eneseväärikust, nende veidrad hüüdnimed kaasa arvatud. Ja nii lehvib, maalib kerges tuules sel ajal, kui tema kandja hääl puude vahele tungib. Tallinna feti konverentsi üks peakülalisi oli Frank treik, kes esimesena suunas raadioteleskoobi päikese naabertähtedele tabada mõtlevate olendite signaale. Treike ehitas 1961. aastal tänaseks klassikaks saanud valemi, mille järgi teadlased arutavad maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu. Valguse soojusallika päikese poolest võiks elu Maal kesta veel miljardeid aastaid ja pärast seda jääks veel võib-olla võimalus kolida tähele lähemale veenusele. Aga rahvaarvu pidurdamatu kasv ja ressursside ammendumine lühendavad meie tuleviku vaid tuhandete aastateni. Kõrgtehnoloogiliste bio- ja tuumarelvade sattumine maffia sääraste grupeeringute kätte lubab maa tsivilisatsiooni elu heaks arvata vähemgi kui 1000 aastat. See tähendab, et suurt kohtumist teiste tsivilisatsioonidega ei tule. Vähemalt treki Valeb seda ennustada ei luba. Maalipp on lugedes ilmselt vihastanud Ta ütle otse, nüüd vali jutt. Kole juhuslikkus, sa oled üks tark mees, mul tekkis niisugune mõte. Treiki valem on muutujate korrutis. Aga seda ära juhuslikkus enam ei kuula, ei peagi õnneks kuulama, sest üks mees on veel kohale jõudnud. Purskab tulija ära, juhuslikkust turtsatab targuta Ta ilmub alati hilinemisega, siis kui tihed on end juba paika seadnud ning kordab uute mõtete tervitamiseks alatis sama lauset. Ära juhuslikkuse lei meelise lausega muudel põhjustel. Nende park tahetakse maha võtta ja varsti ei ole neil enam kusagil olla. Aga too räägib värskes õhus nagu midagi ei olekski juhtumas. Härra juhuslikkus õigupoolest ei armasta üldse seda pead viltu hoidvat kõrendid, kes kõnnib veidralt nagu hõljus õhus ja räägib, nagu oleks õhku täis ja vehib rääkides hirmsasti kätega. Aga demokraatia on demokraatia ja nii paneb targutaja oma kaabu lehehunniku kõrvale maha. Sätib end last lehtede alla matma. Ja lehehunnik kerkib päris suure hooga ning on juba üpris suur. Laps aevastab ja kilkab. Maalipp on ettelugemisest ära tüdinud. Läheks täna haige rohelisse kolla, pobiseb ta, seda ka varsti enam ei ole, võid pidi hakata juba järgmisel nädalal maha võtma, räägiks seal veel viimast korda maailmast, kurat võtaks. Maksud kurra oleks. Kuid targutaja tirib kopsakas ajalehepakist, mida ta sihiteadlikele otsingutel siit-sealt üles korjab, alati kaasas, kannab ühe lehe välja ja seab end nime kohasesse kinnitlasse poosi. Paguniteta sineli Alt tolgendavad liiga suure maskeerimisülikonnapüksid. Targutaja ei viitsi kaitseliidu õppustel käia, aga tahaks välja näha nagu kaitseliitlane. Kuigi ka tema rõivastesse kuulub nende klubis kohustuslik kaabu, mis tema puhul on stiilselt roheline. Targutaja alustab peaaegu sosistades. Palju mõtisklenud, müüdud, et pole vaja rääkida maailmast ja selle tulevikust. Jutu aluseks peab olema midagi konkreetset. Siidunud. Räägime sellest, mis temast saab. Kõneleja torkab vasaku käe sõrmed habemekontsu ja silmadega ajalehest hoolega järge ajades lajatab. Paraku iroodik ja selle tagaajalugu, kui naaberriigid Eestit rattal iga ilmakaare poole lõhki kiskusid, ei jäädud pääsemiseks muud üle, kui üle võib irooniliselt heakskiitu tähenduses positiivse identiteedi kaotust tähendab ainult ehitustel õigupoolest olematu midagi niisugust, mida ilma kellegi teise väiteta muu maailma üldse olemas ei ole. Meil tuleb positiivne identiteet luua, meil tuleb tagasi, mille kultuuriallikate juurde nakroopalisele. Juhuslikkus vannub lendamisi, ta kahtlustab, et targuta. Ta on kõigist oma lubadustest hoolimata ikkagi õlut kaaninud. Ära juhuslikkus vaatab ringi, laps mängib süvenenult omaette, nagu ei oleks tal kõige selle maailmaga mingit tegemist. Ja demokraatia tingimustes peavad kõik rääkida saama. Sõdur usukommete täit perekonna liige, pidutseja, teatriskäija, kõre, veesport ja koduhoidja või kaitsja rollide kujunemist soodustas see paljudel aladel võisteldi, oldi uhked, et ollakse kreeklane, vabainime ülimaks väärtuseks see, et ei pea kedagi teenima. See tuleb ilmsiks näiteks usundis, kus kreeklane jätab endale vabaduse, ei jõua alates ka öeldud. See oli aga alles on asja üks pool. Eneseväärikuse tunnetamine kustus kollektiivselt tundega, mille parim näide oli sõpruskultus. Inimeste kultuuri iseloomustab kõige paremini vaba aja kasutuskeha esmavajaduse täiteks söömine olid rahuldatud. Kreeka teed. Müstilised juhid Möldi. Meie süsteeme ainult rahvusliku viina ei ole äge. Kelgval jõue. Komöödiaetendusi ühiselt vaadates loodi ühtsustunne, mis eri inimesi sidus, aga looduse tuuletus, ühine kuu vaatamine, piksin, võiks kõlvata meilegi. Praegugi võiks samasuguse kogemuse läbi elanud tunda, kuidas aastaajad kaovad ja püsima jääb midagi inimestele igiomasest, tutta ilmast ja kokkuvõtete õiget eesti kultuuri, mis tagab meie identiteedi, kukk rööklust. Ära juhuslikkuse elutunnetuse paistnud väsivad ning endine lektor jääb hajameelseks. Ta kahtlustab, et siin jääb alati natuke lõplikust tõest puudu. Ja kõik muutub liiga silmatorkavalt groteskini. Kõik on justnagu päris, aga Kreeka sambad Vabaduse väljakule, mulgikapsakultuur, narkoühiskonda? Nad ei ole mitte presidendi ümarlaud, nagu ta vahel mõttes lootnud on, vaid ajalehega Jürgensonil. Aga Jürgensoni ta noored ikkagi maailma tulevik. Juhuslikkus võpatas, kui vanad nemad ise on? Nad on kolmekesi kokku veidi üle 180 aasta vanad, keskmiselt ainult veidi üle 60. Aga tema avastus ei aita vaidlust vaigistada. Ehkki identiteet, Mess teooria vahemapis reaalselt reaalselt tegutsemisTwitterit võlubist langenud puude otsast nagu lehed õiget poliitikat vajavad, mis, mis poliitika see on, mis seal vandelõunast vabamüürlaste käes just hõlmitud nähtamatud niidid valitsevad maailma ja ja meid ütleb, mida kõige süütub asi varjab endas midagi, ka presidendi nõuandjad võivad olla kõik vene agendid ja kõik väljapaistvad intellektuaalid, vabamüürlased, vandenõulased, isoleeritud teistest võimsate vandenõulased jõukudest loob sündmuste välja, kus kõik on võimalik ja juhuslik. Mis saab teha, kui maist elu valitseb nähtamatu võim, tuleb sellele teisi nähtavate võimuga vastu astuda. Kui teil tõesti ei usu, et pääsemine salajases maavälises abis, siis peame ühiskonnal läbipaistvaks tegema, vastaseid nägema. Juhuslikkus, kui ma ei näe eriti hästi oma ninaotsagi inimkond ka ei näe oma ninaotsa, kui laseb alata kolmandal maailmasõjal. Peapostkontoris on valmis pandud valget kindlad, et avada valged ümbrikud valge pulbriga valgete lehtede vahel. Kisab targutaja. Diot aga maa lipp rebib tal lehe käest. Ta tahtsid identiteet ja rahvustor aitäh alamaid Malailise globaliseerumise regi realiseerumise peamine, vastavalt eks võitleb kapitali teine rahvusriigi eest tuleks vältida mõlemat nik Cololilistlikud labalistreerumist, mis töötab domineerival lääne kapitalismi kasuks kui ka 19.-sse sajandisse kuuluv rahvusriigi ideed, mis põhineb sarnaselt igasugusele homogeensem identiteedile teistsuguse erineva välistamises mitega integreerimises. Nii öeldakse nii palju sulle, Eesti identiteet ja rahvuskultuur ja demokraatiat. Korraks saanu vaikus. Päike valgustab kollast tamme, mingi lind laulab tõesti vahepeal halbade ilmadega vait olla. Tundmatu lind laulab jälle härra juhuslikustunud sõõrnetes selgesti kõdu lõhna. Ta kahetseb, et ei tunne küllalt hästi bioloogiat ja valus tunne meenutab talle jälle, et on käinud siin baaris 40 aastat ka neil kaugetel aegadel, kui maailm tundus veel reaalne ja ta oma noore naisega veel lahkuminekust ei mõelnudki. Aga maalib, kisub ta mälestustest välja. Rahvusriikidel põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem asendab suures osas maailma keskaega meenutav rännak. Aafrika riikide lagunemistendentsid näitavad, et maailma ootamis killustumine etniliste rühmade poolt kontrollitakse aladeks, kus võim kuulub kriminaalsele anarhiat esindavale, jõugule, jõukudele, riiklikult selgelt Twitterid ühiskondade vahelt kaovad ning asenduvad olukorra, kus eri identiteedid tuvad piiri tasemel. Sellel kaardil liikuvad võimukeskused. Demokratiseerimine ei pruugi tingimata kaasa tuua rahu arengut, vaid võib hoopis põhjustada uusi konflikte. Mitmeparteisüsteemi rakendamine Aafrika hõimuühiskondades viib etniliste õiguparteidevahelise see verevalamisega Maide välja. Targutaja kisub ajalehe tagasi, loeb nähtus, mis saab eksisteerida ainult ühiskonnas, eksisteerib tugev keskklass, institutsioonid, keeleoskuse, kõrge kultuuritase katsed, demokraatiad peale surutud. Vähem arenenud ühiskondadele põhjustavad ainult verevalamist ja katastroof. Astume maaelamisse jagunud kaheks ebavõrdseks osaks, Idoksil hääleks põhjaks ja lõunaks. Hõivol. Targutaja istub maha ja võtab ahastades pea käte vahele ära. Juhuslikus kergitas selle peale kulme ja mõtleb, et neil kõigil oleks vaja arsti juurde minna, mitte aga ajalehti lugeda. Aga maalip püüab nüüd täiest kõrist. Me ju elame demokraatias sellest. Ta täheldab targuta Hegel palahetis seik Demokraatia ei pruugi välistada lollus. Ruvalasel lühinägelikkus võimendavad demokraatlikus otsustusväliseid tugevasti. Kurjuse tekke eelduseks. Näiteks ei suudeta luua turgu adekvaatselt reguleerivat seadusandlust, mille tulemused on riigis müüakse elatusvahendite saamiseks piirituselõhnalist ja sidrunimaitselist mürki. Siin mõeldakse metanooli. Huugab targutaja. Aga maa lipp loeb peaaegu saadistliku rõõmuga edasi. Kaariese tekkemehhanismiga kurjust soodustavad proteesid ei pruugi igapäevavõistlus kurjem välja näha. Igat masti asjamehed näevad välja puhtad ja plekid, nende lähikond ei taju midagi kurja, pigem pigem on tegemist ellade, lapsevanemate ning hinnatud semudega. Aga mingil hetkel saab edevuse võimuvaimustus tähelepanust inimeste vastu jagu ning tasakaalustamata turu aludesse müüakse ähvardaks Verkija inimesi. Sõvet. Targutaja hakkab peaaegu nutma, tõuseb püsti ja tahab ära minna. Aga istub äkki jälle maa. Lossi poolt Lähen kriitikus, nagu vaimuklubi liikmed teda nimetavad kriitikus, on nüüd kõrges ametis kogu tema olemusest on näha, et tal on kiire sest tema kirjutabki presidendi kõnesid, aga poliitikuna ei sobidal valijast mööda minna ning ta peatub korraks. Ta tuleb tihti sama teed, tunneb neid kõiki, on väitnud, et sobiks ise ka nende hulka Janaagiteerinud enda poolt hääletama. Kriitikus on ilmselgelt erutatud teatud ja tal on ilmselt midagi olulist öelda. Midagi niisugust, mis on määratud eeskätt neile. Need Teiega siiras, minul on. Ütleb kriitikusse, paneb näppu, suumaailm, on hukkumas. Jätkab kiirkõnes. Minu jaoks ei ole küsimus, kas seda tuleb või ei tule. Hirmu põhjuseks on see, et sõjatõenäoline puhkemine on suurem kui kunagi varem. Hirm, mis mind valitseb, on jõuetu. Teadmatus, hirm, jõuetus tuleb sellest, et ma näen, kuidas meedia kütab üles kättemaksu, hüsteeriat, kuigi kõigil on selge, et vägivald üksnes kasvatab vägivalda. Aga minul pole seda kellelegi öelda, sest edaspidine on ühe suurriigi otsustada. Minu teadmatus tuleb meie kõigi teadmatusest, mis järgneb, kui sõda tõesti vallandub. Kriitikus, vahetab jalga ja võtab mahuka kohvri teisi käteta, vallali uksed ja tumesinisest riidest mantlihõlm löövad tuules lehvima ning ta jätkab äkki tunduvalt valjema häälega, nii et laps jääb teda pärani silmi vaatama. Kui terroristide käitumist polnud võimelised ennustama isegi kõige fon taas rikatsionalistid, kuidas kujutatakse ette miljonite käitumispraeguses kriisis Pole veel niisugust arvutiprogrammi, mis suudaks seda modelleerida ja kui juhinduda Nostradamuse, siis on kõigil niikuinii varsti lõpp. Ei ole mingit tagatist, et rünnak terroristide vastu ei vallandaks vulkaanipurset, mille laava valgud vältimatult meie kõigi peale. Püüan otsida analoogi oma elatud elust. Kuigi ma pole kindel, kas sellele saab enam rajada alanud sajandi väljakutsetele vastavaid käitumisjuhiseid. Härra kriitikus jätab oma sõna pritsi seisma, lööb käega ja läheb paar sammu kiiruga edasi. Aga pöördub siis ümber ja tulistab marksism, oleks vaja koolidesse lõpetada usuteadust rohkem usuteadust. Mehed astub jälle paar sammu, pöördub ja lisab. Kaks piibliloo tegelastele tunnetuslikult köitnud Johannes Juudas. Kõik need võib-olla isegi rohkem kui Jeesus. Johannes algusest peale au ja hiilgusega ümbritsetud Jeesuse ristiisa, kes enda kohta on öelnud, et ta ei väärinud meistri kingapaelad lahti päästma. Jäätan hüüdja hääl kõrbes ja kes targima jõustavaima kaaslasena istub pühal õhtusöömaajal jumala paremal käel. Ja siis teine juudas, kes oma õpetaja, sotsid, maapealsed tõde ja tegu, eks seda leidmata võtab vastu väljakutse, mille eest teda karistatakse igavesest ajast igavesti reetmise süüga ja kes süükoormat talumatu ja selle lunastamiseks ühtedel andmetel end üles poob ja teistel andmetel elul puni kõrb üksinduses vaevleb. Kumba teed? Korraga on kriitikus läinud, mehed vaikivad mõnda aega, siis küsib targutaja vaikses hämmastuses. Pess. Kas õppisid pähe või? Lausemaali ja purskab metsikult pikalt naerma. Kuule, mida sa õieti naeratärid, häiritud targutaja? Ja muidugi hullud aga paat välistab midagi üles, ma arvasin siiani ainult v oleva hullud, aga kõik kõik hullu solgib, meie identiteet salgab koolist. Me ei tea, kes oleme, aga peale selle teadlasena ja meie identiteet ja rahvustunne ja hirm ja kõik kujundatakse välja kooli tonnini. Aloyale. Lausub targuta hirmunud, ja kas sa tead, mis kooli jaoks nüüd on välja mõeldud ja ma arvan, et see iseloomustab kõike meie kooli Peeemmaelmad, kõike. Kuuendale klassile mõeldud suhtlemisõpetuse. Juuksed, laup, kõrvad, kulmud, silmad, nina, põsed, suu, Lõuka, õlad, käsivarred, käelabad, sõrmed, rinnad, kõht, selg, tuharad, puusad, suguelundid, reied, põlved, sääred, jalalabad, varbad alla. Veel eelneb värki päevikusse. Ja see puudutab, mida tundsid ja mõtlesid. Parata harjutustega tutvuda, tekkinud väike hulk küsimusi. Metoodika alusel teab kuuenda klassi laps paneva hindava varvatele kõrvadele või suguelunditele reitele, rindadele jalale hõbedale. Kas hindamise haludega mingi värd ja kui on kinnitanud? Mida teha, kui käelabad lähevad kolmega kõrvel viiekas hinded võib panna ka siseelunditele südamaks kopsud kindlalt iga päev müks, elud või kehaosad kiiremini. Läheb, läheb mahajääjatega. Kutsun kõiki üle järele, mõtlevad tegundiviibidudega inimkonnaga plii, kirjutab õpetaja. Targuta Alex nagu vaimu näinud Ausalt öeldes. Mina mõtlesin ka omaette, et me Kolm vanameest vajuvad lähe hunnikusse. Pikali. Vistab laps äkki pealehtede vahelt välja ja peidame täiest kõrist naeru röökides uuesti ära. Et teda ei kuulda, siis ta karjub täiest kõrist. Ja vajub lehehunnikusse tagasi lehehunnikusse otse päikesesse, mis kiirgab lõhehunnikust ja puude kurasest taevale vastu. Aga vanad mehed naeravad, naeravad ning naeravad. Kuni laps enam ei naera. Pea kollasest lehemajast välja pistab ja neid imestunud pilgul vaatab, siis tõuseb ta püsti, paneb käed puusa, silmad on sinised ja suured nagu selged taevas. Ise vanad mehed, aga nagu klounid ei sobi niimoodi üksteise peale karjuda ja nii talitsematult naerda, ütlevad väike tüdruk rangelt. Visata natuke hirmunult, kui keegi naeraga vastu Kõik vaatavad üksteisele otsa. Novelvida äsja kuulsite, on täielik väljamõeldis. Kokkulangemised tegelikkusega on juhuslikud. Seda ka refereeritud tsiteeritud materjalide puhul, mis on ilmunud ajalehes Eesti Päevaleht aastal 1999 ja Postimees ning Eesti Ekspress aastal 2001. Laupäevasel hilisõhtul oli stuudios Kalle Kurg.