Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Kahe kahe hakkab maakera liikuma ja libiseb eest ära kuhugi tahapoole. Lennujaamaäärne metsatukk ja värviline putka, mille otstarvet ma ei ole suutnud endale selgeks teha. Ning kivi ainesest tuule kätte Te läbi murdnud Lipendav rohututt kõige oma heitliku eluga on ammu kadunud. Teadmatusse. Ja illuminaatori taga kihutab märg betoonkate. Ma mõtlen tihti tollele lausele. Õigupoolest iga kord. Kõrvaklapid pähe teen seda alati kohe, kui olen salongi pääsenud. Et mitte kuulda lennukimürinat. Paremal lennata pilvede kohal nagu ingel. Õnneks osa lennukeid lülitab muusika sisse veel enne tõusu, kohe pärast Jordesside etendust. Päästevahenditega. Klavessiin midagi paest Riina aegadest. Ma ei tea, miks, vahest allasurutud hirmust vahest ülemus tundest. Aga just siis, kui lennuk hakkab enne liikuma hakkama, kamist paigal värisema ilmub meeltesse see lause nagu refrään mingist jumalikust laulust retsitatiid, nagu oleks selles mingi mõte, mingi salatähendus, mida ma ei oska seletada. Minul ei ole tungi 10 kilomeetri kõrgusel minna vargsi mõne näitsikuga lennuki tagaotsa WC'sse et kiirustades lahti rebida riided. Ja hoiata pigem ammu ette planeeritud pilvede pealse rituaali läbiviimise teadmisest, kui spontaanse mängu naudingust. Mida ma küll tahaksin, on paigutada tühja reisijateta salongi klavessiin ja mängida süveneda helidesse, mis seestpoolt tungivad mürisevasse ruumi. Ja mitte lihtsalt pillist vaid mu käte alt minust seest, sellest elust mille peaaegu tervikuna olen veetnud all maa peal. Nii et õhulaeva mürisevas ruumis oleks veel teine ruum. Muusikas seintega ja vaikne, sest muusika ei olegi muud kui ärganud. Vaikus. Jah, isegi valgust ei ole kõikjal kosmoses aga vaikust. Niisugust vaikust, mida ei lõhu müra. Võib olla omaette ümisevat vaikust. Seda on kõik täis. Jääd seda kuulda. Selleks ei aita hüüdmisest, selleks tuleb nii elada, olla, et oled isese vaikusseinin. Se olev muusika, mis on niisugune. Nagu siis, kui kuuled oma südant. Aga muidugi on see ettekujutus rumal edevus. Eneserahuldamise labane kasu eestikamis ei erine kuigivõrd küborgi seksuaalsest fantaasiast. Mis puutub siia klavessiin, kui mängimine osutub ainult ilutsevaks deklaratsiooniks sellele millel ei ole nime. Aga mida me tingimata tahame nimetada, defineerida, hüüda, endale saada, ära kasutada. Kui all libiseb mööda valgete pilvede arvatavasti puhas ei, nii kõrgel kindlasti juba puhas mass siis tahaks ka ise olla ainult see vool, mis tuleb alt maast. Ja jõuab kunagi jälle alla maha mulda millest ühel teadmatul hetkel pressib end nähtavale uue vahtravõrse. Ja. Jah, ta ütles sama lause täpselt selle sama lause mille ta ajakirjanik, kes ei saa juba oma nooruse tõttu temast midagi isiklikult teada pani oma artiklisse nüüd teises, ajas paarkümmend aastat hiljem samamoodi möödaminnes märkamatult nagu eelkäija ise ilmselt aimamata selle sümboolset Või ütles ta. Keegi ei jää üles. Kui ma selle internetist leidsin, ei pööranud ma algul talle isegi tähelepanu. Keegi ei jää õhku. Reisisalongis ajakirjanik sidus selle turvatundega teadmisega, et on andnud end piloodilennuk ehkki saatuse meelevalda ja leidis, et see täielik loobumine endast toob temasse rahu. Küllap nii ongi. Üldiselt aga mitte minu puhul. Minu puhul kasvab see lause nagu nähtamatu vaher mulla seest üles läbi pilvede läbist ratast sfääri läbi orbiitide tundmatusse vaakumi. Ja kisendab kuulmatult. Kas ongi enam kedagi kes teda mäletab, nagu lihast ja luust olendit? Aastaajad lähevad Vaher on heleroheline tume, koldne kiiska, punane lumivalge oma koorma all. Aga tema on ainult nimi mingites siit eestist, kaugetes kartoteekides ja aktides mitte avalikes teatmikes, mitte monumendid või hauaplatsi lei. Ainult kusagil arhiivis. Tee ühevanune surutud daatumite roostetanud haardesse, fiktiivne tähe ja arvu kombinatsioon. Paberi tasa, pinnalisuses või virtuaalses esile manatavuses. Unustatud unustatud, ometi alatiseks olemas. Oma koopas. Kuigi ta naeratas, surus kätt kandis riideid tuli tuikudes läbi käratseva köögilõhnadest suure ruumi veresooned läbi naha näha habemetüügas näol hakanud tärkama lihast ja verest inimene kelle käel, nagu märkasin, aeg-ajalt õmnes närv või soon. Riik on varisenud, uus tundmatu elu on sündinud, aga temal on ikka ül kostüüm millel hõõgub sisu kaotanud tähekombinatsioon. Mis varsti enam üldse kellelegi midagi. Silmad on ta silmad kinni või lahti. Tal olid sinised silmad, sinised isegi umbse valgustusega saalis kus kõikjal hõljuv suits muutis värvid Luitanuks. Ühel päeval mõtleb lause, keegi ei jää õhku välja, mõni uut müügipaketti kavandab reklaamiagent veic õppi Raither. Sel ajal, kui tema tiirleb oma orbiidil nagu meeldetuletus mida keegi ometi ei lase oma teadvusse. Nagu mõttetu reklaam asjale, mida ammu enam ei toodeta. Kummaline, aga päike, mis all illuminaatorisse paistab langeb illuminaatorissiga seal ülal. Õigupoolest kuskil, mille kohta Maal öeldakse ülal ja ta ei ole väljamõeldis, ei ole mannekeen vaateaknal, vaid inimene, nagu minagi. Kui see mis ei ole enam elus ega ole ka päriselt surnud, saab olla inimene. Ja on üldse keegi. Ei, kuidas ma võin niimoodi mõelda? Ja ma olin, ma olen temast nii erinev inimene. Aga see pidi olema nii, et ühel hetkel miks ja milleks ei tea, oli meie elu ühel lainepikkusel. Kuigi ma ei teagi õieti kesta, on. Need kustunud sinised silmad segabiinis hõljuv keha mõttetult vehkiva käega, kadunud side eluga, mis kulges kusagil metsade keskele raadatud armetus külakeses alailma soojeneva veega, kirvega lävepaku juures, naise naeruga voodis ja poisi ja tüdruku Kilgetega, kui need juuste lehvides tema poole jooksevad, et ta võtaks nad sülle. Ja teadmisega, et peagi tuleb sõita kosmonautika keskusesse. Nüüd on see nagu film ammu nähtud, film, mis aeg-ajalt kerkib meeltesse alati ühesugusena nagu viirastus. Miraaž. Ja sedagi ainult mulle. Aga temale kesta mulle sellest jutustas enam mitte kunagi. Ta ei ole ometi jumala poeg, tema koobas on täis. Tema ei lahkuma metailsest hauast tõusta tähiste sfääride valgus külasesse keskmesse. Ta ei Tooma lõpmata kurval orbiidil meile teadmist igavesest tagasitulekust ja ülestõusmisest ühendusest kosmosega mis annab ka ajaloohirmuvalitsusele sellele kannatuste õuduste reale teise tähenduse. Ja võimaldab kõigele vaatamata olla rõõmus. Ainult mõttetuks muutunud lend, ülevalolek, õhus püsimine õhuta ruumis igavesel orbiidil ainult lõpmata lõpmata lõpmata kurbus. Ja ometi see ei olnudki nii ammu, kui ta naeris. Vaba laua mis isegi vaba istekoha leidmine tundus lootusetu. Oli aasta 1984. Ja Moskva jaama restorani lauda sai pääseda ainult üliinimene või ettekandja tuttav võib välismaalane. Väljas 100. meeletult vihma. Mul ei olnud sellest niikuinii võõrastus tekitavas hiigellinnas midagi konkreetset teha. Olin absurdsele ringil Soomest läbi Moskva teel koju Tallinna. Ja nüüd ei leidnud restoranis, kus ma tahtsin veeta õhtuse rongi eel terve päeva ühtki lauda, kuhu oleks saanud istuda. Ometi ilmus äkki üks vanem ettekandja, kellel oli mu suurest armetusest ilmselt kahju hakanud ja näitas miskipärast märkidega, et läheksin temaga kaasa. Laud oli nii taga hämaras nurgas, et ma ei olnud seda märganudki. Ja laua taga istus üksik keskealine mundris mees. Kui ettekandja pärast läbirääkimisi mind lauda istutas ja pärast tellimist oma teed läks, märkasin mehel rinnas mingit märki, mida ma sõjaväeasjadesse väga kauge inimesena ei teadnud. Ma ei osanud isegi seda kindlalt ära arvata, kas ta on alampolkovnik või polkovnik. Mees oli süvenenud oma mõtetesse või igavledes. Ja nii istusime kaua vaikides. Ettekandja ei tulnud. Ja ma otsisin välja Soomest ostetud piibu ning toppisin selle täispiip ei tahtnud kuidagi tormata. Äkki võttis mees doosi ja tõmbas ise tiku ja ulatas selle minuga aitäh. Ja selle tikuga läks piip Soomest toodud tubakaga tõesti põlema. Väljas märjaks saanud püksid ja kahtlaselt meeldetulev pintsak hakkasid kuivama. Ja pärast mitmetunnist seiklemist hakkasin end juba päris inimesena tundma. Millal rääkima hakkasime? Kui ma sellele mõtlen, siis nii imelik kui ka ei ole. Ma ei mäletada väljanägemist, ta keha. Ma arvan, et olen kogu selle tollal teravalt tuntud vere ja naha ja kõõluste mängu oma peas uuesti konstrueerinud nagu oleks seda keegi teine. Ometi just see just tema ainus keha või mis ta on. Just see keha tiirlebki üleval. Ka nägu on peaaegu ununenud, ainult silmad on meeles. Ainitised ja otse mu pilku kinnitanud sinised ja sinised silmad. Ainult sõiduväsimus ja kogu suitsuse restorani piirastuslikkusele kalduv atmosfäär ning juhusliku tutvuse ootamatu psühholoogiline efekt seletavad miks ma ta jutu peale peaaegu imestanud. See riik See läheb nii, kõnni, põrgumelon, territoorium, piiriga piiratud riik, aga meie sees ei ole. Ta ei lõpetanud, ma ei tea siiani, kas ta tahtis öelda, et Meie sees ei ole jumala riiki. Või on see jälle minu konstruktsioon. Peale kosmonautika ei ole siin midagi mitte midagi. Ta vaikis. Ja lisas siis lause, mis mind uuesti põrutas. Siin ei ole ju elu. Huvitav, kuidas ajaga on see kõik killunenud mingiteks hetk piltideks lauseteks? Kas nii lagunebki ajalugu meie peas või inimene? Võib-olla seepärast, et ta seletas pikalt, et tegelikult paljud juhtivad teadlased maailmas ja ka Venemaal usuvad jumalat. Aga bürokraatiale sõjaväemasinavärgid seda ei ole. Igatahes mõjus see siin ei ole ju elu nii nagu öelnuks ta sellel riigil ei ole jumalat. Ei ole selles riigis terveid inimesi. Kosmonautide ettevalmistusgruppi otsitakse igal aastal inimesi, kõik sõjaväeosad otsitakse läbi, need ka, mis on välismaal. Aga peaaegu ei ole. Selles riigis on inimesed haiged ja mis riik see on? Riik on inimesed, kui inimesed on haiged siis on riik haige. Millele võis ta mõelda kui teda enam alla toodud kasv kestis nädalaid? Päevi tunde. Ja miks? Kas ütles tema süda üles? Või ta lihtsalt? Unusta? Ei, see ei saa olla? Ei tea. Aga miks ei saa? Teate seal üleval. Seal on hea niisugune tunne elus. Aga keegi ei jää üles. Vanasti ma olin sõjaväelendur ka, siis oli lennu ajal tunne, et ei taha tagasi sinna parata. Te teate küll, ohvitseril on omad eelised perekond ja aga see on ikka. Kasarmuelu. Ja ja siis ta võttis pildi. Säravalt naeratav naine vahest üheksaaastane poisike viipamas käsi õe kaela ümber. Tead, sõbrake, ühel päeval Saimu, tere. Kui mõtlen ta näole, mis kosmonaut sõõrid silme all Alexandra mu naine Tema oli lastekodust. Tema ütles ikka, ma ootan, et sa tuled ruttu keegi üles õhku. Orbiidil. Ma ootan, et sa tuled ruttu-ruttu tagasi kaissu. Saša poeg Saša, tema järel, keegi ei jää üles keegi üles, ema ütleb talle ruttu tuttu, aga tema muudkui korrutab, keegi ei jää üles. Ma olen vahel mõelnud. Ma ei tea siiani, mis tunne on alt vaadata tähti ja kujutleda, et isa oma isa, oma liha ja veri on seal. Üleval. Kuigi seal ei ole ülalolevat all olevat Ta rääkis ja miskipärast oli mul aeg-ajalt tunne, et nüüd purskab ta nutma ja kisub rinna eest lahti nagu filmides. Aga ei, ta rääkis ainult tasem, tasa vaevukuuldavalt. Aga kindlalt. Istus kaua. Nagu omaette ja rääkis Räägitakse ikka ülestõusmisest. Sellega saame hakkama. See naeratuse käeliigutus oli küll leht venelik, kuidagi siiras ja natuke loll. Aga neil on tegujust alla tulemisega. Jah, nii ta ütleski mitte startimine ja maandumisega, vaid ülestõusmise alla tulemisega. Nii kauge mulle võõras inimene, keda ma olen näinud ainult korra Seal ta tiirleb. Tundmatu inimene. Väljaspool inimlikku mälestust? Paradiisi lõpp. Ulme, lõppaja lõpp, progressimüüdi lõpp. Riigi lõpp. Tähenduseta elu. Tähenduseta elutus. Mis peaks minul olema, sellest? Kehast seal lõplikul orbiidil. Kõrvaklappides hakkab veidi sahisema. Muusika vaikib. Ja kostab hääl, mis teatab lennuki peatsest väljumisest. Lubage lubage mind välja, lubage välja. Ma torman lennuki sulguva ukse juurde ja pressin end viimasel hetkel sellest läbi ning pistan lennujaama poole jooksu, nagu tahaksin elada kogu oma elu siin allmaal ega kipukski kuhugi mujale. Ma võtan takso. Sõidan lähemasse õigeusu kirikusse, mina luterlane, ristitud luterlane. Ja pane sahheleja ta perele külla. On vaikne laupäev. Aga vene kirikus ei sünni praegu midagi erilist. Ja ma ei tea, kas peabki sündima. Miski ei klapi siin ilmas omavahel. Kui ma koju jõuan, on postkastis seal ilmselt mitu päeva vedelenud kiri. Ma vaatan kortsunud ümbrikut lähemas alles siis, kui hilisõhtul tugitooli vajun kõrvaklappides koraal. Alles õhtul jõuab minuni teadmine, et oleme hakkama saanud seletamatut teoga. Kurat, ma sealt lennukist ära tulin. Milline pahandus, kui ma kohe pühadejärgsel päeval kohal ei ole? Kui enda peale seal tihane olla, siis Maarend, mis kurat mul on sellest venelasest, selles surnud riigi surnud kodanikust? Ma teen hajameelselt koraali, kuulatasid ümbriku lahti. Kiri on vene keeles ja käsitsi sinise tindiga kirjutada. Kõik edasi on teie-vormis. Ta kirjutab, et kiri läheb teele alles pärast seda, kui ta on juba üleval. Ta tahab mind lihtsalt tervitada. Jäätma ikka taevasse vaataksin. Ehk kohtume kunagi. Keegi ei jää õhku. Kõik. See on võimatu. Ma äkki midagi arukiri on tulnud üle. 10 aasta. Uurin kulunud ümbriku, mis on täis igasugu templeid möödunud ja praegusest ajast. Aga jah, see on fakt, 12 aastat. Otsustan, et ei räägi seda kellelegi, sest niikuinii keegi ei usu. Kuigi kunagi Inglismaal ringelnud üks kiri üle 30 aasta enne kui adressaadini jõudis Ma panen kirja käest, võtan riiulist raamatu, milles on röörichi selle imeliku maailmaränduri paljudesse keeltesse tõlgitud tekst. Kõnelen südamesoojusest ajal, mil see on eriti vajalik. Pürgimuse mõtte süütab maailmaruumi. Kuid südamesoojus on kui alaline kolle. Mehisus elab südames, soojuses on vaja see meelde jätta. Tumedate jõudude ilming on kui külm külvi jaoks. Üksnes südamesoojus annab särava kilbi. Kuid kui õrnalt katsetama valguse laineid, niisama ettevaatlikult on vaja läheneda südamele. Te teate inimese kiirguse mõjust taimedele, samuti teate värvi mõjust. Nüüd on vaja meenutada heli tähendust. Nende mõjutuste samasus on tähelepanuväärne, kui taimepotentsiaali suurendamiseks on vajalik avatud helgelt kõlav süda. Sis Eli mõjutusena vajalik konsonanssija, kõik dominanti kombinatsioonid. Dissonantsi ilmingud ei suuda energiavoogu suurendada. Inimestele mõjudes võib dissonants olla vastandlikkusega kasulik teadvuse rütmi tugevdamiseks. Kuid taimede puhul, kus teadvus on minimaalne on dissonantsi üksnes takistavaks tingimuseks. Mineraalide puhul mõjub dissonants lagundava algena. Tõepoolest, roos on konsonandi sümboliks ja roosivalguse dominant ühineb südame hiilgusega. Helimõjust. Taimedele on tehtud vähe katseid, kuid muinasinimesed arvasid, et parimad lilled kasvasid templite juures kus oli palju häälte ja muusika kooskõla. Vaikus tuleb kõikide helide segunemisest. Seepärast õpime südant kõrvutama vaikimisega. Kuid see vaikimine ei ole tühjus. Ta täidab maailmaruumi, mõtlesin teesiga. Nii nagu südamepalve ei vaja sõnu nii vaja täidetud vaikimine, vormeleid. Pingestatud vaikimine vajab paljusid mõtete heade soovide ladestusi. Nii lööb süda vaikimisega pingestatud, küllastatud nagu dünamo. Maailma rütmi ja isiklikud soovid muunduvad juhtivaks maailmatahteks. Nii luuakse koostööd kaugete ilmadega. Ma panen raamatu kinni. Lähen akna juurde, vaatan üles. Läbi klaaside kostab tänava ähmane ükskõikne müra. Müra mis ongi ükskõiksus. Üle tee suure kaupluse vitriinaknal süttib ja kustub värvilisi mune. Punaseid, rohelisi, siniseid ja kollaseid, kuldseid. Mina ei pääse kunagi sinna kus tiirleb laev südamega. Mis enam neil? Või olengi see seal üleval? Mina.