Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ühel päeval oli dramatiseeria kadunud temast jäänud mingit kirjanduslikku salapärandit, kuigi teda kunstiklubi auruses õhkkonnas vahel selles oli kahtlustatud. Ainult paks glade etramatiseeria sugulasi ei olnud. Otsustati lisaks asjaomastele ametnikele kohale kutsuda ka teatriühingu esindajad ja korter avada. Kui pärast ametlikke politseilik rituaale uks lõpuks maha murti siis selgus, et dramatiseeri tuba oli piinlikult puhas nagu oleks selle spetsiaalselt ära koristanud. Et teatriajaloo annaalidesse pääseda. Sihistas vihaselt kriitik, kes dramatiseeriale asu ei olnud andnud ja oli spetsiaalselt selleks kohale tulnud, et näha, mis korteris on. Ega siit midagi loota olnudki. Hiljem ei osanud keegi öelda, kas kriitik pidas silmas seda, et puhtas ranges korteris oli väga vähe asju või et ta ei leidnud sealt mingit räpast detaili. Mega leidnud teisedki. Teatrimuuseumitöötaja, kes glade avastas, heitis küll pilgu sisse, aga asetas siis endalegi ebaselgetel ajenditel seinakapiriiulile tagasi. Muuseumil ei olnud seda vaja eriti mingit tundmatu sisuga kladet. Sest äkki oli see siiski mingit ärategemist. Oli ju niisuguse inimesega, kelle puhul teatriala juhid kohe pilgu maha leidja jutu mujale viisid, isegi tema hüüdnimi, mitte dramaturg või muud sarnast, vaid draamati seeria rääkis iseenda eest. Tegemist oli konfliktse inimesega ja selle üle, kas tema asjad üldse kuuluvad muuseumis säilitamisele või mitte, oli parem lasta otsustada teistel nii nagu teistele otsustada lükkamine kultuuriametnike keskkonnale juba igiaegadest peale omane oli. Temaga ei saanud ju rääkidagi, ta oli nii ülbed, nii üldõhkas ministeeriumi võimukas daam, kes oli valvelauatöötajast õunas sekretäriks ja sekretär Rinne, oli korteri ülevõtmise komisjoni liige. Tal oli raske mulle ära seletada, mis klassiku töös peamine on, viskas ladina keeles midagi, millest nad pärast sain teada, et see tähendas tark, mõistab isegi. Ja alati käis ringi, nagu oleks tal midagi viga, mis temal viga sai olla? Vabakutselise mõnus elu mitte nagu meil lihtsure likel, kes me igal hommikul kell üheksa kaheksaks tunniks tööle tuleb. Ladeni siis kedagi ei huvitanud. Komisjon siirdus vastutava sekretäri ettepanekul ühiselt suure klassiku hauale et pärast viibimist tema mälestuse ära lörtsinud. Dramatiseeri korteris tuleks jälle hea puhas tunne, nagu ta oleks elus. Ja korter läks lõpuks algajale teatriuurijale, kellel ei olnud kuskil elada. Et uuel korteriomaniku sisustamiseks vajalik maine vara puudus, lubati tal võileivahinnaga ära osta, dramatiseerida nööbi natuke, mis muidu oleks läinud riigile ja müüdud mõnele juhuslikule inimesele. Noor teatritegelane viis ühte kohvrisse ära, mahtuvad asjad kohale seadis korteri oma käe järgi korda ja leidis seinakapist glade. Ta avas selle, aga surus korraks tärganud huvi maha ja pani Klage kohe riiulile tagasi. Hetkel oli tähtsamatki teha. Noorele teatriuurijale oli tehtud ettepanek teatri huvides suure klassiku romaan ära dramatiseerida. Ja nii asus ta usinalt kohe asja kallale. Ta tegi päev läbi usinasti tööd. Õhtu eel aga tõmbas lambi lähemale, keris jalad istumise alla ja võttis ette kapist leitud glade. Imetlenud dramatiseerija käekirja, mis oli selge ja kindel, asus talugema. Vist elulugu, mõtles noor teatriuurija. Aga sel hetkel helises uksekell ja ta pidi avama sõbrale, kes oli tulnud teda korterisse sissekolimise puhul õnnitlema. No eks ma ela nagu dramatiseeria, ütles uus korteriomanik, kõik asjad on tema ja mulle on antud isegi sama tööd teha, ma pean klassiku uuesti dramatiseerima. Ja ta asus tutvustama oma kontseptsiooni aga sõber, seda eriti kuulanudki rohkem kui sellest, et noor inimene pidi jälle sedasama tööd tegema oli sõber hämmastanud dramatiseeri käekäigust. Inimene kaob jäljetult ja keegi ei tunne tema vastu mingit huvi. Pilati kogu aeg, et dramatiseerida ja klassiku röövetaja ja kõik. Aga miks, miks te niimoodi tegi? Selle vastu ei tunne keegi huvi. Elad ja äkki kaod jäljetult? Kui noor teatriuurija hilisõhtul jälle nõukogude aegse välimusega glade kätte võttis istus ta kinnise kaane juures tükk aega ja mõtlesin, et ei teagi, kes on dramatiseerija. Mehe elu oli hüüdnime varju jäänud. Millega ta inimene elas? Küsis algaja teatriuurija endalt. Mis tal viga oli? Kuhu ta kadus? Noor teatriuurija teadis, et dramatiseerijat ei taheta isegi teatrileksikoni panna. Nii kaob ta täiesti. Täiesti, mõtles teatriuurija. Ta lõi kaane uuesti lahti ja asus lugema. Dramatiseeri tähetund algab hetkel, kui tema juurde ilmub lavastaja. Nad kohtuvad juhuslikult. Rongiaknast paistab räämas teivasjaam ning täht langeb üle madala katuse otse peaaegu olematu asula väikesele väljakule. Sina oled ainus, kes seda suudab. Purskab lavastaja. Dramatiseerida, põikleb. Ta viitab klassiku suurusele ja arvab, et ta selleni ei küüni. Aeg suurem, ütleb lavastaja ja sisendab endale, et seni tunnustamata dramatiseeri on tegelikult kirjalik. Mõne aja pärast on tekst sisestaja käes, kelleks on teatri tehniline sekretär. Mõlemad lavastaja, dramatiseeria ootavad südame värisedes. Kui sekretär kõrgetel kontsadel ukse vahele hõljub, ei saa dramatiseeri pilku lahti tema võimsatel puusadelt. Lavastaja kasutab seda ära, kahmab teksti paki enda kätte ja kaob. Sekretär võtab kiirtöö eest vastu soliidse summa. Samuti trahvima. Seeria jääb üksi, on hilise öö. Milleks ma seda teeks? Jumalk, kas massaal? Kas kõlbab? Mõtleb dramatiseeria ja näed tumedal akna ruudulise enda peegeldust. Siis algab töökäsikirjaga, teda loeb terve teater. Ärisevi käsilehti keerates ohkavad, kõik lehed on lõpuks kulunud ja sekretär peab neid kleeplindiga lappima. Dramatiseeri ärkab hommikul pärast rahutud rähklemist üles ja kui ta kohvikusse läheb, teab juba terve linn, mida käsikiri, väärton. Väärt käsikiri, ohkab teatri direktor. Ainult ohkavad kriitikud. Kirjandusteadlased ei ütle esialgu midagi, aga üks neist kirjutab ministeeriumile ähvarduskirja, milles lubab tappa algul dramatiseeria, siis lavastaja. Parem oleks seda teha korraga ning lõpuks isenda. Sest tramoti, seeria ja lavastaja on taprut klassiku, kirjutab ta. See on neil kokkumäng. Minister kõnnib närviliselt mööda tuba. Ta on vananev seisukohtadeta, mees. Peaks kõnelema. Ütlete endale ainuke, mida ta oskab kõnelda. Pikalt, igavalt ja arusaamatult. Mis mul üle jääb, mõtleb minister. Ja ohkab. Kunstinõukogus on kõik iseendagi üllatuseks käsikirja lavale laskumise poolt. Teatris on ainult riig lavastaja kolleegid tahavad pealavastajaks saada samamoodi kui tema. Peaks ta ärataksima. Mõtleb lavastaja, konkurent. Käsikiri ei kõlba kuhugi, ütleb ta. Ja ohkab. Sel hetkel siis see minister, kes on ka kunstinõukogu liige. Konkurent ehmatab ja lisab, aga see on siiski nii hea, et kui tööd teha, võib asjast asja saada. Minister vajub toolile ja ohkab. On vaja korraldada juhtkonna koosolek, sõnab ta pärast pausi. Elanik läheb laiali, jääb ainult juhtkond. Aga juhtkond ei otsusta midagi, sest minister peab kõnet mitu tundi kuni keegi enam millestki aru isa. Käsikiri ei kõlba kuhugi, ütleb minister. Aga see on siiski nii hea, et töö korral võib sellest asja saada. Algavad proovid. Lavastaja tunneb, et tahaks end ära tappa. Naine korraldab tema õhtuste ära olekute ajal. Lavastaja käib öövaikuses üksi jalutamas kodus stseene. Näitlejad korraldavad vaikimis streigi. Lavastaja näpistab üht näitlejannat ja saab kõrvakiilu. Kuradi lilla linna jätab näitlejana heameelest kilgates. Ja mõtleb tegelikult lavastaja kolleegi, kes ei ole teda kunagi näpistanud. Proovid mööduvad edutult, keegi ei saa käsikirjast aru. Õhtul helistab lavastaja dramatiseeriale, haaras mul mõtteid. Kähistata, tule siia. Talud kaasab. Nad istuvad ja joovad õlut, mida lavastaja agiteerib korduvalt juurde tooma. Ja nii astuvad nad lähedasest baarist läbi. Dramatiseeri, tahab rääkida lavastusest, aga lavastaja tahab vennastuda. Sea. Oled Meie kirjanduse suurim tähtsaim. Ai nuusk. Ja dramatiseeri ei saa iialgi teada, mida lavastaja öelda tahtis. Kui lavastaja naine lõpuks magama läheb sosistab ta tugitoolis lehijatele mürgist pilku heites omaette kuradi lillat. Aga seda uinunud lavastaja ei kuule ja arutelu ärajäämisest hämmeldunud dramatiseeri ja ei pane tähele. Järgmisel hommikul on lavastaja proovis tõsine, range. Ma mõtlesin öö läbi ohkata ja jõudsin tulemusele. Loomisprotsess on kord niisugune, mõtled, mõtled, mõtled. Ja lõpuks leiadki selle, mida ei otsinudki. Vaat nii. Lavastaja esitab oma kontseptsiooni. See lööb kõik näitlejad, nii tuumaks, et keegi ei saa sõnagi suust. Järgmisesse proovi ilmuv dramatiseeri lilledega peategelasest näitlejanna jaoks näeb, kuidas tema ideed on väänatud, kukutab lilled, pannud siis mulle, miks mulle kunagi keegi Lille'i ana mõtleb, lavastaja assistent, kes on sellele kohale taandatud, andetakse pärast, kukutab lilled prügikasti. Ja läheb sõnagi lausumata minema. Kas gaasiga? Või tulevikuootustega mõtleb dramatiseerida üksi kodus, köögis, pliidi ees seistes. Aga gaasitorustikud umbes. Ja tikuotste küljest kraapimine tüütab ta enne ära, kui ta väävlit küllalt palju saab. Tekst on nii ära moonutatud, et. See on surnud klassik. Aga kõht on tühi ja ta asub süüa tegema. Ma, mis end ikka tappa, kui elu on nii ilus, ohkab dramatiseeri pärast sööki köögiaknast musta vahtides. Taevas on tuhandeid tähti ja läbi pargipuude Comendab lähedasele väljakule püstitatud klassiku ausammas. Lavastaja teeb proove. Teatris käiakse kikivarvul, lavastaja ei luba kedagi pooleli tööd vaatama. Dramatiseeri salaja kolmandale rõdule hiljude luurab, mis proovis. Ütleb dramatiseeria pimedal kolmandal rõdul koonutades kui nad avastavad, et klassikud teksti ei olegi enam järel ja kõik on minu enda oma sisse küll hästi lõppenud. Mind võib päästa ainult see, et nad on lugenud klassikut kooli ajal ja tema tekst kedagi peale paari uurija ei huvita. Aga neid peetakse raamatupidajateks ning kunsti asjus keegi neid tõsiselt ei võta. Nende arvamus õnneks ei loe. Keegi ei pane minu teksti ehk tähelegi. Keegi köhatab otse dramatiseeri kõrva. See on teatri direktor, kes on äkki tundnud, et tema on majas peremees ja võib minna igasse proovi, kui tahab. Ning on sellest hoolimata kolmandale rõdule tulnud salaja. Missid. Sosistab direktor kuidas ikka klassiku kõla. Issand, millega see lõpeb? Aastat dramatiseeria ja noogutab igaks juhuks peaga, kuigi direktori või seda pimeduses näha. Kes seal on? Proovisaalis, see ei ole teater. Karatab lavastama pulli juurest all saalis ja laseb prožektorid kolmandale rõdule keerata. Kuid selleks ajaks on dramatiseeri ja direktor ammu pagenud. Kunstinõukogusse kutsutud linnakese juhtivad kriitikud. Mis puutub dramatiseeriasse siis on kõik ühel nõul, et ta on oma töö ära teinud. Kuigi klassiku abiga ainult klassiku abiga, manitseb minister ja ohkab. Ma ei taha küll vaielda, kuid lisaksin ainult, et klassicon ÄRA nägistatud Temastetatud pilalavastuse eriniidid kisuvad eri suundadesse, nagu neid tiriksid luik, haug ja vähk. Traalib kriitik, keda kutsutakse hirmus antuks. Jah ja loomariigi esindajad on õmblejateks äganud. Pilkab noor kriitikute esindaja vanemat sugupõlve. Kõik on, läheb, mõtlen minister ja hakkab rääkima. Pärast seda hääletavad kõik üksmeelselt lavastuse vastuvõtmise poolt. Hirmus Ants ja endine suur kultuuritegelane kellel on olnud pahandusi ühe neegrinaisega kurameerimise pärast istuvad kõrvuti näitlejannaga, keda lavastaja näpistanud. Ei tea, mis kell on. Kas juba kaks, mõtleb endine suur kultuuritegelane ja kraabib ühe käe küünega rahutult teises käe küüne alt välja sinna sattunud varaalset kõntsa. Kurat, mõtleb näitlejanna, keda ei hirmus Ants ega ka endine suur kultuuritegelane olla näpistanud arutasini aruta. Ühtki suurt osatäitmist tükis ei ole. Ja ütleb üle terve olengu ruumi. Tükis ei ole ühtki suurt osa, täitmistükki ei ole ollagi. Hetkeks fakatavad kõik. Aga kell on juba kaks öösel, leni asutakse kojuminekule. Muidugi otsustab kõik kunstinõukogu esimees, aga ma tahaksin siiski teada kollektiivset arvamust. Keegi pidi ikka hea rolli ka tegema, teatab direktor lõpuks. Kui peale näitlejanna, kes ootab näpistamist, ei ole enam kedagi kohal. Direktor otsustab, et hea rolli teeb ühe kõrvalosatäitja ning istub näitlejanna kõrvale. Aga mina teen ka tükis kaasa, õhkab näitlejanna. Ja direktor otsustab, et tükis võib olla ka kaks head osatäitmist. Kui dramatiseeria sügavas öös koju jõuab, mõtleb ta kauaks, kuhu ta tikuotstel väävli viskas. Kukub niikuinii läbi, mõtleta lavastused surnud. Ja kui nad veel märkavad, et tekstis ei ole klassikut sõnagi, siis aga ta ei leia tikutopsi, et otsi klaasi kraapida ning segu ära juua. Ja kui pärast pikka otsimist lõpuks leiab, ei viitsi enam kraapinsega Janata Ahmet ja viitsin. Või ei viitsi. Katramatiseeria viitsin. Aga hommikul ei ole siis millegagi suitsu teha. Ta ei saa magada ja süveneb seepärast eesto diivani klassikusse. Klassik jutustab sellest, kuidas ta on kollektsioneerinud tikutoosikarpe. Ikkagi olen klassikult mõjutusi saanud, sosistab üllatunud dramatiseeri. Ja ta tuju paraneb märgatavalt. Vähemalt biograafias on meil mõndagi ühist. Lavastaja paneb sel ajal ikka veel näitlejatega kärakat. Klubi on ammu suletud. Aga lavastaja näpistanud ühte ettekandjat ja see on juhatajaga kokku rääkinud, et kultuuri ülearu pida. Seltsi kond võib istuda öö läbi. Sina sobiksid dramatiseeringus, peaossa sosistab lavastajate kandjale ainult sina, liisu. Esietenduse päeval ei taha aplaus lõppeda. See on demonstratsioon, väljaastumine, mis klassik siis ikka ära ei ole, pomiseb endine suur kultuuritegelane, endamisi oleksid endised ajad. Siis oli kõik selge. Jaa, ta ohkab raskelt, sest suure juhi ja õpetaja aeg on pöördumatult läinud. Hirmus Ants ei saa esietenduse õhtul kava uinuda. Ta läheb koju koos vägistatud klassiku mälestusega. Ning see ilmub talle unenäos. Keegi ei tea ju, et klassicon hirmu tantsule püha kuigi ta on tahtnud teda omal ajal kinni panna. Aga seepärast ongi püha, et oleks, keda kinni panna. Järgmisel päeval on teatri juures pikk järjekord, see ulatub läbi terve linna. Kas tõesti on klassika ära vägistatud? Õhkab sabas üks eideke, endine kooliõpetaja. Ja muidugi klassikud, ehk siis on tehtud moonutusi. Hüüab parajasti möödu kriitikele arvamusega, kunagi keegi ei arvesta, inimesed, olge valvsad. Ärge vaadake seda. Prograafilistrantsusen Hitchcock. Pärast seda ei lähe inimesed enam üldse töölt koju, vaid moodustavad kella viie ajal teatri kassa juures elava järjekorra mis hetkekski ei lagune. Ma pean endale lõpu peale tegema, mõtleb dramatiseeri ja nad ei saa aru, et klassiku teksti kasutanud, sest nad ju ei loe klassikut ainult niipalju, kui keskkooliõppega pärast läbi vuristasid. Tegelikult räägib kogu linn ainult lavastusest, kellelegi ei tule meelde, et mina olen ju õigupoolest kirjanik ja lõpp, lõpp, sellel kõigel pole mõtet. Ainult Ma ei saa jätta meie kultuuri, mõtleb dramatiseeria. Ja talle meenub, kuidas tal on ette heidetud, et ta kipub mitte ainult lava asju, vaid ka omaenda elu dramatiseerima. Või saan. Teate sabas hakkab levima õudseid, kuulujutte rahast on juba nii palju, et lavastust hakatakse mängima ka päeval ja siis ka öösel. Issand, saag, sonett, tüür, Ahu keerab klassik hauas teist külge. Kui ma teadnuks siin, et nii läheb, minu teksti lõpuks ei kasutagi, poleks ma seda teost küll kirjutanud. Ma aimasin seda kõike ette. Aga ei saanud põhilisega hakkama, kõik elus kergemini, aga naine pagan, viskas kogutud tikupead pidevalt minema ja. Nii läks enesetapuga liiga kaua ning Luum surm jõudis enne kätte. Enesetapp olnuks ainus, mis minust ja mu tekstist oleks mõtlema pannud. Ja klassik tunned tahtmist end hauast üles ajada. Teiselt poolt jälle, kui minu romaanipärane tekst oleks otse lavale sattunud. Ei olekski see elu, näidendi vormis elamine ei olekski dramatiseering. Ikka parem, et kasutatakse teose motiiv ei, oled vähemalt ideena elus. Parem kui see, et idee on surnud. Nii et keegi ei tahagi seda tappa, kõik ainult korrutavad, kordavad, ülistavad kuigi ise üldse ei loe. Ta las mõni noor inimene otsustab, tehku, mis nad tahavad. Ja klassik keerab jälle hauas oma teist külge ning ohkab, nii et sinna lilli tooma tulnud teatrikülastaja kirjatab. Ja minema jookseb. Siinkohal dramatiseerida kirjapanek katkes. Mida ma siis teada sain? Küsis noor teatrimis endalt. Pean klassikud ümber tegema, aga ei mingit juhatas mingit kogemust üldse, midagi. Tuleb uus tekst kirjutada. Kell oli 12 ja noor teatrimees vaatas korraks katsevalt voodi poole aga siis kohusetunne võitu. Ta istus arvuti taha ja lõi parajasti sisse esimest rida. Kui kõlas uksekell. Kes nii hilja, pahandas noor teatrimees, aga läks siiski avama. Ukse taga oli klassik. Klassik ja pealegi veidi vintis klassik. Kirjuta kirjuta, aga tead, kähistes klassid, ega ma muidu siin kummitaks, ma tulin sulle noorele mehele ütlema seda, mis on i keeta. Sa kindlasti arvavad, et kõige tähtsam on minu tekst, et iga kirjutatud sõnal püha ja nii edasi. Aga kõige tähtsam on elusädet, saad aru. Ja klassik hakkas näppu juhtunud tikutoosist tik, haarates meeletult rapsima. Nii et noor teatrimees hakkas kartma tulekahju ja rahvastel topsi käest ära. Kõige tähtsam on mõõdus küürgas klassik, koukis põuest pooleldi joodud pudeli ja viskas seljast kistud pintsaku põrandale. Ainult lollid võivad arvata, et kõige tähtsam minu tekstis on töö kujutamine ja et ma arvangi, et töö on elu, eesvärk, jobud. Töö ei saa olla kõige tähtsam, sest kõige tähtsamal Ainult jobud võivad mõelda, et kui ma pidasin tööd inimese elus väga tähtsaks siis see on ka kõige tähtsam, et töö tegi ahvist inimese, töö vabastab jumal. Ma tahtsin tegelikult öelda ainult seda, et eestlasel ei ole olnud muud kui ainult töö ja töö ja töö ja ta on vabaduse peale mõelnud. Ja mis on see vabadus, elu elus olemine? Ma tahan elus olla ja mis tähendab elus olla mu sõber. Klassikast vana klaveri juurde klimmerdada, mingi drillalla elus olla, tähendab interpreteerida Atlibedasin midagi, aga nüüd Tagli möödas, sellesama meloodia, näed, kuuled. Isegi ise ei saama meloodiat kunagi samamoodi mängida, mis siis teistest rääkida. Aga siis sädeme siin oli, on nüüd ikkagi sinus ka alles. Ja kuna uuesti mängin, klassik lõi jälle paar nooti, siis hakkab sinus olev säde selle uue minu sädemega suhtlema. Siis suhtlemine ongi elu sädemetepidevus, nii on tekstiga ka säde on tähtis, inimestevaheline kõne, mille annad interpreteerinud. Aga nemad, Nemad näevad ainult teksti. Mis seal on surnud. Klassik oli ilmselt väsinud ja vajus toolile. Teksti tuleb elu panna ja elu on selles, kes interpreteerib sinus. Sina pead minu teksti oma elu panema, kui sa tahad, et mina olen elus sest nii raske on olla surnud. Kui sa teaksid, kui raske on olla surnud. Vahel me dramatiseeri ega selle sinu eelkäijaga arutasime. Klaasike jäägi vait, nagu oleks midagi välja lobisenud. Aga otsustas siis ümber, jätkas dramatiseeri ja tema oli kõigi nende asjameeste kriitikute muidu meeste keskel ainsana vaba nagu lind. Ja seepärast on ta nüüd ka vaba lindprii, kadunud, mis tähendabki vabadust. Sa ei tea, mis see tähendab? No kui hästi läheb, saad teada. Mina, aga mina vaevlen oma memoriaalis, Egassar teadmix. Keegi jutt teksti tegelikult ei loe. Dramatiseeri luges, tegi suure töö ära, süvenes igasse ritta, avastas mu lohakuse Korlased, parandas vead ära ja tema kirjatöö oli tema hinnang, tema kriitika ja tal oli õigus omeetüks, kes teosed tõesti läbi luges. Üks lugeja mul siiski on. Aga tema arvamus ainult levinud, teda ei arvestatud, tehti ümber, sest arvati, et tal mind vägistanud. Tema avastas selle, mida mais. Ma ei teadnud ja nimelt, et kogu selle kujutamise taga, millest nad väidetavalt nii ülevalt olen kirjutanud on hoopis midagi muud, see on vabadus, looming, säde. Ma ei kirjutanud sellest, et inimese elusa peamine töö, vaid sellest, et peamine Milline on raske jõuda? Võtab selle peale. Klassik võttis tõesti, kui ma oleksin teadnud, et see kõik oleneb igast sõnast hakatakse kinnid, igast lausest tehakse pühakiri. Siis ma küll ei oleks klassikuks hakanud, mulle istub tegelikult hoopis teine asi, moonutamine, vahtimine näiteks võiksid edukalt olla paarimees, kes vahib, mida joobunud külastajad teevad ja siis elu üle omaette filosofeerib. Ja minna baarimehena, mis paarimehena inimesena ka hauda ammutatud tekstiks kirjutatud tekstiks. Olla tekst. Keegi sind ennast enam ei näegi. Hauamonumenti memoriaali, ainult gaasike, klaasike klaasik nagu inimene poleks olnudki, nagu mul kunagi midagi viga ei olekski olnud, nagu ma oleksin kogu aeg ainult teksti pannud. Aga mina tahtsin lihtsalt olla vaba. Mitte dramatiseeri draamat vaid ning temal vähemalt ei ole rinna peal seda kivigobakad, seda monumenti, mis surub ja surub. Klassik võttis jälle dramatiseeri õigesti tagada, nüüd on vähemalt lootust, et tema teksti kunagi märgataks. Ja sinu sõber on ka ainult üks võimalus, kui sa tahad, et su tekst kellelegi pärale jõuaks, et seda üldse loetakse, uuritakse luua säde ja. Kes arvavad, et, Mina ise oleksin pidanud oma elu teisiti lõpetama enesetappu sooritama, siis märgatud, uuritud, siis ehk leitakse mõni sädet, natukene elu. Äkki pistist tahavad, kõik tahavad, et ma oleksin surnud, aga tahan olla elus elus. Kurat, ma peaksin ise selle teksti uuesti kirjutama. Tahaks olla jälle. Mitte teks. Seest saaks ometi surra inimesena. Ma olen selle pärast hakanud isegi joovat. Surra. Kui noor teatrimees hommikul glade juures ärkas, oli tal vägev klassikaline peavalu. Ta sai aru, et asi glades, kui kladet ei oleks, siis ei oleks asjatud mõtteid ja saaks keskenduda klassiku dramatiseerimisel. Ta otsustas gladest vabaneda. Ära visata südametunnistus ei lubanud ja nii otsustas ta viia selle muuseumi. Et muuseum kladet ei tahtnud, jättis noor teatri meesklade salamahti ministeeriumi valvelauda, küll siis keegi avastaks selle. Ja kui seekord ikkagi muuseumis on sisi, vii seda keegi enam ära. Nii ta tegigi. Ja kõik õnnestus suurepäraselt. Aga paari päeva pärast oli Klale jälle tema postkastis. Noor teatrimees jättis klaveriinstantsidesse. Aga ikka toodi Klaadedele tagasi. Lõpuks oli asi selge, seda sai teha ainult klassik, kes tahtis, et noor teatrimees tema kirjapanekust, mida ta õpiks. Noor teatrimees asus õhtuti klaviatuuri maga, ei leidnud kirjapanekust mingeid alltekstiga, salatähendusi, mingit hullustega, midagi, ainult tervet mõistust. Ta suurest mõtlemisest kõhnunud nägu ning kaugusse haakunud pilk hakkasid kultuuriringkondades silma. Ning aja jooksul hakati sosistama hätta on hulluks läinud. Kuni üks mees juhtumisi seesama kriitik, kes oli eelmist dramatiseerijat hävitada tahtnud tuli selle peale, mida seni keegi ei olnud taibanud. Noored teatrimees teadis klassiku suurt saladust. Äkki oli noore teatrimehe ümber legend, milles ta ise ei teadnud midagi. Ta pani imeks, miks kõik veidralt käituvad, aga lõpuks harjus. Ta uuris kladet ning lükkas dramatiseeringu üleandmise tähtaegu aina edasi. Aga ükskord ei olnud see enam võimalik. Ning ta pidi otsustama, kas loobub ülesandest või saad tööga väga kiiresti valmis. Ta kirjutas teksti valmis viis ära. Istus veel paar ööd glade taga ja pani selle lõpuks säraga. Siis ühel päeval oli ta kadunud. Kui kunagi dramatiseerijale hiljem noorele teatrimehele kuulunud korteri uks lõpuks lahti murti leiti, et noor teatrimees on jäljetult kadunud. Ja seda oligi arvata, tühi ruum. Nüüd on meil kaks dramatiseerijatega õige teksti ei ole ikkagi, ütles komisjoni esimees. Eelmise dramatiseerida sai vähemalt rääkidagi. Sellega temaga ei saanud rääkida, noormees aga nii ülbed, nii ülbed. Süüdistas uue ministeeriumi uus võimukas daam, kes oli valvelaua töötajas tõusnud, sekretäriks sekretär Eneli, korteri ülevõtmise komisjoni liige. Tal oli raske mulle ära seletada, mis klassiku töös peamine on. Viskas kreeka vist kreeka keeles midagi, millest ma sain pärast teada, et see tähendas. Ma tean, et ma midagi ei tea. Ja alati käis ringi, nagu oleks tal midagi viga. Mis temal viga sai olla? Vabakutselise mõnus elu, mitte nagu meil lihtsurelikele, kes me igal hommikul kell üheksa kaheksaks tunniks tööle tulev uus vabariik, aga nüüd loovtöötajad on ikka samamoodi ei tea, kirjuta või isese dramatiseering ära. Ah peaks klassiku hauale minema, tuleks hea puhas tunne jälle peale, nagu ta oleks elus. Mina arvasin kohe, et asi ei ole puhas. Ta on või oli, no ma ei tea, on või oli klassikuga juba välimuselt sarnane haridusministeeriumi kantsler, minu arvates on riigile ohtlik klassik, niimoodi kummitamas käib. Ega meil siin mingi kummitus rikule oleme Euroopa poole teel ja ikka mingid hinged ja mis veel? Ei, karnatsioon, keeletas komisjoni vastutav sekretär. Peaks midagi ette võtma, ütles kriitik, kellele noor teatrimees oli ükskord kogemata jala peale astunud ja riigi huvides, nentis kantsler. Aga mida kriitigisides eelide klassikud, hõrgud klassik? Ja pealegi kui nad, mis nad muud on kui hullud. Mõelge, millised terve mõistusevastaseid ideedel on, pahandas komisjoni lihtliige, kellel peale komisjonides osalemis ei olnudki muud ametit. Võib-olla oleks kohane mõni tõrjeriitus, meil on oma vabariigis ei võta igasugu jõude, neid, noh sensitiive teid sõnad ei aita, sõnad ei aita, kirjanduse puhul ei ole sõnadest midagi kasu. Kõige parem on lepitusohver ja niisugune, et keegi ei saaks kindlaks teha, mis juhtus ohver ja valmis riigi huvides ainult riigi huvides. Just nii ja ainult nii teatas kantsler, kellele äkki meenus, kuidas noor teatritegelane oli teda ükskord oinaks nimetanud. Küljes kriitik, aga see ehmatas komisjoni liikmeid, nii, et nad ei kuulanudki, mida kriitik ära põletada ihkas. Mina tean, ütles korraga endine keskkomitee channikest, töötas mitmes asutuses nõunikuna ja kellel oli oma firma, mis tootis teatri tuleb tellida uus dramatiseerinud. No ei tea, kahtles kriitik, kelle sakas põhimõtteline kultuuri kaitse algul oli algu põrand, siis dramatiseeriks, siis selle mõtiseering. Niimoodi läheb ju riiklik rahvuslik müüt üha lahjemaks. Siin on ikka ainult sama asja ümbernimetamine. Aga teda ei kuulatud ka seekord. Ja pealkirja annan ette, teatas, et nad seal ning see on Eesti elab ehk elav laip ja dramatiseerinud peab olema rajatud sellele, et laip elustub. Selle peale tuleb rahvas teatrisse. Me ei saa unustada, et kunst kuulub teatrite, repertuaar peab tagama nende majandusliku õitsengu. Aga peamine, nii leidis Jaak Allik, kes ei ole lühikese kõne pidamist karjunud et selle uue dramatiseeria vigu varjata, kõrvaldada, laheta inimeste mälestuseks ära kaoks. Tuleb raamatiseeriast, sellest eelmisest tuleb teha klassik. Kadunud mees, legend taga kõlbab klassikuks küll, kus meil uuel ajal kohelilt klassikuid võtan, kõik meie klassikud on varasemast ajast. Aga aeg ei oota, aeg ei oota, aeg nõuab klassikuid. Klassika on aja nõue. Siis küll seda dramatiseerinud, ma mõtlen seda viimast, seda noort teatrimeest ei pane enam keegi tähelegi, siis on neil kaks klassikut. Üks eelmisest ajast päris klassike, teine dramatiseerinud oma uuest ajast. Ja ega see ei ole häbiasi, kui üks klassik teist raamatiseerib, nentis komisjoni sekretär. Ja nii jäigi. Kriitik, kellel hakkas äkki endast kahju, sest ta ei söandanud klassikuid kritiseerida, pomises küll jälle midagi, aga teda ei pannud keegi tähele. Kantsler ei olnud tulemusega siiski rahul. Üks teeb muret, analüüsime, mis siis neist teostest siiski sisaldab midagi arusaamatut. Võiks öelda, et elu saladus, eks ole, kolleegid, elu saladus. Nii tulebki välja, et nemad, klassik ja dramatiseerijad valdavad elu saladust. Ühed valdavad aga teised. Kantsler vaatas küll seinu, kuid kõik said aru, kellest jutt on, aga teised ei valda. Ongi kaks Eestit käes. Muidugi ei taha ma öelda, et üks on vaimuga Eesti ja teine vaimud täiesti, aga siiski. Ja, ja kaks Eestit, see võib takistada meie astumist Euroopa liitu, leidis natsiannik. Kes sinna kahte Eestit tahad? Euroopasse võetakse ikka üks ja terve mõistuse käist. Tuleb lihtsalt tuled sellest tähelepanu kõrvale juhtida ka, kuidas seda teha, ma arvan, tuleb toda klassiku auhind, teatas komisjoni sekretär. Kõige sotsiaalsem autori auhind. Küsid, eristiku välja antakse, nüüd vaatas komisjoni sekretär ringi, kõik seda lugeda, ta mõtles, kui seda pidevalt välja antakse, on neil varsti hulgaliselt klassikuid. Ja kui juba enamik Kont rästikud, siis ei saa küsimust kahest Eestist tikkida. Nimi loeb. Aga on ka teine tee klassikud tuleb ära kaotada, mis kooli rutiinse, olgu, mõelge, mis tüvi sel sõnal, aga klass ju ära kaotada ja kõik. See on õige. Meil tuleb ise otsustavalt täie pingega asuda kultuuri ümber korraldama, ümber organiseerima, teatas natsainikaatoriteetselt ausambad korda. No mitte mitte raha tuleb ikka investeerida, kasulikud tuleb kultuur reaalseid väärtusi tootma panna aitab neile aust juba küll. Auasi on Isamaa, meie isamaa muidugi kesin lõpuks kultuuri, Uib, elab laagris, tuleb nõuda romantilisust elaga meie kultuur, kõige kraatlikum kultuur, väelas. Löö tööle. Püüdis Nadžannik, avalda rahustati maa. Kuid hüüdlauset otseseid, sosistas komisjoni sekretär erutatult. Temis. Isamaa pääst organisatsioon tuleks asutada. Vot see on õige, väga õige lähenemine, suhtluskantsler, lõppude lõpuks, kui nemad ühinevad, kui klassiku kõrvale tekib üks klastik teise järel miks ei võiks siis meie ühineda? Me kas me ei võiks hoopis nii teha, noh, määrame ise endisi klassikud? Küsis ministeeriumi autojuht, kes seni vait oli olnud. Vaatame, vaatame, rahustas seda kantsler. Ja kõik, said aru, et aeg kiskus juba? Kuulge, rahvas peaks siis minema hakkama, mis siis, kui nad? Te saate aru küll, kui nad siiski tagasi tulevad, siia? Ebamugav ju, nagu peaksime, mingit salanõu? Ei jah, tuleb minna, aga me peaksime sagedamini väljaspool ministeeriumi kokku, savad probleen arutama, mõtiskles komisjoni sekretär. Tõeski viljakas keskustelu oli endise kantsler, tõeline dramatis. Pärises kriitik, mingeid klassikuid pole vajagi. Kui kaunis võib olla elu kuues klassik kütteta ühiskonnas, õhkas natsiannik. Ka minule andis koosolek uut lootust, sosistas muuseumitöötaja. Uut usku, lisas keegi juut armustust naises, komisjoni sekretär. Hoiame ühte meid nii vähe, lauses kantsler. Kõik olid liigutatud. Kui komisjon alastiku tänava laiuselt linna keskuse poole kulges, mõtles kriitik. Draama ei ole surnud, sellest peaks näidendi kirjutama, aga peaasi, et makil tekib, välja ei lobisenud muidu ion ilma. Kuigi tal ei olnud üldse selgem, millest ta ilma jääb. Rääkinud, lähevad korterisse tagasi, hakkavad seal midagi sepitsema, mõtles komisjoni sekretär, kurat. Kellest õieti mõtlen, kas neist seal unist siin tervet mõistust, tervet mõistust muidu klassikuks isa. Mõni aeg hiljem Kui uus ministeeriumi määratud dramatiseeria glade oli läbi lugenud ja parajasti ahutas oma dramatiseeringus talustama helises korteris uksekell. See oli klassik. Ega Sulmuglade alles ole? Küsis klassik. Ma jään siia nina enam hauda tagasi ei lähe. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg