Ja jätkame taas Lõuna-Aafrika avastamist loomade pildistamist vannis ning stuudios Kaupo Kikkas. Kaupo kui sa olid Lõuna-Aafrika vabariigis, siis milliseid loomi õnnestus sinul pildistada ja kuidas nad üles leida? Loomade liigirikkus on seal muidugi võrratu, sest nagu ma ütlesin, et kui on looduse mitmekesisus suur, siis on ka loomade ja lindude mitmekesisust suur. Nii et näiteks on seal olemas täiesti eriilmelised looduspargid, on olemas selline pisem park, mille nimi on Ado Elephants, park, mis on maailma suurim elevantide kaitsmiseks tehtud park, see on juba väga pika ajalooga, kui ma ei eksi, siis kas üle 70 aasta juba kindlasti endal vanust ja tänaseks on seal juba pargis elutsemas 400 elementi, 400 elemendi, sealt väga suur kogus elevante ja kuna nad ei ole väga suurel alal, siis sellele muidugi võrratu neid jälgida. Ja seal on, ütleme, kui nüüd aus olla, siis mind natuke häirib see, et seal on juba teed nii heaks tehtud, et sa, et nii-öelda Ameerika pensionär tuleb enam-vähema vagun majaga, sõidab sinna sisse ja naudib autoaknast elevante niimoodi, et vaid käe välja ajada ja tagumiku peale Levandile koputada. Nii et isegi ütleme selline liigselt mugavaks ja inimesele mõnusaks tehtud, on see kõik. Aga lihtsalt elevant on selline loom, et tema puhul on see võimalik, et väga paljude muude loomade puhul ei oleks mitte kunagi võimalik näiteks kiskjad. Võtame näiteks gepardise, iial ei harjuks sellega ära, et asfaltteede vahel peab niimoodi käima, et ta muutuks täiesti ehtsaks loomaaia gepardiks, onju, aga elevandid on selle koha pealt tõesti väga haruldased, need elevantidest. Ma sain tõesti väga kauneid, et ülesvõtteid ja kui aus olla, siis ega midagi keerulist seal küll ei ole, et et sa saad sinna parki sisse sõita, maksad oma sissepääsu, loa, võitsid päeva veeta ja õhtul siis päikse üldiselt on alati kõikide parkide puhul kombeks pargid, avatakse päiksetõusul ja suletakse päikseloojangul. Ja, ja õhtul välja sõites on tõenäoliselt su fotoka mälukaart väiksemaid ja suuremaid elevante ääreni täis. Sest et kui nüüd seal näiteks elevantide liikumisi jälgida, siis on üsna kindel, et tahad, liiguvad asja pärast, nad liiguvad kas kuhugi sööma, pinnad liiguvad veeaugu peale jooma ja teedevõrk on suhteliselt nii hea, et sul on võimalik, et sõita juba natukene ette ja vaadata siis kuidas elevantide kari sulle läheneb. Loomulikult, et kui sa nende tee peale jääd, siis see võib väga kurvalt lõppeda. Eriti ohtlikud on loomulikult siis väikeste poegadega emaelevandid, kes on sealsamas pargis ka mõne autossegi tuuseldanud. Nii et kui sa nagu oled nii-öelda inglise keeles on hea sõnase common sense ehk siis eesti keeles selline mõistlikus, et kui sa nagu ebamõistlikult käituda, ehk siis näiteks ajad oma auto kuhugile ema elevandi ja tema tema poja vahele, siis lõpeb sulle väga halvasti. Aga kui sa seda ei tee, siis on üldiselt elevandid lihtsalt fantastilised ja ühed nad ikkagi väga-väga sümpaatsed ja targad loomad. Nii et suurepärane palk, park elevantide vaatamiseks, seal elutseb ka muid loomi, aga üldiselt siiski muid loomi on suurtemates parkides palju huvitavam vaadata kui seal ADO Elephantargis, aga elevantide jälgimine ja järgimine järgmine on seal tõesti väga vahva. Kui me liigume nüüd vaikselt põhja poole, siis näiteks karuu, millest ma eelmisel nädalal rääkisin, ehk siis maailma suurim tegelikult võiks isegi nimetada omamoodi kraatriks, see on maailma üldse Kont teenindi, vanim maa, mass üle 300 miljoni aasta vana. Ja see nii-öelda vanus annab sellele omamoodi sellise räsi, rahulikku ja niukse. Noh, võiks olla sellise pehme välimused, selliseid teravaid noori mäetippe seal ei ole ja see on kõik imekaunist punast värvi, kohati tuleb isegi selline tunne nagu natuke marsilik on see kõik, kuna need kivid on seal punakad ja kasekõrbemuld on punakas, siis see ei ole veel selline selline liivakõrbed, see on ikkagi selline sinna mullane savine siis tõesti, seal on väga omapärane vaatepilt, avaneb, kui sa seal ka Ruubel, seiklejad näiteks seal on selline paik, kus elavad, kus on maailma viimane suur mägi, sõbrade kogukond ja mägimägisõbrad, Nende puhul on selline vahva asi, et mägisõbrad on nina pealt punakad. Noh, see on selline oranžikas punakas toon. Kui sul nüüd õnnestunud pildistada seal punaste mägede taustal, kus maas punakas muld ja siis on veel punaka ninaga sebra, siis on natuke selline tunne, nagu ta oleks tuhninud just seal mullas ja nina oleks jäänud selle mullaga kokku. Nii et ka väga vahvad küll kaugeltki mitte nii targad loomakesed, kui on elevandid, ütleme, sebrad ausalt öelda paistavad kohati lausa vannis oma juhmusega silma, nii et nad ei ole just erilised intelligentsi talendid aga selle võrra nende väga eksootiline kaunis välimus korvab nii mõndagi muud. Nii et sealsamas karu peal näiteks on võimalik vaadata neid viimast suurt mägi sõbrade kogukonda kogu maailmas tegelikult väga haruldane. Ja kui edasi liikuda, siis me hakkame jõudma juba tasapisi üle karuu päris kõrbealadele, kuigi päris kõrbe Lõuna-Aafrikas suurelt üldse ei olegi, et see kõik ikkagi veel kannab poolkõrbenimetust, aga aga nii-öelda Lõuna-Aafrika põhjapiiril on siis selline väga, väga kihvt looduspark, mille nimi on kalagaadi looduspark. Ja nagu sellest nimest võib ka pisut nii-öelda välja järeldada tegu on Kalahari kõrbekant ja sealt Kalahari kõrb läheb juba üles, katab praktiliselt kogu Botswana ja suure osana miibiast ja väike osa, noh, väike on muidugi jutumärkides tegelikult päris suur osa jääb seda kõrbega siis Lõuna-Aafrikasse, kus on siis kalagaadi looduspark ja sealne loomade liigirikkus on juba nüüd võrreldav täiesti siis nende kuulsate Ida-Aafrikas ankeeti parkidega. Väga korralik kogukond, kiskjaid, Lääne Lõvi praidid jalutavad seal ringi Botswana ja Namiibia poole peal on väga palju kaelkirjak, kuid näiteks loomulikult selleks, et kiskjad saaksid elud, seda peab seal olema väga suur kogukond sõralisi, niiet sõralised sised kitsekesed ajavad seal omi asju ka päris suurtes karjades, ikesel, mitmesaja peastes karjades. Nii et näiteks springboki nimelised, väga kaunid ja väiksed nunnud kitsekesed, kes eesti keeles kannab nime hüpika sell ja Sping Pokk on siis enam ei ole nii nunnu, aga on kiskjate lemmiktoit, nii et mul õnnestus näha üsna haruldast pilti, kuidas siis gepardid olid just värskelt hommikuse jahi tulemusena saanud ühe springboki kätte ja gepardi ema seda oma poegadega jagas. Aga tõepoolest, näiteks seesama gepardan muutunud kogu maailmas niivõrd haruldaseks enamustel geparditel on seal suured raadiosaatjad kaelas ja neid väga hoolikalt jälgitakse ja on nii-öelda gepardi programmid, kes siis üritavad kogu hingest tegeleda sellega, et neid õnnestuks uuesti saada, korralikult paljunema ja et gepardit suudaksid ennast loodusesse nii-öelda tagasi asustada, sest tõesti kisketest on ta ikkagi kõige väiksem ja gepardi puhul on see, et väga tihti tuleb teine kiskja ja isegi piisab muideks välist, kes tuleb, virutab ta söögi ära ja kunagi epardi kiirendus on, eks ole, niivõrd suur, siis võtab ka väga palju energiat ja gepard ei ole sellist tüüpi loom, kes, kes suudaks või tahaks murda kogu aeg päevast päeva, mõttetu kogu see endale süüa, ta tahab süüa kõhu täis ja vaikselt Kaislase kombel mõnusalt lesida. Aga kui nüüd tuleb jää, virutab tal selle toidu ära ja kui see juhtub olema ema gepard, kellel on väiksed pojad, siis iga lääni poolt ära virutatud söök võib tegelikkuses tähendada katastroofi selle gepardi perekonna jaoks. Nii et geparditega tõesti tegeletakse seal väga-väga-väga-väga tuliselt ja proovitakse seda, seda gepardite elu nii-öelda nii hästi tundma õppida, et saaks igatpidi kaasa aidata nende populatsiooni laienemisele. Loomulikult on väga rikkalik sel linnuliik linnu riike, et kui nüüd aus olla, siis jällegi nagu ma ka eelnevalt olen maininud, et mina tegelikult ei ole selline linnuspetsialist, aga noh, need, kes mul üles õnnestub pildistada, need ma tavaliselt küll raamatu abiga määran pärast ära. Aga nii, et ma, kas laulu järgi välimuse järgi suudaksin kaugelt juba nende liike eristada? Üldise üldiselt mitte siiski eriti aga mõnda sellist väga vahvat eksootilist lindu, keda seal õnnestub väga lähedalt näha, siis näiteks maailma suurim lennuvõimeline lind, trapp jalutab seal savanni ringi ja näeb igavesti kummaline välja, kui ta oma tiivad välja sirutab, siis tundub, et tal on tõsised probleemid, et ennast õhku lennutada. Aga igal juhul lenduda saab siis selline lind, kellel on väga vallata nimi, sekretärlind, keda kutsutakse vahest kurgkotkas ja ausalt öelda täpselt selline tunne ongi, nagu kurg oleks kotkaga vallatust teinud ja välja oleks tulnud sekretärlind. Nii et ta näeb väga kummaline välja raske naeru tagasi hoida, kui sa vaatad, kuidas ta uhkelt oma kurejalgadega ja kotkapeaga seal ringi jalutab. Ning loomulikult jaanalinnud jaanalindusid on Lõuna-Aafrika parkides väga palju ja jaanalinnud suudavad oma nii-öelda elukeskkonda sellega väga hästi säilitada, nii et toimetavad isekeskis ringi ja ja, ja paljunevad, nii et jaanalindusid näeb kindlasti päris lähedalt ja, ja saab jälgida nende nende looduslikku tegevust. Ja veel üks põnev lind, kes kindlasti õnnestub kindlasti ja näha on, on sarvnokk, kes on oma välimuse poolest tõtt-öelda selgelt, et selline, et nagu ka ürgajast kuskile tulevikku lennanud ja, ja meil praegu vaatamiseks välja pandud, näeb väga kummaline välja oma suure ja tohutult võimsa nokaga ja samas sellise kaunile haigulise musta-valgekirju sulestikuga. Ja näiteks lindude vaatlemiseks on tegelikult suuremad härrased, kõikvõimalikud laagripaigad. Tegelikult peaks ütlema, et see on halb, mis on see halb on see, et laagripaikades ikkagi inimesed söövad ja igal juhul on seal toidu, värske toidu lõhna, kuigi Lõuna-Aafrikas koristatakse see kõik väga hoolikalt kokku, sellegipoolest tekib sellele loomale ja linnule. See magus lõhn tekitab igal juhul talle. Paneb neelud käima, ütleme nii. Aga tõesti, lindu lindusid, on väga, väga tore seal laagripaikades jälgida, sest et muidu oleme ju nendes safariparkides ikkagi aheldatud oma auto külge, autost niisama välja minemine ei ole luba. Et välja tohid sa autost minna ainult nendes peatuspaikades, kus sa saad siis ka oma nii-öelda vajadusi kergendada, aga muidu oled sa autosse nii-öelda lukustatud ja tõtt-öelda, ega pikki päevi seal autos istudes veeta kuumas vannis. Ei olegi alati nii mõnus ja vahest väsib ikka selg ka ära ja, ja, ja hakkab hirmus palav, aga, aga tegelikkuses tegelikkuses muidugi noh, ei tohi seal välja minna autost, et et pargireeglid on ikkagi ka rangelt ja väga karmilt kehtestatud. No aga kui sa oled selle reisi läbi teinud, siis ma kujutan ette, et on mingeid tuhandeid, kümneid tuhandeid pilte, neid annab vaadata mitu aastatel. Kui oled kõik selle ära pildistanud, mida oled näinud? Eks see kõik oleneb kuhu ja kuidas, kuidas, kuidas sa pildistad, tähendab, et, et mina olen selline suhteliselt ikkagi pigem vähem pildistaja, et ma esitan sellele pildile suhteliselt kõrged nõuded ja kustutan päris palju pilte kohe ära ka. Et näiteks seal Lõuna-Aafrikast, ütleme, mul on selline paremik üks 300 pilt mida ma siis mille ma olen siis nii-öelda ära töödeldud ja valmis teinud ja tõtt-öelda noh, kindlasti sealt saaks veel pilt nii-öelda toredaid pilte, aga ma arvan, et ega küsimus ei ole ju selles, et sa saaksid kõige rohkem pilte maailmas, et ega see ei võida, kellel on, kellel on kõige rohkem pilte, vaid küsimus on selles ikkagi, et et need pildid midagi ütleksid, kõneleksid nii et et kindlasti piltide valimine ja otsustamine, mida kellelegi näidata, mida oma albumisse panna mitte panna, on samamoodi väga suur oskus ja, ja vahest ma tunnetan seda, et kuidas nagu mõni pilt on sulle väga armas, sellepärast et see situatsioon oli nii tore, aga see pilt ei anna tegelikult absoluutselt seda situatsiooni edasi, siis tulebki olla nagu adekvaatne, et seda pilti inimestele välja nii-öelda teistele inimestele vaatamiseks pakkuda, aga mitte keegi ei keela sul loomulikult seda oma albumis hoidmas oma mälestustes hoidmas. Mis aitab sul selle väga põneva sündmuse tagasi meelde tuua. Nii et selles suhtes lihtsalt piltide koha pealt ütleme noh, jällegi selline mõtisklemine, mida teistele näidata, mida ise vaadata. Ja kindlasti alati mõelda selle peale, et et inimese tähelepanu on mingi üks kindel nii-öelda. Kui see jagada ära selle tähelepanu 100 pildi vahel, siis saab iga pilt ühe sajandiku tähelepanust. Kui sa näitad inimesele ühte pilti, siis see üks pilt saab 100 protsenti tähelepanust, eks ju. Ja nüüd siit järeldan, tulebki tasubki omamoodi edasi järeldada seda, et kui sa doseerid nende piltidega üle uputanud inimestesse tänastesse piltidesse, kui sa tahad neid kellelegi kasvõi mõnele lähedasele näidata, siis see ei ole kunagi tegelikult õigustajat, pigem näidata vähem huvitavaid pilte, mis, mis tõesti on põnevad, mis pakuvad lausa kunstilist elamust sellele lisaks, et sa räägid, kuidas reisilt käisin ja mida sa seal nägid, kui, et lihtsalt uputada täiesti nii-öelda arutu kogusega oma fotot paraadist tulnud piltidega kellelegi nägemismeelt. Aitäh Kaupo Kikkas ja sellest, kuidas neid pilte, mis on otsustatud alles jätta, säilitada sellist järgmisel kolmapäeval räägime.