Jätkame fotogooliga ning stuudios Kaupo Kikkas. Kaupo hiljuti olid sa päris pikalt ära, kuigi võib-olla me eraldi kuuled, seda tähele ei pannud. Sa käisid Kolumbias olid seal ligi kuu aega pildistades sealset loodust rännates mööda seda maad koos oma sõprade-tuttavatega. Miks sa sinna läksid, oli sul mingi kindel eesmärk? Mu kindel eesmärk on pandud sellise nii-öelda kogu elu lõikes ehk siis elukestev eesmärk reisida meie sinisest planeedist nii palju läbi kui vähegi võimalik ja, ja see oli osake selle eesmärgi täitmisest, et eks me kindlasti on omad, lähimad eesmärgid, on mingid riigid paika pandud, kuhu ma arvan, et on mõistlik minna, on mingid riigid, mida ma hoian nii-öelda tagataskus ja ootan, mis seal juhtuma hakkab ja mingid kolmandad riigid, mida ma hoian vanaduspõlveks, kuhu ma ei lähe praegusel hetkel, kuna ma tean, Need on nii turvalised ja, ja seal on lihtne ja mõnus reisida, et lähen sinna kunagi siis, kui ma võib-olla sellistesse veidi veidi seiklusrikkamates riikides enam minna ei taha. Kolumbiasse juhtusin ma tegelikult see valiks üsna spontaanselt tehtud, kuna sõber kutsus ja ütles, et, et tal on reis valmis ja tal on veel mõned inimesed puudu ja nii ma panin kokku väikse väikse fotograafidest seltskonna ja läksimegi kulumbiate vastama. Liikusid läbi seal džunglites kõrvedest, kust te kõik ära käisite, said sa kogu kolu umbes sellise pildi, et mismoodi see kliima või, või mitte, kliima, vaid see loodus seal muutub. Ja selle reisi nii-öelda suurim suurim märksõna oligi see, et me käisime tõesti väga paljudes erinevates paikades, lendasime viis või kuus siselendu näiteks lennukiga. Kuivõrd Kolumbiasse üle kogu riigi teedevõrgustik ei ole sugugi mitte väga arenenud ja väga hea, siis samuti turvalisuse pärast mõistlik mõningad asjad lennukiga teha, kuigi see lennukiga lendamine ikka väga aeganõudev vahel olla. Et selle lennuki peale saada, et seal ükskord maha saade või kuskil vahepeal ümber istuda. Aga sellegipoolest on, see on see nii-öelda turistile suhteliselt ainuvõimalik tee, sest teine alternatiiv oleks sõita mööda mööda mägiteid ja, ja koos kohalikega ja näiteks, et buss katki läheb, on seal pigem reegel, kui et ta ei lähe katki. Nii et selliste asjadega peab seal arvestama. Ja kui sa oled distsiplineeritud selle ajaga, et sa pead ühel hetkel olema kuskil ja sa pead teisel hetkel, kuna koju lendama, siis need bussi katki minemised ja paaripäevased venitused võivad väga noh, väga kurvaks teha, sest et sul jääb midagi nägemata. Aga tõepoolest, mul oli suur õnn käia nii täiesti kõige lõunapoolsemas punktis Kolumbias. Võtate gloobuse ette vaatate, kus Kolumbia asub siis Kolumbia lõunaosas on üks selline pikk-pikk maa direp, mis ulatub Amazonase jõeni ja sealsele maa maa tervise, peame me käisimegi oma reisi alustasime ja ma väga põnevat džunglimatka, seal on siin džunglilinn nagu Leticia, mis on tõesti võrratu, kuna seal praktiliselt välisturiste ei ole, nägime seal neli päeva päeva, olin kokku seal linnas ja selle aja jooksul nägin kahte valget gringod peale meie enda ja siseturism küll, et Kolumbia on selline huvitav riik, et ta on lõunapoolne piir, on, ta läks ju Peruu ka ja, ja teine naaber on tal Venezuela ja natukene ka Brasiiliaga piiri. Aga ütleme, kui Brasiilia on selline nii-öelda uus tõusev majandus, siis Venetsueela oma oma sellise vasakpoolse liidri showeesiga teatavasti on siin lõuna teatud pidur ja, ja tõepoolest, ütleme näiteks neid kahte riiki omavahel võrreldav või isegi Peruus ja Kolumbias võrrelda on väga hea ja kuidas tegelikult Kolumbias ikkagi asjad tunduvalt paremini käivad ja, ja Kolumbias tekib tohutu kiirusega sellist edukad keskklassi ja edukas keskklass saab endale lubada ka mööda Kolumbia reisimistest. Kolumbia on tegelikult väga suur riik, seal on väga palju erinevaid, et loodust ja, ja tõesti siseturism hakkab seal aina rohkem pead tõstma, nii et ma olen öelnud sõpradele ka, et kes minna tahab, et siis minge kohe, sest et ma kardan, et viie aasta pärast olla juba nii üle turististunud ja just nimelt eelkõige nende kohalike turistide poolest. Aga minnes tagasi sinna džunglisse Eletišesse siis Lediitšest Me istusime paati, sõitsime Amazonase džunglisse ja meie eesmärgiks oli jõuda ühe väiksele ühele väiksele harujõele, mis on seal ja varii jõgikonnas, mis on igipõline tikunade kodu. Ja tahtsin ka natukene saada pilt tee nendest samadest tikuna indiaanlastest, kellest osa elavad suhteliselt veel autentselt, osa elavad küll väga nii-öelda linnastunult ja osa elavad seal kuskil kahevahel, et nad elavad Amazonases. Nendel on väga vähesed kontaktid linnaga, aga samas jällegi näiteks need võivad vaadata vabalt oma täiesti metsikus külas generaatori valgel satelliit televisiooni. Nii et nii kummaline kui see meie muutuv maailm praegu ka ei ole, näiteks selline pilt avanes mulle täiesti, et me läksime ühte tikuna külla kus olid väga sümpaatsed vaiksed inimesed. Ja see tiku muna küla nii-öelda kurb asjaolu oli see, et et võiks arvata, et sellised kuidas öelda jõuga ristimised, ristiretked on nagu nagu paarisaja aasta taha jäänud või veelgi rohkem siis tegelikult näiteks 1999, aastal, mis on siis noh, kümmekond aastat tagasi tulid sinna sinna külla misjonärid, ehitasid sinna plekist laineplekist ja papist kiriku ja nimetasid selle tikuna keelse küla lihtsalt ümber neljanda novembrikülaks, ehk siis see oli päev, mil nad sinna jõudsid, mis on ju tegelikult täiesti hirmuäratav tuttav sest et lihtsalt tullakse, sõidetakse sellest põliskultuurist üle ja ja tegelikult on see igati aus kaup, sest et ega tiku nad said võib-olla sellest ka natuke laine plekijat oma majadele katust panna ja nad said sinna toreda kiriku, kus vahest koguneda ja, ja võib-olla said mõne riidehilbu või midagi. Aga tegelikult Ta on, see on see hirmus kurb, et seda põlisskulptuuri niimoodi nii lihtsalt ikkagi jalge alla tallatakse. Ja kui neid inimesi kirjeldada, siis. Mulle tegelikult need tikk, kuula, indiaanlased väga-väga meeldisid. Pärast ma korraks mainin kava juu indiaanlasi, kes on kõrbe indiaanlased ja kes on üks nii-öelda ise päisemaid kogukondi ja tänu sellele ülihästi säilinud, tegelikult nemad elavad üleval põhja, Kolumbia ees põhja Venezuelas, Lago Chira poolsaarel. Aga tik kuulad kunagi ajalooliselt nad olid esimesed, kellega üldse Hispaania konkistatoorid kokku puutusid Amazonasele jõudes ja, ja noh, loomulikult kasutasid Netikunasid roppu moodi ära. Aga tiku nad olid omamoodi kuulsad selle poolest, et nad oskasid kasutada mürk. Ja nendel olid sellised mürginooled, mis nii loomi kui inimesi väga hästi tapsid ja see tekitas nendest teatava aukartuse nende vastu, nii teistel indiaanlastel kui ka kui ka pisut konkistatooride ja võib-olla tänu sellele on nad vähemalt hõimuna säilinud, kuigi äkki ta enam mingisugusest suurest võimsast hõimust, mis ta kunagi oli hoomades seal tervet jõgikond, eks ju. Aga sellegipoolest on nad vähemalt alles. Ja natukene mõnede kohalikega rääkides palju kahjuks jääb, jääb mul keelebarjääri taha siis mida, on tore näha, et seal on ka selline väike nii-öelda indiaanlaste ärkamise aeg. Et ärkamisaeg selle sõna nagu siis malbe, see pehmes mõttes, et nad lihtsalt veidi lähevad tagasi oma kultuuri juurde, hakkavad huvi tundma oma juurte vastu, ehitavad küladesse näiteks uuesti selliseid kodasid, kuhu kogu küla kokku tuleb ja kus tehakse teatud riitusi. Tõsi noh, et see ei tähenda sugugi seda, et nad peaksid suled peas ringi käima ja tegema, eks ju, aga, aga lihtsalt see, et, et nad tunnevad huvi omaenda juurde ajaloo vastu. Nii et seda oli tegelikult väga kihvt näha ja see oli väga mõtlemapanev ja, ja ma lähen kindlasti sinna tagasi. Kas või nendesamade tikuna ta ka kindlasti mõne teise hõimu juurde ja võib-olla kui õnnestub juba juba järgmisel aastal, samal ajal, kui me praegu siin räägime, oleme kuskil seal ja, ja peas mõlguvad koos ühe sõbra, antropoloog sõbraga, väike uurimustele, võib-olla näituski teha nende elust ja, ja nendest inimestest. No sa said neid pildistada, olid nad lahkelt nõus lubama endast fotot teha? See on selline nii ja naa küsimus, et, et vot kuna needsamad hõimud, eks ju, kui sa ja igal pool, kus mingi hõim eksisteerib, igal pool, sa leiad nii-öelda sellise kohaliku turistiküla, kus inimesed käivad, suled peas ringi, maksad kuskil külavärava peal mingit piletiraha, eks ju, ja noh, mina ise irvitades nimetan need vabaõhumuuseumit, eks, et noh, et, et see on täpselt sama hea, kui Ameerika turist tuleb Eestisse, läheb vabaõhumuuseumisse, pildistab selle ülesse, mis ta näeb, läheb tagasi Ameerikasse, ütleb, et Eesti elu on selline, on ju, et täpselt sama, Jaan, kui mina lähen Kolumbiasse, lähen, maksan seal selle indiaani küla piletiraha, tulen tagasi piltidega, ütlen, et Kolumbias elatakse nii, eks. Et see on nagu see asi, mida ma kõige vähem tahaksin teha. Ja kui sa seda teha ei taha, siis see tähendab juba alati seda, et sa kas A lepid kuidagi kuskil külas kokku, et sa saaksid seda külaelu vaadata, siis mis tähendab läbirääkija olema. Sest et ega need hõimud, kes üritavad elada oma elu suhteliselt gringo vabalt ehk siis nii-öelda valge inimese sekkumiseta, ega nad ei ole maailma kõige sõbralikumad valge inimese suhtes. Nii et Meil oli see hea võimalus, et meie enda rajaleidja Ramirez oli ise Kadikuna päritolu ja see Lotš või see metsa nii-öelda majake, kus me elasime, seal töötasid naaberkülast samamoodi tikk, kuulad ja me saime sinna külla minna, vaatame seda külaelu niimoodi, et see küla oli täiesti rõõmus, et me tulime ja nad olid selleks valmis, et eks nad tunnetavad, et see on selline väike vastukaup, et kui nemad saavad seal Lotšist tööd, siis vahest tuleb mõni kringoga nende külla lasta elu vaatama. Nii et see, see oli küll suhteliselt põgus kokkupuude, see ei olnud selline, et ma oleksin saanud seal päevi veeta ja nende igapäevaseid toimetusi jälgida. Aga, aga siiski, see andis mingi mingi esmase pildi, kuidas, kuidas üks, üks, üks hõimu küla elutseb tänapäeval džunglis. Aitäh, Kaupo Kikkas ja järgmisel kolmapäeval jätkame juttu.