On kolmapäev ja eelmisel kolmapäeval rääkisime me Kolumbiast ehk siis reisist, mille sa kaupa mõned kuud tagasi ette võtsid ja kus sa ära käisid. Me jõudsime selleni, et et sa tee seltskond jõudis dzhunglisse külastasite üht indiaani küla. Mida sa džunglis veel pildistada said või kui keeruline on üldse seal ju niiske ja kole kliima üldse pilti teha. Amazonas on mõõtmatu, see on üks ääretu tohutu suur maa-ala, mis elab niiskes vee tõusmise ja langemise rütmis ja muideks Amazonases on siis vihmaperioodil ja kuivaperioodil veejõe kõrgusetasemevahe kaheksa kuni 10 meetrit mis tähendab seda, et see tõus ja mõõn ei ole mitte klassikaline meretõus ja mõõn, vaid see on lihtsalt sellest sõltuv, et ühel hetkel hakkavadvihmad sadamaandidest mägedest hakkab vesi alla vajuma ja jõed tõusevad. Ja kui sa lähed sinna kõige Märjamaal ajal, siis sa võid sõita Ta sadu ja tuhandeid kilomeetreid paadiga mööda metsasid niimoodi, et seal on ümberringi puud, selle asemel, et seal metsas jalutada, sõidad sa seal oma kanuuga. Täiesti ainulaadne, võrratu vaatepilt, et kui nüüd mina käisin, siis oli, ütleme siis täpselt vesi sellises keskmises asendis ehk miinimumist umbes kolm-neli meetrit kõrgemal ja kui see miinimum, mis on see vesi, siis on loomuliku kogu mets täiesti tavapäraselt, et nii-öelda kui mine jaluta, eks ju, aga muidugi, kui see ja niimoodi aastast aastasse käib, siis loomulikult sinna alla metsa nii-öelda aluskihti, mingit väga sellist tummise tihedalt taimestikku ega vegetatsiooni ei teki, kuna see lihtsalt on juba taimestiku õppinud, et see uputatakse varsti ära ja seal ei ole mõtet kasvada. Ja tulemuseks on see Amazonase džungel ei näe tihti välja sugugi mitte selline nagu filmides selline džungel, kus matšeedeega raiutakse teed ja ta on hästi mahlane, vaata Amazonases üle ujutada, vala on just nimelt Need esimesed kolm, neli meetrit tegelikult väga hõre, nii et metsa vahel on päris mõnus jalutada. Aga muidugi see kliima on tohutult niiske ja kuum. Metsaalune on täis mürgiseid, ka mürgiseid taimi. Selliseid mudalompe, kust ei tea sa kunagi, kes väide võib astuda jalutada. Näiteks selline Tarantli poiss elab nii mõnestki puu sees, kui sa oskad, kuhu vaadata, siis selline rusikasuurune, karvane Tarantli pois uudib oma omaselt puuõõnsustest välja, nii et ei ole eriti probleemi ja noh, ütleme see loodus on omamoodi väga rikkalik, aga teises suhtes jällegi väga vaenulik. Kuna seal käib väga tõsine olelusvõitlus taimede vahel, siis siis tõepoolest on, on pajud taimed ennast harjunud kaitsma. Et see on väga huvitav kogemus. Ja kui keegi nüüd arvab, et, et Amazonase džungel on selline, astud metsa ja siis ahvid jooksevad puu otsas, linnud lendavad üle ja ja, ja ma ei tea, põlvini on seal roomajaid ja keda kõike veel siis tegelikult ikkagi täpselt samamoodi, kui sa astud Eestis autost välja, siis ei jookse sulle kitsad nii-öelda jooksiselt kitsad maha, eks ju. Täpselt samamoodi. Näiteks kui ma esimest korda käisin Amazonase džunglis, siis ma nägin väga vähe loomi, praktiliselt mitte midagi ei näinudki ja ometigi olin mitmeid päevi Amazonase džunglis. Sa kuuled, Sa kuuled ja sa tead, et nad on kõik olemas, aga nad ei ole huvitatud sinuga kokkujooksmisest, eks ju. Siis seekord juba nägin pisut rohkem loomi, et nägin näiteks huvitavat väga huvitavat sellist kohalikku külavanem, varaani, kes oli selline tõeline suur kunn, kellel olid pisarad, pojad närinud saba otsast ära, et ta lihtsalt oli selline tüüp, et põhimõtteliselt tal temaga käis kogu aeg kaasas kolm noort varani kaaskond, see oli täiesti võrratu jälgida, kuidas see, kuidas see nii-öelda nende omavaheline klann seal tegutses ja mööda seda küla küla ringi käis, et loomulikult inimestega kokku puutuda ei taha. Aga nii kui tuletatud õhtune aeg, õhtune valgus, siis nad tulevad, sest et nagu kõik loomad on millegi peale maiad, siis banaanid armastavad ka krõbistada midagi head. Missat inimestest järgi on jäänud. Ja metsal näiteks inglise keeles bluumorfo ehk eesti keeles morf. Smurfe liblikas äkki vä? Imekaunis suur, suur sinine liblikas, noh, ma arvan, et kui ta tiivad lahti teeb 25 sentimeetrit äkki, et ta on selline Amazonase sümbol, ta on nagu selles rohelises metsas äkki üks selline sinine värvipiisk, täiesti võrratu pilt ja näiteks lillepoti all. Meie Lotšis elas skorpion täiesti mürgine ja Astlaga ja kui ma sellest väiksest skandaali tegin, kuna selle ots on selline kanajalgadel laudadest majakene, kus kõikide põrandalaudade vahel on umbes sentimeetrine pragu, kust igas kvartal võib rahulikult sisse jalutada ja välja juurutada, kui tal selleks tuju tuleb siis tekkis minus loomulikult gringo hirm, et võib-olla skorpion tahakski tulla oma aasta suruda minu valgesse ihusse siis selle kohta ütlesid kohalikud, et Ta on väga normaalne, mõnus korpeneta, käib öösiti jahile, siis tuleb oma lillepotti tagasi. Nii et ma pidin selle teadmisega leppima ja, ja ei ole mul Skorpioni aastalt keegi tagumikku veel pistnud, et selles suhtes on endal täiesti õigus, aga, aga see andis võimaluse jälle seda looma väga lähedalt jälgida. Tõesti. No lihtsalt sa võid vaadata, sa võid lausa tunde vaadata ja kõndida ja vaikselt jälgida, kuidas skorpion oma igapäevaseid talitusi talitab. Et jällegi selline väga põnev asi. Ja meie lohh paiknes sellises huvitavas kohas, kus ühelt poolt Lotši jooksis mööda jõgi ja teisel poolslotšeli laguun. Nii et kui nüüd on, on tõusuvesi oma tipus, siis Loczon keset täpselt keset järve, ühesõnaga ümberringi on küll puud, aga majast välja saad sa ainult paadiga, et tegelikult romantiline, omamoodi, et selleks, et minna nagu astuda kaks meetrit majast eemale peatse minema kanuusse. Ja näiteks selle laguuni poole peal ilutsesid elektriangerjad ja kaimanid, keda me käisime ka kaimani käisime öösel vaatamas, õppisime ja milline on kaimani Huyge ja nii uskumatu, kui see ka ei kõla, aga kui seda tõesti professionaal teeb, siis tõesti Cayman ehk krokodilli nii-öelda tulebki selle huike peale vaatama, mis kuradihäälse selline on. Täiesti uskumatu, et, et krokodill kutsumise peale kohale, aga nii see tõesti on. Ja, ja seesama maja ümbrus juba oma oma lopsaka loodusega ja väga vägeva linnustikuga oli, oli selline tõsine, tõsine vaatamisväärsus, aga tegime loomulikult sealt ka väljasõite nii paadiga kui jala. Kuna vesi tõusuvesi on peaaegu poole peal, siis sellised kõrgemad kaldud olid kõik veel kuivad ja seal oli võimalik matkata ja, ja nii-öelda jalgsi seda metsa metsa vaadata ja samas madalamad kohad on juba veega kaetud. Nii et ma sain ka lõpuks kätte selle väga huvitava kogemuse, mida mul ennem ei olnud, et sa sõidad kanuuga metsast täiesti, et ümberringi on puud, tavaline mets, sina sõidad seal sees kanuuga. Paljuski sama Soonase kogemus või Amazonase käimine ongi selline, noh, kuidas öelda, selline tunnete ja tunnetuslik. Noh, elamus, et selliseid üksikuid Haylaite või üksikuid asju, et, et mis nüüd täpselt see asi oli, mis mind seal võlus, ongi väga raske väga raske esile tuua, aga võib-olla natuke pildistamisest ka sealsamas džunglis. Et kuivõrd seal on tõesti tohutult niiske, siis jällegi see paneb pildistamisele väga palju piire ette. Näiteks fototehnika riided ei kuivagisel praktiliselt ära, kui päikest väljas ei ole, kui päike tuleb välja, ta kuivatab hetkega kõik ära. Kui saad otse päiksega käes ja kui päikest välja ei tule, on selline veidikene kergelt sombune inimeses, mitte miski kuiva. Ja pildistamise jaoks on see muidugi põrgulik jama, sest et sul tekib objektiivi peale kerge kondentsniiskus. Nii kui sa seda mingi asjaga puudutada, ükspuha, kas lappi, pintsli, millega iganes teda ainult asja hullemaks ei kao, mitte kuhugile ära. Seda on see praktiliselt võimatu kätte saada. Et ainuke asi, millega ma seda natuke vähemaks sain, oli see, et olid need nii-öelda alkoholiga puhastuslapid kaasas, puhastasin selle ära ja selle tulemusena aurustusse alkoholi sealt ära ja jah, sinna jäi veidi vähem seda sudu või udu peale, aga tegelikult täielikult selle vastu võidelda ei saagi. Ja niukseid tavalisi pildikesi metsa all tehes isegi väga ei sega. Aga näiteks kui sa pildistad kergelt vastu valgust, siis hakkab ta kohe sellist sudu tekitama kaadrisse su pilti üha enam üldse selle kvaliteediga. Nii et on teatud olukord, kus ei olegi võimalik head pilti teha puhtaks väikselt, häid pilte. No ma loodan, et ma ikka sain sealt ja häid pilte, pingutasin kõvasti, aga olid olukorrad, mis täiesti tehnilisel põhjusel jäidki lahendamata. Ta sest et ei saanud korralikult pilti teha, lihtsalt sellepärast, et niiskus oli nii tohutult suur. Et võib-olla võib-olla mingisugune ma ei tea, peaks hankima endale patareidel töötava fööni, et võib-olla saaks tunnistada seda niiskust sealt välja, aga aga ega ei võta sinna metsa nagu ka seda fööni naljalt kaasani. Et ma olen kuulnud, et on olemas mingid spetsiifilised, väga spetsiifilised filtrid, millel on täiesti eriline vääristus, kuhu ei tohiks seda niivõrd palju tekkida, aga ma ütlen ausalt, ma olen skeptiline selles suhtes, et see niiskus poeb objektiivide sisse, mitte ta ei teki ainult sinna, selle esimese läätse peale tekib ka teiste läätsede peale. Ma kahtlen, kas see filter nagu üksinda aitab, aga, aga pildistada seal loomulikult palju ja väga paljusid asju tuleb nendest pildistada paadist, mis jälle paneb omakorda tohutult palju piire sulle, sa ei saa kasutada statiivi paati liigub, teine asi on see, et kui sa oled nii-öelda sõidu pealt midagi pildistad, siis pead reageerima väga kiiresti, sest linnud ja loomad tihtipeale noh, paadi peale hakkavad nii-öelda kas tõusevad lendu või kaovad metsa. Et, et see on üks väga põnev ja väga huvitav väljakutse. Ma arvan, et igale fotohuvilisele ja just nimelt oma sellises hoomamatuses ja mõõtmatuses on, see on see Ama suunas, aga väga võluv. Nad ei teie reisi piirdunud ainult oma Soonasega tee viis edasi ka kõrve. Mis on minu arvates selline koht, kus on ainult üks suur liivaga, kas ka tegelikult see nii on, seda kuuleme juba järgmisel kolmapäeval.