Me läheme edasi nüüd fotokooliga ja fotokoolis, täna tuleb juttu kõrbest, kõrbe pildistamisest ja ühest reisist, mille Kaupo Kikkas võttis, et paar kuud tagasi käia, sära Kolumbias. Džungli muljeid me juba kuulsime, aga nüüd tahaks teada, kui erinev on Kõrbica džunglist igav liiv ja lihtsalt tühi väli, mis seal pildistada, nii vaadata. Kõrbija džungel oma olemuselt, eks ju on enam-vähem vastandid nagu kõik võivad aru saada nii taimestiku, niiskuse, kogu selle looduse elutsükli poolest, see on päris selge. Aga tulles korraks veel tagasi, siis me rääkisime viimased korrad tõesti džunglist ja siis Kolumbiast siis Kolumbia loodus on tõesti niivõrd mitmekesine, et nii üllatav kui see ka ei ole sellesama riigipiire seest leiab piirisest leiab kohe täiesti tõsiseltvõetava kõrbe. See on laguaczyra poolsaar, mis on siis kirdetipus ehk siis ta jääb, kui ta jälle gloobusele pilgu väidet heidate, jääb Venezuela piiri äärde. Ja see on üks väga huvitav tõesti, väga huvitav ala selle kohta, vahest öeldakse ka, et Kolumbia Wild West, et nii-öelda Kolumbia metsik lääs noh, tegelikult ei ole ta ilmakaare poolest, aga lihtsalt kui me vaatame selliseid kauboifilme ja metsikule Lääne selliseid indiaanlaste jaagu, Pöide vahelisi nii-öelda Western neid siis siis ausalt öelda, see meeleolu on seal küllalt sarnane. Seal, see on juba ajalooliselt vaju indiaanlaste koduks, seesama laguaczyra kõrb, mis jääb siis poolenisti Venetsueela ja poolenisti Kolumbia piirile. Nagu te arvata võite, siis see on suhteliselt vaenulik piir, seal seal ikkagi mõlemal pool piiri ootab, sõjavägi ja Savees ähvardab ikka iga paari aasta tagant korra jälle, ta tungib Kolumbiasse sisse. No küllap ta teab ise hästi, et ta tegelikult ei tungi, aga noh, selline pidev ähvardamine käib ja vaju, indiaanlased on üks ütlemata uhke kõrk ja oma traditsioonidest kinni hoidev rahvas, mis teeb natuke väga huvitavaks jälgida. Ja see lauguaczyra tegelikult, et ma just lugesin ühte ühte kirjutist ja, ja nii-öelda inimesed, kes peavad ennast juudeks, neid elab Kolumbia poole peal 130000 Venezuela poole pealt 170000, mis on tegelikult väga suur arv. Et kindlasti nad ei ole sellised traditsioonilises mõttes hõim, kes väga tugevalt hoiaks kinni oma traditsioonidest ja tavadest, aga siiski siiski on nendele hästi tugevat põhimõttel. Et selline külavanemate ja perekonnanõukogude süsteem kehtib seal küladesse, naised kannavad endiselt rahvariideid päris palju ja, ja kringode suhtes ollakse üsna üleolev ja, ja vaenulik. Ja mida näete või uudsel siis teevad tõenäoliselt juba ajalooliselt, ehk siis võib arvata, et niikaua kui eksisteerivad Kolumbia, Venezuela riik, on nad tegelenud smugeldamise ka. Sest et, et need on ainukene rahvakild, kellel on üle selle vaenuliku piiri liikumine hästi lihtsaks tehtud. Kuna nende asurkonna ta mõlemal pool ja kõige lihtsamal tasemel smugeldamise on see klassikaline, paneme Venezuelas paagi täis ja sõidame sellega Kolumbiasse ja olemegi toonud maale hulga odavat kütust, kuna Venezuela, mis naftariik ja doteerib väga tugevalt, et hoida enda inimestele nafta hind madalal. Seal on neli üle nelja korra kütus odavam kui Kolumbias, nii et tasub sõita mõned kilomeetritel, saad neli korda toovad kütust. Aga see on suhteliselt selline süütus muugeldamine. Loomulikult kõlbab Soogeldamiseks väga hästi kokaiin, mida kasvatatakse siis Columbias, kuna kokaiin teatavasti kasvab ainult andides. Ja sobivad ka pantvangid, laibad ja kõik, muuseas tänane, nii et see vaju, rahvas on üks täiesti omaette seltskond, kes ei allu mitte millegile, kes ei pea ennast Eigo Lumblasteksiga Venezuela lasteks. Ja loomulikult pääsenud me sinna nende nii-öelda süsteemi sisse, et seda väga tõsiselt vaadelda. Aga natuke kõrvalt vaadelda meil siiski õnnestus. Ja seesama lagu Shira on tegelikult isegi väga vähe turistile, väga-väga vähe on seal turiste, kuna enamus Tristlike ei karda, tahavad seda kuna veel viis-kuus aastat tagasi oli see kõige rohkem inimröövide mõrvadega piirkond Kolumbias. Rumal küsimus, aga miks te sinna läksite? Sest see tähendab, ühesõnaga ma nüüd ei taha, et jumala eest muljet, et me oleksime läinud meelega kuhugi ohtlikku kohta, et ei, me ei läinud ohtlikku kohta, et viie aasta jooksul väga palju muutunud, et kuna folk, mis on siis nii-öelda kommunistlik rahvaarmee, et mitte öelda lihtsalt peaaegu et terroristlik organisatsioon Kolumbias on sealt välja löödud ja seal ei ole enam Farki võimu. Ja ikkagi seda mõrvade statistikat, del inimröövide statistikat hoidis üleval FARC. Aga seda Farki seal enam ei ole, aga ilmselt ka vajud olid mängisid suurt rolli, kuna Nifark tahtis seda piiripealset kaubandust enda kontrolli alla saada, kui ka vajud tahtsid seda ajalooliselt, et see on ju nende business, on need alati nii, et miks me sinna läksime, sest vajud olid väga põnevad on väga põnevad inimesed ja see on väga põnev hõim, panin väga palju lugenud huvitavaid asju sedasama laguaczyra kohta ja, ja selles suhtes on ajad ikkagi muutunud, et, et näiteks siseturiste käib, seal käib seal ka päris palju, et ei saa öelda, et, et, et seal ei oleks üldse võõraid inimesi. Aga loomulikult ei saa teda mitte kuidagimoodi võrrelda mingi klassikalise turisti sihtkohaga, kus Sul oleks hotellid või midagi taolist, noh sinna minemine näeb välja niimoodi, et sa võtad esimese liini bussi, siis sa võtad teise liini bussi, sa lähed ühel juhuslikul väga õigel ristmikul maha, mida sa pead täpselt teadma, siis kaupled endale sealt ühe piraattakso, sõidad sellega linna Uiriibiasse ja sealt sõidad autokastis edasi läbi kõrbe. Nii et noh, selles mõttes, et Te ei kõla nagu 500-ni puhkusega ega, ega lennuki business class. Aga sellegipoolest ollakse seal juba turistiga harjunud ja, ja omal ülbel moel siiski teenindatakse seda turisti ehk siis sul on võimalus kuskil kellelegi põrandal magada ja nagu selgus, mina ise õllejooja ei ole, aga nagu selgus sõpradest, õllejoojatest saada ka Kolumbia kõige odavamat õlut. Kuule, aga juhuslikult seda saab üle Venetsueela Venezuela piiri tuua ja ma ei mäleta, kui muidu Kolumbia ei ole enam kaugeltki nii odav, kui mõned aastad tagasi, siis õlu maksis võib-olla kolm krooni või neli krooni pudel, nii et päris soodne. Aga kuidas seal pildistamisega lood olid? Seal selles külakeses, kus meie käisime, oli pildistamisega lood väga hästi, aga niikaua, kui sa ei pildista mitte ühtegi kohalikku vajud, sest et on mõned vajud, kes teenivad sellega raha, et sa neid pildistaksid ja ülejäänud lihtsalt ei taha pildistad. Nii et selles suhtes, nagu ma eelmisel nädalal mainisin, et ta on kuskil olemas mõni kohalik vabaõhumuuseum, kus sa maksad mingi raha ja võid pildistada ja rääkida, et näed, sellised nad ongi ja nii nad elavad aga samas et saaksid pildistada tavalist, oma igapäevast elu, elavat inimest, see on seal ikkagi tunduvalt keerulisem. Aga need inimesed, kes, kes sinuga juristiga tegelevad, miks nad on sellega harjunud, et peale selle, et nad, et sa nad sind magatavad ja sulle võib-olla süüa pakuvad suure raha eest, tahad sa mõne pildi mõne klõpsu nendest ka teha? Nii palju siis sellest või Uudest ja inimestest, aga natuke sellest laguaczyra kõrbest ka, et see kõrb kui selline nii-öelda üksinda võib-olla ei olegi midagi nii erilist, on selline, mitte väga kuiv kõrb, seal on ikkagi taimestikku, seal on akaatsia, seal on kaktused. Kui seal on vihmaperiood, siis seal on korraks täiesti roheline. Aga selle kõrve muudab minu jaoks hästi huvitavaks see, et ta Kariibi mere ääres ja Kariibi meri oma kärts sinise värviga ja seal vastas kõrb oma kuldkollasega moodustab sellised hästi kauneid raviansambleid ja värvimänge ja see ei ole mingi suur kõrbet, on lihtsalt hästi huvitav on jälgida, kui see bussiautoga järjest sõidad, kuidas ta järjest jääb vaikset kuivemaks, kuivemaks, kuivemaks, kuivemaks, kuni lõpuks tõesti tekib ka korraks päris liiva kõrbeline osa. Aga sellist päris liivakõrbe on seal tõesti väga-väga vähe, et ikkagi mingi taimestik on säilinud ja vajud on seal ka ikkagi tegelenud mere ääres alati kalapüügiga peale selle oma kontra pandismiga ja kitsakest kasvatanud, nii et ütleme, päris liivakõrbes on, on kindlasti see looma kasvatamine nagu väga raske, aga kitsaki leiab ikkagi sealt ise ise süüa tiibelisel üht koma teist on ja nagu kõrbele kõrbele kohane, oli see väga, väga mõnus vaheldus sellele kaunile rohelisele, mahlasele, džunglikliimale. Jaa jaa, kindlasti väga tugeva, jällegi iseloomuga koht, et et väga tihti maataju maailmas ringi liikudes mingitel kohtadel paikadele on selline omapära ja iseloom, mida on sõnadesse väga raske panna, mida sa lihtsalt nagu tunnetada oma oma oma meeltega. Ja sellel samal laago Chirale on ka tõesti niisugune teatav maailmalõpumeeleolu, nagu selle kohta üks üks Laar ütles päris hästi, et, et see on parim koht, kus vaikselt hulluks minna. Et natukene seal Lago Chirast tuli selline markeesi ja teiste Lõuna-Ameerika kirjanike tunne peale, et, et sa hakkad aru saama, mida nad tegelikult kirjutavad ja mida nad mõtlevad, kui nad oma raamatuid kirjutavad. Et Lõuna-Ameerika on tõesti selline väga omamoodi omalaadne, selline tüüne rütm kulgemiseks ja, ja kindlasti selle tajumiseks väga huvitav koht. Õnnestus sul see ka pildi peale püüda. No pigem ei et pigem ei, et ma olen selles suhtes õnneks piisavalt palju reisinud ja piisavalt palju endale aru andnud, et on asjad, millest tuleb teha aju ja silmapilte, et, et ei ole vaja, ei ole vaja proovida asju jäädvustada kaameraga, mida kaameraga jäädvustada ei saa ja neid võib proovida jäädvustada. Aga lihtsalt see võib-olla ei tule nii hea välja ja, ja selles suhtes, et selle tuleb võtta kui paratamatust, et fotokas suudab ikkagi säilitada ühte väga sellektiivset imelühikest ajahetke. Aga sedasama kulgemine tegelikult tulebki välja just nimelt nendest ajahetke kummalisest voolamisest sinu ümber ja fotomeedium minna lihtsalt ei võimalda seda. Nii et ma loodan, et ma sain sealt mõned väga toredad pildid, aga kindlasti ei suutnud ma piltide peal anda edasi sedasama tunnet, mida, mida ma siin praegu sõnadega kirjeldada püüan. Neid pilte saab näha ka meie kodulehekülje peal. Aga kaupa sul on kindlasti pilte veel rohkem, et need on ainult väike osa. On sul ka plaan midagi suuremat sellest teha? Mõni reisiraamat? See on, see on minu jaoks üks päris suur nii-öelda selline mõtlemise koht, et kindlasti võib visata pilgu peale minu blogile, kuhu ma neid pilte postitan, kindlasti ma teen kunagi raamatu, aga kas ma teen selle raamatu just sellest reisist või mingitest hoopis muudest asjadest? Ma ei oska seda öelda, kuna tegelikult täna on ikkagi situatsioon, kus raamatupoes on väga palju huvitavaid raamatuid valida ja ma ei ole veel nii päris enesekindel, et see minu raamat nendest kõige parem kohe tuleks, aga enne ma seda raamatut teha ei taha, kui ma ei ole kindel, et see kõige paremini distanud. Nii et võib-olla tuleb natukene oodata veel, aga küll see raamat tuleb.