Üheksandast 27. veebruarini andis Ameerika mandril kontsert Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Kooril oli see juba kuues Ameerika turnee 14-st kontserdist pooled toimusid koos Tallinna Kammerorkestriga, kellele oli see turnee neljas Ameerika mandril. Muidugi on meie muusikud alati esitlenud eesti muusikat paremikku, mis on alati ka hästi vastu võetud ja tunnustust pälvinud, kuid paari eelnenud turnee kriitikast võis rõõmuga tõdeda kiitvaid hinnanguid. Ka klassik. Nii Bachi Mozarti esitusele. Seekordne kava oli rikkalik ja mitmekesiseid. Milline nimelt ja millist vastuvõtluse leidis kontsertidel Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Sellest püüabki ülevaate anda meie algav saade. Rääkimas on dirigent Tõnu Kaljuste, ükstaažikamaid lauljaid Allan Vurma ning noorim laulja Risto Joost. Kuuleme ka katkendeid Ameerika Häälele, reporteri Neeme Raua intervjuudest helilooja Veljo Tormise ja Ameerika muusikateadlase nimi Šveitsiga. Alustasite New Yorgist lõpetasite Torontos. Mis need punktid olid seal vahepeal? No praktiliselt sai terve Põhja-Ameerika mander risti-põiki läbisõidetud. Nonii, idarannik on siis New York? Olime päris päris lõunas Mehhiko piiri ääres Arizonas siis olime Mississippi ääres Missouri osariigis lõi siis siis olime ka näiteks kuulsas kantsleri linnas Nash villis teles, siis suhteliselt Kesk-Ameerikat. Reisi lõpupoole läänerannikul, siis Californiasse Los Angeles ja San Francisco. Ja siis juba Kanadasse, samuti läänerannikul, alguses Vancouveris ja üle üle pika-pika. Lennusõit vist oli neli tundi. Torontosse. Kanadas on väga palju sellist tühja maad ja elu on koondunud ainult USA piiri äärde. Lõuna-Kanadasse. Ja need kontserdipaigad olid kirikud ja suured kontserdisaalid. Kirikukontserdisaalid mõnikord ka selliste ülikoolilinnakute suured aulad. Ruumid olid valdavalt suurega, on seal 1000 ja rohkem istekohta ja publikut valt olid need täidetud publiku poolt. Ta oli kontserte, kus oli puupüsti täis. Näiteks California kontserdid olid kõik niimoodi Kanadas samuti mõnel kontserdil, noh, oli, oli ka vabu kohti, aga, aga üldiselt täis saalid ikka. Mis need momendid siis on, mille poolest see reis nüüd erineb eelmistest reisidest? Meil oli kohutavalt pingeline kava oli kuus erinevat programmi ja tegelikult ja küll osa teoseid kordusid erinevas seoses erinevas koosluses, aga sellist prooviaega teatud teoste jaoks jäi väga napiks, mis tähendas seda, et, et tuli enne kontserti kohe meelde tuletada võib-olla asju, mida pool aastat enam ei olnud laulnud. Ma näiteks pean Rahmaninovi silmas viimasel Toronto kontserdil, mis on kohutavalt raske teos, tegelikult aga aga lihtsalt füüsilist aega ei jätku ju kuuega läbi harjutamiseks või, või vahetult enne reisile jälitamiseks. Kava palusin lähemalt tutvustada dirigent Tõnu Kaljuste. Meil oli programmis väga erinevaid teoseid, mis on koori repertuaari saanud kauemat aega ja päris uusi. Ja nende segunemisel sai mingi tasakaalu Nonii raskusastme poolest, et niisugustel suurtel tunnedel on oluline, et mõned teosed on nagu autopiloodiga sees või et sa tõesti rasketel hetkedel raskete ülesõitude järgnevatel päevadel suudad keskenduda. Et oluline on hoida tasakaaluteostega, mis on ammu repertuaaris ja mida võib laulda tõesti, nagu öeldakse, autopiloodi peal. Väsimus ja kõik need muud rasked olud ei takista kunstilist kvaliteeti ja teiselt poolt hoida viimaseid repertuaari eredamaid teoseid, selles baas, et sisse laulda jälle uut repertuaari, aga need on niisugused välised komponendid, aga kontserdi tervikute suhtes mul oli plaanis just esimene kontsert ekstiliselt ühendada üheks tervikuks. Kui neid tekste lugeda alates Pärdimannifikaadist, siis Vitškodades on ja siis on see ülemlaule esimene pool ja teises pooles Sibeliuse rakastava siis partabki hüvasti jätta või lahkumine puholt toni, teosja, Tormise teoseid, siis seal oli niisugune tekstil loogika ja väike niisugune kompositsioon, mida ma, ma tahtsin nagu läbi viia jälle, selleks leidsin küllaltki huvitavad teosed ja see see omakorda oli ka niisuguses toredas proportsioonis uuemate vanemate laulude vahel. Turmee kava. Valik ja selle läbiviimine on üks suurem kunst ja me oleme seda aegade jooksul õppinud. Ja kui ma esimesi sõnumeid sellest kavast jaanuarikuus kooli kontorist kuulsin, siis ma sain küllaltki kriitilisi ja tähelepanekuid ja repliike selle kohta selle kava kohta, mis ma olin teinud ja ja mure oli suur, sest ettevalmistuseks oli kaks nädalat, aga seda toredam on tunne need kui peale turneed. Paljud kolleegid, et just seda kava valikut ja neid teoseid ja seda teoste asetust meeleldi kiitsid ja tundsid, et nad said hoida ennast selle repertuaari najal ennast vormis. Sain kinnitust ka lauljaid, et kavad olid kütkestavad. New Yorgis näiteks oli üks kõva pool Tormise muusikasse, ainult noh, võib öelda nagu, nagu poolenisti Tormise autorikontsert ja mitu kontserti veel sellise hästi koostatud Bella kavaga, mis algas Pärdi magnifikaadiga ja kus loetletakse üles Luuka evangeeliumi alusel kõike. Kristuse esivanemad alates aadamast, noh, kes on siis jumala poeg ja kui nii edasi ja kaval raual leidmisega, kus tõdetakse, et me oleme kõik ühest soost ja ühe maa peal elame ja, ja sinna me tagasi läheme. Vahepeal olteni selline Handresseni muinasjutu või, või ballaadi teema, kus räägitakse noh, meie maapealsest elust, rõõmudest ja muredest ja, ja nõnda edasi. Aga teksti mõte sai ka, oli tegelikult väga huvitav, kes viitsis natukene lugeda neid tekste. Minu jaoks olid need kõik uued ka, et, et siin ei saa küll seda üllatusmomenti minu puhul nagu kõrvale jätta, et mina üllatasin nagu nende iga loo puhul, kuna praktiliselt pool kõvast tuli nii-öelda Prima Vista just laval ehitusele, kuna, kuna see on kodus selgeks õppida, need need partiid, aga kooriga koos muudapise esinemisi kujuneb kontserdiolukorras hoopis teiseks, aga aga just see valdi loomulikult, mis, mis kulmineerus Los Angelesse siis minu arust parima kontserdiga selle selle turnee jooksul see kindlasti küttisel just publiku üles, mida näitasid innovatsioonid peale esimest pool sellel kontserdil, kus me siis netti palli kandsime. Ja loomulikult igal inimesel olid endal mõned eelistused, et sõltuvalt loolia tervisest siis ta kindlasti kujundas enda jaoks ka, kas siis publik selle ära tundis, aga enda jaoks hetkel parima teose. Kuna kuna ikkagi 14 kontserdi kogu turnee volikokku ei saa olla selgelt vokaalselt ja vaimselt ja füüsiliselt ühes vormis võrdselt stabiilne siis kindlasti oli suur katsumus Danielle sööri teos, mida sai seal ka eelnevalt kõvasti harjutatud. Ja loomulikult Pärt oli põhiline magnet, mis, mis mõjub, tundub juba juba iga ilmaga ja iga kell sõltumata kohast ja lauljate, vokaalsest, vormist. No Eesti filharmoonia kammerkoor on harjunud sellise toniga ja harjunud Ameerika kuludega ja publikuga ja sellise kiire ümberorienteerumisega teie noore lauljana olid need esimest korda sellises pingelises olukorras. Kuidas oli enesetunne ja, ja vastupidamisvõimet sealjuures olid ju ka selliseid vastutusrikkad, sooloosad. Ja just, just täpselt täpselt nende soolaosadega oligi nii, et ei saa peale kontserti, las ta sõna otseses mõttes lõdvaks, et kuna sa tead, et sul, kas järgmine päev või paaripäevast, sa pead täpselt samamoodi vormis olema. Kui ütleme väiksema või natukene hõredama ajagraafiku, Võdurneedel sul on ikkagi paar päeva näiteks kontserditel vahel vahe või aega taastuda, siis sellel reisil seda kindlasti ei olnud, et ta ta väsites järku mööda. Muidugi loomulikult reisi lõpupoole seda kurnavamaks iga kontsert muutus, eriti need kliimavahetused ja juba San Franciscost alates oli minul isiklikult ja, ja oligi kooris tunda sellist teatavat väsimust ja loomulikult see pingelangus pärast seda Los Angelese kontserti, mis läks väga hästi ja orkester sõitis koju, siis oleks ausalt öelda samamoodi istunud hea meelega lennuki peale ja koju teed jätkanud, et et ta iidoli kurnav loomulikult, aga samas pean ütlema, et muusikaliselt ja kui ka ütleme kogemuse poolest ma arvan, et see on siiamaani kõige huvitavam ei saanud üldse minu jaoks vähemalt. Niisiis algas turnee koorile New Yorg'is hakkab Bella kontserdiga Pärdi ja Tormise muusikast maailma linnas suurimas Juhkemas gooti stiilis Püha Johannese katedraalis milles kontserdipaigaks oli kohandatud altariosa, kuhu mahtus umbes pool 1000 kuulajat. Selge see, et 1000 võimalusega maailma linnas leidsid teekoori kontserdile tõelised huvilised, kes oskasid pakutud ka vääriliselt hinnata. Koorimuusikafännide seas istus ka klassikaraadiosõpru keskmeid tavaliselt interneti vahendusel kuulamas ning nüüd elektroonilisel teel ka oma vaimustust väljendasid iseäranis tormise pikslit Tanja ja Raua needmine üle. Seekord kooriga kaasa sõitnud heliloojale Veljo Tormise ei olnud ei oma muusika ega selle suurepärane esitus loomulikult mingiks uudiseks. Temal oli muid tähtsaid tegemisi. Võib jääda mulje, et ma tulin kooriga koos oma kontserti kuulama New Yorki, tegelikult see oli rohkem võimalusi ettekääne, et siia üldse sõita. Ja siiatulekuks oli mul tähtsamaid ja suuremaid vajadusi. Esiteks on professor nimi Teits lõpetamas raamatut minu tegemistest. Ja selle raamatu juurde kuulub ka väga põhjalik teoste nimestik eesti ja inglise keeles, ta mitte ainult Eesti ja seal on mu teisi keeli, ka seda me pidime tingimata koos üle vaatama, aga küsimus on selles ka, et osa neid teoseid, millest juttu on, on juba mingil moel trükis ilmunud ingliskeelsete pealkirjadega, mis sageli on ebaõnnestunud olnud tõlkimates. Ja nüüd me peame neid siis kuidagimoodi siin ühtlustama ja võib-olla mõnel juhul ka muutma, trükkis juba trükis olnud imesid, seal ei ole midagi parata, nimi täitsa on sellega juba hulga aega tegelenud ja ta on ju Tallinnas viibinud mitmel korral pikka aega olnud seal Tallinnas meie aastaaja kõik läbi proovinud, kuidas on pimedal talvel ja kuidas jaanipäeva ajal. Ja tutvunud põhjalikult eesti kultuurieluga ja eriti muidugi muusikaeluga. Ja tunneb huvi eriti muidugi koorimuusika vastu. Jätkamegi vestlust selle aasta teisel poolel siin New Yorgis tormisest ilmuva mahuka raamatu autor Nimiteetsiga küsisin, mis on teda eesti helilooja juures nii köitnud, et tormise uurimisele pühendanud ligi viimased 10 aastat oma elust. Raske küsimus, ütled Teits, mis on mind Tormise muusika juures kõige enam köitnud? Ma võin öelda, jätkab ta, et see oli iidsete rahvalaulude kasutamine, võtme leidmine, kuidas neid hoida ühtaegu ehedatena ja samas panna kõlama 20. sajandi helikeeles. See kombinatsioon on minu jaoks vapustav. Regilaulude kõla on meie kõrvadele siin Ameerikas väga uus, need ei sarnane keskaja Lääne-Euroopa muusikale, millega oleme rohkem tuttavad lisaks sammule tormise puhul alati meeldinud see, et ta teab täpselt, millal loos rahvalaulude puhul korduvad motiivid lõpetada ja arenguga edasi minna. Tema laulude sisestruktuur on väga täpselt paigas ning vaatamata kordustele on need alati arenevad muusikateosed ja see on tähelepanuväärne. Ta võib korrata, korrata, kuid siis teab täpselt, et nüüd tuleb minna üle uuele motiivile, ütleb täits. Kui tuntud on Veljo Tormis siin Ühendriikides? Kuigi Tormise muusika on tuntud ja muutub iga aastaga Läänes üha tuntumaks, eriti Suurbritannias, siis USA-s teatakse teda ikkagi vaid koorilauljate seas, mitte muusikaringkondades tervikuna, mitte keskmiste kontserdikülastajate seas, kes käivad kuulamas ooperit, sümfooniat, kammermuusikat, kuid mitte koorimuusikat, ütleb täitsa. Seepärast on tema arvates oluline, et koos raamatuga ilmub ka laserplaat Tormise muusikaga, sest heliloojast lugemine ilma tema teoste kuulamiseta ei anna temast tegelikult ju mingisugust pilti. Pooled kontsertidest toimusid koos Tallinna Kammerorkestriga. Orkestriga laulsime kahte kava, üks oli Vivaldi, kahe koorimuusika peadus, virvarri teose nimi ja teine pool Pärdi Deum. Nii et meie esimene plaat, Pärdi plaat, mis me orkestriga tegime ja viimane plaat. Aga see on nagu plaadimaailmanäitaja, aga koorimuusika. Mitme kooristiilide näitena oli ta ka väga huvitav, sest peatus viron kahele koorile kirjutatud heade kolmele koorile ja seda on erinevates ruumides väga huvitav alati paigutada ja need kõlasid nautida, kuidas ta erinevates ruumides erinevalt mõjule pääseb. Millistes ruumides ta pääses seekord rohkem mõjule, ma arvan, traditsiooniline kontserdisaal oli Vivaldile väga hea. Struktuurid tulid väga hästi välja ja mõistagi kirikud teomile soodsad, need vastavalt sellele tulid mingid väärtused esile. Ja teine orkestri kava oli eesmärk, milleni seitse viimast sõna ristil ja teine pooleli Pärdid, ja see oli ka niisugune omapärane tervik, mida me tegime kaks korda. Siis erandlikud kavad olid esimene kava New Yorgis, kus oli esimene pool Pärdi a cappella kooriteoseid ja teises pooles Veljo Tormise kooriteosed ja Torontos, kus kandsime ette Rahmaninovi Vesbrid esimeses pooles ja viimasel kontserdil, kus kõlas Frank Martini missa kahele koorile, seda siis Aisleri kooliga koos lauldes. Nii et neid tähtteosed võib tõesti lugeda Metsast Frank, Mart tähenrähmaninov kui ka ütleme, Süüri teosed kuuluvad aga peale kultuuri niisuguste Heredamata hobuste hulka. Tundub, et sellel turneel oligi, hakkab bella muusikal suurem osa, kui varem. Jah, ta vaheldus, ma ei teagi proportsionaalselt, kuidas ta oli, aga tõrjus parajalt vahepeal mõnikord peale orkestriga esinemist on väga raske, lase minna ja meie kõige raskem hetk oligi peale Los Angelesi lend San Franciscosse järgmine päev kohe a cappella kontserte. Tõesti, tõesti kurnav ja raske. Kas turnee korralduse pool toetas teie eesmärkide teostamist? See oli väga hästi korraldatud turnee, millel oli väga oluline Arizonas, kus me saame paar vaba päeva ja saime ennast nagu lõdvaks lasteaia selles. Niisuguses toredas suvises Scotstelis olla paar päeva, see oli tõesti nauditav. Korralduse poolest, ma olen Eesti ajakirjanduses lugenud. Tormis ei olnud rahul esimese kontserdi korraldamisega ja pidas vajalikuks öelda, et Meil ei ole hea agentuur, kes meid esindab, seal siis selles suhtes ma olen ammusel. Sest mille järgi ühed interpreedid valivad endale partnereid. Esimene punkt on see, et partner peab olema pärast huvitatud ja tahab sinuga koostööd teha. See on esimene nii nagu heli loojalgi. Helilooja valib endale kirjastaja ja biograafi nende hulgast, kes tema vastu huvi tunnevad. Me võime öelda jah, et ma tean palju paremad biograafia palju paremad noodikirjastuse aga see on see keemia, mis nende vahel toimib. Ja nii meilgi see niivõrdklassiks on kogemustega ja ka, kui nüüd Paul Hillier teeb järgmisel aastal turnee, siis ta on meeleldi nõus selle firmaga tegema, seda on Ameerikas töötanud, aga teab neid erinevaid. Ja, ja ma arvan, et kooril ja meie organisaatoritel ei ole nende vastu mingisuguseid pretensioone. See inimene, kes selle kontoriga meil kaasas käib, tema, Chris on meil alati olnud meiega ja ta on ülimalt professionaalne. Mina dirigendina tajun seda, kuidas ta minu vajadusi ja kõiki neid probleeme juba õhust haarab, Ilmar rääkimata, ta ta juba teab, kuidas, mida selgitada. Ja tema hoiak mingil juhul ei ole Familiaarne, vaid on tohutult professionaalselt ja respekteeriv hoiakuga. Püüab sind aidata ja, ja kõikidel hoida niisugust head toonust turnee vältel. Nii et mul jätkub ainult sellele korraldaja jaoks kiidusõna. Aga see tormise repliik, mis, mida ta ütles New Yorgi kontserdi kohta, et meedias ei kajastata? Ta ei kajastatud siis selle vastu ükski interpreet ei ole nagu kaitstud, mõnikord kajastatakse, mõnikord mitte. Loomulikult võib tööd teha noh, rohkem ja inimesi kutsuda ja teha niisugust erilist lobitööd, aga ärge unustage, et on tegemist New Yorgi ka. Ja siin on veel mõningaid väikseid väikseid nüanssed seal New York Timesis näiteks on ka omad eelistused meeli loojate näol, mõnda rohkem peetakse mõnda vähem, see jääb selleks. Kuid lõpuks on üks meedias ilmunud ajakirjanduslik niisugune arvamus siiski ühe inimese subjektiivne arvamus, mida paljundatakse miljonites ja selle väikse arvamusega teevad siis toimetajad mälesimendid, oma väikseid järeldusi mitmete hulgast, eks ju. Ja muidugi on tore, kui tsiteerida tippajalehtede arvamusi, aga meil ütleme tipp Kriitikutest võib mainida ainult Los Angelesi kontserdi järgnevat. Sest nii nagu mul, Anneli Unt ütles, et teda tutvustati selle Los Angelesi esimesele kriitikuga, kes tuntud mõrkja ütlemise poolest kriitilise meele poolest, siis tema käest me saime väga toreda arvustuse ja selle üle oli hea meel. On osa kohti, kus te olete varemgi käinud, kas kas oli niimoodi publiku poolt tunda sellist äratundmisrõõmu inimesi, kes tulid noh, niimoodi teadlikult. Ja me oleme olnud mitmes linnas eelnevalt mitmeid kordi noh, nii Californias, Torontos, Vancouveris, Kansases, Kansas Citys. Ja seda märkisid ka mitmed kriitikud, et nad on kuulnud eelnevaid kontsert, tähendab, et miks eelnevatel reisidel on toimunud ja ja nad leidsid, et me ei ole Ameerika mandril veel piisavalt tihti ette, et tegelikult need reisija võiks olla palju rohkem, et, et me oleme oodatud ja tihedamini oodatud sinna. Reisilt kaasa tõite te 14 kontserdi kohta 11 vastukaja. Jah, need on need, mis, mis on teada, võib-olla võib-olla kusagil, mis ei ole siia jõudnud. Vastukajad on positiivsed ja väga positiivsed, mõnes vastukajas on see analüüs, noh nagu detailsem, mõni on selline sellise üldsõnalisena, sealt kiidetakse koori kõla, orkestri kõla täpselt samamoodi räägitakse ka näiteks sellisest ideaalsest või lausa üks kriitik väitis, et, et see on parim kooslus, tähendab dirigent, koor ja orkester, mida tema arvates on maailmas hetkel leida võib, tähendab, et ka see noh, nagu ansambel või kolmik sobib väga hästi kokku. Realistid jah, pluss solistid, solistid, seal koorist, muidugi sellel reisil oli solistidel küllaltki suur osakaal, tähendab kõikides programmides nii Kaldis eelkõige väga rasked soolod, Kaia Urbil, mati turil, teistel samuti, võib-olla võib-olla mitte nii kaalukad samamoodi tormis ja programm näiteks tormise programmi pooles ju ju tegelikult kõikides lugudes olid solistide koori omad solistid ja veel solistanud Lamblitele Süüris puhul teenis seal solist üksoniste grupp koor, nii et kõik omad lauljate said, said aga kiita oli näiteks selliseid hinnanguid. Kavalehel näiteks Paldi solist tema ei leidnudki. Seal olid nagu, nagu koori seest väljaastumised. Kommentaar oli umbes selline suurepärased. Näiteks Kaia Urb, Vilve Hepner, kes lausid võivaldis totti, kiideti väga head ansamblit, väga häid kaunistusi, mis olid koos laulud, samuti, Mati Turi pööraselt raske aaria. Ja hinnang oli selline, on palju paremad kui mõned nimekad solistid, keda me oleme kuulnud. Et kriitika oli selles mõttes väga toetav. Kriitik väidab, et Cava De Teumi ja siis valdi, mida me laulsime, orient otsid, ent see on põhimõtteliselt ju vaimulik muusika ja ta leiab, et erinevate inimeste jaoks, eks need vaimulikud tekstid võivad tähendada erinevaid asju. Noh, olenevalt sellest, mis konfessiooni keegi kuulub. Aga igal juhul, mida keegi selle hingelise või vaimuliku poole alga, ei mõistaks, see oli olemas kontserdi esitus tähendab, et see rahuldas nagu kõiki pooli. Siis ta näiteks leidis Ameerika ju tegelikult ei ole päris toibunud sellest 11. septembri šokist, mis New Yorgis juhtus. Näiteks seostatakse De Teumi see ettekanne noh, selle selle Ameerika tragöödiaga ja leitakse, et see pakub nagu tröösti nendeks nädalateks. Mis on nüüd peale seda tragöödiat juhtunud, et et, et see teos nagu, nagu lunastame kiidetakse ka Pärdi keelpilliorkestrile kirjutatud teost orientoksident. Ja leid tahaks, et see on suurepärane orkestrimuusika, mis võiks kõlada näiteks Ameerika orkestrit esituses üsna varsti. Et kriitik ei oleks imestunud sugugi, kui, Võrdle orkestrit näiteks vorsti, mängiksime. Sant Louisi postikriitik leiab. Ta koori kontserdil on selline meeldiv kombinatsioon kogemusest ja värskusest. Ja see kombinatsioon annab väga hea tulemuse, mis tähendab seda, et koor võib tegelikult esimene ta väga hästi ja, ja teretulnuna ükspuha kus kohas maailmas. Samas räägib see kriitik, et koori kõla ameerika kooride kõlaga harjunud kuulajale on veidi ebaharilik. Tenori saund on näiteks noh, nagu suhteliselt taga sopranit tihti laulavad Väikse vibraatoga. No need on sellised huvitavad teemad, et siin tuleb mängu esteetika ja kuidas, kuidas kõik on harjunud seda kõla üles ehitama. Tuleb mängukeelest tulenev omapära, eesti keel on teatavasti suhteliselt, et noh, nagu taga vokaalidega. Noh, see on omamoodi niukene, kõiki huvitav teema, sellist sellist kõla erinevust muidugi võiks ka täheldada. Kanadas Torontos Elmer isler Singers'i, et puhul see on siis grupp, kellega meil viimane kontsert oli koos väga hea grupp, aga ka kõlaesteetika on natukene teistsugune. Panete, et, et see on pigem positiivne, huvitav nähtus. Kujundid, mida kriitikud väljendasid, neid on siin mitmeid, näiteks leiti, et koori 27 häält on nii hästi valitud. Nad sulavad nii hästi kokku, nii nagu oleks dirigent meedia üle terve Eesti käinud käsitsi üles noppimas, tasane seal muidugi selline ilus kujund. Ja leitakse, et lase see koorilaul on, on koorilaul oma parimal kujul ta on rafineeritud, täpne, fokusse piiritud sellise kindla ereda Ekspressiivsusega kus tehnilised probleemid on kaugele seljataha jäetud, nad ja nad sellises väljenduses absoluutselt ei väljendu, et paistaks tehnilised probleemid välja. Los Angelese kontserdi kohta olid kaks kriitikat lausa ja üks nendest lei Weekly ajakirjanik Allan Rich on sellise kardetud kriitiku kuulsusega. Tema see jutt oli selles mõttes huvitav, et kõigepealt ta võrdles meie koos orkestriga teo balti ettekannet päev varem toimunud KUI paid uulina ohvertooriumi ettekandega. Ja selline huvitav võrdlus oli, et kui, kui tuulina esituse puhul oli sa inglisekeelne väljend on umbes selline noh, nagu peatud või patutust kontrollitud põrgulärm siis Pärdide, Teumi ja meie ettekande puhul oli seesamasugune veatult või patutult kontrollitud vaikus või mängin selle vaikuseelemendiga. Siis ta leidis, et partide Teumi lõpp, noh, see on selline vaikne Sanctuse retsiteerimine. Et ta ei tea ühtegi teist teost, mis lõpeks niivõrd kaunilt kui see Pärdi vaid lõpp. Alan pits oli ka selles mõttes huvitav autor, et ta püüdis analüüsida natukene laiemalt seda, mis Eestis toimub. Rääkis näiteks sellest, et, et kontserte kuulata Mõttes tekkis assotsiatsioon Eesti lipuvärvidega valgega mustaga ja sellise noh, erksa ja natukene külma viltu sinisega, tähendab et, et see pidavat väljendama ka eestlaste musitseeris laadi, mis on noh, selline küllaltki vaoshoitud täpselt kontrollitud ja, ja tema jaoks väga huvitav ning ta leidis, et, et Eesti see on maa, kuhu ma tahaksin kunagi tulla külla vaatama, mis, mis maa see niisugune on. See on väga vahva, kui, kui te oma musitseerimisega sellist huvi äratasid testi osta. Jah, ja ma leian, et, et see on väga teretulnud, et, et see ei olnud paljude jaoks kontsert mitte tavaliste kontserdite reas, aga aga midagi natukene erakordsemat. Kas teil oli ka publikuga otsekontakte, kas pärast kontserti tuli inimesi rääkima teiega? Ma olen kalal ikka juhtus jah. No põhiliselt ikkagi, kui, kui satuti väliseestlaste kants siis olid, olid loomulikult kõik huvilised, mõtlen väliseestlaste poolt keskavakontserdil kohal olid peale aplausi lava taga õnnitlemas ja mina isiklikult väliseestlastega kontaktis ei olnud, aga küll mäletan. Peale Scotsteli kontserti tulid kohalikud siis finiksist kaks meest, üks neist, dirigent, selline teine laulja, kes väga olid vaimustatud meie meie ettekandest ja mis nagu huvitav, et eriti nagu meile pakku suvise nii valdi, esimene pool mis oma lihtsuse ja samas naiivsuse ja kergusega suudab väga inimestele mõjuda. Ja loomulikult ka De Teumi, mis, mida me selles katseliselt kandsime, nendele just just imponeeris meie tämbrimaailm, mis oli nii rikas, ma mõtlen just siis solistide poolt esitatuna ja koori kõla tervikuna. Tihtipeale võib võrrelda. Mida nemad ütlesid, et filharmoonia kammerkoori kõla ja praktiliselt ütleme kohaliku keskmise oratooriumikoori kõlaga, kuna kuna lihtsalt see maht on nende arvates tunduvalt suurem kui tavalisel kammerkooril keskmisel kammerkooril Põhja-Ameerika mandril? Võib arvata, et kui üks koor sõidab nii kaugele maale ja, ja seal annab nii laial territooriumil kontsert, et siis nad näevad ka palju maailma kui paljude oma töö ja kontsertide kõrvalt panite tähele, kus te olite ja mis seal ümberringi toimus? No žüriis tegelikult oli väga pingeline ja kõrvalt maailma võiks jälgida ainult selles kontsertide toimumise kulus et ega sellist vaba aega praktiliselt ei jäänud, Merlid ju noh, mõned ülesõidud lausa sellised õhtul kontsert, järgmisel hommikul pool viis juba hotellist, väljasõit, lennukiga, ülesõit, õhtul kontsert, järgmisel hommikul jälle pool viis, väljasõit lennukiga, ülesõit, kontsert, lennukist pilvi enamasti lennukis näeb enamasti pilvi tõesti, tõsi selle Vancouver ja Toronto vahel. Lennuki aknast alla vaadates paistis ka väga huvitav maastik, seal ütleme, mägine see ala ja väga-väga eksootiline ja, ja väga tühi. Tavaliselt selle hotelli jõudmisega kontserdiproovi vahele jääb parasjagu nii palju aega, et, et hüppab korra duši all käia ja, ja kusagilt endale lõunasöök hankida, nii et lihtsalt selles mõttes erinevate võimalustega sellele reisile tõesti oli seda ümbervaatamise aega väga-väga napilt. Aga pärast seda pikka ja pingelist turneed. Kas on praegu rahulolutunne, et nii palju põnevat muusikat sai viidud teisele poole planeeti? Ja muidugi ja muidugi on rahulolutunne ka sellest, et suures osas on see ju noh, Eesti muusika, mida võetakse väga hästi vastu kõikides kavades oli Eesti muusika ja, ja tegelikult kõikidel Meie Turmeedel on olnud Eesti muusika, kas siis suur osakaal latti Arvo Pärdi ja Veljo Tormise teostel Erkki-Sven Tüüri teostuse näiteks reekviemi ka vist oli eelmine reis seotud. Kreeki oleme laulnud veel eestimärgil läbi meie kindlasti tekkinud tähendus maailmas. Lõpetuseks kuuleme, mis jäi kontserditurneel hinge, dirigent Tõnu Kaljuste-le. Olulisemaks ma peaksin solistide õnnestumist, solistide jaoks oli see turnee väga raske ja võib-olla küllaltki raske ülesandega sai hakkama Mati Turi, kes pidi esinema solistina Vivaldi kahe Kuriv muusikas, kus on tal väga virtuoosse taariad. Siis ta pidi laulma soolot, Tormise teostuseni, piksli Tanja Raua needmine, mis on hoopis teine stiil ja turnee lõpus veel Rahmaninovi Vesperis väga rasked soolod. Ja ta sai nendega tõesti suurepäraselt hakkama ja see areng, mis on toimunud ütleme, eelmise sõiduajas, kus ta laulis Mozarti litaaniat siis see kvaliteedivahe on hämmastavalt suur. Ma arvan, ta on teinud väga suure arengu selle aja jooksul. Ja ka teised solistid, ütleme, Kaia Urbil, kes laulis Vivaldi teoses Kagoloratuurseid, aariad ja ja ka väga, väga kaunid duette. Vilve Hepner iga koos. Ja Risto Joost, kes püsis stabiilsena. Jaan eks muusikaalsemaid soliste meil kontratenor, uus laulja. Loomulikult Uku Joller, kes osales kavivaldis, et olen peaaegu kõike solistid nimetanud, nendele oli see täiesti erakordne, sest koorilauljana niisugune olek on üks, aga teie ja teine on siiski, kui sa sealt koorist välja astud ja laulad. Tõesti raske, aaria väga suures saalis. Ameerika saalid olid tõesti suuremat tüüpi kontserdisaalid ja seal ennast maksma panna ja see, see niisuguse turnee puhul kerge ei ole. Et see on nagu kõige olulisem rõõm, mis mul Nendest inimestest, kellega pikalt koostööd on tehtud, et nad suudavad kõrgel tasemel tööd teha. Sest noh, meil siin Eestis käies kontserditel kuulates kastroleerivad artiste, võib tekkida kunagi muljed tullakse meie juurde koju, esinetakse, edastatakse koju, aga kõik solistid, interpreedid on siiski turneed tee peal ja see kogemus igal kunstnik oleksin, on tohutult oluline, et olla kogu aeg liikvel ja tajuda erinevaid publikuid erinevat kontserdisaale. Teine moment, mis mulle väga südamelähedane, oli üldine turne õhkkond. See oli väga meeldiv ja 14 kontserdit järjepanu. Hoida kogu aeg stabiilsed taset ilma selleta, et langeks mingisugusesse emotsionaalses depressiooni ja see on ka suur suur asi, et selle üle võib ainult rõõmu tunda. Ja muidugi kogu selles sisemises helges enesetundes oli ka see suur energia, mis me sellest muusikast saime, et see kõik, mis me esitasime, oli väga hea muusika. Ja, ja selles on suur niisugune tõde alati sees, et tipptasemel kunst pakub ikka hämmastavalt palju mõtteainet ja energiat erinevateks interpretatsioon ideks. Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestri kontserditurnee Est, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse rääkisid dirigent Tõnu Kaljuste ning lauljad Allan Vurma ja Risto Joost. Kuulsime ka väikest helilõiku Neeme Raua intervjuust helilooja Veljo Tormise ja Tormise uurija, professor Mimi Teitsikad. Saate salvestas operaator Katrin maadik ja toimetas Kersti Inno. Muusika. Katkendid olid Veljo Tormise Raua needmisest Arvo Pärdi orkestriteosest orienti oksident ning verivärskelt Vivaldi plaadilt firmalt Kaarus, mida esitame klassikaraadio eetris tervikuna teise aprilli albumi tunnis kell kaks päeval. Turnee üht põhiteost Tseemzmak, milleni seitse viimast sõna ristilt saab klassikaraadiost kuulata Ta suure neljapäeva, 28. märtsi pärastlõunakavas kell 15 15. See on salvestis eelmise aasta üheksandal aprillil. Tallinna metodisti rikkus toimunud kontserdilt, mille teises pooles esitati Arvo Pärdi muusikat palveränduri laulusessilje Vergine Romano ja orkestriteost orient jooksident. Kasel turneel kavas olnud Arvo Pärdi teedeum kõlab klassikaraadios vaiksel laupäeval, 30. märtsil kell kaks laval issi Emmy plaadilt aastast 1993.