Päeval südames stuudios on nüüd Vallo kelmsaar, kes tuli eile Ameerikast sellest uuest Ameerikast pärast 11. septembri sündmusi sellest Ameerikast, kus vähesed meist on nüüd käinud, et ameeriklased, kes on sellised, et hästi avatud, meelega sõbralikud, naeravad joviaalsed, missugused nad nüüd on? Ma ütleks, et niimoodi tänavapildis võib-olla ei olegi märgata midagi olulist, on muutunud, aga küll on märgata nende kohtade või nende objektide läheduses, kus näete, 11. septembri sündmused toimusid, pean silmas siis New Yorgi maailma kaubanduskeskuse lähedus nii kaugele, kui sinna pealt vaatama vaid või tavainimesi lastakse ja Pentagoni lähedust Washingtonis. Enne kui sa sõitsid, ma just palusin, et sa käiksid kindlasti ära seal maailma kaubanduskeskuse juures ja ja, ja ma tahtsin teada, missugust emotsionaalset muljet sulle avaldab. Üks asi on televiisorist seda kõike näha, teine asi ise sealjuures olla, et kuidas tundus. Emotsionaalne mulje on kindlasti masendav juba teatud Maakauguselt, kui sa sinna lähen, et hakkad sa tundma lõhna, lõhna, mida ma ei oska iseloomustada. Mis võib olla osaliselt mingit tolmu lõhn võib olla mingisugune Kõrbamise lõhn, ma ei oska öelda, mis see täpselt on, aga see lõhn tuleb juba kaugelt sulle ninna. Hakkavad tänaval ilmuma sulle vastu inimesed, kes kannavad näomaske, et ennast kaitsta ilmselt mingisuguse tolmu eest. Ja juba seal vahetus läheduses, kus on objekt iseenesest silmaga näha on inimesed hoopis teist nägu kui tavaliselt New Yorgi tänaval. Ma ütleks, et nad on niisugused. Kurvad, masendunud, nägin ka pisaraid, nägin nuttu ja mitte vähe. Samas on seal tohutult neid, kes endale püüavad asjast kasu lõigata. Tänavakaubitsejad, kes kõik võimalik. Maailma kaubanduskeskuse torne kandvaid meeneid müüvad. Seda on nii raske ette kujutada, et seda neid kahte torni seal Manhattani all otsas enam ei ole. Aga kas see kaup läheb ka? See kaup läheb sellepärast, et kas või näiteks lipud Ameerika lipumärgid, lipud, mida saab kinnitada autole, mida saab kinnitada majadele alates siis pähis, pisikestest tippudest. See, see on kõige minevam kaup Marvaks sest seda sedasama märki kannab vist praegusel hetkel iga ameeriklane. Peaaegu igal teisel autol on küljes lipp. Seda reklaamitakse ka televisioonis igasugustes variantides ja kõikide suuremate majade küljes on Ameerika lipud. Küsisin kohalike käest, et kas see lipu kandmine on niisugune tavaline, ütles, et jah, et see ei ole midagi erilist, aga samas on, see on praegusel hetkel tohutult lisandunud ja näiteks meil, eestlastel, tekkis niisugune võrdlus, et võib-olla Ameerikas on praegu see aeg, mis meil oli. Laulva revolutsiooni ajal tähendab tohutu patriotismi ja niisuguse rahvustunde ja ühtsuse kasv. Kas see patriotism oli, oli sinu meelest siiras või oli selles midagi ülepingutatud ka? Kindlasti on ta siiras, sest ma arvan, et patriotism ei saagi olla võlts aga samas seda kogu aeg õhutatakse. Juhtusin vaatava televisioonist üht kontserti, mis oli pühendatud selle New Yorki sündmuste mälestuseks ja seal ka kõlas niisuguseid hüüdlauseid, ma ütleksin mis ühtpidi nagu ühendaksid, rahvast kutsuksid rahvast ühinema ka teistpidi. Kõrvaltvaatajale ehk tunduvad niisuguste loosunglikke na kus on kõige parem politsei loomulikult New Yorgis, kus on kõige parem tuletõrje loomulikult New Yorgis, ma ei taha üldse halvustada neid inimesi, aga, aga lihtsalt nad on niisugused loosunglikud väited ja siis rahvas karjub selle peale. Hurraa. Võib-olla see aitab neid? Jah, võib-olla tõesti, see aitab neid, sest politseinikud ja tuletõrjujad on New Yorgis populaarseid. Juhtusin lugema üht artiklit, kus täpselt kirjutati nendest tuletõrjujate, st ja, ja inimesed tulevad tuletõrjujatele tänaval patsutavad õlale, kiidavad neid tänavat, neid, neid, kellel seal tuttavaid või inimesi, kellega nad kunagi seotud on, hukkus neid on üpriski palju. Ja kui mõelda selle peale, et 11. septembri sündmustest on möödas juba peaaegu poolteist kuud ometigi inimesed sealsamas selle tänava peal prodvel nutavad, neil on pisarad silmis. Kas need kuulutused ja need pildid on ikka tänavatel ja akendel ja tänavapostidel üleval? Neid on, neid oli vähem, kui ma siin telepilti vaadates ette kujutasin, samas oli neid võib olla rohkem Washingtonis Pentagoni lähistel, aga seda on ka püütud ilmselt linna külastajatele siis kuidagi selgemaks teha, mis seal toimus, on näiteks proovile on jäetud ühel majal kõik aknad pesemata mis on selles kvartalis, ümberringi on kõik säravad, klaasid, puhtus ja siis üks maja, mis on paksu tolmuga kaetud, kus üks aken on keskelt puhtaks hõõrutud. See on juba mis mingit pilti loob, samas oli seal proodel ka üks auto katkist klaasidega tolmukihi all ja tõesti seal auto sisemuses mitte väljas auto peal, vaid auto sees oli, ma ütleks, et noh, umbes pooleteist sentimeetrine tolmukiht Ast istmetel igal pool, sest auto aknad olid katki, väljast oli siis vihm ilmselt juba selle suurema tolmu maha pesnud ja jäetakse sinna. Seda ma ei oska öelda, kas sinna jäetakse seal autoklaasil oli ka parkimistrahvi. Natukene niisugused vastuolud, aga elu läheb edasi. Elu läheb edasi ja võib ju oletada arvata, et selle auto omaniku lihtsalt ei ole enam. Ega Mashington vist ei olnud nii, nii masendav kui New York. Või. Washington on, kui sa mõtled nüüd konkreetselt seda, mis puudutab Pentagoni ja seda ümbrust, siis see jäi kuidagi natukene kaugemaks. Seal ei olnud nii massiliselt inimesi koos, kui oli prod veel ümber maailma kaubanduskeskuse tipptunnil. Laupäeva lõuna ajal kulus umbes tund, et ühte kvartalit läbida. No ma kujutan ette, et muidu tavalisel päeval piisaks selleks kuuest seitsmest minutist, et sealt läbi jalutades läbi, aga seal oli nii tihedalt rahvast, liiklus oli suletud ja muidugi New Yorklasi olid võib-olla. Ma ei saa öelda, et pahased, aga häiritud, sest New Yorgi liiklus on nagunii umbes. Ja kui nüüd on üks suur osa Brothist ka veel liiklusele suletud ekse tekitab linnas ka omajagu probleeme liikluse suhtes. Washingtonis sellist asja muidugi märgata ei olnud ja Washingtonis ei olnud ka nii palju nii massiliselt inimesi koos, küll aga on Pentagoni lähistele Arlingtoni kalmistu kõrvale mäe peale ilmselt spontaanselt tekkinud samasugune niisugune lippude, piltide järelhüüet stendide rida, ma ütleks ja, ja see tundus küll nüüd suurem olevat, kui need, mida ma nägin New Yorgis. Muidugi ajapikku ilmastiku mõjul ja muutuvad, ma ütleks, et prahiks nii, et näeb, kuidas inimesed ja võimud sellesse suhtuvad, et ei tekiks lihtsalt mingi prahihunnik sinna, sest Paberi vihma käes kannatab. Kannatavad ka lilled, mis sinna seisma jäänud, nad kuivavad, närtsivad ja aga seal oli ka inimesi, kes pidasid oma autod kinni, tulid vaatama. Ja ka seal nägin ma siis kõigi inimeste silmas niisugust masendust ja ehmatust ka kindlasti. Miks, mis, mis toimus, milleks toimus sellest ei ole inimesed aru saanud. Ega ilusad, Ameerikas ei avalda keegi meelt praeguste sündmuste vastu, oma mõte on sõja vastu Afganistanis või, või on, on mõned meeleavaldused olnud? Meeleavalduste kohta ma ei oska küll öelda, aga oskan öelda küll seda, mida inimestega rääkides kuulsin ja öeldi, et esiteks, kes, kelle populaarsus on tohutult tõusnud, on New Yorgi linnapea Juliani Juliani. Mees on nii populaarne, et inimesed arvasid, et tema võiks olla Ühendriikide järgmine president. Aga tean, kahjuks haige ta ei kandideeri, täpselt sedasama räägiti. Ja samas öeldi, et leitakse kõige hämmastava maid seoseid. Näiteks niisugune seos, et praeguse presidendi isa alustas sõda, praegune president, viis ameerika rahvas Ta ja nii edasi, et selle tõttu võib-olla push ehk ei ole nii populaarne. Ma ei saa seda väita, sellepärast et Ameerikas, nagu ma ütlesin, praegu on niisugune suur patriotismi sellest patriotismist veel rääkida, siis lipud oli üks asi, mida ma mainisin, aga teine asi on kindlasti see, et kaks niisugust kõige tavalisemat loosungit, mida praegu Ameerikas igal pool näha võib üks on korpless, Ameerika jumal õnnista Ameerikat, seda igal pool igas variandis igasuguse suurusega tähtedega kirjutatud ja teine on Jonaidi tuistanud. Seda lauset nägin ma isegi kiirteel. Seal, kus tavaliselt on liiklust reguleerivad tekstid. Ja kas Washingtonis oli märgata ka väga palju seda, et turvameetmed ja julgeolekumeetmed on palju rangemad, palju karmimad? Need turvameetmed, ilmselt need ajapikku natukene leebuvad, võiks niimoodi öelda. Sellepärast et esimesel päeval, kui me Washingtoni jõudsime, siis loomulikult mina olin ka Ameerika ühendriikides esimest korda ja läksime valget maja vaatama valgemale majale, nii lähedal ja lastubki on varem lastud. Aga kaks päeva hiljem pääses jälle uuesti sinna valge maja aia äärde, nii et selle paari päevaga juba olukord muutus. Mis puudutas, tab valge maja ümbrus, siis seal on küll natukene teistmoodi, seal on valge maja ümbrus on liikluseks suletud ja politsei valve on sama täpselt kehtib ka New Yorgis. Paljud kvartalit, näiteks ÜRO peahoone ümbruses, on suletud betoonplokkidega ja sinna ette on pargitud liivakoormatega suured kallurid mis meenutab jällegi meie seda laulva revolutsiooni aega. Kui Tallinnasse tulema Kivits venelane, et täpselt need kivid, need täpselt samasugune olukord. Kõige tõsisem, kõige põhjalikum turvakontroll oli Washingtoni Ronald Reagani nimelises lennujaamas, mis asub vahetult valge maja Kapitooliumi kõigi nende oluliste hoonete läheduses. Seal võib öelda, et jah, et tõepoolest püksinööbi nööbi otsiti läbi, kõik kotid tuli lahti võtta, kõik asjad vaadata ükshaaval läbi metalliotsijaga. Vaadata kontrolliti sind üle mitmel korral ja ei ole ka mingi ime, kui ühte sama koti tuli mitu korda ette näidata, nii et seal oli tõeliselt põhjalik, ma ütleks, kontroll, aga samas ka võib-olla natukene pinnapealne, sest asjad lasti kotist välja tõsta küll, aga kui sul oli fotoaparaat nahkkoti sees, siis sinna nahkkotti siis enam ei vaadatud. Mul oli kaasas reporter magnetofon, ka keegi ei tundnud huvi, mis asi see on või mis seal sees võiks olla. Nii et ma arvan, et ühtepidi nagu niisugune massiline kampaania kontrollimise suhtes, aga teistpidi võib-olla natukene pinnapealne. Aga sellest on ka see nüanss juures, et paljud need töötajad, kes seda tööd seal ilmselt teevad, teevad seda tööd esimest korda, nad ei ole varem sellega üldse kokku puutunud, neid on püütud õpetada, aga osaliselt ei tea nad isegi seda, mida seesama röntgenkiirtega kaob. Näitab, kuidas see toimib. Et umbes niimoodi, et astu samm ja vaata, mis seal sees on, astu samme ja vaata, mis seal sees on. Noh, niisuguseid legende räägitakse aga alati. Sellistes situatsioonides tekib liialdusi asjade juurde. No, ega nemadki need inimesed ka ju õieti ei saa aru, nad on ka hämmingus, et mis juhtus, miks ja kuidas see nii saab olla, et noh, et meil on ka raske ette kujutada, et, et nad, nad tõesti peavad nüüd süvenema igasse viimasesse kui koti. Kas sul oli kellelegi sellest, et miks ameeriklased võtsid nii suure riski ja avasid selle linna keskel asuva lennuvälja ega Washingtonis on ju kolm rahvusvahelist lennuvälja, et nagu see on liiga lähedal ja eritis nende teadete valguses, et et Osama bin Laden Ja ta on koguni öelnud, et ärge lennake lennukitega ja ärge minge elama pilvelõhkuja etesse. Alustades sinu küsimuse algusest, mul ei olnud kellegagi sellest juttu, aga samas võib ju arvata seda, et see, kes tahab midagi korda saata, leiab alati võimaluse sedakorda saata. Kas oleks õige see lennujaam päriselt suletuks jätta? Ma ei tea, ma ei taha hinnanguid anda. Ega mina ka ei tea, aga ma tean jälle, kui lähedal ta on. Ta on tõepoolest lähedal, aga ärme unustame seda, et need lennukeid, mis startisid New Yorki peale, startisid bostonis. Jah, sul on õigus, muidugi, sa oled nüüd teist päeva tagasi jälle kodus ja sukeldunud tavalisse Ellu, vaatad jälle uudiseid siitpoolt, mis kõik toimub Ameerikas, mis toimub Afganistanis? Kas sa arvad, sa oskad arvata, kas Ameerika jääb niisuguseks nagu ta praegu on? Siin ma võiksin vastata selle ameeriklaste sõnadega, et see, mis toimus 11. septembril, see muutis Ameerikat, see muutis kogu maailma. Ja see muutis ameeriklaste mõtlemist. Üks inimene, kellega seal kohtusime, vestlesime, kasutas väljendeid, mida võiks eesti keelde tõlkida, nii et sellel päeval vägistati Ameerikat. Aitäh valla päeva südamel stuudiosse tulemast.