Mälumaastikul õitsevad meeles pead. Sellist pealkirja kannab üks kaunis luulekogu, mille autoriks on Aino saadik. Tänases luuleruumi saates usutleb poetessi ja esitab valiku värsse. Iivi Lepik. Oo mu käpikuisse päikest või kui tahad just siis õige vähe. Need värsid on kirjutanud Aino saadik, tere, Aino. Tere ei räägi sellest rohkem lauluna tuntuks saanud luuletuse sünnist. Jaga laulust. Ja see on üks minu luuletee alguse poole laulusid. Ja ma mäletan, et oli gara kevadeni räägi ja ema kudus kinnast ja sinna gooti vanasti sellised lumememmed ja tähekese ja, ja siis ma hakkasin mõtlema, et kui nüüd kevad tuleb, lumememmed ära sulavad, siis oleks naljakas, kui kinnastest ka lumememmed välja sulavad. Ja kuidagi sealt, nagu sa mingisugune mõte tekkis. Ja see luuletus siis sai ju pälvis ja jõudis trükivalguseni. Aga Mul oli muidugi väga suur üllatus, kui ükskord lugesin ajalehest, et ühel konkursil on selle le tekstile siis loodud muusikat ja et see võttis osa ühest konkursist ja sai ära märgitud. Ja, ja selline on siis selle luuletuse saatus. Aga on sinu sõnadele veel laule loodud ja see ei olnudki kõige esimene. Esimene oli mul üks selline lugu, milles tehti siis naiskoorilaul ja see kandis pealkirjatähed ja ta ilmus sellises väikeses brošüüris, mis vanasti ilmus, oli see meie repertuaar ja see oli mul Ille üllatus, keegi oli leidnud selle ja kirjutanud siis muusika. Ja selle sõnade mõte oli see, et mul oli tookord kirjasõber Armeenias ja siis ma kirjutasin temale, siis pühendasin sellise luuletused, põhjamaa väikesed vilkuvad täheteid, sageli vaatan, et alati tekib, mul jooksis sulle sõber neid ümbrikus saata ja nii edasi ja nii edasi. Nonii, läheme nüüd siis sinu luuletaja tee alguse juurde, mäletad sa oma esimest luuletust? Ega ma seda luuletust nüüd ei mäleta, aga see oli tõesti, kas ma olin kuue või seitsme aastane ja siis olid lasteraadiosaated ja iga pühapäeva hommikul me siis perega nagu kuulasime neid saateid, seal siis paluti, et saatke ka oma luuletusi, väikseid jutukesi siis lasteraadiole ja ma mäletan, et siis ilmselt ema õhutusel siis ma kirjutasin ühe luuletuse ja see oligi siis emale vähendatud. Noh, tõenäoliselt oli see siis naistepäeva Paikusest emadepäeva ei tähistatud tookord. Ja siis, kui see raadios ette loeti, siis ma olin nii, oli õnnelik ja seltsis nagu tekkis veel soov, et oi, et ma tahangi lasteraadio ka kirjavahetust pidada, ikka saatsin sinna oma jutukesi ja luuletusi. Kui vana sa siis võisid olla, olin kuskil jah, esimeses klassis jah, kuskil seitsmene või, või niisugune. Kuidas sisse luuletaja elu edasi võiks koolis kirjanduse tunnis ikka öeldi, et noh, et on, vajas luuletus kirjutada kas sellel võidu ja sel teemal ja siis ma neid kirjutasin ja kirjutasin ka oma klassikaaslastele neid ja ja niimoodi ta tasapisi läks, siis oli koolis, oli meil almanahhi ja siis oli kirjandusringi ja, ja siis olid koolidevahelised luulevõistlused igal kevadel. Ja sealt siis õnnestus ka mõned auhinnad saada. Ja siis, kui ma juba koolilõpuklassidesse sain, siis ma hakkasin käima korki nimelised Tallinna keskraamatukogu juures oli selline kirjandushuviliste Klubi. Nendel lõpetuseks sai siis hiljem härple ja seal oli väga palju selliseid huvitavaid inimesi. Käisime, lugesime seal oma luuletusi ja jutustusi ja siis me arutasime neid ja olid kirjanduslikud kohtumised seal kunstnike ja kirjanike ja luuletajate ka ja ja selline väga huvitav, niisugune seltskond käis seal koos edasi. Edasi sattusin Noorte Autorite koondisesse. Kirjanike liit oli tookord kohtu tänaval Toompeal ja siis ma käisin seal ja minu esimene luulekonsultant oli siis Ellen Niit. Seal olid väga paljud eesti kirjanikud ka nii-öelda keelatud ja siis ta tõi mulle kodust raamatuid. Mäletan, seal oli Visnapuu ja, ja suits ja Under ja ta rääkis seal kujundlikkusest ja värsimõõdust ja kuidas siis peaks ikkagi olema, ja siis ta jõudis nii kaugele, et ütles, et kuule, ainult sa võiksid mõningaid ajalehele pakkuda ja niimoodi ma siis saatsin perioodikasse, mis seal tookord olid Eesti naine ja noorus ja ja siis ajalehed. Aga need sinu õpingud ja töö, kuidas edasi läks? Ma olin siis juba pereinimene ja, ja kui ma leidsin, et ei, et ikkagi tuleks edasi õppida ja kuna ma nagu selle kirjanduse vastu ja keele vastu huvi tundsin, ma läksin siis kaugõppes Tartu riiklikus ülikoolis, oli eesti keelt ja kirjandust õppima kuus aastat, see oli päris pikk aeg. Eks ma siis selle ülikooliperioodil ikka ka kõige töö ja pere ja õpingute vahele sain ka niisugust aega, et siis luuletusi kirjutada. Ja ma olen ka mõned proosapalad kirjutanud ja need on ka siis ilmunud. Aga sa kuulud sinna. Nimetatud kasseti põlvkonda kuulun küll, aga tolle seal oli nii, et esimene kassett oli just ilmunud ja hakati kokku panema teist kassetti ja siis tehti ka minul ettepanek. Ma panin selle käsikirja kokku, aga ma jäin haigeks ja ma sattusin päris pikaks ajaks haiglasse ja seal oli siis nagu see tempo taga ja noh, seal võisid ka muud põhjused olla. Aga see jäi välja. Ja siis, kui ta välja jäi, siis, siis ka järgmistesse ma enam ei hakanud pakkuma. See oli siis mis saastaks. 63 minu mälu järgi, see oli siis Muller Runnel, jahuman Jahjust, selge. Ja sissinud seepärast ütlesingi sulle, et ma nagu tunnen mingit võbinat sees, kui ma siia raadiomajja tulen, sellepärast et minu elu on küllalt palju raadioga seotud alates Nendest, kui ma esimest korda stuudios käisin oma luuletust lugemas, aga minu üks esimestest töökohtadest oli ka siis raadios, väliseesti saadetes, seal oli selline saade kui Ameerika hääl ja ma olin küll seal masinakirjutaja rollis, aga juba see, et, et see elu käis kõik siin majas, selliste tuntud inimeste hulgas oli niisugune omamoodi stiimul ja Rõõm ja siis hiljem ma töötasin juba raadiolehes. Aga noh, siis oli nagu selle vana majaga nagu kontaktid, rohkemat, et see põhitöö käis seal uues majas. Ja minu diplomid, see oli ka raadioleht. Kui ringhäälingu TÖÖ peegeldaja ja Ivar Trikkel oli siis minu juhendaja ja Toomas Uba oli oponent aga õnnestus siis niimoodi edukalt selle sellega toime tulla. Aga praegu töötad seal, kus praegu, no ma töötan riiklikus eksami- ja kvalifikatsioonikeskuses konsultant eksaminaatorina, aga ma olen seal aastaid juba töötan aga lepingulise töötajana, nii et ma ei pea iga päev kaheksa tundi seal laua taga või arvuti taga istuma. Nonii kui siis nüüd luule juurde tagasi minna, siis 1992. aastal ilmus sinu esimene luulekogu ma linnuteelt eksinud. Nii just ja see oli siis neljas kogu, mis ma olen üldse kokku pannud, need kolm kogumis ma kirjastusele olen esitanud enne seda üks oli seal 64. aastal, siis 71 ja 83, need ühel või teisel põhjusel ma ei tea, miks kas nad ei olnud lihtsalt sobivad sellel seal või olid nad kunstiliselt, mitte niisugusel tasemel, aga igal juhul, noh, nad jäid kõrvale ja siis ma mõtlesin, et aga miks ma ei võiks ise välja anda. Ja see oli just see periood, kus me olime veel ühe jalaga Nõukogude liidus ja ja teise jalaga juba vabaduse lävest üle astumas ja siis ma mõtlesin, et ma panen selle kogu kokku ja annan oma kulu ja kirjadega välja, tookord lihtsalt oli ka selline võimalus. Ja ma päris kiiresti vöö panin selle kokku, muretsesin ise paberi- ja töö juurest leidsin ka ühe disaineri noore daami, kes oli nõus selle kujundusega tegelema ja toobri trükikoda, siis trükkis sellega ära. Ma tahan selle nimiluuletuse ikkagi etega lugeda. Ma linnuteelt eksinu, pilk võõruses kinni ja hing hing otsimas tagasiteed. Ja linnuteelt eksinu all külm hele tähtede rodu. Olen see tee, ei ole õige. Lõpus ei ole mu kodumaa linnuteelt eksinu närbunud lootuse õied peos. See tee maine tee pole õige, ent ei katke kasse, nimetu seos. Oh jumal, ma lootusetult eksinu. Kuid milles mu eksimus? Ja ega ei teagi, eks neid eksimusi on siin iga päev, päev ja iga hetk ja mingit, mitte päris õiged valikud, aga ma, kui ma nüüd tahaks vastata su küsimusele, siis ilmselt on see, et mul on natukene kurb, et ma jäin nagu sellest Soome maailmast eemale ja sattusin sellisesse üpris materiaalse, reaalses ametnike niisugusesse kuiva kiretusse maailma. Ja see viiski mind nagu eemale sellest loomeprotsessist ja sellest on muidugi väga kahju. Ei, ma tahan rääkida aastast 2006 meie tutvuse alguses või kuidas öelda ja siis hakkasid kokku panema raamat tut pealkirjaga mälumaastikul õitsevad meeles pead nii ja ja tahtsid sinna vahele. Plaat. Jah, ja, ja see tekkiski. Ma tutvusin Lea Gabraliga, kes oli endine kollaaži laulja ja meil eaga tekkis nagu selline ühine koostöö, et ta leidis, et minu värsid kuigivõrd inspireerivate ja ta kirjutas sinna muusikat ja päris niuksed, mõnusaid laulusid tuli sealt välja. Mida ta siis kas ise mängis ja on ka tema CD plaadi peal ja siis on ka mõned koorilaulud, mida kreede koor laulab. Ja siis minul tekkis mõte, annaks välja luulekogu ja ma mäletan, ma olin Vabaduse väljakul Leaga seal bussipeatuses. Lea äkki ütleb, et kuule, aga et tahaks koos anda välja ühe plaadi ja minul ma ütlesin, et mul on juba idee valmis, et teeme, sellised on luule raamat ja seal vahel on siis see CD-plaat ka. Ja sealt see mõte sündis, tuli veel mõned suvekuud vahele ja sügisel siis ma võtsin ikka, et need on vaja saada kunstnik leida ja on vaja, kes siis loeb. Ja siis Lea tegigi ettepaneku, aga Iivi Lepik võiks seda teha ja mul on muidugi väga hea meel, et sa nõustusid toogo. Ja see oli see oma suvaline valik, muidugi väga paljud ei kattunud ju selle nende luuletustega, mis raha ja see oli. Ja siis see oli, kuidas seal ja november pime. Balletikooli. Me mängisime neid kokku, et jõuluks saaks valmis. Ja siis ma nüüd loen ikkagi selle luuletuse, mida ma plaadi peale ei lugenud, aga kus siis sai see raamat pealkirja jah, jah, mälumaastikul õitsevad meeles pead sinisinised otsekui taevas. Omal väga-väga kalleid, ma meeles pean, nii rõõmus, kui vaevas sünnivad hommiku ududes ja kõnnivad vikerkaart pidi mälestuste kangaid kududes. Mind kutsuvad endalegi ma kaste piiskadel kohtan neid lillelõhnade järgi käies mõtetes ammu käimata teid, suve tolmuseid, sügismärgi, jõuluõhtute rahu, neid meenutab Jäälilled, mis aknal läind. Need hetked mis valusalt keerukad hinge torkavad salamahti. Mälumaastikul õitsevad meeles, pead õitsevad aasta ringi. Igal õhtupalvusel, meeles pean neid kõiki mulle kalleid singi. Sa oled palju reisinud ja jah, võiks öelda küll ja kas, eks iga reis annab emotsionaalselt ja igas mõttes nagu mingit inspiratsiooni või jätab sinusse ikkagi mingi jälje. Jaa, seda küll, aga ma võiksin öelda, et üks reis oli ikkagi see, mis, kui ma praegu silmad kinni panen, siis mul on kõik need lõhnad ka veel meeles. Oli aasta 1970 suri Egiptuse president, oli sõjaseisukord, Nõukogude Liit aitas Assuani paisu ehitada ja ilmselt seoses sellega, kuna need lennukid liikusid siis Moskva ja Kairo vahet oli siis avatud turismiturg, kus siis pakuti naeruväärse hinna, aga sõitu Egiptusesse, aga asutustes oli nii, et kui tuli mingi soome või Jugoslaavia tuusik, siis kõik jooksid tormi sinna ja see tavaliselt ikka läks selliste heade ankettidega inimeste. Aga siis minule siis lohutuseks pakuti, et aga sina sõida Egiptusesse, mina olin muidugi solvunud. Tõlkinud selle peale, aga kui ma siis kodus vestlesin ja läbi mõtlesin, siis vaatasin, et see on ikkagi väga hea pakkumine. Ja siis, kui ma siis sellest lörtsisest ja vihmasest ja hallist Moskva lennujaamast lennukile läksin ja kuue tunni pärast siis Kairos selle 30 kraadises kuumas oma kasuka ja talvesaabastega maandusin. Ja kõik see lõhn ja see soojatunne ja see on mul siiamaani meeles, ma olen ka hiljem Egiptuses päris mitu korda käinud, aga no see ei ole enam see. Kas see on see päikesehärjasilm taevasinisel pannil säriseb keskpäev ramadaani aegu keset kivilinna. Minagi paastus ja palvuses ja Allahi ees pole mul kristlasel kuhugi minna. Või siis teine koidik tikib Niiluse litrit des limikuks kõrbe söögilauale, kus vaesus ühel pool ja rikkus teisel hommikust söövad ja eluvokaale klirinat kokku löövad igaüks oma terviseks igaüks oma. Jah, ja tookord oligi nii, et see maa nii palju inspireeris, et möll oli terve noh, selline väikene, niisugune kogumik oli neid luuletusi tõeliselt noh, niisugune emotsionaalne laeng tuli sellest reisist, et mul teised reisid ei ole kunagi pakkunud midagi taolist. Ja siis selle reisilugude lõpetuseks võiks lugeda niisuguse loo. Meeles on aina minek, Mui alges on teab kuhu rutt ning sügaval südamesopis koduigatsus, muinasjutt, kus see kodu siis õieti asub? Küll neid uksi on avatud küll akendest sisse kaetud taasminekut alatud on kõikides akendes tuled olnud kuidagi tuhmivõitu ja kõikide uste lävel olen tundnud end võõravõitu. Ja siis olen vaadanud üles keskpilvelaevade kulgu ja mõelnud, kas mu kodu ei ole seal ülal. Ehk sealt ongi tuldud teetolmu jalgele saama hingevalule, leidma rohtu ning mõistma ühes teivasjaamas. Et päris koduga siin ju ei kohtu. Nii, mu meelel on jällegi minek jaladaldades teab kuhu rutt. Ning kusagil mälusopis ilma lõputa reisijutt. Kuidas siis luule tuleb sinu juurde või et kuidas? See inspiratsioon või see välgatus võib-olla nagu mingisugune viirus, mis, mis äkki tabab sind suvalisel ajal, et kas siis tänaval või tööl või kodus või ükskõik kus sa siis juhtud olema? Noh, tuleb mingi sõna, mingi mõte, lõik, mingi selline katke ja. Tuleb sinna kohe ka järg ja ma olen näiteks bussis sõites ühest linna otsast teise, võib terve luuletus äkki valmis saada. Võib ka olla niimoodi, et tabab öösel. Varem ma ikka tõusin ülesse ja panin kirja, et ma ei tea, kas see on nüüd laiskus või mõtled, et et külma hommikul mäletan, aga vaata hommikul ta mõnikord võib pühkida nii ära, et üldse ei mäletada, millest see oli. Ka mõnes mõttes ikka, eks loodus ka on see, mis inspireerib ja mind eriti inspireerib sügis ja võib-olla sellepärast, et mul lapsepõlve üks, üks lemmikutest oli siis Puškin oma sügise, nende luuletustega, mida ma lugesin eest taha ja tagant ette. Aga sügis ongi minu lemmik aastaaeg. Aga siis, kui nüüd sellest värvilisest sügisest selle hilissügisesse minna, siis ma mäletan, et isegi see inspireerib ja tundub, et võib-olla valu ja pettumus ja millestki ilma jäämine, et need emotsioon konid tihti, pealegi käivitavad selle luuleprotsessi see selline südasuvel rahu ja ilu ja see jätab nagu tuimaks. Talv kuidagi lasta ei taha emakest maad oma haardest. Aga lumi on armunud. Märtsipäid, päike käib kõrges kaares. Raagus okstes juba suriseb aim kevadelembusest märtsis, lumi on armunud ja habras on külmuse kest. Aga talv, talv lasta ei taha oma embuses ema, kes maag üksi jäiselt veel kiindunud. Teine armunud ta. Üks kutsikas, haukus jasmiini lõhnast, ööd, haukus nagu võõrastika. Ta ei tea, mis tehasel lõhnade ööl. Kuid kuudis ta olla ei tihka. Üks kutsikas haukus jasmiini lõhnast ööd. Mis ajasta meele. Sassi ja see kutsikas, haukus ja haukus ööd ja hommikud. Kuni noorkuud passis kadus, siis kuu tuli vihmasabin sai kutsikas tagasi rahu. Kuidas küll, kuidas küll? Mõni öö ka looma hinge ei mahu. Kahestunud sügis. Suve Ruske ja tulikuum süda tuksumast äkki lakkas. Ja päevade kirju kurbus intes voolama hakkas. Olen see tõesti mina. Tuks rinnas on kuidagi võõrad. Päike enam ei tereta mind vaid jahedalt pilgu pöörad. Millest, millesse ümbersünnid? Kõige hella ja soojakadu. Eilse ja tänase vahel nagu kardin on sügise sadu kardin, mida ei rebi maha mis ei kõlba ka tuleroaks. Kardin, mis sõnatult jagab selle maailma kaheks toaks. Üks, mis tuule tõmbuses tühi ja kus külmast lobiseb keha ning teine kus lihtsalt ei osata inimhingele sooja teha. Tuul teretas igat hommikut kättpidi. Kaskede kuld ja vahtrate punaeemaldus, nii minust jäi öö. Hõbekääride plõgin. Sõnasadu on kui tüütu sügisvihm mille ladina taha võib jääda midagi olulist. Äraütlemata olulist. Oleme maadligi, nii maadligi surutud et paljas tõusmise mõtegi näib täiesti tulutu. Siis aga. Tõuseme taas nagu taimi päiksele vastu. Ja lootusetuse hingema. Jalg jällegi üle astub. Ning viimsel. Kui rohuli plekk särabelootuse kastetilk vastu Kui kodudes soojus hulkuma läheb? Siis kodudes soojust jääb aina vähem ning jahedus salaja sisse poeb. Võhivõõraks saab sõna, kodu soe. Miski püssi pole. Miski pole jääv, miski tähtis, unub, miski meelde jääb. Mis oluline pole, mis mäles. Just ei vääri. Ent ometigi saadab. Su eluraja ääri üks ütlemata sõna. Puudutus või pilk, päike, aknaklaasil teelehel kasse, tilk või jäljed rannaliival. Männitüvel Vaik, kadunud ukse võti, pettumuse maik. Kõik on pelgalt hetked. Kõik on ainult liiv. Mida kiretuna mõõdab liivakellaliiv? Viib käänuline elurada üles mäest ja alla mäest. Vahel oled üksi. Vahel hoiad kaitseinglil käest, küsiti huultelt õiget suunda, päiksele põue, sooja. Aasta-aastalt rohkem suudad mõista oma loojalt. Sammu haaval õpid tundma iseend ja teisi. Mõõtes aina lühemaks, maist ja pikka reisi. Aeg kui kerilaud, mis kerib elulõnga igal lõngal oma tugevus ja toon igas lõngas justkui elusoon lõngas nagu inimhinges, igaühes oma sisepinge, igas rõngas, oma takerdunud koht, igas lõngas, oma katkemise oht iga käes nagu inimkehas keerleb, kerilaud ja miskit pole teha. Kallis räägime vähem. Ka üksainus sõna armastavast südamest. Võib-olla palsam, mis imettegev. Oled sa tuua Domino? Mu üks kunagi kokku. Ka. Viimane jõutud juurde. Viimne. Viimne ootus. Mu vard. Pea saab rull aga üheks ööks kas või tule mu juurde. Maalapp omama, magus tali suurde oma oma lahustari. Minna või? Kui mu ilusa, aga kui tuleb mul väikest jalale andma väljas? Noorkuutuur. Ta. Ta hõimu. Tänases luuleruumi saates kõlasid Aino saadiku värsid. Luuletusi esitas ja autoriga vestles Iivi Lepik. Kuulsite laule Aino saadiku sõnadele. Tiit Lehto ära koo mu käpikuisse päikest esitasid Heidy Tamme ja Uno Loop. Gennadi Taniel ei tule, kõlas Jaak Joala esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Raadioteater 2011.