Arseen on ilmatu suur ja ovaalne vesi sellest kirkalt siniroheline ning täiesti läbipaistev põhja kaunista korrapärane, kohati antiikset õrnamentima. Moodustav ruudustik on puhtalt näha. Neptuuni bassein. Selle ümber seisavad Kreeka ja Rooma klassikalised lahtised sammastikud. Ümmarguse viiluga Korintose templi fassaad. Kahelt poolt laskuvad vee äärde, palus traadiga piiratud marmortrepid. Kõikjal valgeid antiikskulptuure ja Caroatiirid kannavad pealael valgeid ümaraid, lampe. See võiks olla kangastus või mõni sinivereliste loss vanas euroopas kaanite kössenn asju segi ei ajaks. George ööbimine oli üks siin seisva uhke ehitise rajaja ja omaniku suuri lemmikuid. Assina tuntud sans ime seisab kuumas Lõuna-Californias umbes poolel teel San Franciscos Los Angelesse kõrge künka tipus, kust avaneb hingemattev vaade vaiksele ookeanile. Ajalehemagnaat ja miljonär William Randolph vööst laskis siia ehitada 165 toaga maamaja, et sõpru vastu võtta ja neile oma vägevat anti ja kunstiesemete kogu näidata või midagi teha, siis juba uhkelt. Et jälg alles jääks. Ilusat pühapäeva siis jälle vikerraadio Helgi Erilaid ja alanud on. Aja jälg kivis. Maailm oli võrreldamatult teistsugune kui William Randolph ööst oma teed alustas. Ta sündis 29. aprillil 1863 San Franciscos. Isad, no see oli kaevandusäriga multimiljonäriks saanud ja tänu sellele noor William juba väga varakult näha, kui kaunis on maailm tema ümber ning kui palju imelisi asju selle seest leida. Võib-olla ema oli 10 aastat vana, kui ta koos emaga mööda Euroopat ringi rändas mööda pikka ajalooga Euroopat, mis oli täis kunstiaardeid ja hunnikuid, no losse, kõik see jäi Williamile eluks ajaks meelde. Või noh, Eesti haridustee ripuks sai Harvardi ülikool, kus ta ajakirjandust õppis ja tema suureks eeskujuks uue ajakirjanduse rajajaks kutsutud Joseph Pulitzeri. Kui hiljem 23 aastat vana oli, kinkis isa talle ajalehe San Francisco sääminer. Isal George oli saanud selle väljaande omanikuks üpris ootamatul moel. Nimelt võitis ta lehekaardilauas. Pea köitis William Randolph ööst ka juba teise lehe või New York näol ja järgneva kümnendi jooksul lisandus neile kahele veel pikk rida väljaandeid. Parimatel aegadel kuulus Eestile 28 suurt ajalehte ja 18 ajakirja üle kogu ühendriikide. Nii et iga neljas ameeriklane luges uudiseid mõnest sti lehest. Randolph William Hest polnud mingi passiivne oma elevandiluust tornis istuva omanik. Ei, tema tahtis ajakirjandust muuta, arendada, kaasajastada ja uuendada. Ja seda 19. sajandi lõpus, kui Ühendriikide ajakirjanduse suurkuju Charles ei leina oli juba teinud kuulsaks saanud avalduse. See kõlas nii. Meie ei häbene oma lehes trükkida seda, mida issand jumal laseb sündida. William rändel ühest ning tema eeskuju ja hilisem rivaal Joseph politser astusid aga siit edasi. Nemad leidsid, et sellest, mida armas issand jumal, sündida laseb, on teinekord vähevõitu. Ise tuleks sündmuste läbi, saad kaasa aidata. Sa saad kõigega hakkama, kui sa proovid. Selline oli üha kiireneva ja rütmisõnum. Ajakirjandus ei tohtinud ameti maha jääda, vastupidi, kui 19. sajandi alguses ajalehed ootasid uudiseid ja sajandi keskel vahetasin oma reporteri neid otsima, siis sajandi lõpul hakkasin läbise uudiseid tegema. Mingil kujul ilmusid Ühendriikide ajakirjandusse koomiksid juba 1858. aastal muidugi mitte sellistena, millega meie tänapäeval harjunud oleme. Joseph Pulitzeri New York Sandy vööndis ilmus 1890.-te aastate keskel värviline pildiseeria veeellokid kollane jõmpsikas, mille autorivööst hiljem enda juurde tööle meelitas. Värviline koomiks oli uut tüüpi ajaviiteline vaimutoit ning siit arenes pikapeale välja selline kollane ajakirjandus, nagu me seda praegu tunneme. Oluline, klatšihimuline, sensatsiooniline, skandaalne ja provotseeriv. Peaasi, et müüks. Politsei leiutas paljugi uut, dünaamilise ja detektiivse reportaaži igasuguseid reklaamitrikid lugejate juurde meelitamiseks ning William Randolph temast sugugi maha. Tema pühapäevaväljaannetes ja koomiksites leidus kuhjaga klatši ja kõmu, odavat nalja ja pornograafiat. Pulitzeri New York individualist jornalist said kõige vihasemad võistlejad. Hästi oli oma loosung, kui teised räägivad, siis Journal tegutseb hästi juhendites oma lehtede reporteritele oli öeldud. Lugeja on kõigepealt huvitatud sündmustest, milles peegeldub tema enese primitiivse loomuse elemente. Selliseid on kolm enesealalhoiu instinkt, armastus ja soo jätkamine ning auahnus. Ravimid, mis sisaldavad ühte neist elementidest, on head, kaht veel paremad ja kõiki, sööme esmaklassilised. Me lükkame tagasi kõik sõnumid, mis ei sisalda ühtki neist kolmest elemendist sest neis kolmes peegeldub human Indrest. Inimlik huvi. Ja selle põhiosad on seks anud Crain. Kuid mitte ainult seksi Craimiga ei saanud raha teha võlle mul endal vööst leidis teisigi vahendeid. 15. veebruaril 1898 lendas Ameerika sõjalaev Mein Havanna sadamas õhku. Sajad meremehed hukkusid. Näitusepõhjuste valgustamisel olid ajakirjanikud üpris ettevaatlikud, kuid mitte William Herst. Plahvatusest kuulnud, helistas ta Journali toimetusse ning küsis palvetoimetajalt, millised teised lood olid sel päeval esiküljele planeeritud. Teised suured uudised vastas toimetaja postajates vihaselt, et ei sisu Uri uudiseid ei ole. Jääd meini uppumine tähendab sõda. Kaks päeva hiljem tagus juba tohutute pealkirjade all sõjatrummi kui lehe illustraator. Frederick Remington palus Eestilt luba Vannast koju tagasi tulla, sest linnas on kõik vaikne, teatas vas jää kohale ja saada pildid minema Radensiitse ja niimoodi sai kiirelt võidetud Hispaania-Ameerika sõjast suuresti ajalehes Journal. Sõda. Ja numbrid kadusid müügilettidelt kui soojad saiad. Hiljem rändel Eestile kuulus 20. sajandi algul Ühendriikides juba terve ajalehtede ja ajakirjade kett mis tähendas, et tema kätes oli tohutu võim sest inimesed uskusid enam-vähem kõike, millest lehtedes kirjutati. Host kirjutanud toimetajaveerus ka president William kinni mõrvamisest juba enne mõrva toimumist. Kuidas ta julges midagi sellist sama hästi kui ennustada. On teada, et Ühendriikides tegutsevad anarhistide grupid. Üks tugevamaid oli Mangold manni juhitud grupp ja näiteks New Yorgi politseiohvitser seoses Petroshina oli korduvalt hoiatanud. Anarhistid võivad üritada president Mäkin, lita Ta. Kuid midagi ette ei võetud. Küllap täius William Randolph rüüstama ajakirjanikuvaistuga, et selleks teoks võib kasvõi pan-Ameerika näitusel vahvallus anarhistide jaoks hea võimalus avaneda. Muidugi ei suutnud ta sündmuste käiku ette ennustada. Kuid sündmuste käik kujunes järgnevalt. Kuuendal septembril 1900 x pidi president vahvale muusika templihoones rahvast tervitama. Teiste seas seisis Poola päritolu Leon Frank Jolgos, kellel oli taskus rätikusse mähitud revolver. President surus kogunenud inimestel kätt ja ulatas käega seolgasele, kui järg temani jõudis, kuid viimane lükkas talle ulatatud käekõrvale. Tulistas kaks lasku, üks tabas presidendi õlga, teine kõhtu tugevasti. Anarhistide, eriti Emma Godmani mõju all olnud solgas oskused. Ameerika ühiskonnas valitsevas ebaõigluses on süüdi valitsus, kes teenib rikkurite huve. Tema tegutsemise otseseks ajendiks saanud aga Euroopas toimunud mõrv. 1900. aasta suvel laskis anarhist ka, tähendab prestši maha. Itaalia kuninga Umberto esimese Ühendriikide 25. president William kinni, suri 14. septembril 1901. Mõrvar 28 aastane Leon Frank solgas mõisteti surma ja hukati elektritoolil 29. oktoobril. Niimoodi toimus siis presidendi mõrv, mida William rändal ööst juba enne sündmustama Journali toimetajaveerus maininud oli. Kogumikus loodusjah, press, ajakirjanduse jumalad, kirjutab Ernest Mayer oma pika ja kaugeltki mitte kiiduväärse karjääri jooksul Terhest ameeriklasi, hispaanlaste, jaapanlaste, Philipiinlastele ning venelaste vastu ässitanud otseseid valesid, avaldanud dokumente, võltsinud hoolimatult ja lausa julmalt fakte väänanud seda nii oma juhtkirjades, sensatsioonilist Komiksites kui lehtedes ilmunud fotodes vahendeid valimata kõik vaid selleks, et kasu teenida. Moraalset õigustust William Randolph žesti tegevusele tundub tõepoolest raske leida olevat. Kuid ükski inimene pole nii mustvalge. Kahtlemata pidi ta tark, erudeeritud ja edasipüüdlik mees olema. Ta pidi läbi ja lõhki inimloomust tundma, et seda ajalehtede kaudu mõjutada. Hulk tema väljamõeldud uuendusi elab meediamaailmas tänase päevani edasi ja ajakirjandusteoorias klassikaks saanud. Tal oli võimu ja raha, ta oli need oma tööga saavutanud ja oskas neid kasutada. Hest polnud nurgas nokitseja, tema põhimõte oli kindel. Kui midagi teha, siis suurelt. Ainult nii minnakse ajalukku. Aru 1903, kui hiljem endal seda abiellus New York Citys millessent Wilsoniga. Nad sõitsid reisile Euroopasse ning seal tuli hästi-le idee hakata välja andma oma ajakirja. Selle nimeks pandi mootor ja sellest sai alguse eesti kirjastatud ajakirja teket. Hästi ambitsioonidega mees ei jäänud teadagi ka poliitikast kõrvale. Samal 1903. aastal sai temast New Yorgi kongresmen USA esindajatekojas ja see karjäär vältas neli aastat. Me oleme nendel hästi ja millessendi abielust sündis viis poega. George Randolph juunior, Jon jagaksikud, rändolphjendeavid. Nende isale ei piisanud perekonnaelust ajakirjanduskuninga rollist ja poliitika tegemisest. Meedia huvitas teda nii raadio kui õige pea arenema hakkav televisioon ning temast sai tuntud filmiuudiste produtsent ühes oma paljudest kompaniides ööst Metro Tõun News. Tundus, et William Rendolhoostil jätkus tõepoolest kõigeks aega ja jõudu. Tuleks rääkida sellest, et 19. sajandi keskel oli William Randolph isa ostnud 40000 aakrit Mehhiko oranžid, California lõunaosas asuvatest paikkondadest. Peedrasplangastsansime joonistia santer roosast. Kui poeg sele oma vanematelt päris, oli see kasvanud juba 250000 Agreni. Ühel siinsel kõrgustikul kenas looduslikus paigas taevases öös teede pere koos sõpradega telklaagreid korraldada, mistõttu Baikali hakatud kämp helliks kutsuma siis telkimise küngas või midagi sellist. Laager tehti alati uhke, nagu hästi puhul arvata võikski. Eraldi olid telgid magamiseks ja söömiseks. Kõik oli tore, kuni hajust otsustas need väljasõidud pisut mugavamaks muuta. 1919. aastal andnud ta San Fransisco tuntud arhitektile Julian Morganile ülesande, mis Morgan tikkimine siin rantšos vabas õhus on meid ära tüüdanud. Siia võiks natuke midagi ehitada selleks, et tol ajal 56 aastane William Randolph ööst keset avarat maastikku natuke midagi ehitada. Tähtis oli veelgi üks põhjus. Määrianses Lea Norras oli vist 34 aastat noorem, nad olid juba kohtunud, kui määran Californiasse, sõitis iseenesest mõista selleks, et filminäitlejaks saada. Ta võttis endale näitlejanimeks määrandeivis Tallinna noor ja blond ja fotogeeniline ning teda kaitses mõjuvõimas ja tohutu rikas ajakirjandusmagnaat. William Randolph. Ise muidugi anti talle Hallywoodis filmirolli eest oleks oma noorele tujukale lemmikule kas või tähed taevast alla toonud ja ega muinasjutupalee ehitamine Ühele San Francisco ja Los Angelese vahel seisvale künkale šansime lähedal. Palju väiksem asi ei olnudki. Ettevõtmine oli nii tohutu, et Eesti suveresidentsi ehitamisest sai arhitekt Julia Morgani elutöö ja Eesti eluajal seda lõplikult valmis isad. Kuid täiesti piisavalt selleks, et ajalehe kuningas võis seal oma Maarjoniga elada ja alalõpmata ekstravagantseid pidusid korraldada. Hest andis paigale õue nime kämping, hellist sai Laquesta, ent kantada võlutud küngas. Ja tegelikult ei seisa siin mitte ainult üks loss, vaid terve kompleks kõrvalhoonete, tenniseväljakute, aedade, basseinide ja terrassidega. Kuid üks hoone on siiski peamine suurvürstipalee Casagrande. Need, kes kaasagrandet seal Mehhiko nime kandva asula lähedal näinud, on. Vaat rääkida, et see loss olevat just niisugune, millest muinasjuttudes printsesse päästetakse. Lumivalgekassaga rände ümber seisab üksikuid hästi kõrgeid sileda tüve ja latva kogunenud oksa puhmadega palme kuid ükski neist ei küüni nii kõrgele. Kaks öösti lossi fassaaditorni Se fassaad meenutab üpris hästi Hispaanias asuvat mude hari katedraali. Siin on kaks kõrget kaheksanurkset Mauri stiilis kellatorni. Värviliste Mauri mustritega kaunistatud ja keerdsammastega kaheks jaotatud kaar akendest paistavad tornikellad ornamentidega. Skulptuuri nööridega ehitud rõdu eraldab tornide alumised osad Ülemistest. Alumistes on taas kaheksa hapra Mauri pitsvõrega kaetud akent. Tornid toetuvad katusele, selle madal viil varjab päikese eest fassaadi kõrget nikerdatud rõdupalee. Sissekäik kujutab enesest tornide tornikest, skulptuuride ja kivipitsi vägevat sümfooniat. Hoone mõlemad pooled on absoluutselt sümmeetrilised. See oli William rändel Eesti ammune unistus luua endale Ameerikasse üks Euroopa muinasjutuloss, mida ta juba lapsepõlves vanal mandril ringi rännates nii väga imetlenud oli. Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Kreekas, Itaalias ja Hispaanias. Arhitekt Julian Morgan nägi aga küll kõvasti vaeva kogu kompleksi rajamiseks kulus tervelt 28 aastat ja päriselt valmis polnud taga siis mitte eesti lossi täiesti erakordseks, tohutu hulk Euroopast pärit arhitektuuris, Daile ja kunstiesemeid. Hest laskis euroopalossidest kirikutes ja kloostrites lahti monteerida ja kohale tuua terveid seinu, lagesid ja põrandaid Enese Kaliforniasse rajatud tillukesse idealiseeritud euroopasse. Iga kord, kui sööstuma Euroopa reisilt mõne uue haardega tagasi tuli, oli vaja mõni juba valmis lossi osa maha lõhkuda ja uuesti ehitada. Mauri stiilis kujundatud kaasaga randa ja heleda fassaadi ees on suur hallidest ja Telliskivi punastest kividest mosaiikplats ning sammaste, skulptuuride, Jalookleva, lumivalge marmoräärega erikujuline allikaveega bassein, mida vaadates võiksid meenuda Lorents, sõber, miinikuulsate purskkaevude basseinid Roomas. Sääraseid leidub, sansime Nonii lossi krundil veel õige mitmeid. Palee sees muinasjutt jätkub, antiikvaasid vanad maalid, prantsuse ja Hiina portselan hiilgavalt dekoreeritud söögisaalis flaami kobe läänid seintel. Muidugi on osa neist koopiad ning kase grandes leidub ka euroopalossi, saalide kloostriruumide koopiaid neljaski seest teha kõigest, mida ta süda ihkas, kuid mida ta osta ei saanud saanud. Kuid suur osa kunstiesemeid on ehtsad lause maailmast üle ookeani reisinud ja nende hulgas on väga väärtuslikke asju. Ehtne Hispaania refektooriumi katoliku kloostri söögisaali tool, kardinal Richelieu nikerdatud sammastega voodi, ehtsast kullast mosaiik, vannitubades, antiikset, pärsia põrandakivid, piljarditoas, jooksed lühtrid ja antiiklambid, Firenze paleedest pärit uksed. 160 viide tuppa mahtus nii mõndagi ja seal oli ka ajalehe kuninga enesepühamu muusikatuba ning selles tammepuust kooriste, millel istudes siis tema niinimetatud kurbadelt kõndidel hea sõbradži OSCE-s või nii klaverimängu kuulas. Korbi tunde võis, jah, peab mitmekordse miljonäri elus ette tulla, kuigi kös Sven kõlas ja päike paistis nagu Californias alati. Parasjagu üks naiste soojadest California õhtutest ümberringi, kuigi olid aiad täis lilli, terrassid pargiteed ikka ehitud Euroopa stiilis faaside ning skulptuuride ka selles Eestimaailmas oli isegi oma loomaaed. Kaugete eksootiliste külalistega. Oli 1927 kõhest loss kõrvalhooned ning kogu kompleks elanike vastuvõtuks, mis olid ameti täiustati kaasagrandet veel oma paarkümmend järgnevat aastat. Mis pidi siis võlle mulle endale stil oma kauni Maarjuniga viga olema, sellest paradiisis aega veeta ja seda nad tegidki ja muudkui võtsid külalisi vastu. Ruumi jätkus, seal kõrval võisid viimased ööbida kas või kõrgetesse kellad tornidesse sisustatud elegantsetes magamistubades Veenuse skulptuurid tualettruumides. Usutavasti ei teadnud külalised, et nende tubadesse oli ajalehe kuningas lasknud mikrofonid peita kuulda, mida temast kah tagaselja kõneldakse. Kindlasti kõneldi üht-teist kui kohal oli Hollywoodi koorekiht. Tavakülalised olid näiteks Kärol, lambad, nööri, Pikvod, Charlie Chaplin, Sonja, Heini, Dolores stel, Riio. Mõnikord tulid ka Winston Churchill, George Bernard sho New Yorgi linn, linnapea ja Charles Linberg. Need olid suurejoonelised vägevad peod ning säravad stiilsed maskiballid, mida siin California soojadel õhtutel peeti terrass, aedu, basseine ja loss Ennast valgustasid tuhanded lambid. Väiksemad peod leidsid aset Eesti jahipaaridel aeglaselt mööda ookeani seilates. 1924. aasta novembris peeti hästi jahil produtsent Toomas insi 40 kolmandat sünnipäeva. Ja see jäigi tema jaoks viimaseks. Järgmisel hommikul ilmusid ajalehtede esikülgedele tohutut pealkirjad. Filmi produtsent, öösti, jahi pardal maha lastud. Aga tegemist oli ometi ajalehe kuningas William Randolph arstiga ja õhtustest lehtedest olid kõik need pealkirjad kadunud, isegi rivaalitsevad ajalehed kirjutasid järgmisel päeval eto massens suri raske seedehäire tõttu. Aga kuulujuttude veskid aine jahvatasid. Tõenäoliseks on peetud, et sattus peale armastatu Maryann Davis suudles Charlie Chaplini haaras raevuhoos püstoli ja tulistas, kuid laskis säplenist mööda ja täppisilmsüütu toomas. Insi. Laeval olnud väike seltskond vaikis ja küllap selle liikmetele vaikimisest kasu tõusis. Sel ajal veel mitte eriti tuntud ajakirjanik lolla Parsons, kes samuti koosviibimisel oli, sõlmis näiteks õige pea William hostiga lepingu, mis kindlustas talle pidevalt ilmuva kuulujuttude veeru sti väljaannetes. Niimoodi summutatigi kõik maha, sest juhtis lihtsalt üks rumal lugu. Määrun töölisele anti tema eksimus ilmselt andeks, sest ta elas edasi koos ööstiga, seal san sinnani paradiisis sti lossis. Teada on, et see suhe polnud hoopiski ideaalne, aga ideaalseid suhteid tulebki üliharva ette. Majan haigestus neljakümnendatel aastatel polüm eliiti ning hiljem lõuavähki, nii et kerge tal ei olnud Lääneranniku kuninga unelmast euroopalikust paleest. Mehhiko hõngulise maastikus ei olnud üldse abi. William Randolph Eesti kohta läheb üha raskemaks midagi meeldivat öelda nagu rikkad ja mõjuvõimsad inimesed. Sageli nägi ka tema ümberringi kõikjal enda vastu suunatud salasepitsus ja vandenõusid. Ta vihkas rahvusvähemusi ja kasutas oma ajalehtede ketti igal võimalusel rassiliste konfliktide ja pingete õhutamiseks. Eriti vihkas ööst mehhiklasi. Oma lehtedes teatas ta, et viimased on laisad arenenud vägivaldsed marihuaanasuitsetajad, kes õigete ameeriklaste tööpaiku varastavad hästi. Eelarvamuste tegelik põhjus võis olla väga hästi ka selles Reali mässu meesbanšoviljale oma 800000 aakrit head palgimetsa kaotanud. Ja talle tundus, et mehhiklased ähvardavad tema impeeriumi. Aastal 1941 algas titaanide heitlus. Pool kõikvõimas ajalehe kuningas imelises Simeooni lossi ja paljude teiste valduste omanik William Randolph käest. Teisel pool 26 aastane ambitsioonikas filmitegija Osson Valls, kelle iga ettevõtmine seni õnnestunud oli ning nüüd oli ta otsustanud kuninga troonilt kukutada. Ta nimelt asus tegema filmi tihelust. Arsonverson hiljem küll öelnud, et tema kodanik geen on mitme isiku süntees. Tõesti tõeline lugu on tema Charles Foster kreeni loost erinev ja mehed ise on erinevad. Kõik kõigile oli selge, et selle tegelaskuju peamiseks prototüübiks oli siiski ajakirjandusmagnaat William rändalhest. On uurijaid, kes on leidnud arson velskri vahel teatud sarnaseid jooni nagu seegi, et mõlemad olid valmis oma eesmärgile jõudmiseks kas või teistest inimestest üle astuma. Kui said kaks kõva kivi. Film valmis stuudios AG pidž aastal 1941 ja see oli valsi esimene täispikk mängufilm. Ammu enne filmi valmimist liikus Hollywoodis sadu kuulujutte nii filmist enesest, väntavast, noorest geeniusest. Enamus eelläbivaatusel viibinuid mõistis, et valmis on saanud üks briljant kunstitöö kuid siiski mitte kõik. Viimaste hulka kuulus tollane tuntuim kuulujuttude veeru autor Heda Hopper, kes teatas, et tegemist on julma ja vastutustundetu rünnakuga suure inimese William rändal sti vastu. Host kuulnudki filmist just Heda operilt tasus otsemaid oma reputatsiooni kaitsma, keelas filmi mainimise oma ajalehtedes, nõudis Hollywoodi juhtidelt Kasele linastamise keelamist viimaseid eesotsas Nuisby meieriga asusidki poolele. Nad tahtsid filmi ära osta ja negatiivid põletada. Ühesõnaga teha kõik, et film kinodesse ei jõuaks. Ähvardused, väljapressimine, filmitegijaid mustavad leheartiklid, kõik läks käiku. Isegi FBI kutsuti kohale. Kuid titaanide lahingu võitis siiski Orsanoes. Film jäi alles jõudis kinodesse ja kuigi tal alguses, et seda ei olnud, siis kriitikute vaimustus oli suur, eriti Prantsusmaal. Samas öelnud kuulus Rootsi režissööri Ingmar Bergman, et kodanike hein on üks igav ja halbade näitlejatega film. Arvamusi on ikka sama palju kui arvajaid. Praegugi leiduvat hulganisti neid, kes siidise Keini kõigi aegade kõige paremaks filmiks peavad. See oli oma ajast ees, selles oli midagi uut, väga erilist põnevat ja värsket. Kõik need madalale paigutatud kaamerad, kummalised võttenurgad, detailide väljatoomine ning teatrifotograafiaelemendid. Ja kõigepealt meister Osson val sisekodanik, geenirollis oma ajakirjandus maguliks saava kangelased teekonnal tõusust, languseni. Küllap pahandas öösti lisaks kõigele kõvasti, kas see, et geen elas oma vägevas sana truu nime kandvas lossis koos noore blondi armastatuga, kellest ooperilauljat püüdis koolitada, kuid piiga osutus täiesti andeks, tuntuks selle tegelaskuju juurest viis otseedee öösti määrian täiewise juurde, kes oli püüdnud filminäitlejana läbi lüüa. Jaksena do Mul oli mõndagi ühist kuulsa lossiga. Sans ime. Anis. Enam ammu pole siin maailmas William Randolph, vöösti pole temast skandaalse, kuid ilmselt päris tõepärase filmi teinud Orson värssi. Kuid kodanike in elab edasi ja filmi alguskaadrid toovad ikka uutel vaatajate põlvkondadel kananaha ihule. Siin on pikk kaader Xena tuust ühe maailma rikkaimate hulka kuuluva mehe tohutust eravaldusest, mille keskel seisab vägev loss. Selle suures tühjas saalis istub tugitoolis vanamees käes üks neist kristallpallidest, mille sees liigutamisel lund hakkab. Sadamapall kukub sureva mehe käest ja puruneb. Ja mees jõuab öelda vaid ühe ainsa sõna. Rosbaad. William Randolph Eesti lõpp nii traagilist poeetiline ei olnud. Aastal 1947 lahkus ta Mason Simeooni paleest arstide hoole alla. Pole isegi teada, kuhu ta suri 14. augustil 1951 88 aastasena. Kõik tema pojad Nad hakkasid ajakirjanduse alal tegutsema ja pojapojast George stjuniorist sai eesti korporatsiooni juht. Hästi, loss ei saanudki päriselt sellisena valmis, nagu tema rajaja seda ette oli kujutanud. Mees oli oma unistuse täide viinud ning midagi tema jaoks nii hinnalisest Euroopa vanast kultuurist Ameerikasse, toonud sellega vana mandrilosse ja kirikuid rüüstates. Pärast ajalehemagnaadi surmaannetest tema perekond vürstilossi ja seda ümbritsevad maa-alad riigile. Praegu asub seal William Randolph, Eesti sans Simeooni riiklike ajaloomälestis kõigile tulijatele avatud. Nii väga kösch vinni armastanud William Randolph ühest oli tegelikult ikkagi märkimisväärne mees. Kõige negatiivsem, mida tema kohta täna kuuldud on, jõudis ta siiski ka head teha. Aastast 1945 tegutsete omaloodud heategevuslik fond ja väga suur on hästi osa ajakirjanduse arengus. Ta oli üks mõjurikas ja vastuoluline ekstsentrik Ede ajalugu meeles peab ja tema monomendiks imeline kaasgrande kõigega, mis selle juurde kuulub seal kusagil kuumas Lõuna-California ornies. Sän Simonis. Aja jälg kivis.