Tere klassikaraadio kuulajad käimasolev nüüd muusikasaade võtab läbi oma valitud muusikapalade ja saatesõnade kõnelda lühidalt öeldes interpretatsiooni kunsti hiilgusest ja keskpärast, samuti selle veidrustest tõustest ja võib-olla õige vähesel määral viletsusestki tehes seda Läbilaulu vormi läbi populaarse lauluvormi ning enamast läbi populaarmuusikalise prisma. Tolles prismas küll peegelduvad, läbi murduvad, painduvad pisut nii džässi harmooniat kui läänelik klassikaline organisatsiooni traditsioon ja rege rütmidki, muuhulgas saatesõnade, lausuja ja palade valija olen mina, Tiit, kus need saatemuusikapala hääle kuulajale kergesti pätte ütles. Neljahäälselt kuulub grupile nimega biitls. Lisaks eelpool ja lühidalt nimetatud põhiteemale on teemad ringis selles saates, millest tegelikult needsamad volitud viisid kõnelevad veel muidki niisuguseid nagu näiteks klassikalise nende mõistete vahekord ja kokkusobivus populaarse klassika võimalikkus. Kõnelevad need biitli viisid ka tegelikult kaudsemal moel helide vahekorrast oma kandjaga ehk muusika ja helikandja suhetest samuti eriplaadist kui omaette terviklikust teosest kui ise väärtuslikkust tervikliku stuudiotööst. Eks kõige selle juures kahtlemata kajavad kusagil kaasa ka nende palade salvestus, aeg ja olud, sest kõigele lisaks aga selle ühe albumi puhul, mil nimeks läbi Rõud ja kust volitud nii algsalvestused sellesse saatesse kui hilisematel aegadel tehtud erinevad töötlused, võimeline kõnelema ka inimlikus mõõtmes, teatavast loomingulisest enese üle mõtlemisest. Sest läbi Rõud kujutab enesest biitlite viimseid salvestusi. Ehkki üks teine heliplaat nimega letid bee ilmus. See terviknime, käbi Rõud saab küll paratamatult saate edenedes osadeks lahti lahutatud, teistviisi kokku pandud. Aga sinna vähemasti saate tegija oma suvas ei oska küll midagi parata. Esimene ehk teine, kes võtab sõna ja mängib biitli töötasy. Selles saates on džässkitarrist George Benson. Sest kitarrist George Benson koos stuudioorkestriga oma ansambli liikmetega mängis kolm teemat, viitli viisisid, tema ninad kokku pannud seesuguses järjekorras samphin, otepää, skaaenn ja viimane väga tormiliselt edenenud Labedaberkussiooni partii saatel nii-öelda lõpulugu Wiend seesuguse nimega pala, mis biitli plaadi läbi Rõud, kus ta nüüd muusikasaate viisid valitud tegelikult päris päramine lugu polegi, sellele järgneb veel üks kummaline, aga sellest juttu ja seda pala kuuldagi on võimalik saada saate edenedes edaspidi pensioni orkestri ning kahtlemata ei saa ära unustada rauseerijatakistreerijaton, see veskit, seejuures nende korraldatud biitli popurrii oma viimases kuuldud otsas. Õigupoolest ehk biitlite algallikat, nii väga Imeenutanudki pidi parasjagu kõrva pingutama, et mingile originaalsuse male eriollusele pihta saada. Aga nõndamoodi käiakse tihtipeale töötustes algmaterjaliga ümber. Piraadi puhul on vähemasti kaks džässmuusikast pisut laiemalt teadaolevat juhust, kus ette loetud et enam-vähem tervenisti George bensoni album nimega veavezzaida Rõud ilmus kõigest mõni kuu pärast biitli plaadi ilmumist Ameerikas. 1969. aasta sügise poole. Josi valitud. On üks osake nendest teemadest, mida ta tolle pisut rohkem kui pooletunnise heliplaadi peal on oma käe järgi üle mängida võtnud biitide seitsmeteistkümnendast looninast seitsmeteistkümnest kokku sai pension ümber seatud kümmekond. Aga tegelikult annata plaat mitte üksnes muusikalisi, vaid ka visuaalseid viiteid. Teine Yalessaid Rõud merialbum, mille kaanel selle esiartist kitarrist Jodi Benson kondab, nagu tundub, ringi kusagil ületades tänavat selleks mitte ette nähtud kohas. Väidetavasti sünnib see kusagil Kaarlemis. Biiti plaadikate näitab neile härrasmeest marssimas mööda sebrat niisiis selleks väga ette teatud kohas läbi Rõudi üledale tänava oma samanimelise stuudio poole. Kustuaalbungi salvestati. Ja eks teda kate pilti, mitte ainult muusikat ole refereeritud populaarmuusikas vähemalt mitmel puhul veel. Seda on teinud nii kummaline Haup, Red Hot Chili Peters kui mõned teisedki, kes läbi Rõudile osalt biitritest ajendatuna, osalt tollest samast stuudiost, mis biitlejal nime andis, on võtnud viidata tollele plaadile, mida me volikuselt selles saates ette mängida. Aga kõnedes, biitlite perioodist kui tervikust juhatavad praktiliselt kõik kroonikuid, meid alatasa tuleb laadi nii-öelda teisele poolele. Kuna tegemist oli ajaga, Mihhail plaadid, ilmusid veel kahepalgelise, noh neil oli kaks külge, mida ja mõlemad mängisid muusikat, mida praegusaegsete laserplaatide kohta küll öelda ei saa, siis tihtipeale viidatakse biitlite Abbey Roadi teise külje popurrii-le. Väidetakse sedagi, et justkui üheksa teematama omavahel katkematult seotud. Ehkki täpsemalt kuulates võiks öelda, et tegemist on kahe ehkki omavahel seotud, aga selge vahega pisi popul Riiga. Niisiis Nendest popuri tükkidest, varsti kolmeteemaline ano esialgsel biitlipärasel moel eetris varsti kuuldav. Küll aga tasub siin ette öelda, et ilmsest jal tolle popurrii puhul, mis väidetavalt rohkem praegusest söörist poolmekaartnist lähtunud kui kadunud Lennonist, tegemist ka orkestreeri ja, ja tihtipeale viiendaks biitliks kutsutud sir George Martini orkestreerinud kuskiga. Lennon küll, kes oma eluajal veel jõudis biitli pärandile tihtipeale lausuda tagantjärele kaunis kibedaid sõnu selga on tolle teise häbi Rõudi küljegi kallal iriseda kunagi võtnud ja arvanud, et ei ole see õige tiitli muusika ega ole need üldse miskid, lood, need on ainult kõigest kübemed, tükid ja killud, mida seal just nagu suvaliselt on kokku seatud selle kokkusidumise sees ja orkestatsioonis. Emeloodilisuses on toda tihti ihaldatud nii klassikas kui populaarses muusikas toda taga aetud mänglevat kergust täiesti sundimatult moel ja väga eredalt. Sest lisaks kõigele, nagu eelpool juba viidatud, on tegemist biitlite. Ma tean, et kas luigelauluga, sest mida selle kohta ütleksid linnuriigi teadlased? Alice ka midagi öelda, kuivõrd sobilik seesugune kujund oleks, aga biitlite viimane kergendusohe väga õhuline tundub läbi Rõud otsast lõpuni olevat küll, ehkki väga rasket kõlalist, külalises mõttes rasket rokki kuuldub ka selle plaadi esimeses otsas päris tublisti. Aga neto, üks popurrii osa. Kuidas kärpida, et võit ja veel kord lõpulugude end, mis ei ole selle mittepalati lõpetaja, lõpuloo puhu teps mitte. Viimane ilmumine selle saate eetrisse. Kaks kuuldud lauluhäält kuulusid ühele mehele ja ühele naisele kelle nimed praegusaegses džässis juba mitukümmend aastat vähemasti Euroopas olnud üsna tuntud, kes improviseerin vaatoritenagi võrdlemisi hinnatud. Tõstruk naisvokaal filmentan omaette hääleakrobaat, meeshääl, keda on kuuldud korraga kunagi aastatest jätskaar elavalt, nende ette võetud kõõlns lambal on täpselt sellisel kohal sellise järjekorranumbriga pala Mike vest, trükibändi heliplaadil abinõud nagu see teema ilmuka, biitlite häbi, Rõudi algsalvestuste järjekorras läbi Rõud biitlite tervik olnud üsna väga teistsuguse, kuue kahtlemata Chessiliku ja kohati ka tihtipeale kentsaka tolmaid quest ploki plaadil, mis nime Loht läbi nõud mängib, täpselt samas järjekorras, aga tihtipeale sootuks teistmoodi üle biitlite häbi. Rõudi viisisid. Ei olegi tegelikult kuigi väga tavaline nähe isegi mitte populaarmuusikas ravimite Tšehhis. Et just need heliplaati, kui terviklikku teost nõndaviisi uuesti üle mängida võetakse. Selles mõttes interpreteerimine või kaverdamine, nii nagu sedasama eesti keelestki juba tugeva ka ja sellele järgneva tähega kirjutatakse on kahtlemata läbiv traditsioon läbi mitme sajandi euroopalikus klassikalises muusikas, sest mille muuga enamasti kui selle kõige tähtsamaks ja olulisemaks peetava helilooja muusikalise algtekstiga sile interpreteerimis, ega siis ikka on tegeletud, et mitusada aastat on tegelikult muidugi Muugagi, aga valdav on olnud ikka see esialgse teema, mitte väga suurte erinevustega taasesitamine. Populaarmuusikaplaate, pättide kui tervikute terves mahus ülemängimine on linnud suhteliselt harva, ehkki sajandi aastatuhandevahetuse paiku tuli taas sõnumeid New Yorgi linnast, kus selle metropol olid alles osas, mida lõua rihtsaid nimetatakse ja kust pärit on ka Tountowni, džässi ja mis iganes muusika, postmodernistid, mitu generatsiooni muljeid. Muusikarändureid oli asutatud klubi Orleans Kreuzzeri, mille peategevuseks oli just see, et nii tuntud kui tundmatud muusikud võtsid koos üle mängida mitmeid populaarmuusika nii-öelda klassikasse kuuluvaid tuntumaid albumeid just nimelt helialbumeid. Kui terviklikke teoseid uus esitada, katmatan biitleid, mängitud äratuntavalt lääne klassikalises vormis või vähemalt kasutatud nende meloodiate esitamiseks orkestraalseid vahendeid. Aga tihtipeale on ka klassika suhtumine biitlitesse pisut nagu ülevalt alla vaatav ja vaata natuke nagu halvustabki. Ehk nagu mu mööndakse moka otsast, et tegemist on popklassikaga ollakse ehk nõus sellegagi, et no mõned kinod, meloodiad või päris palju siis neil postil ja peale selle, no mis seal ikka, nii väga erilist. Ja siis biitlid orkestri vormi kastes saadakse tihtipeale hakkama kõigest, vaid sellega, et lastakse nobedalt ja lõdvalt liugu nendesamade biitlite meloodiate seljas. Ei taha mitte väita, et biitlite nyyd oleksid midagi õrna ja habrast, et nendele suuri orkestri jõude ümber peale istutud, igatahes nad kohe kildudeks lendaks. Aga biitlite orkestreerimine või mistahes suuremate koosseisudega ümbermängimine tundub olevat olnud läbi aegade võib-olla mängijaile ja võib-olla kontserdikorraldajale tulus ettevõtmine. Aga kuulajaile peale kõige lihtlabasema äratundmisrõõmu ei olegi peaaegu nõelaga institutsioonidel väga palju pakkuda. Võib-olla siiski, et selle saate orgistreeringute hulgas kohtab ka teistsuguseid muusikalisi tulemusi ja võrdlemisi oma algallikast kõrvale hälbib Mike Westbrook bändi järgnev etteaste George Harrissoni kirjutatud kambrisse on, on küll seesugune palavus annab ehk tükk aega oodata, enne kui aru saad, mis viisid ja tegemist on, aga vähe on ka nii peeni Ronja käsitlusega härra seeriaid, nagu seda ansambli juht Mike Westbrook. Nii et, et see ettevõtmine, kuigi vahest ehk vähesel määral õiduste kilda kaldub, on ärakuulamist inglist ikkagi väärt. Soolokitarripartii viimati kuuldud päiksetõusu palaversioonis mängis seal Williams mitte ilmakuulus, filmi helilooja John Williams, ameeriklane, vaid Austraalia päritolu klassikalise kitarrikooliga John Williams, kellele ka peale klassikalise repertuaari pole sugugi pööras menu muusikaline edu. Seda kunagi ansamblis Sky koosseisus. Viimati kuuldud päiksetõusu palaversiooni orkestreeri, eks hõbe 95. Piitel nagu ta kunagi nimetatud George Martin, kelle heliplaat vaat in my life 1998. aasta kevadkuudel kuulutati nendes nappides ridades mida sellele plaadile pühendas briti muusikapress tolle hõbejuukselise viienda tiitli pensionieelseks albumiks. Väidetavasti George Martin biitlid väga paljude orkistreerija, tänu kellele ka puhkkeel ja mitmed löökpillipartiid kõlavad biitlid lugudes, nii nagu neid me nende muusikalistest Alttekstidest mäletame, oli väidetavasti lõpuks aktiivsemast muusikalisest tegevusest tagasi tõmbuma. Kui öelda, et ilmselt George Martin mitte tingimata eel kuuldud pala põhjal võib-olla üks sobilikumaid biitli paradele orkestreerijaid, sest kellele veel, kui tal peaks olema viimse minutini tuttavad nõnda orgistreeringute sündimislood ja põhjused, miks nad nii või teistpidi kokku kõlama pandi ikkagi mõnevõrra kahvatu tundub see kõik nendesamade nimetatud algtekstide kõrval. Kõrvalmärkused noh ja eesmärksõna enne järgmise tiitlipalade popurrii eetrisse ilmumist määrib ehk kohest või vähemasti võib ära õelda sellelegi, et mood läbi Rõudigi teise poole uljalt orgistreeritud viisi seaded, laulutsüklid näitavad nii Johni pooli Ringo George Martinit omas elemendis. Erinevalt nendest pisut kummalistest eemalust tekitavatest tulemustest, millega nüüd siis juba söör poolme kaart on püüdnud hakkama saada puht klassikalisi väljendusvahendeid kasutades ja nõndanimetatud oratooriumi kirjutades ÕISis oma valitud menukamate viiside ülevakestreerimisele töötlemisel. Biitlid ise ju näeme keemia mani. Jessalduging. Õhuline biitli Viismikoon sai üll uue ja klassikalise väljanägemisega, saad kuue, selle põhiliseks passitajakse nii-öelda ei anna, õnnestus meil kui vahest mitte muud muud, siis ehk too töötlus tuletas meelde vähemasti seda kui kaunis biitli viis maisi algsel kujul sedasama pik koos oli siis selle saate nüüd muusikasaate tänavas. Oled ära käia biitlite helialbumi läbi õud päris lõpus ja veri alguses järgnevalt. John Lennoni autorlusega, biitlite kunagine veidi närvlik, kummaline mitmeti mõistetav üleskutse kokku tulla kampsun keele kantud ette üsna suurearvulise ja võimsa orkestri poolt George Martini eest juhatusel ja lauldud siis viimases osas, mida kuulda võis. Häppi mehe poimekverni poolt Kell kaaslaseks näitleja hääl Robin Williamsi oma, eelpool mängis teemat ka räige grupp Iisraelaid. Aga otse saatus, need muusikasaade. Ja ühtviisi võib veidi kuulda selle saate lõpuks veel safingela lapsele filiste loon aga lõpusaade ehk ehk nii palju, mida võis öelda Toomsovimmi juubelipaistel tema sünnikuupäeva tähistades, et võib-olla alati toimub maailmas üks kontsert, kus iga kell mängitakse vähemalt mõnd rubiini bossonauat, nõnda on ilmselt kapiitlipaladega kusagil tullakse kokku, mängitakse neidki laule, käbi Rõudi oma ikka jälle nüandid, kus need saade on nüüd muusika jälle kuulmiseni.