Tere aegamisi voolama hakanud nüüd muusikasekundini, millest lõpuks tiksuvad kokku 60 nüüd muusikaminutit ehk terve tänane saade sisaldavad kergelt pärase kõlaga, kaunis viisisid ja pisut problemaatilisi pastoraale esitavad neid jaapanlane summoyokoota. Eestlane Taavi laadsid, austerlane Christian fenness. Iirimaalane Daniel Figis, Ameerikamaal oleme David palju ja ausoole. On nii tuua telefon Tel Aviv. Nemad meile mängivad, laulab aga Island, Lanno, Birk kudundi, tütar, kasteraalideid, üllid pärinevad otse aastatuhandeveerelt ehk siis natukene siit natukene sealt toda kokku leppelist murdejoont, mis väidetavasti lahutab 20.-te 20 esimest sajandit. Mina olen Tiit, kus mets, mina etteantud teemal püüan jagada teiega varjamatult kõike, mida teab. Üks ja üks laik. Anekkov Stein on Pirkud tütre avalaul. Nüüd, mil me oleme heli, heli tehtud loogiaga kõikvõimalike muusikamasinatega elanud koos piisavalt kaua. Näib, et elektrooniline muusika on avastanud vahepeal vabaduse edeneda tagurpidi taanduda bravuur, sest kosmoseodüsseia test või abstraktsetest antiutoopiat test ning nihkuda koolilisema laivistlikuma heli käsitsuse poole. Seda võib kuulda näituseks briti grupipoolselt Kanada elektroonilist esid üldides aga märgata hulga teiste artistide puhul, kes muuhulgas kosutavad ära taas tärganud huvi folkloorimaterjali vastu. Ja nõnda nad siis manipuleerivadki muuhulgas õrnade akustiliste helidega, oma kompuutrit, kõvaketastel tsitaadi lõpp, ingliskeelse muusika krooniku John Malawi sulest või arvutiekraanilt kahetuhande esimese aasta suvekuudest. Nõndaviisi toletas Malawi trükisõnas, ehkki vast mitte kõige esimesena, küll aimduse, millegi uue vormumisest, elektroonilise ja Kustilise uusika erimaastikel õigustel, Oll, Pastraalset Vaikelu hilitsetust. Praegu otsest ja tihtilugu varjatud hea kõlalisust, õhulisi faktuur ja tõepoolest stada nimetatud Bukoolikat on tänase nüüd muusikasaate palades üsna heledal hulgal. Ja kui nüüd võtta võrdluse aluseks või kujundiks lood peene pintsliga maalitud puhastes põhitoonides Maivistlikud pildikesed rõsadest lamburi neidudest üles pillidega karjapoistest, kes pintseldatud kuhugi vanale väärt aiansi pinnale siis toosugula kujutluspilt osaliselt küll õige teised, teistpidi aga nende nüüdsete uus lüürilist arvuti Pastraalidega ei kattu kaugeltki tervenisti. Lahknevused avalduvad mitmel moel erineval määral, olenevalt muusika autorist, ehitajast loomulikult mõnugi. Pastraalne muusikapilt on toonidelt tahtlikult ähmastatud asula äärtest kilde just puudu või jookseb otse keskelt Murad ämblikuniidistik igas suunas laiali. Tõsi, tihtipeale ongi need helilised uusi Tõllid virtuaal päevased vaid eksisteerides selsugusel kujul, nagu neid saates kuulad. Üksnes arvutite ekraanidel ja digitaalses mälus järgneidil pärinev jaapanlase Su summojok oota kompuutrist ja kalla pine kodamat Touchi. Kodamatachi jaapalaselt summa jokk võttalt veedab ilmselt rütmilise struktuuriga. Toda valdkonda, kust idüll maastikele summoyokoota tulnud on tuntakse teda jaapanlast elektroonilises muusikas populaarse poolses üsna kahepalgelise, noh ühest küljest loonud seesuguseid elektrit kroonilisi väga funktsionaalseid talasid, mis pigem ei sobi nendele unelema Haile mõtisklev Aile idüll maastikele, vaid pigem õhetavatest tantsijatest pungil klubiplatsidele. Teisalt aga liiguta seesugustes pilvesfäärides leiab oma muusika kirjeldamiseks sobivaks kujundiks pulbri ja pihustada erinevaist. Kantest ongi sellele Pastraasele helealale liikunud mitmed neist, kelle muusika nende uusi tüllide ebastraalide lahtrisse eks sobib, ehkki lahke lahter ise on tegelikult võrdlemisi ähmaste piiridega. Ja õiget nimegi pole veel leitud, kuigi pakutud on mitmeid. Briti kriitik Simon Reynolds kelle suu läbi käibele tulnud mitmed žanri stiili määratlused on populaarse muusika äärtel kinnistunud viimastena aastatel pakkunud sillegi teema tähistuseks, mis ta nüüd muusikasaadet täidab. Väljendit Idellit kroonika sõnadest idüll, elektroonika siiski samas meie sisemöönab, et ta ei ole, ta ei ole päris kindel, kas see tähistus määratlus need päris lõpuni täpne valmis on. On kuuldud katseid seda kõike nimetada, seda arvutid ja akustika omavahel üsna lagural moel, ehkki mitte päris probleemidelt kokku saavad siin Eestimaalgi, sest kui ma ei ole kodumaist kolleegi Lauri summerit vääriti mõistnud, siis tema seisuse muusika tähistuseks on pakkunud välja lihtsalt Nende uus lüürika. Aga leidub teisigi, kõik nad püüavad kirjeldada seda, mis omate kriitikute kõrvapaaridesse kinni jäi, millegi just nagu ühtse samas hajusa nähtusena, aastatuhandeveerelt siin ja sealpool murdejoont, nagu öeldud. Berkud, hundi tütar, ma 2001. aastani albumiga Vespertain tundub sobivat sellesse voolu ühe lipu laevukesena rohkem kui suurepäraselt. Ühelt poolt paganlik, teiselt poolt tunnistab ta ise peaaegu vastu tahtmist veidi religioosse alatooniga kaunis viisidest ära olemistest tulemustest täidetud album. Väga peen, kindlasti valmimiselt ja struktuurilt tehislik elektroonne kõlalt äärmiselt orgaaniline. Paganliku siiski pole midagi. Läbinisti vulgaarset, pohmakat või metsikut, väidab Berk. Paganliku sky võib olla samavõrd veen, poeetiline või teisalt dekadentlik. Nagu mis tahes organiseeritud religioon on eneseväljendus. Türgi. Kuduni tütre suhu on järgmises palas päike suisa pesa teinud. Tema eneselaulumaneer, mis selle päikese kuuldavaks laulab välja arenenud teadupärast tõepoolest äärmiselt looduslikus keskkonnas mitmetel matkadel keset metsikut Islandi loodust. Teisalt on ta ilmselt üks neist populaarmuusikakeskteelt ammu ära äärealadele ja põnevad vaata paikadesse liikunud tuntumaid staare, kes äärmiselt hästi läbi kõikvõimaliku muusikatehnoloogiaga, sest ta tunneb seda läbinisti hästi. Niisiis Berk ja tema idüll suuresti isiklik ja päris kindlasti on üldinimlik. Mõnikord lahutavad meid muusikast, mida me ehk enim armastame, mitmesugused geograafilised ja kultuurilised ideoloogilised tõkked on märkinud muusik ja muusikakriitik David dub, arutledes austerlase Christian BNS-i üle, kelle muusika äsja eetris kõlas ja kõlab ka mõne aja pärast veel. Kristjan BNS-i, austerlase elektroonika, 2001.-na aasta helialbum Endlas Sammer ehk igavene suvi oli ühemalt märkimisväärne ja võib-olla mõneti üllatav ongi ilming selles rektroonis akustilises Pastraalsusid üllis, mis mõrasel ja pisut Globelise kõlaga laulis viiside kujul aastatuhandeveerel. Ebamäärast kuju võttis selles täisnimega Kristian BNS kuulus veel mõni aasta enne igavese suveilm mõist nende laptopiga varustatud heliterroristide kilda, kes iseäranis Euroopa ühe tuntuma eksperimente taas elektroonika eri firma Mägo märgi all korda saatsid, kaunikesti kõhedaid tegusid tekitasid, nagu nad ise väitsid helikunsti kõigest seesugusest kõlalisest rabust, mis tunduks, et siis justkui üle, tead kui muusika sealt välja võtta. Aga helikunst ehkki kergelt realistlike kalduvustega, teinekord oli see siiski. Ja nüüd siis aastal 2001 seesugune lugu igavene suvi. Küll, mitte varjamatult mitte täiesti leemitult helipildiks kerkiv idüll. Kaunis vaike loometigi vennast siseküll väidab, et kõikvõimalikest juhusel Aleatoorikal vatel tarkvaravõimalustel põhinev müra muusika varasemast ajast lihtsalt sai tema jaoks otsa ammendas mõneks ajaks oma võimalused. Moody Christian fenness Grektoonis akustiliselt maastikul edaspidi edasi liigub. Ja kas neid melanhoolia ja kerge kahtlusega segatult tüllisid temalt edaspidigi kuuleb? Ei või mitte ette teada. Küll aga siin üks tükk veel õnness igavesest suvest. Üks kaunimaid ja kummalisemaid idüll nimega sessilja. Mõrv akustiline helilõim, nagu seda briti kriitik Jon Malawi nimetas ja mida uus lüürikud mu arvuti kõvaketastel hillitsetud elektrooniliste dissonantsi tega teenbivad, võib pärineda võrdlemisi erinevaist allikast. Külmundi tütar leiab peenelt käsitletud digitaal Itaalia keskele helisid kas või euro klassikalisest keelpilli kõla seast või miks ka mitte mängutooside tilinaist. Siis noor britt, keeran Hemden kes tegutsev nii ansamblites frits kui Fortett on neid võtnud pigem folkloristikast. Vaatamata oma noorusele keeran heten, kes vanuselt pisut pealt kahekümnene, jõudnud süüvida tasase no üsna samas nurgelisi muusikalise edenemise teel erinevatesse valdkondadesse. Ta on võitnud nii hästi juba tema oma sündi toimunud pulbitsenud sõjakas 1960.-te Ameerika friitšessist samas ka hiphop-ist, popist, rokist, millest veel. Samas ütleb ta küll viimaste aastate tegemiste kohta, kus folkloori viirkon väga selgesti märgatav. Et viimane, mida ta tahab olla uus rahvamuusik elektroonika on tema jaoks vältimatu. Ta täiesti kavakindlalt kasutab seda eelkõige ka eesmärgil. Et need helid, mis puhta ämbliliselt puhtkõlaliselt meenub, meeldivad talle rahva muusikalistest. Et neid ümber istutada sootuks teistsugusesse konteksti. Seda konteksti nüüd järgnevalt eetris olema küllaga, sest Hemdeni grupp friitš võtab meile mängida seda, mida pala pealkiri tõotab. Tegemist on trummimasinate ja kellamängudega ehk siis rammessiinsen blokinspiis Uspostraalsus üsna osaliselt välja arendatud moel. Kas õige põgusalt eetrit külastanud duo telefon, Tel Aviv kandis kallab mõnedki eksitavat nime. Kaks noormeest selle nime taga pärinevad õigupoolest Uus Orleansist ameerikamaalt, sugugi mitte juudiriigist. Aga seesugune Nalja poole küünitamine, idülli otsimine vaikeluihalus ja lootustele leidmiseks mitte enese kõrvalt, vaid kuskilt kaugemalt tundub olevat iseloomulik paljudele uus lüürikutele. Kui mitte kõigile, siis vaata teavikule küll, nagu sellegi saarte näidetest võib lähtuda. Ei ole ka igavest suve, mida heli pildistab, austerlane Christian fenness lootust leida tema kodumaalt Austriast see ei ole seal naasta. Aeg samamoodi enne pikka aega eetrit kujundanud. Keeran endani ansambel friikšõu pärit Suurbritanniast lasi oma kellamängudele trummimasinaid kokku kõlada tihtipeale elektroonilise vihmametsahelide rütmide kirevusega. Ja kui nüüd jõuab järgnevalt nüüd muusikaeeter Eestimaale, siis tegelikult on mul pisut raske oletada. Ei ole ma eneses selgusele jõudnud, kas võiks Taavi Laatsiti ehk galaklani sinine platool see nimeline album, mis minugi poolest võiks ka kanda näiteks nime ideaalne maastik. Olla suunatud. Mis ilmakaarde täpselt igal juhul tuntavalt tehislik on see idüll, mis galaklani plaadil kõlab. Ja kindlasti on see vaikus, rahu või vaikelu hõlpsamini üles leitav, kui näituseks eelpool kuuldud Christian fennesse ideaalmaastikest. Klavestra on galaklani palav. Nõnda koduselt ja mõnusasti logises helises üks väike vaene maja, milles ei ole moeomaniku maid poolitud Houschweid Autmi init on tiitliks andnud tollele noole. Iirlane Daniel Figis. Figise koduhuvidki küll olla Iirimaal, ent ise mees ühes usutluses, mida oli võimalik temaga virtuaalsel kujul läbi viia, ei tunnista. Ta ei võtnud omaks küll mitte mingisuguseid kildi juuri ehkki neid kõrvalt kommenteerijad seal muusikas tihtipeale just nagu kuulnud. Daniel Figise Vukoolika on küll praeguste uus lüürikute eelsest ajast pärit lugugi võetud tema kava igalt albumilt Skipper, mis ehk üle kekslejat või üle hüplejat võiks tähendada ja salvestatud 1990.-te algupoolel. Aga plaadi taasilmumine 1000 2000. aasta suvel on ilmsesti väga soodus selles uusi tillilises neutraalses mõttes. Viimane pala pärineb küll kandist mis oma autori ja selle keskkonnamuusikaga igas mõttes igatepidi väga heas kooskõlas harmoonias olnud. Ameerika maalne David panio, kes esinenud mitmete erinevate nimede all erinevatel heliplaatidel ei ole mitte üksnes inspireeritud apalatsi mägede folkloorist, Ameerika maistest rahvuslikest lauluvormidest seetõttu, et Netemaat kusagil kaugel asuvad vaid vastupidi, need on üks otsejoones tema kodukandist pärit. Ise kõneleb ta hääl sõnal just nimelt kordustest aeglastest, arengutest, kõladest, mis teisenevad ja nõndaviisi tasakesi arenedes meloodiajoonist selgemaks, jõulisemaks ja puhtamaks suudavad seda kuulata nimelt folklooris folkloorimaigu vabastraal, tänase nüüd muusika lõpupala David paljalt aitäh kuulamast, jälle kuulmiseni.