Istume mõnusast, noor Kalama mõne sammu kaugusel, musitseerib vana salongimuusikakvintett. Rahvast on parasjagu vanemadki varades daamid, ontlikud lipsustatud džentelmenid. Näe, eks tegi vist silma. Kes loeb lehti, kes kuulab, kes räägib. Mõned aga lihtsalt on lastes elul enesest läbi voolata. Kohvitassid auravad, koogid, lõhnavad ettekandjad, saalivad köögi vahet. Aga muusikud, kui mängivad mängivad? Ta on minevikust. Tegevusaasta võiks olla 1937. Ja tegevuspaik kohvikultas Tallinnas Vabaduse väljakul. Mida vanemaks saab inimene, seda rohkem on tema elus nostalgiat. Ja tänases saates metamorfoos räägime me küll sellisest nostalgilist nähtusest. Hetkeseisuga me räägime kohvikukultuurist Tallinnas. Kuidas on külalisena Andres Klemet ja toimetaja Terje Soots? Andres Klemet, te olete kohvikukultuuri ja kohvikuid üsna põhjalikult uurinud, aga see huvi? Mulle üllatuseks sündis poisikesepõlves, kuidas sai lapsel tekkida kohviku vastu nii suur huvi, et, et see on siiamaani säilinud? Seda ei olegi võib-olla kerge seletada sest kui üks asi on see, mis meid huvitab, aga teine miks, huvitav see nüüd teine küsimus ehki, kui ma olen selle peale ka mõtelnud? Asi on võib-olla lihtsalt selles, et igas ruumis on erinev õhkkond. Ja seda võib seostada näiteks parapsühholoogiaga. Et kõik see, mis seal ühes või teises kohas tehtud, et see on säilunud. Akadeemia teine põhjus võib olla sisekujunduslikes momentides või hoopis lõhnades. Tõenäoliselt ma lihtsalt isiklikult olen võib-olla ruumide mõju suhtes rohkeme, tundlik ja sellega võib-olla võib seostada ka huvi kohvikute vastu. Kanada olite siis, kui esimest korda märkasite, et kisub kangesti kohvikusse. Siis ma olin umbes kaheksa aastane. Ja see tekitas muidugi natuke probleemi, teeme. Ja väga kummalisi seiklusi seoses sellega. Kui mõnest uksest taheti mind välja visata või mõnes teises kohas õnnestus mul midagi niisugust tellida, mida poleks tohtinud mulle müüa. Aga see oli tõesti väga, väga ja teismelisena, vahepeal oli niisugune vaheaeg, kus ma võõrdusin sellest. Kaheksakümnendatel aastatel see huvi suurenes. Lihtsalt hakkasin jälle niimoodi kohvikutes rääkima, aga kui käima ja sai pool maailma kokku filosofeeritud, seal. Aga suurem huvi kohvikute möödaniku vastu tekkis üks viis aastat tagasi. Neeru võib ütelda, teie olete inimene, kes on peaaegu kõik Tallinna kohvikud omal ajal läbi käinud. Ja see, mis puudutab kuuekümnendaid aastaid Siis küll, kui ma päris aus salt ütlen, siis ühte kohvikusse ma vist sisse ei sattunud, mis oli telefoniraamatus olemas. Selle kohviku nimi vist oli, sadamad oli tuukri tänaval, aga ülejäänute siis ma käisin ja muidugi ja päris huvi mõttes olema nüüd ka püüdnud igal pool käia, aga nüüd on neid võrsunud nagu seeni metsas ja nüüd pole enam jõudnud igale poole astuda, aga ma olen püüdnud küll igalt poolt läbi astuda või ühe kohvi ära juua. Kas te mäletate seda esimest muljet kohvikumiljööst lapsena? See võis olla paljuski negatiivne, aga ju siis seda positiivset oli rohkem. Esimesed muljed võib-olla seostuvad. Kohvikuga, mis momendil on kinni, mis oli nõmmel raudtee tänav 33 mis on kandnud nime viimastel aastatel. Kood, mis enne oli kohvik Nõmme ja juba kahekümnendatel aastatel oli seal kondiitriäri. Selle majaga ongi meelde jäänud peamine peamiselt kohvikumiljöö. Raske on niisugune väga kummaline asi. Vaatamata sellele, et ma ei ole suitsetaja. Seda enam veel lapsena, jah, ikkagi natuke proovisin, 15 aastaselt otsustasin, et ma ikkagi enam ei suitseta. Natuke. Ja siis. Kohvikutes oli kohvi ja suitsulõhnad vahepealne lõhna ja see mõjus hästi, romantilisena ja kohvikud olid üldse romantilised. Vaat nüüd, kui tulla ka see mikspärast, kohvikud võivad meeldida ja miks mitte siis ma jagaksin inimesi ühest küljest kaheks. Ühtede inimeste jaoks on linn väga romantiline, teiste jaoks mitte vaatamata sellele ema armastab metsa, loodust. Ma ikkagi olen kal linna romantik. Ja, ja kuna linn on romantiline, siis arvatavasti kohvikud linnades eriti romantilised. Aga mis puudutab veel seda miljööd, siis võiks kahjuks muidugi seda ütelda, et kuuekümnendatel aastatel oli seda purjus purjus onude jorisemist ikka väga kõvasti kuulata. Ja õhtustel tundidel ikkagi kohvikute miljöö soliidne ei olnud. Ka südalinna kohvikute õhkkond võis sarnaneda praeguse aja saarelinna kohvikute miljööga, aga see sõltub ka muidugi kohvikust endast, mis öö kohta veel nii palju, et restoranides kui kohvikutes mängis õhtul ansambel, mida nimetati steriks muidugi tänapäeval ka võiblaid käida, sõna orkester väga hoolikalt ümber, sest kahe liigusi koosseise nimetatakse orkestrit, eks, aga siis olid need niinimetatud orkestrid ehk tegelikult ansamblid. Suuremate nelja-viie-kuueliikmelised Need mängisid peamiselt restoranides, aga nad mängisid ka kohvikutes. Ja see oli ka üks põhjus, miks pärast paljud läksid sinna õhtul siis vaba aega veetma. Aga siis üks niisugune mälestus tuleb meelde, et vanasti oli kombeks tellida lauale kannuga kohvi. Ma ei tea, kas teie seda tahate viilutada, 80. selle ka veel oli see iseenesest muidugi kuidagi väga hästi sest kohvikannu kuju on juba niisugune meeldiv ja. Ma mäletan seda tartu Verneristest, just 80.-te algul olin ma Tartus ja, ja siis oli veel ka Werner lahti. Seda kannukohvi. Ja KOVi toodid tassides koore jaoks olid väga ilusad niuksed, pisikesed kruusikesed. Ja kui me olime päris väiksed, siis ema, kes meiega ka linnas kohvikus ja siis varsti me selle pisikese kruusisest hoopis kohvema valas. Klaasis sinna kruusikasse ümber kovi, pärlise toodi klaasidega niisugust õrnemate klaasidega kohvi, see oli. Ja Pärdises oli soliidsem õhkkond, paljud on rääkinud, kohvilõhn oli vanasti kohvikutes, ma ei tea, kas see lõhnatunnetus on lihtsalt ära kadunud. Aga, aga tänapäeval ka nii ei ole. Et kohvi lõhn oli hästi-hästi kena ja muidugi üks suur erinevus. See on omaette teema, millest vana aja kohvikud erinesid. Tänavakohvikutest oli see, et et peaaegu igas kohvikus teenindasid ettekandjad ja isegi isegi mitmetes sööglates ja paljudes kohvikutes oli garderoob. Ja siis selle kohta üks staažikas muusika ütles, et tal olid niisugused uhked riided seljas, et et nagu kindral vaatas, üle, kasin sobib esse sisse lasta või mitte. Et mitmes kohvikus mul praegu tuleb meelde, energias oli, garderoob, harjus. Noh, loomulikult Moskvas, praeguses metropolis ja paljudes teistes. Jaa kohvikulisi teenindas ettekandja, praegusel ajal südalinnas on minu teada ainult kohvik Narva, kus tekib natuke vanaisa kohviku tulla ja võib-olla sellepärast ma vahest eelistangi sinna minna, juttu ajama või aega parajaks tegema, sest seal on ette kandjadesse, kuidagi loob niisuguse parema tunde nüüd üks väga huvitav asi veel. Ja tänapäeval kuuldakse kohvikus raadiomuusikat või, või makimuusikat? Kahjuks kohvikutes ei olegi, elavad muusikast paarides on elav muusikakohvikud, arvatavasti vist ei suuda maksta või on seal mingisuguseid muid probleeme ehke kui sellised salongimuusikaansamblid, mis näiteks mängivad vanaturu kaelas olevas restoranis. Hopneri sobiksid just tegelikult kohvikumiljöösse väga hästi. Aga, ja siis oli niisugune väga huvitav nähtus. Sa vist peaksid seda küll mäletama nagu muusika autor maantee. Ja mis ajast, need tulid mina naelapärasele, ütlesin kunagi, et ah lustikummut ja siis kõik hakkasid laua ääres naerma. Kui mina seda välja ei pannud, ise välja mõelnud, seda vist kasutati vanasti makkide ja raadiote kohta. Millal tulid, seda ma ei tea, aga ma mäletan neid umbes 64.-st aastast. Ja need olid näiteks energias eebeega asuses. Lemmikus ja nad töötasid nii, et nendesse tuli visata viis kopikat sisse. Nagu teada, viiekopikalise palju ei olnudki, vaata kui päris lapsone siis olid, et niisugused joogiautomaadi, kus tuli viis kopikat sisse visata. Hiljem tulid kolmekopikalist gaseeritud vee automaadid, aga siis muusikaautomaadid olid ka siis niuksed viiekopikalise vihkusid viis kopikat sisse. Kui kuulata. Üks Ta oli muusik, ütles, et praegusel ajal võib lugu maksta 100 krooni. Et siis tuleb Lähed viie kopika eest lugu saada, ei olnudki. Ei olnudki kallis ja siis minul hakkaks minust 10 aastat vanem mees, kes ka juba päris varakult käis kohvikutes juttu ajamas, tema mäletab, et mingisugused noormehed olid avastanud mingisuguse nipi kuidasmoodi seda automaati raputada või või torkida, nii et lugu tuleb. Võib oletada, et seal siis kõlasid mingid meelislood või trendid. Nii lood, nii nagu ma mäletan, eestikeelseid laule nagu ei olnud, need olid jah, tõesti estraadilaulud, ütleme niisugused must must kass või mis sel ajal olid ja restoranides oligi nii, et enamus restoranides mängis ansambel umbes viiest pillimehest koosnev ansambel, seal oli siis veel laulja sageli juures ja, ja seal, kus ansamblit ei olnud, seal öeldi, et on. Muusika vaata ma mäletan isegi maja nagu muusika vastu ka huvi tundnud, et helistasin mõnda restorani ja küsisin, et kas teil õhtul orkester mängib, siis vastati nii, et et ei mängi, aga meil muusikaautomaat ja kohvikutes oli siis palju, et seal, kus oli muusikaga maad, seal orkestrit ei olnud. Näiteks Moskvas kohvik, Moskvas, praegune metropol, endine Huldaastata. Pealne Moskva, jah, seal oligi alguses kult taas Moskva ja vahepeal on katsetatud v mõningate nimedega vahepeal nimede talumissaali pealt kuld tassiks, ülemist veel megapoliks ja ja seal siis ei olnud automaatkohviku. Tallinn teisel korrusel seal praegu Chaos, Braun ja 30 aasadel oli seal restoran Kübaja veis nööri, kohvika veel mitu nime Silva. Ei, mis seal kõik oli? Kohvikus Tallinn mängis ka ansambel ja. Ajalehelugejad mäletavad, et kunagi oli isetegevus lastevõistlused ja siis olid veel restoran, orkestrite võistlused ja kohvikoor, kes seda võistlust ja siis ma mäletan kohviku, Tallina orkester sai esimese koha ja restorani kevade ansambel sai esimese koha. Ja Moskvas mängis salongimuusika koosseis, et kaks viiulit, tšello, kontrabass ja pabermälud vanadest fotodelt ja ajakirjandusest oleme aru saanud, et kohvikus Tallinn enne seda varieteeperioodi mängis ka sama tüüpi salongimuusikaansambel. Nüüd mitte ma ei reklaami, ega me lihtsalt niisama nimetan, et praegu restoranis on just niisugune salongimuusikaansambel. Seal mängivad siis viiul, tšello ja klaver. Kunagine Kultas praegune metropol. Seda kohvikut peeti kohvikukultuuri musternäidiseks ja on teada, et seal ettekandjad valdasid mitmeid võõrkeeli. Kohvik oli selline intellektuaalne mõttevahetuse paiku. Kas võib välja tuua, et erinevates kohvikutes käis erinev publik ja millised olid intellektuaalide meelispaigad? Kuuld taas oli tõesti väga intellektuaalne kohvik. Seal sai lugeda ajalehti nagu praegusel ajal rahvusraamatukogus väga erinevaid ajalehti, mida anti erinevates riikides välja. Ja seal peeti kirjandusõhtuid. Aga ometi olen ma lugenud, et päris nüüd vaimuinimeste kooskäimiskohaks oli endise Niguliste praegu Kuninga tänaval olev lokk. Praegu On seal karikarestoran ja baar. Nõukogude ajal oli seal piimasaal ehk rahva keelis pudru kõrts. Aga kolmekümnendatel oli seal alguses jäätisekohvik, hiljem oli üks kuldase kohvikut ja seda kutsuti siis väike kuld taas. Seda siis sellepärast mitte suurt salata. Ja noh, et üks oli suur, sest me teame, vedru pool on umbes sama suur, kui siis oli kuldas. Et kui me läheme metropoli, siis võiks ka ütelda, et lähme kuldasesse. Mulle natukene hea meelega. Metropoli õhkkond on läinud paremaks, sest seal mängivad õhtul päris huvitavad ansamblid ja nad ei mängi mitte ainult niisugust rämpsu vaid ka niisugust mahedamat muusikat ja siis tuletab isegi seda kuuldes aega natuke meelde. Läheme korraks mälestustega veel lapsepõlvekass oli võimalik siis tõesti lapsel käia, niimoodi võid oli ikkagi täiskasvanuga, teatud kellaajani ainult lasti sisse. Asi on nüüd selles, et, Kohvikuhuvist on sageli valesti Aru saadud. Kunagi, kui ma kirjutasin lehes mõnest uues kohvikus, siis öeldi ka, et sa natuke Me reklaami maitsega, aga tegelikult võib-olla mul olid hoopis tõesti ausalt öeldes linna romantilised tunded. Lapsena oli ka nii. Ema ütles, et kuule, sinust saab joodik. Kui sa kohvi joodik, kui sa niimoodi niisuguste majade vastu liiga suurt huvi tunned, aga seda pole Pole ikkagi juhtunud. Aga ikkagi põhjust olid romantilised. Aga päeval lubati küll igale poole sisse minna. Võlla, no mis siin salata, võib-olla julgenud igale poole alati päeval passima minna. Näiteks rest kohvikusse vana vana Toomas, et ei tea, missuguse näoga Šveits on nüüd otsa vaatab ja mida ta küsib, ja. Ma pean tunnistama, et et mõnikord olime isegi tõsiselt solvunud ehki takkajärele, mis siin ikka solvuda? Tahtsin lihtsalt näha, missugune Inturisti restoran Tallinn välja näeb ja ja siis ütles, et siin pole lasteaed, siin restoran, aga ma olin 12 aastane ja pikka kasvu ja karvamüts peas ja kett rippus karvamütsi all ja juuksed olid ka pikemad, ja-sid, mis öeldi järsku lasteaeda, näidati koht kätte. Ja kuna ma olen veel kohvikus pärl ja siis üks vanapaarist samas lauas, mina jõin seal mingisugust kokteili. Enda asi, mida ta oma taskurahaakadeemia ja siis härrad hakkasid pahandama, et kas tõesti siis isa või ema annavad selleks raha, et sa saaksid siin niimoodi kokteiliga joomas või jäätis söömas. Sa ütled, et noh, mis see teie asi tegelikult Polbolnuga, teie asi, aga siis aga päeval lubati igale poole sisse justkui tal veel niisugune naljakas lugu, et ma oleksin leemikusse ja. Lemmik oli oma omamoodi legendaarne koht mille poolest lemmikul üldse huvitav. Lemmiku perioode võib jaotada mitmeks. Kolmekümnendatel aastatel töötas seal kohvik Filipp pits. Kunagi ma kirjutasin sellest lehes aga kigis keeletoimetaja arvas, et Philipi Python niuke uhkem kui kui Filipitšest pani Philipi pidž ja siis Heino Gustav son kirjutas õhtuleht, et mida see Andrese kleebitud kirjutad, mis, mis mingisugune üldse? Et vast ongi niimoodi toimetavad, teevad paremaks ja see oli Filipitš ja hiljem oli siis lemmik ja minu mälesuda lemmikuga jällegi niisugused, et kui praegu on seal supilõhnu, Excel võibki supi lõhna olles mõninga supi söömise koht peab ka ju olema siis kuuekümnendail oli juba esimeses ruumis kohvi ja suitsulõhnavaheline lõhn ja see esimene ruum oli seal, kus on praegu see ajalehekiosk ja see siis jutt käib praegu Viru tänaval olevas kohvikus lemmik lemmik ja ja, ja siis seal tagapool oli ka siis siis vahepeal oli seal jäätisekohvik ja siis muutus hinguste kohaks Juhan Smuuli väljend see sõna Lõõngus. Ja seal siis käisid noored noored, pahad poisid, kellel olid pikad juuksed, kes on praegu umbes 50 aastased. Ja seal käisid, istusid päev otsa seal. Ja seal muidugi käisid Kasuriidsemaid noori. Ma mäletan, kunagi oleks raadiosaade, kus kohviku lemmiktöötajad kurtsid, et küll on ära ikka nende Nende seal väetidega tulevad ja istuvad ja istuvad ja ja ainult selle lobisevad ja alt laiad püksid ja läbi ka sassis juuksed ja ja siis jäätisekohviku, mina läksin ka sinna ja. Küsisin kokteili tõesti maitses mahlakokteile, siis varem ettekandja küsis, et mis kokteili ka šampuse või mahlakokteili ja mõtlesin, et kuidagi viimati küsisin, ma ütlesin automaatselt sombuse kokteil ja siis pärast oli hirmus uhke tunne, kiitlasin kodus. Ma käisin leviga šampusekokteile joomas ja noh, see on niisugune näide ettekandjate liberaalsust ja, aga aga siis oli selline ja ma mäletan, et õhtustel aegadel restoran paned, ei lastud sisse, ei lastud sisse mitte ainult alaealisi, vaid ei lastud sisse ka jema lipsuta inimesi, ma ei tea, kas sa seda mäletad. Hiljem tulid sellised muud muud probleemid, et seal viidati seal viis rubla või 10 rubla. Sel ajal ei käinud eriti. Eks see nime panemine on alati üks väga omapärane protsess, olgu ta siis inimlapsele või mingisugusele paigale. Olete te selle vastu ka huvi tundnud, kuidas need kohad endale nimed said? Need kohvikud? Natukene olen, mitte mitte eriti. Minu teada kohvik, kuuld taas. See oli päris loogiline, omaniku nimi oli Nikolai. Kuld taas. Ja sõna kuld taas sarnaneb natukene sõnaga kuldtasse. Et see oli päris. Päris mõistetav, siis muidugi peale sõda väga palju liialdati noh, umbes nii. Päevakohaste loosunglikke. Sõnadega nagu sõpruskosmos koid võita. Ja kui nüüd rääkida kohvikust loome. Mis teatavasti asub Viru tänava alguses siis selle koha nimi oligi mage, see oli vist omaniku järgi, vanasti olidki kohvikutenimede omaniku järgi pandud. Hiljem peale sõda, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel oli Nimikonoome tegelikult ülemise kohviku nimi on nüüd eelse bet, aga selle kogu kompleksi restorani nimi oli on muidugi siiamaani Kloove. Me olime pandud selle parastesse kohvikule. Hästi. Pisike. Kas sina mälet tat pisikohvikut ökonoom esimesel korrusel? Ei mäleta, seitsmekümnendatel veel oli? See, sellega oli mul meelest päris huvitavad mälestused, et seal oli laudu väheks, viis pisikest ümmargust lauda, ettekandjaid oli üks, seal oli ettekandja. Ja see kohvik oli kohvi poolest hästi kuulus üle linna. Siis ma mäletan, et hiljem kohvi poolest kuulus uljas päide paar ehk tallim baar, kus on praegu Kaubamaja soos Brauni majas. Oh, ma ei tea, ma enda isiklik arvamus on nii, et mulle meeldib kõrvakõvera kõrtsi kohv pole päris kohvik. Nii et kroom oli. Kohvi poolest kuulus kohvik Moskva filiaal. Ja nimi oli sellest tingitud, et oli väike kohvik Moskva kõlab juba natukene poliitiliselt parem Moskva, kui, kui kuldas. Või kuldtass. Kohvi Tallinna all võib olla kandis ka loogiliselt nime Tallinn. Ta oli ikkagi Tallinna põhilisi põhilisemaid, suuremaid kohvikuid. Ka praegune George Braun, mis ei ole küll tüüpiline kohvik, pigem on see iiri stiilis vaar. Sellel majal on vist olnud ka väga palju nimesid sellel asutusel paigal. Selle kohaga on nüüd nii, et, Et mingisugusel ekslikul moele on seda maja seostanud seostatud nagu veischneriga ainult tegelikult meister oli üks selle kohviku omanik. Aga seal on neid nimesid veel olnud. Kirsten kohvik, siis oli restoran Küba. Kabaree Savoy restoran ampiir üks hästi vana inimene kunagi rääkis, et jutlustaja Johannes Ruba Novitšokoli kohvik Tallinna majas pidanud jutlusi ja kõnesid. Alguses oli mul seda nagu raske mõista, aga hiljem ma sain teada, et seal oli kristlike noorte naiste söögis vahel ka ühel perioodil. Siis sinna majasse kavandati ka kino asutada. Ka see mõte jäi pooleli. Hiljem peale sõda me mäletame, seal oli kohvik Tallinn. Tallinnal oli ka omaette miljöö. Ülemises saalis ma palju ei käinud, lihtsalt jalutasin läbi, vaatasime, puhvetis, müüakse, seal armastas käia Artur Alliksaar. Ja üks väga suur maailmamuusik, tšellist, dirigent roostropovitš ütles, et see on tema lemmik kohvik Tallinnas ja iga kord, kui ta tuli siia, siis dirigeerima või tšellot mängima ja siis ta pistel dirigent ei olnud. Malawi tahtis ohvitaadilast läbi minna, aga alumine saal oli ka niuke väga omamoodi õhkkonnaga. Savist ka natuke mäletad, see oli juba kaheksakümnendatel aastatel. Tagumistes laudades mängiti seal malet, mehed mängisid justkui üks. Vanem daam mängis ka seal malet sest muusikaraamatus ma veel kuulsin, et vööriprofessor Artur Lemba olevat seal ühe suure viiulipedagoogi käinud malet mängimas, et tõenäoliselt Johannes Paulsen iga. On seal Mae traditsioone juba päris vana ja see vist oli ta Tartu Werneri kohvikus ka, nii et seega siis kohviku nimi oli Tallinna, hiljem oli varietee-kabaree Tallinn. Kui see likvideeriti, siis oli paljudel sellest kahju. Üks ajakirjanik veel päris hiljuti võttis sel teemal sõna ja ütles, et ah, see oli kõik valed ära, likvideeriti. Nii ja nüüd hiljem nüüd see viimane nimi, mida te nimetasite, May teavikkuse pärits, andis mingi kaabingu omanikuga seotud või? Vist on. Seda ma ei ütleks, et see koht oleks täiesti rikutud. Võib-olla selle tõttu, et ma olen seal päris huvitavat muusikat õhtul. Kuulanud. Jüri veenia laulis seal. Ja see oli hästi tore. Ülemine saal on minu teada praegu kinni, aga siin mõned aastad tagasi oli üleval kuulata klaverimuusikat, see oli päris huvitav, et täiteks kõrvits, keda me tegelikult tunneme. Dirigendi, arranžeerija. Ja kunagi kitarristi na mängis rõdul klaverit ja mina sain alles selles kohas, siis tead, et ta ta pianist ka veel peale kõige muu veel. Ja seal mõnel õhtul mängis ka salongimuusikaansambel viiul, tšello ja klaver. Võib vist öelda küll, et kohvikukunded need on üks omapärane ja kindel seltskond. Võib niimoodi nimetada ja kas saab välja tuua kohviku kunde iseloomulikud jooned, kes käisid kuuekümnendatel põhiliselt kohvikus? Jah, ja seda võib võrrelda ka praeguse ajaga. Ka igasse erinevasse kohta tuleb erinev seltskond ja mõnes kohas ma ei olegi tahtnud käia seltskonna pärast. Võiks ütelda kahjuks nii, et. Niisugused inimesed, kes ei oska alkoholiga piiri pidada, eks nemad kasutasid külvata kuuekümnendatel aastatel väga paljude kohvikuteteenuseid. Seal alkoholi kättesaamisega oli ka raskusi ja arvatavasti oli küllaltki mugav seal kohvikus siis alkoholi seal tarvitada. Ja see kehtis paljude kohta kohviku harju kohta, millest võiks täiesti omaette rääkida kohviku Kadriorg kohta samuti omaette teema kohviku Salme kohta ja nõnda edasi, aga midagi võib ütelda. Näiteks kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel on mõningates kohvikutes, mõningates kohvikutes, kes armastanud käia, vanemad inimesed. Ja see Seostub eriti kohvikutega pärl. Praegu on seal. Defase või Mehhikosse stiilis baar seal käsite eakamad inimesed kaheksakümnendatel aastatel. Siis liin oli kohviku Tallinna esimene korrus. Ja ma mäletan veel ühte niisugust mälestust, kuidas punkarid ja seltskond ära eksis ja siis hakkas üksursisistamine kohe pihta ja mõeldi, et näed nüüd pädisel tulnud niisugusesse sellisesse kohta. Praegusel ajal võiks eakamaid inimesi rohkem. On eakamaid inimesi rohkem näha. Maiasmokas. Nii lemmikus käisid siis? Piid kultuurist vaimustunud inimesed. Aga need punkarid, hiljem siis helid ja ma ei tea, kes metalistil ja nemad käisid hiljem. Varblase kohvikus ehk kohviku, Tallinn Vabaõhu kohvikus. Vanade raamatute kalendrite järgi töötad seal kohvik juba ammu kolmekümnendatel aastatel. Mäletan kuuekümnendatel aastatel tööda seal kohviga, kaheksakümnendatel said varblasest kokku punkarid, helid, aga peale selle ka nii-öelda vaimsed kujud. Kes siis vahetasid uudiseid? Filosofeerisid, rääkisid religioossetel teemadel Iskud ühe laua taga isegi tõlgiti kollektiivselt ühte õigeusu kirikupalvet mis olin ka selle laua taha. Selline vahe võib-olla oli, et õhtustel tundidel oli kohvikutes mehi rohkem kui naisi. Ja ma tean, et isegi minu emale pelgas vas minna isegi niisugusesse kohta, kus oli kõik mehedasid, nad olid nagu alkoholi tarvitanud ja rumalast siis rääkida. Et õhtustel tundidel oli siis mehi rohkem kui naisi. Kuuekümnendatel aastatel. No kohvikukultuuri õitseajaks on peetud kolmekümnendaid. Kuidas teie arvate, kas tollane ühiskonnas levinud mõttemall mentaliteet tingis kohvikukultuuri või vastupidi, kohvikukultuur tõi esile teatud ühiskondlikud nähtused. Mul on niisugune tunne. Võib-olla ma ei ole kõige õigem inimesi vastama. Mul on niisugune tunne, et et iga nähtus, mis esile kukub, esile tuleb, on seotud ajavaimuga. Et võib-olla see aja vaim tõesti sobis kohvikukultuuriga rohkem kokku. Ja võib-olla tõesti ka kohvikud isa aitasid selleks kaasa ka? Noh, on teada. Tartu Werneri kohvik aitas kindlasti selleks väga palju kaasa. Siis väga palju legendaarseid lugusid on räägitud Tartu Ülikooli kohvikus, kus ühe laua tagastangele ajalehe nõukogude ajal istusid. Ma ise pole seal käinud, istusid üliõpilane. Õppejõud mingisugune tänavafilosoof arutasid mingisuguste filosoofilise või poliitilise teema üle. Ja seda võin ma kinnitada. Ja, ja see oli ja siis paljud olevat olnud väga hämmastunud, läksid sinna sisse, vaatasid oi, et üks kuulus on teise kõrval. Et selle kohta on üks laul veel isegi olemas, et seal ei kehti ametid ja kraadid. Ja. Aga võib-olla tõesti, pubi pubikultuur kajastab natuke teistsugust, nendele natuke teistsugust mentaliteeti, aga ma usun, et praegusel ajal oleks väga palju neid inimesi, kes tahaksid käia just niisuguses kohvikulikus kohvikus. Ja jaa, kindlasti. On ka niisuguseid inimesi, kel on plaanis niisugune kohvikule kohviku avada mis natukene kohviku moodi olla, ütleme kohvikulõik on. On praegune Väike-Kuku klubi kohvik, mis oli enne Wiiralti kohvik. Ütleksime nii ka, et maiasmoka kohvikus on ka kohviku lõhk sõna otseses mõttes tõsi, kohviku õhustik. Selle kohta õhtulehes veel arvati, nii et puuduksid veel ettekandjad. Aga kui oleksid ettekandjad, siis läheksid hinnad kallimaks ja soliidsed kübaratega kliendid jääksid siis tulemata. Nii et võib oletada, et kui puhuvad ühiskonnas uued tuuled rohkem sellised vaimsele intellektuaalsele suunatud, siis saab kohvikukultuur ehk jälle tuult tiibadesse või. Ja kindlasti need jutud tõele, nii nagu väga paljud teisedki jutud lõppevad rahaprobleemidega. Aga siin on selliseid arvamusi küll olnud, et oleks mõni entusiast jast ja looks tõesti niisuguse hästi kohvikoliku kohviku, aga päris ausalt ütlen ta. Ja vaat nüüd see kohvik Mary Vene tänaval see natukene liigub sinnapoole. Mulle meeldib just see, et, et müüris saab isegi keset päeva kuulata elavat muusikat, klaverimuusikat, tuuletuslikud, mulle tundub, et kõver on just nendele hästi. Ehtne kohviku Pille miks mitega viiule keelatud ei ole ükski pill, ma usun. Aga tõesti niisugune väga huvitav õhkkond on. Kohvikus Mary. Ja muidugi. Eelse bet Veikonoom noh, see, no ütleme natuke kohvikulikum kui miski muu. Ometi noh, päris niisugust tunnet ei ole seal kunagi olnud nagu nagu tahaks, aga noh, alati võib ju tekkida. Muide, esimene Tallinna kohvik avati aastal 1702. Selle nimi ja asukoht ei ole teada. Aga Karl Friedrich karikas Viru gonoom, ikk Braun metropol Roosikrantsi, Oskar Nimeta baar, provovičuusti, maiasmokk ja pärl on elus vahepealsetele nime muutustele vaatamata ja seal pakutakse kohvi tänini. Tänasest metamorfoosi Is jõid lõuna kohvi andres Klemet, kes on kohvikukultuuri vastu, nagu kuulsime juba varajasest lapsepõlvest huvi tundnud ja toimetaja Terje Soots. Kohvikute kulda ja muusikat aga esitas tyydaim Ensemble.