Tere täna alustame uue saatesarjaga rahvaste kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Ja kuna see kõik on tõepoolest lisaks olemasolevale täiesti omaette maailm, siis sellest ajendatuna tuli ka nimi veel üks maailm. Üpris koduselt tunnevad end seal kaks lähemat inimest folklorist Marju Kõivupuu ja orientalist Martti Kalda. Nemad meie silmaringi oma lõputute teadmistega avardama hakkavadki. Minu nimi on Haldi, Normet-Saarna ja avasaatele kohaselt palusin mõlemal esinejal teha ka väikese viite, mida neilt edaspidi oodata võiks. Pärimuskultuurile pühendunud Marju Kõivupuu arvas nii. See teine maailm tegelikult puudutab meid iga päev liigume kas või siinsamas Tallinna linnas ringi, kui me käime mööda Eestimaad, kui me sõidame siit natukene kaugemale märkamatult asjad tegelikult ümbritsevad ja mul oleks äraütlemata hea meel, kui me oskaksime neid märgata, neid tähele panna ja tunda rõõmu, et võib-olla mõned nii lihtsana näivad argitoimingud või sellised meelelahutuslikud kombetäitmised on väga pika ja väga põneva ajalooga. Klorist Marju Kõivupuu päralt saab olema ka uue sarja avasaate teema päikesekultus, aga enne veel kuuleme, mida on oma rolli kohta meie ühises ürituses öelda idamaade äsja tundjal marti kaldel. No mina mõtlesin läheneda sellele saatesarjale nõnda, et seletada seda, mis on, mis on aasia religioonides eriline ja selle erilisuse kaudu tegelikult mõista seda, et võib-olla see ei olegi nii eriline meie jaoks, et võib-olla siin on sarnasusi ka ka läänemaailma ja, ja meie enda kommetega. Ja olles nüüd juba päris pikka aega nii õpilase kui kui ka õppejõuna selle asjaga tegelenud, siis tegelikkuses öelda, et ka Aasia kultuurides on selliseid universaalseid üldisi nähtusi väga palju. Et kui me vaatame neid neid teemasid, mis mina olen siin välja kunud, olgu siis näiteks askees või, või abielukombestik või palverännakud või pühad tekstid, siis kõikides nendes teemades võib näha Aasia kultuurides väga mitmeid ühisjooni. Ja, ja need üldised nähtused, mis, mis peaaegu kõiki või vähemalt enamust aasia kultuure hõlmavad, nendest siis siin saatesarjas, räägitaksegi. Nõnda siis marju ja marti kordamööda oma teadmiste laekakest neile avama hakkavad ja nagu juba öeldud, esimesena teeb seda Marju Kõivupuu päikesekultusest rääkides. Miks ma valisin sellise teema nagu päike, no inimkultuuri algusaegadest on teada, et inimese eluollu, päikese ja kuu rütmidele ja päike ja kuu on ka ühed kesksemad sümbolid. Mille kaudu siis inimmõistus püüab nagu maailma meie ümber kuidagi lahti seletada, püüab seda mõista. Ja päikese ja kuu ööja päeva vaheldumine on niisugune Suomen, millest me ka ei saa iga päev üle ega ümber. Ja kui me hakkame vaatama siin põhjamaalgi, kui kevadel, hakkab see päike paistma eredalt kuivõrd palju see tekitab meile positiivset emotsiooni. Kui me vaatame arglikult tuuris tänapäeva moodsa inimese suhet päikesega, siis Me paljastame oma keha aga selle võrra rohkem. Me tarvitame väga mitmesuguseid päikesekreeme. Kuidas meile näiteks meeldib käia, meil on praegu võimalus põhjarahvas, nagu me oleme kusagil lõuna pool päikese käes, talvel peesitamas. Ja kui minu head sõbrad Raivo Krista Sildoja Facebook'i kaudu andsid teada, et see pime aeg on lõppenud ja tervitasid päikest kaugel Islandil siis võib-olla meie, kes me elame linnas ja meie ümber, on väga palju tehisvalgust. Me ei taju ehk enam päris täpselt seda, mida on tajunud põhjarahvad. Seda näed, et perioodi üle elades, et taas päike ennast meile näitaks, et ta paneks looduse meie ümber haljendama, et me tuleme välja päikese kätte. Ja päikese austamine maailma rahvast erinevates kultuurides nii esiajaloolistes kui praegustes on niivõrd keskne, et me ei saa lihtsalt päikesest üle ega ümber, kas, kas me tahame seda või mitte, et me lihtsalt tunneme teda ja me näeme teda just nimelt. Ja kui te panite tähele, kes, kes me jälgime kõik meediat, siis alles hiljuti siin, meil on praegu meie ajaarvamise järgi, kus meie elame meil aasta 2012 ja siis väga erinevat maailmalõpukujutelmad on seotud siis kuupäevaga 12. detsember 2012, mida siis seostatakse kas IZ maiade kalendri arvestusega, mille kohaselt peaks saabuma maailma lõpp, nii et päikese jälgimine on on midagi niisugust, mille, mille läbi siis kultuurid on üritanud kuidagi nagu moosida, aga inimeksistentsi kestust maal. Aga meie vanarahval on ka üks äraütlemata ilus lugu, mis on püüdnud lahti seletada või ära seletada seda maailma lõppu kujutelma, et miks päikene nii kuum on, et tema on nagu üks suur kuum katel, mida siis seest köetakse puudega ja kui need puud seal päikese sees ükskord ära põlevad, siis päike jahtub, muutub külmaks ja inimkonna aeg maateral on otsa saanud. Meil jääb üle loota vaid kõige paremat ja päikese jumalik Gustamine on ju ka esiajaloolistes kõrgkultuurides ja vist peaaegu kõikides usundites üpris üpris tuntav ja tuttav ja teada 100 ringis on päikesejumalaid juba ainuüksi nimelisi, mis meil on õnnestunud teada saada, võimalik, et neid on pisut rohkem, võimalik, et neid on pisut vähem. Kas me oleme suutnud kõike koguda ja kirja panna ja eriti kõvad valitsejad on kuulutanud ennast päikese poegadeks ja kelleks iganes? Loomulikult vähemalt kui mitte päikese järeltulijat, eks otseselt siis mingisugust kaudset liini pidi kindlasti Jaapani keiser ja just nimelt ja Me teame mitmeid päikesekuningaid euroopa kultuurist. Päikest on peetud jumala eluasemeks on arvatud, et päike on sissekäik, põrgusse. Päikest on võrreldud jumala silmaga, kes kõike näeb ja märkab, samuti on noh, kui me rääkisime siin maiade kalendrist siis on tähelepanu äratanud ka päikese varjutused, mida on siis samuti tõlgendatud kui peatset maailmale puumärki ja omakorda on põhjendatud selliseid inimesi, hirmutavaid nähtusi näiteks seksuaalsete tabude rikkumise ka kas on siis õe ja venna abielu või midagi niisugust, mis ühes või teises kultuuris on olnud keelatud, nii et nii või teisiti me ei saa sellest päikesest usundis üle ega ümber, päike on midagi niisugust, ilma milleta me maakeral elu Te ei kujuta miski, mis annab meile energiat, miski, mis teritab meie meeli, miski, mis annab meile sooja ja valgust, nii et ta on nähtav, ta on tuntav, ta on kogetav. Ja, ja lõpuks me ju ütleme ka väga kenasti. Et päikeselaps, et see on selline õnnelik inimene, see on alati särav, seal midagi positiivset, midagi, midagi rõõmsat, midagi väga-väga toredat. Ja samuti on ju olulised meile pööripäevade tähistamised, aga see on omaette pisut. Loodeti tuulema tuule pikki välja põiki välja pikki välja projektiiv. Tormis tõuse tuuletormis. Ei, ma ei nuta Saaremaa Saaremaa Saare, Saksamaa ta ega ta saksa narmas Tarjuma, vaadanud ta naermas Darium armsaid harju neidusid, armsaid harju näidu. Kellega ta magasini, kelleks saama? Mitu mõõda, mitu, mitu, mitu, mitu sooja sooja, ta soove. Mitu külma talvekestameitu, külma talve, access? Nii otse ei jaksa heinaaega siia. Alla rukkilõikuse. Heinasaadu teede rukki keskel, rukki. Eesti vanarahval on ju, no lugematu arv ütlemisi päikese kohta, päike on maakera sarnane, mis seest. Tuld täis, eks ole, päike on, tule kuulmisviimsepäevani maailma soojendab päike on nagu maakera, oh ja neid ütlemisi on väga palju ja üks selline keeld on, et päikese suunas ei tohi näpuga näidata, on öeldud, et kes päikese suunas näpuga näitab, selle sõrm kuivab ja ja samamoodi on keelatud näiteks osutada kuu ja vikerkaare suunas. Samuti on arvatud, et ainult tõeliselt puhas ja patuta inimene või päikesesse vaadata sellepärast et päike on oma ereda valgusega, tunneb kohe ära, kes meist on piisavalt patune ja ei vääri, et inimene oma silmaga sinna piilub. Kuigi ma arvan, et seda vana rahvakommet ei peaks teps mitte järgima ja, ja me kõik oleme eriti kevadeti, iseäranis patused. Anname seetõttu väikese prille, siin on, siin on niikuinii selline kahtlane moment ka juures, et inimene ise arvab, et ta on puhas ja patuta, aga päike otsustab võib-olla teisiti. Parem üldse mitte sellest välja teha. Just nimelt, aga, aga jah, ja samuti näiteks hommikune hommikuse päikese teretamise rituaal, meie tublid rahvaluulekogujad on üles kirjutanud, kuidas hommikust päikest on teretatud. Ta on võetud peakate peast ja avaldatud päikesele austust. Ja mida rohkem me tuleme siia põhja poole, kus päikesevalgust on vähem, seda rohkem tegelikult ka suhtutakse päikesesse lugupidamisega ja need rituaal, maalid, mis päikese auks on läbi viidud on kuidagi tõsisemad, pühalikumad ja hardamad kui võib-olla nendes piirkondades, kus päikest on küll ja enamgi veel. Nii et küllap see niimoodi on, see on väga inimlik, et see, mida meil on palju ja rohkesti, sellele me väga tähelepanu ei pööra, aga kõik see, mida meile antakse, halvasti see on meile eriti kallis ja vaieldamatult on siis läbi sajandite koloreeritud ka erinevate rituaalide ja lopsakate kombetäitmisega. Võime siit midagi ise Enda tänase päeva ellu aastal 2011 üle võtta, mida on võetud, on väga mitmeid, kui vanu kombeid on taaselustatud, eks luts ja päeva tähistamine, mis on olnud üks jõulueelne, rahvakalendri tähtpäev eestirootslaste juures, mis on seotud siis pühak Lutziyaustamisega ja on tähelepanu väärne, siis näiteks ma olen siin märganud, kuidas vanalinna hariduskolleegiumi lapsed ja, ja mitmedki eestirootslased päeva tähistavad, KUS valgesse riietatud tütarlapsed kannavad peas küünlakrooni ja see on pühendatud siis valguse võidule läheduse üle. Ja see on kuidagi selline romantiline, kaunis ja armas ja Ma saan nagu sellest loogikast väga hästi aru, kui on olnud selline väga-väga pikk periood, kujutage ette, et te olete sügisesel novembri õhtul kusagil maal ei ole veel maha sadanud ja kõik con pilkases pimeduses taevas on udune diabeet peatega tuttavatel radadel orienteeruma ja tegelikult võib-olla ei leia oma kodutalu teeotsa üles ja küllap seetõttu mõistetavaks ehk sellinegi päikesega ja valguse austamisega kaudselt seotud komme nagu näiteks hingedepäeval süüdata Ta aknal tulukenet hinged näeksid või leiaksid teed või kasvõi näiteks sümbolkujund, mida me kasutame romantilises luules oma argikeeles, see koduaknakutsuv tuli, et tänapäeva linnas, kus on värvilisi tulesid ja tulukese nii kohutavalt palju, et silmad väsivad sellest ära võib-olla südame niimoodi mõista. Või kui me tahame tuua tänasesse päeva, siis näiteks lihavõtete ajal põhjarahvaste juures on lihavõtte. Pühade aegu on järgitud seda, kas nii-öelda päike tantsib, et see on siis, kui päike paistab läbi erinevate õhukihtides, tundub, nagu ta virvendaks võidaveiclex niimoodi eriliselt. Ja sellest päikesetantsimise jälgimisest on inimesed siis lootnud endale ja oma lähedastele head õnne. Aga kui tuua nüüd see komme tänasesse päeva ja vaadata seda tänase inimese pilguga siis minu arvates õpetab see ka last märkama loodust ja panema tähele. Meil on tänapäeval väga palju viise ümbritsevad dokumenteerida, me saame fotoaparaadiga teha fotosid, meil on juba mobiiltelefonid, kõikvõimalikud muud tehnilised vidinad. Aga seda, et üks väike inimene jälgib loodust ja paneb seda sõnadesse, kirjeldab, mida ta näeb, kuidas ta näeb, missugune see päike on, kuidas päikese päikesemäng päikese vehklemine tekitab selliseid positiivseid emotsioone juba see on midagi, mis on seotud aja kulgemise, päikese kulgemisega, taevakaarel see on oskus aeg maha võtta ja oskus päikest märgata. Missugune see päike on? Ma näiteks oma lastele õpetasin väiksemale poisile. Me vaatame aknast päikest, niimoodi hakkame kevadel vaatama, mis kaares tema tõuseb. Ja sügisel, kui on koolimineku aeg, siis päike loojub juba niimoodi Naissaare taha. Ta on teinud selle kevadest kuni siis hilissuveni sügise alguseni välja terve suure kaare. Kuskohas on tema maikuus, kui ta tõuseb, kus on ta juunikuus, kus on ta juulikuus, kus on ta augustis ja kuidas siis on võimalik nii-öelda missugune pilves taevas on, kuidas päike ennast näitab ja kuidas päikese järgi on näiteks võimalik ennustada ilma või mida temast arvata? Ja see aitab lapsel aru saada ka sellest, kuidas looduses asjad toimivad, märgata, panna tähele, mitte siis teavet looduse kohta hankida ainult interneti vahendusel, mis on ju ka tegelikult väga mugav, mul on kuvari ekraanil on selline väikene ka ilmaprognoosi selline aknakene ja sealt on kenasti näha, kas, kas taevas paistab päike, kas on pilves, nii et ma ei peaks üldse oma nina aknast välja pistmagi. Aga hästi kurb, kui me nii-öelda piirduma ainult sellise vahet ei ole, teadmised oleks päris kole ja, ja tegelikult see kõik ju tähelepanuvõimet lihvib neil mälu. Jah, karastav ja kõik see, kui me oskame jälgida esimest korda, Me vaatame, õpime ja mida aeg edasi, seda osavamad. Me oleme. Ei, ma ei. Ma ei. Academia. Kuulete uue rahvaste kommetele ja rituaali telepühendatud sarja avasaadet ja täna räägib meiega folklorist Marju Kõivupuu. Teemaks on niisiis päikesekultus ja no on vist selge. Päikesevalguse ja pime teadusega seotud rituaalid ei ole alati surmtõsised. No essid karnevali moodi karnevali, poodi, pidustusi tuleb ikka ette ja kui me hakkame järele mõtlema, siis kasvõi meie jaanipäev ja jõulud, mis on põhjarahvaste nii-öelda kaks kõige tähtsamat püha, need on siis talvine ja suvine pööripäev, need on tähtpäevad, kus siis ühe talvisel pööripäeval, eks ole, päev hakkab Venemaa kukesammu võrra valgus tuleb juurde nii-öelda kukesammukese võrra, kuigi jah, linnalaps teab küll, eks ole, kui palju see kukk astub ja missugune kukesamm on, aga ivakese võrra tuleb meil iga päevaga valgust rohkem. Siis me toome päikesed. Koju Me süütame kuusel väga palju pisikesi päikesime, istume tema ümber. Me naudime seda, seda valgust pühal puul, mis annab lootust taas, et loodus tärkab, et uus nii-öelda aastaring on avatud. Et kevade jää kevade jää teps mitte tulemata, hoolimata kõikidest niisugust nukratest prognoosidest. Ja, ja see on nagu selline päikeseaustamine koduses ringis, aga nüüd ma olen siin Tallinnas mõnda aega elanud ja vaadanud ka seda, kuidas siis inimene austab päikest suvel suvisel pööripäeval ja kui tulla näiteks, kas keegi on jalutanud Tallinnas jaaniööl, siis ma julgeks öelda, et kõikvõimalikud metsaaluseid kihisevad inimestest, kes päikeseoksjon süüdanud, kas väikese perekondliku lõke või niisuguse suurema selge ja vaieldamatult on seal päikese või noh, ütleme sellises meelelahutuslikus armsalt naljakad. No mina olen lugenud, kuulnud ja ka vanainimeste juttudest lapsena tähele pannud, et Jaanile käärest tuleb selga soojendada, et see aitab väga hästi radiku liidi vastu ja sai oldud millalgi Rocca al Mares ja mina siis seisin ka püüdlikult niimoodi oma sellise arvut tihti taga istuva inimese niisuguseid kange seljaga vastu seda lõket ja siis tulid niimoodi tuttavad ja küsisid, mis sa teed. Nendel oli kaasas ka pinuturism, eks me kõik see esimene ringis ümber, päike soojenesime selga sellepärast et see vana eesti rahva komme pärast ei pea talv otsa masseeriale maksma, emist turistid asjast, ärme siis nemad arvasid, et see on väga hea ja väga ilus komme, et väga mõnus on tegelikult, kust nad pärit olid. Kas ma mäletan, sellepärast selliseid toredaid kokku kokkusaamise aeg-ajalt ikka on, kui sa satud mingile rahvapeole, tahetakse siis küsida, mis on tore. No kindlasti on osavuse ja sigivusmaagilise missugustel eesmärkidel hüpatud ka üle lõpp ja, ja lõbutsetud ja seda on ikka tehtud pärast seda, kui me teame, et valudes on olnud niisugused omad jaanitulelõkked, kus on siis toimetatud selliseid peresiseseid salajasi või salajase võitu rituaale, mis on seotud omakorda sigivuse, viljakuse maagiaga, kõige aga mis aitab elu edendada, et meil, kui sünniksid tugev, olete terved lapsed, et kari oleks tugev, annaks liha, piima ja villa, et vili annaks head saaki, et meie elu jätkuks, et see niimoodi inimlik, lihtne, siiras, Rustikaalselt tavaline ja samasuguseid, selliseid. Selliseid rituaale on tegelikult põhjarahvad läbi viinud küll ja veel, eks ole, aetakse püsti Meiu puu, eks ole, päikese auks, mis on samas elupuu sümbol. Me loodame, puhastav jaanituli, päikesevõrdkuju maa peal puhastab meie ümbruse kõigest pahast. Aga samas on see ka lõbus, see on tore, kui sa saad tantsida ja, ja vallatleda. Et austuse avaldamine päikesel ei ole kindlasti selline ainult nii-öelda kurbtõsine, traagiline, vaid see on ka lõbus mure, see on lustlik, me tõepoolest me meeled on avatud ja seda, mis toimub Stroomi rannas jaanipäeva, seda peab iga korralik etnoloog nägema. See, kuidas Stroomi metsaalune on täis eri rahvusest erinevaid inimesi, kes kõik koos orjavad kõhtu söövad, karillivad, nagu meil jaanipäeval kombeks on, eks ole, olgu kiidetud päikesepüha apteekrid enne ja pärast saavad realiseerida kõiki tablette, varastavad meie seedimist, Prei post, jaanipäeva ja ranna rannavormis, rajamisest sellel päeval ei räägita. See on hämmastav, kuivõrd linn on väljas ja, ja ma olen täiesti niimoodi teadlikult sõna otseses mõttes nii-öelda meelelahutusega kahasse teinud välitöid ja vaadanud, kuidas, kuidas, nagu inimestel on soov kogukondlikud suhelda. Et võib-olla just see, et jõulude ajal me käime nagu rohkem sakraalhooned ja siis me käime kirikus. Me oleme koos oma lähedastega. Aga see, meie kliima lubab meil siis kesksuvel tulla välja. Need on võrratud valged ööd, mida on kirjeldanud ostetud, millest on loodud väga palju laule. Rääkimata imekaunist muistendist, kus Koit ulatab hämarikule käe, miks neist iialgi ei saa niisugust tavalist abielupaari, see jaaniööga seotud muistend arvas meie rahvaluule nii-öelda Euroopa kontekstis ju ka tegelikult kõrgpoeesia valiga Faehlmann natukenene piss täiendas ja nii-öelda koloreeris seda, seda motiivi, aga see on hästi-hästi põnev aeg. Aga jah, eks need pööripäevad ja suviselt vabameelne jaanipäev on tõepoolest muutunud ka nii-öelda ärilisteks rituaalidega, nagu siin vilksamisi juba juttu oli. Mulle tundub niimoodi, et millegipärast see, see juba korra on ühiskonnas niimoodi, et ma mäletan, hakkan natuke kaugemalt pihta, juba 20. sajandi alguses kurdeti, et sellised tähtsamad pühad nagu jõulud ja jaanipäev on saanud ärimeestele tuluallikateks, et inimesed siis ostavad. Nad elavad natukene üle jõu, nad tahavad teha kalleid kingitusi, nad tahavad soodsalt kõike saada. Et see on nagu selline noh, ka tänapäeval on teatud mõttes nagu selline auru väljalaskmine ja vaieldamatult, et meie ärimaailm kasutab seda ära. Me räägime suhteliselt vähem, võib-olla nende pühade tähendusest linna ühiskonnas ja, ja eks ta jõuab tegelikult maale ju ka, et võib-olla meie pingelistes õppekavades nii linnas kui maal peaks olema rohkem ruumi avamaks ka nende pühade, niisugust usundilise sisu ja, ja sellist tausta on see siis läbi loodushariduse läbi religioonifenomenoloogia läbi kultuuriajaloo, ma arvan, et see tasub ära, sest me ei ela praegu enam sellisel ajal, kus meil on toidupuudus, pigem oleme hädas sellega, et Me peame oma toitumist reguleerima, aga sellised kalendripühad on olnud iseäranis siin, kus maa annab aastas ühe saagi. On tõepoolest olnud siin 100 ja enam aastat tagasi päevad, kui inimene saab korralikult kõhu täis süüa. Ma julgen öelda, et kui nüüd arvata välja need inimesed, kellel on toimetulekuprobleemid meil ikkagi tegelikult nälga sellises klassikalises mõttes ja siis nagu seda 100 või rohkem aastaid tagasi või pärast sõjajärgsel ajal või sõja ajal sõdade ajal on olnud. Et sellest me vist tänapäeval väga rääkida ei saa. Aga pühad seostuvad eelkõige niisuguse rikkaliku sööminguga. Ja võib-olla ka sellepärast on Eesti pühade kommetes võetud üle teiste rahvaste löökidest erinevaid retsepte, mis on natukene kergemad toidud ja võib-olla meie oma rahvuskööki tõrjuvad tahaplaanile, sest ega me tänapäeval ideega niisugust rasket füüsilist tööd nagu me tegime seda varem. Ja tänapäeval ei sõltu ka meie toidulaud enam nii palju sellisest aastaajast, me saame piima, leiba, liha, süüa aastaringselt, see ei ole niimoodi tsükliliselt määratud, ehk teisisõnu, kui me tuleme tagasi päikese juurde, et see ei ole seotud päikese liikumisega meie laiuskraadil, eks ole. Ja, ja, ja küllap see kõik on meid mõjutanud, et kuidas nagu leida selline mõõdukas tasakaalustatud lähenemine nendele pühadele, et seal oleks niisugust pärimusliku talupoeglikust pida. Me peame omaks omakorda natukene Lindlike kombeid ja siis kõike seda, mis sobib tänasesse ühiskonda. Folklorist Marju Kõivupuu. Et teda mingeid päikesega seotud rituaale, mis on teid võib-olla kõige rohkem lummanud ja kui on, siis miks jah, mul on eluks või tähendab ilmselt lähiaegadest üks põnevamaid kogemusi olla jaanipäeval Ateenas, Kreekas oli konverents ja teati, et me oleme seal ja küsiti, et kas võib mulle jaanipäeval helistada ja anda intervjuu Eestisse, kuidas seal jaanipäeva tähistatakse ja olla nädal aega niisuguses kohas, kus pidevalt päike kõrvetab, kus me kõik oleme sõna otseses mõttes võtnud päikest viiel erineval viisil, määrinud sisse ennast päikesevastaste õlidega. Ära ta tuleb, ta tuleb ise, eks ole, tähendate päike lööb sulle nii külge, et sa mäletad seda veel nädalaid ja, ja teha siis helistatakse niimoodi, me leppisime kokku kohe, et mulle helistatakse, ma räägin, et kuidas on see jaanipäeva tähistamine seal ja kuidas on Eestis ja kui ma räägin, et päikese auks on süüdatud samasugused lõkked, inimesed on vaimustatud sellest ja loomulikult ka selliseid lõkkeid süüdatakse rohkem maapiirkondades, aga kui siis eestlased lähevad ja üritavad seal ka koos kreeklastega nii-öelda kumbki omal moel, aga samas ühiselt tähistada jaanipäeva. Ja kui me siis vaatame seda kõike antiikkultuuri lõikes, kui me vaatame seda läbi antiikset usundit, siis on see kuidagi hästi põnev kultuuride kohtumine ja ma arvan, et see elamus saadab mind minu avaliku elu lõpuni. Kindlasti aitäh folklorist Marju Kõivupuu, meie uue sarja. Avasaatest teema oli siis päikesekultus ja siis muudkui Kuulmiseni nädala pärast ja siis kohtume juba orientalist. Martti Kaldaga. Rahvastekommetele ja rituaali telepühendatud sarja avasaate koostas Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli maris, tõmba Kuulmiseni nädala pärast. R päevake. Veerepäevad. Nii see on, kas me söörisin, kas sa? Kas sa. Veere sinna, kus me näe siin, kus me Kas saan veere veere vett? Et ka ma tean, et, Ta on, et panna spaad juurmaaga man maad ei ole, aga ma peame. Peale mindud Partsi peale ka partsi peale puhkama. Kes ta On ja ta. Ei peale. Panna see peraale. Ma ei. Et. Siin. Siin kas saared sinna, Soosaar, seal sind, Ella, kui Jutas. Siin on ka maal kandmetas pata spaad, ma ka maa patas maaga peale. Peale ringuta Partsi peale puhkama. Partsi mehaane puhkama.