Tere nüüd muusika, publikum. Tänane praeguse muusikatund pakub seirata improviseerima saksofonist sti Parkeri ja ekspunkarist, bassimängija ja Vablit ühiskülastust allmaailma. Sedakaudu nende kahe ühise helialbumi, 2000. esimesel aastal avaldatud plaadi baasitu. Hei, Liis. Mina seiramaskus teiega seda allmaailmakülastust, olendid, kus need täiesti lihtsurelik, kes ei pretendeeri olema tegelikult selle saate keskel, teie teejuht, vähemalt mitte ainukene tegelikult allmaailma võib-olla päris põrgutee ettevõtmise puhul tasub end ette valmistada ja päris üksipäini nii vist ei maksa minnagi. Aga kui ka teejuht leitakse, võetakse siis otse ilmtingimata oma teejuhti tasub eelnevalt tundma õppida. Nii palju kui vähegi võimalik. Meil siin ja praegu nüüd on, teie juhtisid kogunisti kaks, nagu öeldud ja arvestades võimalustega, et üks või teine neist või isegi mõlemad võivad olla mõningal moel mingil määral tuttavad ehk osale kuulaja eest maksab seda tutvust ikkagi pisutikene värskendada. Nende kahe tublisti erineva muusikalise taustaga helikunstniku osas. Kahest juhist päris teejuhist, selle tee helidesse rajajast. Värskendagem kõigepealt tutvust saksofonistiga Euroopa improvisatsiooniline muusika ühe juhtfiguuriga. 20. sajandi vähemasti viimase 30 aasta kestel briti impraviseeria väikest viisi nüüdismuusika filosoofigagi Evan Parkeriga. Teisele poole sinna saate algupoole selle elektroonilise mitmehäälse Metro. Metro mediksamise taha jäi üks Palace peaaegu terves pikkuses Evan paakeri akustilist krooniliselt ansamblilt. Näide seisusest arvestusest, mis ehk võib-olla nii hästi klassikaraadio nüüdismuusika kui nüüdisTšassile mingil määral lähedale ulatuvate helivaldkondade vastu huvi tundvale kuulajale. Mingil määral tuttav Evan Parker, kelle diskograafia kogupikkus ja eripära juba 1990.-te aastate lõpuks sisaldasid vähemalt kahte sadat tõsta on üks neist küljel püsinud ja edasi liikunud Euroopa improvisatsiooniline muusika. Seesugune, mis no juured on leidnud džässi lähedalt, eriti sellest nurgast, mida priitšessiks on harjutud nimetama, aga sealt edasi liikunud liikumise keskel huvi, tundes aegselt klassikalise avangardi eksperimentaalse muusika elektrooniliste vahendite hõivamise vastu on Parkeri sponteines minutike ansambel. 1960.-te teisel pool olen Briti saartel alustanud kollektiive, on andnud mitmeid tulemeid. Oma esialgsete mõjutuste ringist on need kõõlmanitšoossoli Erik Dolphdi muusika juurest ilmselt Donald lööma kõigi erinevate koosseisude kaudu ringlaineid mille puhul võib tsiteerida parimat Euroopa kunagist muusikakriitikut ja praegu lihtsalt kommenteerijat kontserdiedendajat eksperimentaalset jazzi valdkonnas Steve lõiki, kes on julgenud arvata, et Evan Parkeri attumistliku improvisatsioonistiili vastukajasid ja järel lainetusi võib kohata saksa fašistide juures nii Chicagost, Tokyoni kui Arhangeskist New Yorgi ini Parkeri peaaegu kureparve polüfoonia, eelpool kuuldud sopransaksofoni mäng tõsisel taustal olid toimetamas ka tema põhilise koosseisu tema trio liikmelt pool lipniabergoi. On ehk päris hea märk, et seda edaspidi tähele panna. Kui rokkar hobu. Ühisel helirännakul sinna Haadesse poole hakkavad tasapisi liikuma aga sinna läheb aega ja selle aja sees võtanu ja uuendada tutvust või seda esmatutvust teha teise põhiosalise põhilise rännuteejuhi. Jah, obliga, nagu öeldud, tegemist mehega, kes pärit seisusest muusikalisest keskkonnast, mis esiteks ei tundu Ewald Parkeri liikumistele sugugi lähedane ega isegi võimalik olevat. Sellega haakub ometigi jõudnud oma Bukarlikesti postpunkar lekkest ettevõtmistest ja läbihuvide ja oma firma 30 hertsi nime all avaldavate avaldavate salvestuste Maale, kus nüüdismuusika piir pole mitte lihtsalt kättesaadav. Aga kui nüüd kikivarvul ajada ja kaugele-kaugele küünitada vaid juba päris päris käeulatuses? Jah, obli kindlasti suuremaid muusikalisi mõjutusi on tulnud Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja kaugemalt idast. Ja kuidas need kaks seesugusel ja see sul selle suguse suunaga helirännakul kokku said milleni me peaasjalikult mõne aja pärast jõuame. Enne sinna jõudmist võtame ära kuulata ühe tillukese obli maailma muusikalistest ühisprojektidest seesuguse, kus jahmubli ansambel ehk Südamevallutajad võtab teha muusikat, mis tugevasti mõjutatud laose folkloorist. Jaga laose grupp Molamm. Lao lööb selles loos kaasa. Sest üksi jõe süngetel kallastel, tusatuses, Orpheus tuhatuses, seal tundub, et peaaegu terve igaviku allmaailma üle oli laskmas Alma. Väävlihais oli väljakannatamatu, mitu ja ilge rõskus kippus liiga tegema tema lüüra keeltele. Ühtäkki ilmus tihkest tudu loorist paat. Paadis vanaldase väljanägemisega jässakas jõuline mees. No nii nagu alati. Pobises Orpheus, ootad tunde, ühte ülevedajat, siis tulevad kolm korraga. Parun jõllitas, pööritas silmi ja sülgas. See kolme päeva on minu koer Kerberos, poisu. Tavaliselt peab ta põrguväravate vahel valvet. Aga aeg-ajalt võtan ma ta ikka paadisõidule kaasa. Orpheus Scott kortsutab kulmu. Ja sa ei muretse, et sellel ajal, kui Kerberos sõidab koolnud panevat plehku, vangistusest. Haaran, naeris ühes temaga vapusid. Tema räpane habe ja räbalad tema seljas hoiavad. Selle pärast muretsen ma küll kõige rohkem. Ja kuhu sina teel, poiss? Ma paluks neli otsa allmaailma. Palun, ütles Orpheus. Horon naeris. Sülgas veel kord läbi hammaste. Sinumatused poiss. Aga neid nippe vaata neid küll, minu paati ido ja lüürat sel teel ka vaja ei lähe. Orpheus raputas pead ja temaloki trappusid. Eiei vaata lüüra Ma kaasa igale poole, kuhu ma lähen, lüüra ja mina, meie oleme lahutamatud. Ja üldse mul on Haadeses oma isiklik asi ajada, nii et hakkame aga minema. Ütles, Ma arvan, aga sa ikka tead allmaailma reegleid. Käitumisnõudeid? Oh sa ei usu, mis häda ja vaev, ma sain ma pärast näha kuulda, kui olin herkulese haadisesse vedanud, siis kui ta veel elus oli. Sa ei ole päris selgelt ise surnud, sugugi. Nii et sul on valida. Sa võid siiasamma kalda peale veel aastasadadeks üksinda hulkuma jääda või võid sa mulle tasuks tuua sibul lilt kuldse puuoksale. Katsudes mitte tähele panna hingematvat haisu, kummardus Orpheus Aaronile lähemale ja sosistas vanamehele kõrva. Kuule, see on meie kahe vaheline asi. Ma võin sulle selle kõigest lõõrat mängida. Isegi Kerberos hakkas seesuguse asjadele naerma. Näe küll, olgu, poiss ütles. Haaran. Kobi peale, vaatame, mis sa oskad teha, mida sa mulle mängid. Anna mulle minutikene aega, paluse Orpheus. Rõskus on õudne. Ma pean oma pilli häälde saama. Tsitaadi lõpp. Eelpool kuuldud read kohapeal ümber panduna, meie emakeelde pärinevad originaalis. Inglise keeles kirjutanud on need Clay pelgalt üks muusikuist, keda me hakkame kuulma nüüd, kui obli Evan Parkeri saksofoni, passi ja kõigi lisapillimeeste pillide ühine retk hakkab põrguväravate vahelt allmaailma Hadese poole tüürima. Publi Evan Parkeri laadi baasist häiris esimene ühtlasi nimilugu. Võrdlemisi pikk teema mängivad koos mobli ja paar kriga teile. Niisiis lisaks passile ja saksofonile seda puhkeparker tenori, selles seda teemat esitamas, kus nendega Klay Bell, kes mängib tai Fletisid trump ja Rachel torupillidel ja trummar Mark Sanders. Reis algab. See, et vastandid tõmbuvad, on nii hästi orgi elust kui füüsikateadusest tuntud tõsiasi. Puhtfüüsikaline nähe ses mõttes, millises keskkonnas toimib, on ka helikunst füüsikaliste suuruste kaudu suurepäraselt just nagu väljendata või vähemalt kirjeldatav mis sisuliselt kunsti mõttes. Aga helidega toimub, kas on need helid vastandlikud, mis tõmbuvad, tõukuvad või mitte? Oli vaimsest interpretatsiooni võib-olla ka maailmavaate küsimus? Jah, võib-olla endine passistist praegusest passististeks punkar ning teisalt improviseeria Ewald paarker võiksid kuuluda rubriiki. Kummalised kollaboratsioonid ja ootamatud muusikalised ühendused. Kunagi, nagu mälu mäletab, on üks Eesti raadio ammugi vististi vististi nagu üks neid kommertslik jaamu katsunud pärida kuulaja arvamusi selle kohta, millised oleksid Eestimaa piires kõige imelikumad, veidramad ja enneolematu mad. Muusikaliselt koostööprojektid, tundub küll, ehkki ma toda välja pakkumisi ja valimisi isiklikult erilise hoolega toona jälginud, et veidram, mille peale mõnede inimeste arvates tuldi, oli see, kui saaks koos laulma balla Heli Lääts ja kuul tiim kes need on? Ei hakka ehk selles saates pikemalt seletama, aga mulle tundub, et otsingute käigus jäädi põhiliselt pidama ikkagi populaarne muusikapiiridesse. See, et keegi folklaristidest või angardistidest ninapidi kokku saaksid nendes aruteludes selle peale insti tulnudki. Oble paaker, võib-olla polnudki selleks hetkeks enam nii vastandlikud helikunstnikud. Omavahel kokku said ja aastal 2000 tänases nüüd muusikasaates kuulatava salvestisi haavaldasid. Tõsi küll, tundub olevat nende vahel ikkagi ka esimese kuuldud selle neljandiku põrguteest läbi käin ole pala järgi võimalik öelda, et üks põhimõtteliselt püüab hetke püsitult sunnib Entaka ennast mitte kordama improviseerima. Teine ehitab oma passi vundamendi just nimelt kordustele. Võib-olla lausa transsi Bloosi taotlevatele mustritele kuidas need kaks peaaegu nagu tuli ja vesi võiksid koos veenvaks helikunstiks saada. Tundub, et kas need terve eriplaadi pikkuses suures osas on nad seda tähelepanuväärsete tulemustega ometigi teinud. Eks mingil moel mõjub kaasani see, et Evan Parkeri kunagisi ässist lähtunud hiljem abstraktse mate valdkondadena liikunud improvisatsioonikunst on tegelikult ka mõnes mõttes globaalse muusikalise keele otsing ja teatav metamuusika taotlus. Seda enam tunduvad olevat, seda, seda otsesemalt ja vobli. Maailma muusikalised rännakud. Osanud allmaailm seesugune kus kõik kuri pärit on või on sellega siiski mingit kummalisemad ja tähendustega vänglevamad lood. Nõnda nagu võiks arvata ka eelpool kohapeal tõlgitud Clive Belli saates last Orpheuse haadise. Ja põrgukoer Kerberos teemadel. Mine tea, tundub, et vanakurja päralt nagu, eks ole, Euroopa rahvas on oma kõnekäänus arvanud, ei ole siiski kõige kaunimad viisid või mine tea, võib-olla on ka vastupidi, võib-olla neid viisil, mis parkeria vobli põrgukäigul kuulukse ka neid igaüks just parimate hulka arvakski. Nii või teisiti mööbli puhul on tegemist muusikuga kes seal populaarsuse rahvamuusika, likkuse ja omamoodi metamuusikaotsingutel spirituaalseid ambitsioone uskumusi vähimalgi määral ei varja. Seega päris tumedate jõudude käes selle põrgutee kujundamine, olla nende järgmine ettevõtmine, järgmine veerand. Ja selles saates kuuldavasti järgmine kolmandik põrgudest ehk vaadesesse minekust olla alapealkirjastatud, kui kummituse katkemine kõhust. Kuuldavalt need muusika kuulajad, muusikasaade on pakkunud teile kuulata obli Evan Parkeri tulebki kummastatult nimetatud ühist helialbumit aastast 2001 baasistuhheinis ehk laskumine allmaailma. Mille pagana päralt on nad just põrgutee valinud nimetama oma ühist helikunstist hetke? See minule igal juhul mitmes mõttes mõistatuseks. Mida seesugune ühendus Kusti kaalu poolest kujutab? Enesest söandan ma küll öelda, sest sisuliselt näiteks olevat üsna eredaid näiteid sellest, kui järjekindel. Pea kammitsematu improvisatsiooniline vabadus leiab läheduse ja ühinebki rütmilise lummusega. Seda kõike võib sõnastada ka teisiti, nõnda nagu täna kuuldud suuremas osas ära kuulatud. Plaadi varustaja. Muusikakriitik David tuup on öelnud et paakria Vubli ühisettevõttes toimuvad mitmed kummalised ruumi metamorfoosi ajaliselt nihked. Selles võib kuulda, kuis Tiibeti mäed lähenevad keskaegsele Euroopale Pole ning need kaks kahekesi servi pidi ühinevad Mississippi jõe delta, aga samas liiguvad neile järjest lähemale ja moodustavad ühe muusikalise meta mandri sinna juurde veel nii Põhja-Aafrika rifi mäed Kubo, powskinja kui Ida-Euroopa folkloor ja mitmeid muid muusikalisi jõujooni. Veel. Selle saate lõpuni mängib viisik häkker, saksofoni, bassist, vaba libell löötidel. Son peatorupillimees ja trummar Mark Sanders. Viimane tükike moblija Parkeri juhitud põrgudest. Pealkirjastatud vaenulik projektid, see jääb lõpetama nüüd muusikasaadet, mine. Muusika valis ja osaliselt gosporteria publiga teejuhiks oli Tiit, kus nad jälle kuulmiseni.