Kallis klassikaraadiokuulaja algab saade, maestrot pelgan, noh mis on pühendatud Itaalia ja võib öelda maailmakuulsa helilooja Vincenzo Berliini 200.-le sünniaastapäevale. Laseme sel puhul laulda Shopranil musheura gabaieel maestro kõige kuulsama aaria, kas ta tiiva. Jah, kuulates no muusikat, tahaks hüüda vanade roomlaste sõnadega transit, glooria, mundi, nii kaduv on maailmakuulsus ja au. Sest kas pole kahju, kui mõelda, et maestro Berliini suri juba 30 kolmeaastaselt siis Kristuse eas? Siiski jõudis ta kirjutada imelist muusikat, mis siiani inimeste hinge liigutab ja mistõttu võib öelda, et see helilooja elab edasi oma muusikas. Berliini on muidugi oma ajastu laps ja oma rahva poeg, see tähendab tema muusika toetub itaalia rahvalaulule. Järgnevalt kuulamegi ühe loo Franco Corelli esituses, mida mõnikord esitatakse rahvalauluna Fenesta Kelutseevi aken, mis enne oli valge, pole seda enam. Johnson Berliini sündis Kataloonias Sitsiilia kuningriigis 1801. aastal. Isa oli kiriku organisti ja ma ei saa, dirigent ei olnud raske saada esimesi teadmisi muusikast. Vastupidi. Neile omandas ta lausa mängides lisaga, kirikus kaasas käies sai ta juba viieaastaselt nii-öelda käe valgeks. Seda lugu räägitakse siiamaani kui Ühte imelist juhtumist, sest orel, mida Berliini isa mängis, oli üks suuremaid, võib-olla tolleaegses Itaalias üldse ja isegi raske täiskasvanule mängida siis poisi kangelastegu sai teatavaks igale selle linnaelanikule. Niisiis sai ta juba kuueaastaselt. Tuntuks oli kirjutanud ka mõned kompositsioonid ja siirdus Napoli konservatooriumisse. Ta oli juba selleks ajaks saanud omale hüüdnime Sitsiilia Mozart õppis maestro Singer L-i juures. Seal kirjutas ta ka oma esimese ooperi Adelson salvini, mida esitati suure menuga ja Naapoli publiku tungival nõudmisel korrati igal nädalal. Kuulsime Luciano Pavarotti esituses ühe Berliini tuntumatest lauludest vaaga Luuna. Maestro on kirjutanud kaks laulutsüklit, mida ta nimetas väikesteks aariateks karjettideks. Tõepoolest on tema laulude ja ooperinumbrite aariate vahel palju ühist ja peamine, mis iseloomustab kogu Berliini loomingut, on meisterlik meloodialiini joonis. Võiks võrrelda kujutava kunstniku joonistamisoskusega. Kuuleme siis Ühe duetti son ambulast ehk uneskõndija eest ja ütlen ette, et selle kvaliteet võib-olla ei ole just tänapäeva siidiplaatide kuulajale harjumuspärane sest tegemist on 23. aastal 1009 23. aastal lindistatud looga. Aga kujutame ette ühte akvarelltehnikas joonistatud pilti, mille jooned ei ole puhtad, aga kokkuvõttes on pilt ikkagi ilus. Need olid siis võrratud sõbrana tal Monde aminoosas ja Elvin osas kuulsime kunagist suurt tähte, litus Kippat. Ja, ja mis on siis pelganda? Kõik teavad seda sõnaga, seletusi on sadu ja küllap nii vist peabki olema, sest tähendab see ju itaalia keelest otse tõlgituna ilusat laulmist, aga nagu me teame, ilu üle ei vaielda. Nagu ütlesid vanad roomlased, Kustivus õnnest liputan. Nagu ei saa ka seletada, miks mõni lugu meile meeldib, teine jälle nutma ajab või energiaga täidab Norma finaalist. Üks näide. See oli Norma finaal. Sopranit laulis võrratu moos. Käia tenor olid Jaani Raimondi ja see oli laskaala etendus, mis toimus neljandal aastal 19. juunil suures teatris Moskvas. See oli lugu droidide, preestri, ennast normast, kes on armunud loomulikult õnnetult oma vaenlasesse Rooma väärjalik Polli joonesse kellega tal on kaks poega ja keda ta ähvardab tappa, kui mees oma meelt ei muuda. Ahastuses muud väljapääsu leidmata läheb kindlameelne naine kõigi silme all ise tulle. Samme ei jäta külmaks isegi pol joonet, kes imetledes ja kõigi melodraamareeglite järgi talle järgneb. Libreto on kirjutanud romaani keda kliini muusikat kirjutades ja Nagu teada, väga nõudlik olles oma Libretistide vastu, õpetas, et kui ooperi tegelased surevad, siis Nad jätkavad laulmist. Ja rõhutas väga just nende tegelaste emotsionaalset arengut. Seda meloodiates välja tuues aga samuti väga tähtis oli, oli veel lilletekst. Ja sellest ja Moskva etendusest on muidugi põnev teada veel seda, et etendus Norma on harva esitatav just sellepärast, et ta on väga raske ja just sellel etendusel oli ka selline juhus, kus vahetati nii-öelda poole sõidu pealt hobuseid, kui nii võiks öelda. Tegelikult maailmakuulus sopran Firenze Kosotto laulis ainult esimese vaatuse pärast jätkas sama tema rolli Bruno pol juuni üks noor sopran solile skaalaga nagu varuks kaasas ja tegi seda väga hästi. Ja kuulamegi ühe dueti Adal syyda ja Norma seeni, sellest, kus Norma ise palub, et ta tal Siidasele pol joone uus armastatu võtaks ka tema lapsed ja oleks õnnelik. Pul joonega. Selline oli see duett nende kahe naise vahel ja selline lugu norma mida võiks nimetada sõnaga melodraama, sest tegelikult itaalia oopereid isegi nende klaviirides on kirjutatud, mitte ooper, nagu meie kutsume, vaid just nimelt melodraama. Aga see sõna iseenesest on huvitav, meie kandis on tal natukene halvustav tähendus isegi aga tegelikult peetakse silmas seda sõna kasutades kindlat vormi. See on just selline teatraalne tegevuse kulgemine mis tegelikult ei ole elust endastki väga kauge. Selles mõttes, et üks imeilus situatsioon, stseen, kus kaks õnnelikku inimest on nagu seitsmendas taevas, lõppeb äkki selline tegevuse ootamatu pöörded. Need ongi just omased melodraama-le. Ja sellised ooperi süžeed olid tol ajal levinud ja mida Berliini on nendega teinud, on veel rohkem nagu avanud nende tegelaste emotsionaalset olemust ja neid kontraste nagu venitanud omavahel veelgi suuremaks. Kui mõelda selle suuremana Castro isikliku elu peale, kes suri juba, nagu me ütlesime 33 aastasena. Ja kuigi oma olemiselt selline rõõmsameelne ja väga seltsiv oli ta ma hinges siiski üksi selgub tema kirjadest oma sõbrale kodulinna. Ja üksi oli ta võib olla. Kas see tagantjärgi oskab öelda, aga aga kui ta oli kaheksateistaastane, armus ta esmakordselt. Madaleenov maroolisse, kes oli Catania linna rikka juristi tütar. Olid otsustanud omavahel muidugi, et nad jäävad eluks ajaks kokku, kuid isa arvas teisiti. Sest Berliini tol ajal veel tundmatu ei olnud vääriline partner. Ja tundub mulle küll, et see tütarlaps jäi Berliinile hinge. Muidugi on raske öelda nii, aga tänu sellele võib-olla olen saanud väga ilusat muusikat, mis on täis valu ja ja mõnes mõttes hingelist ahastust võib võtta kant ooperi süžeed ja mõelda, et kindlasti anda oma isikut sinna sisse pannud näiteks nagu puritaanid milles jällegi on tegemist vanaaegse nii-öelda nagu ajaloolise süžeega. Kuid tegelikult on lugu ikkagi kahest noorest inimesest, kes nagu jällegi melodraama-le omane küll tahavad koos olla, kuid saatus ei anna neile seda võimalust, sest üks nendest on puritaanide, teine jälle kuningriiklaste leerist. Ja nii nad peavadki teineteise järgi ainult igatsema. Kuuleme siinkohal puritaaliast midagi. Ooper puritaanid on kirjutatud Pariisis ja see jäiga Vincenzo Berliini viimaseks ooperiks. Ja kuuleksime sellest loost veel ühe dueti, mis on ka üks selle ooperi tippnumbreid ja siis baritoni ja bassi duett. Ja huvitav on see, et öeldakse, et Itaalias on tsensuur nii tugev, et on muutnud nagu väga palju nende ooperi heliloojate plaane niverdil kelle eeskujuks oli ka Berliini kui ka Berliinile Endel. Ja ma usun, et just sellepärast on Berliiniga väga palju kasutanud ajaloolisi süzeesid. Ja veel, et kui ta oleks kirjutanud selle loo näiteks Itaalias, siis seda duetti, mida te kohe kuulete, ei oleks ta saanud sinna ooperisse kirjutada, sellepärast et seal oli liiga palju vabadusiha. Jah, nii et mõjutanud on Berliini kindlasti tema järeltulevaid heliloojaid Verdid ja kogu ooperiloominguga tegelevaid heliloojaid üldse. Aga ise ta on väga imetlenud muidugi Rosiinid elastaga samal ajal täpselt kui politsei, Etti, nii et. Eks need mõjutused olid nii-öelda vastastikused kindlasti. Samal ajal tuleb ütelda ka solistide kohta lauljate kohta, et näiteks kuulus rubiini oli just nimelt Berliini Ooperi peraalid esmaesitaja ja sel ajal ka väga noor, alles algaja sai ta kindlasti Berliini käest just neid vajalikke näpunäiteid, mille najal ta edasi arenes. Ja tenoriteest rääkides ei saa kindlasti märkimata jätta, et tol ajal oli tenori laulmine natukene teistmoodi kui tänapäeval. Tänapäeval oleme me nii-öelda kruuso järgses ajastus, õieti hakkas juba Tübreest peale, kes alustas rinnahäälega laulmist, varem kasutasid tenoreid väga palju nii-öelda falseti või miks Idooni no ei ole säilinud muidugi plaate, aga ma arvan, et kõige lähem ehk Berliini Tenurile võib-olla tänapäeva laulja Nikolai Jeda hääl kuuleksime näit. Niisiis imeilus meloodiajoonis ja igatses värv. Need oleksid need põhilised asjad, mis jäävad kõlama Berliini muusikat kuulates kogu ehk kogu itaalia muusikat kuulates. Ja jäädaksegi seda sünnipäeva saadet lõpetama. Sile partali.