Tere päevast, täna kordame saadet, mis oli eetris möödunud aasta detsembris. Et tegemist on ühe vana rahvuslase ja tõelise aatemehega siis on põhjust teda meenutada ka alanud aasta hakatusel. Soome iseseisvuspäeva eel räägime mehest, kellel on suuri teeneid Eesti ja Soome riigi suhete edendamisel. Mehest, kelle kohta on öeldud, et tema elutöö on renessanss likult mitmekesine. See mees on Oskar Kallas. Eesti esimene rahvaluuledoktor, Eesti Rahva Muuseumi rajaja, Eesti riigi esimene ametlik diplomaat, aga ennekõike kutsumuselt suurepärane koolmeister ja ka ajakirjanik. Või nagu ütles tema eluaegne sõber ja võitluskaaslane Jaan Tõnisson. Püsiva imelooja. Paar aastat tagasi andis Eesti kirjandusmuuseum välja esindusliku artiklite kogumikku Oskar Kallase elust ja tööst. See on siiani esimene põhjalik raamat Kallasest üldse. Sünnilt oli Oskar Kallas saarlane oma vanemate kuuest lapsest noorim, kes 19 aastaselt laia ilma rändas oma koda ehitama. Artiklite kogumiku koostaja, Eesti Kirjandusmuuseumi direktori Krista Aru saatesõnast raamatule loeme järgmist. Rahva elus hoolitseb iga aeg juba enamasti ise oma mehe eest. Kes selle aja paremaid püüdmise kehastab, neid jõudumööda täiusele viib ja tulevikusihte ette kavandab. On kirjutanud Anton Jürgenstein. Oskar Kallase eest on aga aeg hoolitsenud veidi ühekülgselt. Andis talle küll aga tarkust ja oskust kehastada parimat ning võimaluse teha palju tööd kuid jättis ta tema äärmisest tagasihoidlikkusest märkamata. Kord oli aeg Oskar Kallase töö ja tegevuse hindamiseks liiga varajane. Kord ei sobinud tema tegevusega nimigi ajajärgu ideoloogiaga. Oskar Kallas kandis ilmselt oma isa Mihkel Kallase poolt juba kodunt kaasa antud sellist loomupärast oskust ja huvi ja vajadust tegeleda eesti kultuurilooga, sest kohe, kui ta tuli siia Tartusse ülikooli õppima, siis õige pea laskis ennast kaasa haarata selt Jakob Hurda algatatud rahvaluule kogumisest tegi esimesed rahvaluuleviiside kogumismatkad ja oli sellest väga vaimustuses ja Jakob Hurt annab oma nendes ajalehtedes avaldatud aruannetest kiidab Oskar Kallast kui ühte suure päralisemad, et rahvaluuletundjate uurijat, kuigi ta oli alles tudeng, eks ole, esimest Eesti meistrit siin ülikoolis õppimas. Üks on see tõesti see rahvaluule tundmine, uurimine ja selline väga oskuslik ülesleidmine. Aga teine pool, mis minu meelest nagu Eesti kultuuriloos on ka erakordselt oluline on see, et Oskar Kallas oli Eesti üliõpilasseltsis sai ta endale ülesandeks raamatukogu tegelikult ja sealt olles Eesti üliõpilaste seltsi raamatukoguhoidja, hakkas ta ju koguma süstemaatiliselt kõike, mis eesti keeles on iial trükitud, mis eesti keelde on trükitud, mis Eesti kohta on trükitud. Nii et juba selle Eesti üliõpilaste seltsi raamatukoguhoidjana teadvust tõsta selle eesti trükise väärtusele mitte niivõrd temale endale ka aastate pärast. Ja siit edasi tuleb ju tegelikult tema tööhuvikoolmeistrina. Tähendab küsimus sellest, kas peab olema eestikeelne haridus, kas laps peab saama eesti keeles õppida, mida ta peab saama õppida, et kohe järgneb ka tema töö kooliõpetajana siis kohe tuleb talle juurde ajakirjanduslik töö, sest ikkagi selle Postimehe sing Jaan Tõnissoni käe all 1896 lõpus on ju suuresti tänu võlgu Oskar Kallasele, sest kallas oli see, kes aitas need Jaan Tõnissoni suurepärased ideed nakatavad ideed tegelikkuseks saada. Ükskõik kui me mõtleme Postimehe trükikoja asutamist ja selle sisustamist või, või lehe üldist väljanägemist. Oskar Kallas oli see, kes paljud asjad nagu viis lõpule, nii et asjast asja sai. Ja siis tuleb kohe, kui ta juba koolmeistrina töötanud Narvas ja siis Peterburis ja tuleb 1903 Tartusse siis sellest ajast peale algab ju Kallase süstemaatiline töö selle jaoks, et avada eestikeelne keskkool. Sealt edasi Eesti Rahva muuseumi asutamine ja selle arhiivraamatukogu loomine. Nii et tegelikult see kollase väsimatu energiateed, kus ja senini süstemaatilisus tähendab, ta ei jätnud kunagi ühtegi asja pooleli. Ta tunnetas sellist kaugemat perspektiivi, nägi ja oskas väga hästi oma vaiksel rahulikul, tagasihoidlikul moel selgitada ka laiemale avalikkusele, miks see on oluline, miks see oli ikkagi, kui mõelda sellele, kui raske oli 20. sajandi algusaastatel teha tollasele Venemaa kubermangu rahvale selgeks, et me peame hoolitsema, koguma, hoidma ja säilitama eestikeelset trükist. Selleks, et see oleks olemas. See oli ikkagi selline haridus ja iseendas pidi see inimene, kes seda suutis läbi viia, olema väga veendunud. Mingit raha ju ei olnud, inimesed tõid vanu ajalehti, vanu raamatuid nad said aru, et see on vajalik ja selle töö tegi ikkagi Oskar Kallas. Suuresti tähendab tal olid muidugi oma toetajaid ja, ja see vana sõpruskond. Henrik Koppel ja, ja Jaan Tõnisson, Villem Reiman veel sajandi alguses. Kindlasti tähendab see toetusele muidugi olemas, aga nad mõtlesid ühtemoodi ja põhiline seegist, nagu tegi ellu viis, oli Oskar Kallas. Oskar Kallas valdas vabalt perfektselt, eks ole. Mitut võõrkeelt oli suuteline suhtlema suur ilmast täiesti meeldivalt ja samas ka väga korrektselt. Aga ta ei olnud minu meelest küll kosmopoliit, oli ikkagi see vana hea rahvuslane, hinnangu Julius Mägiste neelast. Minu meelest on see nagu kõige täpsem määratlus. See on see üks põlvkond, kes sündis seal 1860 kuni seitsmekümnendad selles ajavahemikus, kes tulid koos Eesti ühiskondlikku ellu, raputasid selle elu jälle uuesti üles. Tõid sellest tardumusest, mis see vahepealne venestusaeg oli nagu peale vajutanud, tõid rahva sellest välja ja tegelikult viisid välja siis Eesti vabariigi tekkimiseni. See on selline üks väga aateline põlvkond, kes ei väärtustanud tegelikult seid olmelisi asju ja ja ei, ei lugenud raha, kui ta midagi tegi, vaid, kes tegelikult tõesti kindlalt töötas Eesti rahvakultuurimaks. Kuidas sattus Oskar Kallas rahvusvahelisse poliitikasse diplomaatiasse, selgitab Tartu Ülikooli lähiajaloo õppejõud Eero Medijainen. Oskar Kallas on ju poliitikas olnud juba selle sajandi alguses ja kindlasti varem, kui Eesti sai iseseisvaks. Sest Oskar Kallas on ju noh, avaliku elu tegelane ja kindlasti ka poliitik. Nii palju, kui oli poliitikat võimalik 20 sajandi alguses enne esimest maailmasõda enne Eesti iseseisvumist. Ja ma ütleksin, et taandaris Lin aktiivne poliitika olnud kas või haridustegelasena, aga hariduspoliitika oli ka osa poliitikast. Ja siin selle tõttu ei ole midagi imestada, et Oskar Kallasest sai ka Eesti iseseisvuse järel siis poliitik mõnevõrra ja minu jaoks on ikkagi küll üllatuslik, et, et miks just siis diplomaat ja miks just nii tähtsatel kohtadel. Aga see, et ta poliitikasse läks, tundus küll üsna loomulik olevat. Kuidas see käik oli, et omalajal diplomaatiasse jõuda? Oskar Kallas olnud ju kahes kohas Eesti saadikuks esmalt siis Helsingis ja hiljem Londonis ja see Tosca Kallas nimetati Helsingisse saadikuks. Tundus küll väga niisugune loomupärane juba asjade isenesest kulgemisest tulenev käiksest. Oskar Kallase suhted Nemad olid ju nii tihedad. Tema oli ju esimene doktor, kes meil siin Eesti eestlane, doktor esines kaitses ja ja no ja tema abikaasa tõttu ja, ja tema abikaasa perekondlike sidemete tõttu oli ta juba üsna kodune Helsingis, Soomes ja seetõttu oli ilmselt parim valik, mis Eesti sai üldse teha 18. aastal, kui tekkis vajadus ametlike suhete sisseseadmiseks, Oskar Kallas nimetada ja, ja seetõttu ütleme, Helsingi aastaid ja Soome aastad olid selline loomulik osa tema karjäärist ja mitte mingi selline sealt ei saa mingit erilist nagu välja tuua Ki. Sest siin oli palju eestlasi, kes Helsingiga suhtlesid tema võib-olla üks parematest, võib-olla kõige paremate suhelda, et ega ja siin ei ole midagi erilist, erilisem on võib-olla see, et, et ei, võiks siis Londonisse läks. Sest Londoni kohta oli, oli võib-olla natuke teise tähendusega, kui oli Helsingis. Aga Helsingi päevilt võib-olla tema jaoks natuke ootamatu või, või natuke teistsugune roll oli selline siis Soome sõjalise ja siis võib-olla ka poliitilise abi toetuse vahendamine Eestisse. Aga millega ta sai väga hästi hakkama, kõik muud rollid, mida ta seal täitis siis Eesti tutvustamine Soomes ja Eesti suhete selliste kultuuriliste suhete majandussuhete arendamine, see, sellega ta ilmselt tegeles ühes või teises vormis juba ka varem see ei olnud väga-väga uudne tema jaoks, ta oli Helsingis neli aastat jah, esindajaks nimetati ta juba 18. aasta lõpul, aga see esindus, see oli siis selline mitteametlik esindus ehk suhtlemine muidugi aktiivselt käis, aga ega ju tee juure tunnustust ei olnud ja see tähendas, et ametlikuks diplomaadiks teda veel ei saanud nimetada, et eesti kirjasõnas või eestikeelses näiteks ajalehes nimetatakse seda muidugi Eesti saadikuks, aga aga päris saadiku staatust talvel ei olnud rahvusvahelise õiguse seisukohalt saadiku staatust. Ja selle ta sai alles siis pärast seda, kui Soome-Eesti de jure tunnustas siis 20. aastas pärast seitsmendat juunit 20 oli üldse võimalik ja siis käivitati protsess, aga no siin teatud põhjustel see realiseerus alles oktoobris 1920. Ta oli siis tunnustatud diplomaadina ametis siin kaks aastat isegi noh, natukene rohkem kui kaks aastat. Ja milles tema teine nagu eelkõige seisnes. Suurem, teine see on siis ilmselt Soome vabatahtlikke appi keestile suurim suurim sündmus Eesti-Soome suhetes. Siis 1900 18 kuni 22, nendel aastatel, kui Kallas oli Soomes, kuivõrd oli see nüüd ei oska Kallase teine, pigem oli see juba selline mitmekülgne või mitmetest põhjustest tulenev protsess. Ja mitte ainult siis nüüd Kallase algatus. Kallas oli pigem jah vahendaja või juba juba käivitunud protsessi effis realiseerima või selle nagu käigushoidja. Ja võiks öelda, et Kallas oli niisuguste suhete stabiliseeriv ja Eesti-Soome suhetes, mis, mis ähvardasid võib-olla kohati kohati nagu väga emotsionaalseks väga selliseks sõbralikeks minna või ülisõbralikeks minna. Ja Kallas võib-olla niisuguse kaine tegelasena poliitikuna tõmbas mõnest kohast pisut tagasi ja teiselt poolt ka, kui, kui nad siis noh, näiteks 1121. aastal ähvardasid väga selliseks teravaks minna mitmetel põhjustel, siis Kallas suutis teravused nagu tasalülitada ja, ja ma arvan, et midagi sellist väga erilist peale nüüd selle vabatahtlike tuleku Eestisse ei saa siin eriti esile tõsta. Need on Eesti-Soome suhted, olid suhteliselt normaalsed ja rahulikud. Neil aastatel ja, ja kriisid olid väikesed, kriisid olid pigem tingitud rohkem rahvusvahelistes suhetes toimunud muudatustest kui eesti soome endi suhetest. Oli üks väikene niisugune ebakohta nimelt see salapiiritusevedu, mis siis nüüd, 20.-te aastate alguses nagu hästi aktiivselt käima läks, eriti muidugi Oskar Kallase jaoks oli see raske, sest tema on, põhimõtteliselt oli karsklane ja sellist napsivõtmist ja eriti niisugust piiritusevedu nagu ei talunud ja püüdis kõik selle likvideerimiseks teha, aga samas noh, ka ilmselt tajus, et, et siin on ikkagi palju nagu eesti suuremat huvid mängus ja, ja tal on üksi muidugi raske seda pidurdada või takistada. Aga ühte teist ja selle nimel tegijad Nende piirituseveoküsimused ei läinud väga teravaks. No kui saadikud ühe Helsingis oli mõneti nagu loogiline selles mõttes, et ta tundis olusid ja ta oli ka soomemaaga tihedalt seotud siis ikkagi, miks äkki London, kas oli kodust ka sellist survet tunda, maailma ihkav abikaasa Aino Kallas? Ilmselt oli üks nendest mõjutajatest ju ka, et ta lõpuks selle otsuse tegi. Saadikut. Londonisse otsiti muidugi päris kaua ja just sellepärast, et London oli Eesti jaoks kindlasti kõige tähtsam koht, kus olla saadikuks, kus Eesti diplomaat ja oleks olnud esindatud ja ja seda, seda tajusid kõik poliitilised parteid, erinevad poliitilised parteid, sõjaväelased, majandustegelased ja nii edasi, nii et ega see valik kerge ei olnud, see ei olnud Eesti jaoks kerge ja see ei olnud kindlasti Oskar Kallase jaoks. Kerge ja ega Oskar Kallas muidugi tajus ka seda seda Londoni saatkonnad koha tähtsust ja ega ta nüüd väga vaimustuses ei olnud, sellest kasvõi seetõttu, et Oskar Kallas inglise keelt väga hästi ei osanud, tema käändeks olid ikkagi kohalikud siin saksa vene keel võõrkeelena ja, ja nagu ta ise tunnistab, et inglise keelt. Ta sai aru natuke enam kui poolest tekstist ja sellest minna kohe saadikuna nii tähtsuse kohta, sellise keele oskusega ta kõhkles. Ja pealegi ta pidas ennast ikkagi sobivaks Soome ja mitte niivõrd kuskile mujale. Ja üldse mitte eriti sobivaks diplomaadina. Seetõttu kõhklusi oli palju. Miks ta siis lõpuks läks, ma arvan, et üks põhjus oli kindlasti see, et Eesti-Soome suhted teatud, selline üks ajajärk 22. aastal siiski lõppes ja algamas teineteistsugune ja võib-olla Kallasele teistsuguse ajajärguga nagu ehk ei oleks nii hästi hakkama saanud, kui ta kui ta varem sai. Ja teine põhjus kindlasti jah, ka Aino Kallase tahe ja, ja võib-olla selline väike surve avaldub nii Oskar Kallase kui Aino Kallase päevikutes tahe pääseda siit Aino Kallase jaoks juba ammendunud keskkonnast eemale pääseda just tõesti maailma kultuuri ja poliitilise elu keskkohta, nagu London oli. Ja võib-olla ka Eesti poliitiliste parteide jaoks oli Kallas siiski selline sobiv kandidaat ei olnud ju seotud ühegi skandaaliga, ta ei olnud ühegi poliitilise jõuga ühegi tuntuma poliitikuga mingis mõttes vastuollu läinud. Teda toetasid kõik. Oli neil ka lootust, et Kallase kõrval õnnestub teisi ka teisi inimesi saatkonda saata ja nende kaudu siis ka oma tahet kuidagi realiseerida, nii et Kallas oli hea kompromiss. Ja ja võib olla ka seetõttu kallas et Kallas oli siiski kõige soliidsem mas eas juba diplomand, vaata, kes oli Eesti esimene diplomaat ehk kõige vanema diplomaatilise staatusega ja ta oli ikkagi olnud jah, juba neli aastat ühes kohas teisi selliseid mehi võtta ei olnud ning võib-olla ka ka paljuski Aino Kallase pärast, Aino Kallas oli ikkagi esinduslik figuur ja oli lootust, et nii Aino kui Oskar suudavad Eestit hästi Londonis tutvustada ja püüavad teha kõik selle nimel. Nii et Londoni periood kujunes päris pikaks. Jah, Londoni Briaat kujunes vist ootamatult pikaks kui nad läksid, nad ei arvanud, ega Oskari arvanud, et see, et seda õnnestub venitada siin tosina-le aastale ja eks oli kogu diplomaatilise praktika jaoks natukene ootamatu, sest 20. sajandi alguseks oli juba kujunenud välja põhimõtet, et saadik on ühel kohal kolm kuni neli aastat mitte rohkem. Ja noh, seda põhimõtet unustas ka Eesti, kuigi Eestil välisteenistuse seadust sel ajal veel ei olnud. Ja see valmis alles esimene seadus alles 1030. aastal. Aga muidugi ei ole ka siin midagi erakordselt, mida on mõnikord nagu otsitud, et oi kui kaua oli ühes kohas, et, et mis siin siis oli, jaa, miks hoiti ühte meest nii kaua, tegelikult olid ka mitmed teised saadikud, ka eesti saadikud ühel ja samal kohal päris kaua. Ja see ei olnud siiski väga suur Tullu minek selle põhimõttega, rotatsiooni põhimõtet, segasest analoogiline juhtum oli ka teiste riikide diplomaatilises korpuses pärist palju. Kuigi jah, see kolme-nelja aasta reegel oli kujunemas, see ei olnud kindlasti veel selliseks absoluutseks seaduseks, nagu ta ehk on tänapäeval ja seetõttu ei olnud selles midagi erilist, aga nüüd, et nad jäid siin, ma usun, et on mitu sellist Witte kallastest tulenevat põhjust. Sest kui nüüd see esimene periood kolm aastat läbi sai alates siis 1009 22.-st aastast, kuni ütleme siis 25. aastani see langes kokku juhusele, esimese detsembri mässukatsega Tallinnas ja ma usun, et see mässukatse oli üks niisugustest põhjustest, miks kallast ei tahetud välja vahetada. Sest selle ülestõusu katseajal ju Kallas oli aktiivselt kutsunud inglise laevastiku Tallinna alla. See ei õnnestunud küll aga, aga nüüd oleks tagasikutsumisega seda ainult rõhutatud ja, ja nagu näidatud, et, et Eesti ei olnud rahul Kallase tegevusega ka, aga tegelikult Eesti muidugi soovis ja see oli välisministeeriumi välisministri soov, et laevastik, tule, Kallas tegutses selle nimel. Ja nüüd, kui hiljem vene diplomaatia selle vastu testis, selle katse vastu laevastiku kutsuda ja Eesti oleks ära kutsunud saadiku, siis oleks ta näidanud ennast kui Moskvas sõltuvuses olevat riiki ja seda ei tahetud kindlasti teha. Ning see sai ilmselt otsustavaks. Ning teiseks võib olla ka see, et läbi Londoni tuli ju paljuski see otsus, et see kindral Johan Laidoner peaks minema siis Mosulisse lahendama seda piiritüli. Ja kindral Laidoner tegi seda meeleldi ning kallas oli kindlasti üks vahendajatest, kes Laidoneril ja selle võimaluse, kus aga on teada, et Laidoner oli kahekümnendatel aastatel kindlasti Eesti diplomaatias niisugune teatud määral hall kardinal, kel ka tuli vähemalt kõige kooskõlastada vähemalt tähtsamad sammud kooskõlastada ja saadikute vahel tus temast sõltus, kuna tema oli ka Eesti riigikogu väliskomisjoni esimees ja tema sõna oli otsustav. Oskar Kallas oli ju mees, kes pidas väga korralikult päevikut. Mida päevikud sisaldavad, tema diplomaadikarjääri kohta oli ta sageli kõhklustest kahtlustest, kuidas ta ise hindas oma olekut seda vastet väljakutsele. Jah, nad Oskar Kallase päevikud on, on täiesti omamoodi fenomen ja, ja nende tõlgendamine, seda, seda peaks veel tegema, nende mõtestamine ei ole veel ilmselt lõppenud, sest sest ega teistele saadikutele nüüd väga palju päevikuid ei ole säilinud, kuigi praktiliselt sellistes olulistes kohtades tegutsenud saadikud ka kõik päevikut pidasid, aga nad ei ole ka säilinud. Säilinud on siis Oskar Kallas päevikut ja, ja väga heas korras. Muidugi iseküsimus, et miks ta neid pidas. No siin võiks vastata, et välisministri soovitusel ja tõesti selliseid soovitusi ka on. Aga alkokallas on oma päevikut pidanud juba eelmise sajandi lõpust ja pidas siis regulaarselt elu lõpuni välja. Või vähemalt saadiku karjääri lõpuni välja. Seega ei olnud see midagi midagi erilist päevikut pidada. Ainult et need küsimused, mida ta sinna päevikusse siis kirjutas ja, ja ega nendest sellistest kõhklustest või, või eriarvamustest seal neid väga palju ei ole, need ei ole. Vaata intiimpäevikut. Nad on pigem sellised nagu tööaruanded päeva kohta, kokkuvõtted nad ei ole küll mitte päris igapäevased sissekanded, aga ikkagi regulaarselt vähemalt nädalas kord kaks on sinna sissekanne tehtud ja pigem näivad olevat iseendale meeldetuletuseks ja oli mõeldud ja neid ka saadeti välisministeeriumile siis välisministeeriumi inimestele, kui nad neid lugesid meelde tuletaks, mida on tehtud, mis on plaanis ja mida, mida tuleks teha niisugused mõtted, aga oma kõhklusi või kartusi või ootusi niisugust asja on seal ainult võimalik ridade vahelt välja lugeda. Muidugi on need päevikud, nad on praegusel kujul olemas ka juba arvutis, olen. Lasknud panna, nad on ju käsikirja ja suhteliselt raskesti loetavad, aga noh, nüüd on nad arvutis ja neid saab näiteks otsingute otsingusüsteemide abil otsida näiteks märksõnu ja, ja nende, ütleme mõtestamine, nende töötlemine on alles ees ja, ja nõuab veel aega ja, ja ja keskendumist. Aga sealt muidugi Eesti diplomaati kohta saab veel mitte ainult siis Londoni saatkonna, vaid ka teiste saatkondade välisministeeriumi, ütleme, eesti koha kohta rahvusvahelistest suhetest saab veel hästi palju informatsiooni ja nad ei ole kaugeltki ammendatud, oli kallas populaarne diplomaat oma karjääri jooksul. Diplomaatiline see aasta oli kindlasti tuntud. Seetõttu kasvõi oma sellise atraktiivse välimuse tõttu, sest nüüd neid temasuguseid vuntse on ikka märgata ja kohe tuntud ära, et see on eesti saadik, kes tuleb niisuguste kena proua ees uste vuntside saatel vastuvõttudele ja nii edasi selle kohta muidugi väga palju märkmeid ei ole, aga aga ta oli, oli selles mõttes tuntud Londonis küll. Nüüd populaarsust on raske mõõta selle tõttu, et tema ollus, saadik ja Londonis oli kümneid suursaadikuid. Ja kuna 20.-te aastate diplomaatiat tõmbas ikkagi väga selge joone suursaadikute saadikute vahele siis nüüd, ega Oskar Kallasel väga suuri väljavaateid ei olnud. Londonis ja välisministri jutule pääses ta vaid kolmel-neljal korral siis inglise välisministri jutule ning isegi siis välisministeeriumi kõrgemate ametnike jutule. Alates 28.-st aastast pääses ta ehk korra kuus. Ma õnneks ei olnud ka midagi väga aktuaalsed, mille nimel tuleks tihedalt suhelda ministeeriumis. Aga nüüd Eesti saadikute seas oli ta kindlasti kindlasti populaarne, sest kas tänu oma senisele rahulikkusele või soliidsele heale varasemale karjäärile ei ole tema nimega seotud ühtegi skandaali, mida öelda paljude teiste saadikute kohta ja, ja teiste diplomaatide kohta kõigi kohta võiks leida anekdoote. Oskar Kallase kohta käivad sellised ainult heatahtlikud jutud, anekdoodid ja on ju üldteada tema et teda peetakse Eesti diplomaatilise protokolli lisaks. Ja seda just Soomest 20. aastal, kui ta läks oma volitusi üle andma õpetas saatkonna inimesi, et jälgi mind ja ärge maha ja kardinasse sülitage, nina, nina püsti, igavese, sellest piisab. Ja nii edasi ta tundus niisugune grandold Manina ning no võib-olla oli mõnevõrra valuline ka tema mõnevõrra valuline tema lahkumine, aga see toimus siiski suhteliselt rahulikult ja, ja Kallas leppis, leppis oma saatusega. Palju, teised püüdsid aktiivselt seda lahkumist välisministeeriumist nagu takistada ja oma karjääri nimel võidelda. Kallas. Kallas suutis sellest kõigest üle olla, võib-olla selle tõttu olid Eestis suhteliselt populaarne. Aga kui hinnata teda nüüd Eesti diplomaatia praktikas üldse, siis tema, kui saadi Kui nüüd otsida Kallasest, kes on selgelt selline positiivne diplomaat, mitte karjääridiplomaat, vaid poliitiline diplomaat, nagu võib, võiksid jagada diplomaate siis ja kindlasti jah, võiks teda positiivses nimetada, siis ütleme, üks võib olla näiline. Minu jaoks tundub, et on selline negatiivne joon, mida võib-olla sel ajal ei tajutud, aga, aga mida nüüd tagantjärele võiks väikese negatiivsena hinnata ja mitte võib-olla Kallase kohta. Neid personaalselt vaid kogu Eesti diplomaatia kohta. Siis tundub, et Eesti diplomaatia lähtus ikkagi niisugusest põhimõttest, et et me oleme kahe suure vahel. Me oleme Venemaa ja Saksamaa vahel. Nad on võimsad, nende teest kahest oleneb, oleneb. Ja, ja meie siin ei saa ja, ja võib-olla ei tohigi midagi teha, me peame olema võimalikud passiivsed ja peame ainult lootma, et see puhver nüüd siis Saksamaa ja Venemaa vahel koguse Ida-Euroopa püsib. Ja tegema siis kõik selle nimel, et olla võimalikult mitte märgatavad, noh, võimalikult palju ennast tutvustada, ennast reklaamida, aga, aga vältida igasuguseid. Selline mõtlemine tulenes paljuski sellest, et D poliitikud või diplomaadid olid nagu omamoodi pantvangid nende suurte naabrite vahel, nad ainult mõtlesid nende kategooriates. Ja, ja seetõttu ehk toimus teatud selline psühholoogiline moment, mida, mida siin homsecholoogid pantvangide puhul esile toonud, et et ühtlasi olles vangis, hakatakse pantvangi võtnud ka armastama ja ainult nendega nagu arvestama. Võib-olla selline väike etteheide on, et püüti vältida igasuguseid aktiivseid algatusi. Ja nüüd võib-olla Oskar Kallase puhul võiks ka isegi leida niisuguseid momente, et kui mõni tema alluv tuli välja sellise, võib-olla mitte väga standardses skeenina mingisuguse ideega, kuidas Eestile tähelepanu tõmmata, kuidas Eestit ja Baltikumi atraktiivseks teha siis siis see suruti maha nisugune algatus ja, ja võib-olla isegi Oskar Kallas ise ise aitas tõesti, ma tean, vähemalt ühte konkreetset näidet niisuguse inimese saatkonnast eemaldamisele ma võib-olla ta aitas kaasa selle tänu ainuKallase soovile. Et oleks võimalikult vähe võistlejaid, kes võiksid kallasse karjääriga saatkonnas Sis ohustada. Aga võib olla ka ikkagi sellest, et mõeldi väga ilustest, suletud kategooriatest ollakse Venemaa NSV Liidu ja Saksamaa vahel ja midagi muud ei tohigi teha. Ja nagunii sõltutakse ka lääneriikidest. Ja ja seetõttu jäid võib-olla mõned momendid kasutamata, eriti mulle tundub, 1922. aastal oli paar-kolm sellist algatust mille suhtes Oskar Kallas oli väga negatiivselt meelestatud ja, ja võib-olla just tema tõttu jäeti kasutamata, sest kasutada oleks neid võimalusi saanud ilmselt ainult Londonis ja, ja vähem võib-olla Pariisis ja mitte mitte mujal või see algatus oleks tulnud pidanud tulema Londonist algatust või sellised algatused, jäidet tegemata. 1907. aasta Postimehe esimeses numbris kirjutab Oskar Kallas. Seda, mis meile omane tuleb tundma õppida. Seda tuleb kasvatada, harida, edendada oma elujõudu, tuleb tõsta, kinnitada. Ja selle töö juures ei palutaja kirjata kelleltki abi ega armu vaid pannakse käed oma jõuga liikuma. Aita iseennast on tähtsamaks juhtmõtteks. Ja sellele kord valitud põhimõttele jäi Oskar Kallas kogu oma sisukas ja mitmekesises töös kindlaks kuni lõpuni. Oskar Kallasest kui inimesest räägib nüüd Kristo, aru. Oskar Kallas oli nii palju, kui on jäänud täiesti mulje nendest tema kirjutistest ja, ja ka tema, aga põhjalikust päevikust, mida te ju ise hoolega aastakümneid pidas oli ta asjalik, väga konkreetne ja mees, kes tegelikult omas sellist pehmet huumorit. Ta ei tükkinud kunagi ise esinema, vaid ta oli kui võimalik käida ikkagi nagu pealt vaadata Tajaks kõrvalt kommenteerijaks ja kui isegi võimalik, siis ta pigem nagu tegi tööd ka siis, kui ma mõtlen just Postimehe toimetuses, oli mingi malemäng, käis või arvutati tuliselt mingit päevaküsimusi siis kõigepealt Oskar oli nagu pealtvaataja kõrvalt kommenteerija, vahel isegi ka töötegija, aga samas ta nagu suutis kõike jälgida ja kõike nagu tähele panna. Ja siis ta ütles oma vaikse, pehme huumoriga ka sel hetkel, kui pinged olid nagu haripunkti vaidluses tõusnud midagi sellist, mis võttis alati selle pinge maha. Mis veel nagu Oskar Kallast inimeseni ikkagi iseloomustab, on tema ääretu hoolitsus tähelepanu kõige suhtes, millega ta oli seotud tema hoolitsuse, tähelepanu tema perekonna ja Aino Kallase suhtes, laste suhtes aga samas ka kõige suhtes, mis puudutas tema tööalaseid toimetusi. Jaan Tõnisson on öelnud just seda, et kui anda mingi ülesanne Oskar Kallasele, siis võib kindel olla, et see saab alati maksimaalselt hästi täidetud. Ta oli korrektne oma asjaajamistes, aga samas mitte mitte selline liiga kuiv. Me oleme siin omavahel arutlenud ja vaielnud, et kas Oskar Kallas oli natuke kuivavõitu inimene, kes ei suutnud just oma selle iseloomu tõttu nagu oma väga sädeleva proua kõrval sellest varjust välja tulnud. Ma arvan, et see ei olnud nii, et ta ei olnud tegelikult kuiv ja ainult asjalik või selline väga, väga püüdlik, vaid ta ei tahtnud, ta oleks suutnud küll, aga ta ei tahtnud, see ei olnud talle vajalik, tähendab tema tee kandis tegelikult seda sõnumit rohkem kui igasugune muu avalikkuses saadud. Tähelepanu vahel on nagu rõhutatud seda, et Oskar Kallas Ma isiklikus elus pidi üle elama üsna palju traagilist. Selles mõttes, et see väline elu ja, ja see karjäär ei olnud nagu kooskõlas tema perekondliku eluga. Et ta pidi väga palju kriise nagu iseeneses läbima ja ja väga palju iseendas ületama. Et olla vormis, olla tasemel, et ta ei olnud nagu õnnelik inimene. Ei, mina julgen küll vastu vaielda, et ta oli inimene, kes oli vahepeal väga õnnelik ja vahepeal õnnetu, aga see käib inimese elu juurde. Et ma ei tea küll kedagi, kes oleks suutnud läbi oma kas sädeleva või vähem sädeleva elu, olla kogu aeg õnnelik. Kui ta omas ja oli sellise sädeleva ja väga andeka naise abikaasa siis tegelikult Oskar Kallas mehena tegi ka kõik, et see naine sai särada. Ta saigi ise haiget küll, ega seda me ei saa ju kuidagi eitada, sest see on ka tema kirjavahetustest näha ja tema päeviku katketest näha. Aga see ei heidutanud teda, tema armastus oma naise vastu oli palju suurem, kui kõik need kahtlused, eksimused, lüüasaamised, mis tal selle tõttu elus üle tuli elada. Ja kas ta oli oma ametis õnnelik. Siis võib-olla küll, oli Oskar Kallas kogu see raskus, mille tegelikult see sündinud Eesti Vabariik Oskar Kallasele peale pani. See oli talle võib-olla natuke liiga suur koorem, tähendab sest kui ühelt poolt oli, nagu see pereelu oli tõusude ja mõõnade ja selline väga tormiline, emotsionaalne kohati ja teisest küljest need väga, väga tõsised ühiskondlikud ja poliitilised kohustused, mida Oskar Kallas ka selline tunne, kas ta ei esinda siiski Eesti vabariiki ja ta ei esindanud iseennast? Ta ta võttis seda ikka täie vastutustundega. Tähendab, see ilmselt oli talle ikka liiga suur koorem küll, et oleks kindlasti palju õnnelikum olnud, kui ta oleks saanud jätkata näiteks eesti trükise kogunemist ja Eesti rahvaluule või rahvalauluviiside kogumist ja uurimist, mille peale tal oli ju ka kahtlemata väga andekas ja väga selline perspektiivitundega inimene. Kui ta 34. aastal maailmalinnast Londonist naases, siis milliseks kujunes tema elu lõpujärk? 34. aasta tegelikult Eesti vabariigis oli ju küllaltki pöördeline aasta. Ja Oskar Kallas kuulus nende vanade heade haritlaste hulka kes sellist demokraatlikku elulaadi ja demokraatlikku mõtteviisi ja kõiki demokraatlikke vabadusi pidasid erakordselt oluliseks. Ja ta oli üks nendest, kes oli näinud ju ja ise üles ehitanud seda Eesti vabariigi sündi. Ja see õhkkond, mis siin 34 35 hakkas valitsema, see ei meeldinud talle. Teisest küljest muidugi see tulek maailmalinnast Londonist siiski tillukeses Eesti vabariiki, mis oli oma poliitiliste intriigide ja surutusid, et hoopis teistsugune. See tõi kindlasti Oskar Kallasele ka sellise väga range rõhu peale. Ja põhiliselt taju hakkas tegelema, ta tõmbus kõrvale ühiskondlikust elust. Ta ei osalenud suurtel koosviibimistel seltskondlikke koosolekutel, ta liikus Eesti üliõpilaste seltsis mille liige ta juba 19.-st sajandist ülikoolis õppimise ajal oli, hoolitses väga palju ikkagi tollase Eesti Rahva muuseumi arhiivraamatukogu eest, mille ta oli ise nagu ellu kutsunud ja tegeles palju oma päevikute märkmed, et oma ajalehe välja lõigendite korrastamisega. Sest tegelikult ma näen, et ta nagu tõesti vaatas sel ajal küllalt palju tagasi oma käidud teele ja selliseid suuri plaane, edasiviivaid plaane tegelikult ta ju ei teinud. Aga tuletage meelde, et tema oli ju ka Oskar Kallas, oli ju ka üles ehitanud koos Jaan Tõnissoniga selle Postimehe, mis 35. aastal oli siis ära võetud kogu selle vana seltskonna käest. Nad olid kaotanud oma raha, mis nad sinna kord olid pannud. Neil ei olnud enam lehes sõnaõigust ja see veelgi süvendas tegelikult seda Oskar Kallasest tulnud ja jäänud kibestumist. Ta ei osale enam sellises e-kultuurilises ega ühiskondlikus elus. Loodetavasti publitseeritakse kunagi ka Oskar Kallase päevikud. Originaalid on riigiarhiivis olemas ja koopiad Eesti kirjandusmuuseumis Tartus. Need on ainulaadne materjal, nagu ütles Eero Medijainen ja ilmselt peaks ka inglastel nende vastu huvi olema, sest ei ole neilgi teada, kuidas välismaalased nägid Londoni diplomaatilist elu kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Tänase saate jagu materjali on kuulatud mehest siis, kelle kohta sõber Jaan Tõnisson kord ütles, et Oskar Kallas on üks meeldivamaid ja ilmekamaid isiksusi selle sajandi esimese poole Eesti avalikkuses. Mees, kes aastakümneid väsimatult päevast päeva töötanud Eesti rahvuskultuuriliste asutistaja ürituste teenistuses. Tänases saates rääkisid Oskar Kallasest Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Krista Aru ja Tartu Ülikooli lähiajaloo õppejõud Eero Medijainen, küsis Terje Soots ja saate mängis kokku Maristamba.