Tere klassikaraadio kuulajad, stuudios on Ilme Rätsep. Eelmisel korral oli meil jutuks 19. sajand ja rääkisime ilust. Ilusate inimeste järele nõudlus suureneb. Samal ajal on see seotud moraaliga ilu. See on kuidagi kahtlane natukene. See tekitab inimese moraalsuse suhtes igasuguseid mõtteid ja küsimusi. Alles 19. sajandi lõpupoole võetakse omaks see, et meeldiva välimuse poole püüdlemine on igati viisakas. Tegevusilule on alati olnud iseseisev mõju ja selleks, et seda mõju arvesse võtta, pidi mööduma veel päris palju aega. Tehnoloogia pidi arenema. Religioossus pidi kindlasti taanduma nõrgenema ja massiühiskond pidi kasvama. Need olid need tegurid, mis võisid esitada väljakutse väljakutse sellele ühiskonnale, kus inimeses seisundi määras tema sotsiaalne seisund ja rahakott. Ajaloolased tunnevad seda aega pikkade 60.-te rahvusvahelise kultuurirevolutsioonini. Meie ütleme lihtsalt kuuekümnendad, kuldsed kuuekümnendad. Oleme leppinud kokku tänase saate teema. Kuuekümnendaid võikski alustada sellest, et algab moodsa ilukäsitluse võidukäik. Mõistame selle ilu all siis mida iganes. Ma juba ütlesin, et traditsiooniliselt positsioon, kus nüüd tuleb sinna kõrvale mõte ja realiseerub praktiliselt ilus inimene võib väga kiiresti jõuda täpselt samale positsioonile, kus on need rikkad ja hea sotsiaalse tasandiga inimesed. Kui viiekümnendatel meil on sellest juttu olnud, tõi televisioon iluideaali, kus kõrgerinnaline koduperenaisetüüpi naine pidi kindlasti jätma ka piisavalt süütu mulje. See oli võib-olla isegi ameerikakeskne või Ameerika kõige rohkem seotud. Siis kuuekümnendatel tulevad Euroopast uued elustiilid ja levivad see ongi massikultuur, populaarkultuur, mis on laialdumas igale poole. See on must Ameerika, see on töölisklassibritannia ja nii edasi. Helendavad ekraanid, olgu see kinos või televisioonis, näidatakse filmistaare, mannekeeni, saatejuhte, esinejaid, kellel kõigil on väga erinev geograafiline ja rahvuslik taust. Ja see määrab ära, et ei ole enam kindlat ilutüüpi vaid on ilu erinevates variatsioonides. Ilu mõiste hakkab järjest laienema. Samal ajal viiekümnendatel ja kuuekümnendatel kasvanud põlvkond. Mitte kunagi varem ei ole noored inimesed olnud nii terved ja tugevad, kui nad sel ajal olid. See oli elustandardite tõus ja meditsiini areng loomulikult üks mõte veel. Kui vaadata ringi tagasi 60.-test siis naiste põhikohustused olid siiski olnud tema perekond, temal, lapsed, 20.-test alates võib-olla ka töö ja enese eest hoolitsemine ei kuulunud selles nimistus kindlasti mitte kusagile sinna etteotsa. Nüüd kuuekümnendatel ei ole võimalik ilma enese välimuse eest hoolt kandmata saada head töökohta, suurepärast positsiooni. Välimus muutub järjest olulisemaks. Ja tolleaegset iluteejuhid, kirjandust ilmub selles valdkonnas palju. Ongi orienteeritud sellele ette Niine peab inimene välja nägema, et ta saavutaks sotsiaalset ja ärilist edu. Saledaid, jalgu ja prink. Tagumik on hinnatud ka varem, aga paljudel eelmistel aegadel ei ole need üldse välja paistnud. Nad on olnud täiesti varjata. Neetud. Nüüd kuuekümnendatel tuleb inimese figuur rohkem nähtavale kui eales enne. Välimuse eest hoolitsemine ei tähenda ainult seda, et inimesel on meeldiv nägu, korralik soeng, vaid see tähendab tervikut. Ma olen võib-olla rääkinud siin naistest, aga see puudutab mehi täpselt sama palju. Kui läbi sajandite on mehe üle otsustatud, et tema rahakoti ja sotsiaalse seisundi järgi siis nüüd liitub sinna kindlasti välimus. Selle teema, eks, kõige paremaks näiteks võiks tuua president Kennedy ja tema kauni naise Jack liini. Presidendipaari imidž oli väga kõrge. Nad olid armastatud, imetletud, nad olid erilised, nende positsioon ja nende välimus. Seda ei suutnud kahjustada isegi mitte kuuldused John Kennedy kõrvalhüpetest või sidemetest maffiaga. Tema kõrval seisev kaunist säkliin, kes on küps naine, mida selline küps naine kuuekümnendatel seljas kannab? Kindlasti Chanel kostüümi. Tuletan teile meelde, san, helistan meil ju juttu olnud. Kuuekümnendatel on ta oma kuulsuse tipul. Voog kirjutab. Sanell on täiuslik disainer, kelle esimene kõrgaeg oli kahekümnendatel ja kes tänapäeval mõjub tänapäevasemalt. Kui paljud noored kokku ise väitis, et igavest ei ole võimalik uuenduda? Klastika on pidepunkt neile, kes peavad lugu stabiilsusest ja stabiilsuseks, pakub sanell oma kostüümi. See on kindlasti meile kõigile hästi tuntud suhteliselt lühikese jaki ja kuuekümnendatel ka suhteliselt lühikese seelikuga, mida ilmestavad metallkettidega kandid, säravad nööbid ja pärliread. Saneliutleb iset. Ma pole huvitatud mõnekümne privaatkliendi rõivastamisest. Ma tahan riietada tuhandeid Triietabki tuhandeid ja lisaks tuhandetele veel kümneid tuhandeid, kes kannavad Snelli koopiaid. Ehk siis kostüüme, mis ei ole tulnud tema moemajast, mis on valminud kodustes tingimustes, näiteks. Tal ei ole selle vastu midagi. Kui viiekümnendatel avastas muud teismelised kui tarbijagruppi ja teismelised ju tarbisid väga edukalt, siis nüüd on nendest 50.-te teismelistest saanud noored kahekümnesed ja natuke peale. Ja nemad hakkavad esitama väljakutseid, väljakutsed, heaolule ja tarbimisühiskonnale. Nad on ju sealt ise tulnud, nad võivad selle vastu juba protestida. Protest on kuuekümnendatel äärmiselt iseloomulik aatomirelvade vastu Vietnami sõja vastu. Külma sõja vastu tõsi, väga ei protesteerita, aga 60.-te alguses ehitatakse Berliini müüri. Igasugustele tabudele heidetakse väljakutse. Avalikult arutatakse seksiteemadel. Niisugust asja ei ole kunagi varem ette tulnud. Naiste jaoks toimub vabanemine. Kasutusele võetakse rasestumisvastased tabletid. Abort legaliseeritakse 1967. aastal Inglismaal ja 70. Ameerikas. See tähendab noortele naistele kuldajastu saabumist. Prantsuse haigus on juba ravitav ja aidsi hirmu veel ei ole. Kuuekümnendad on erakordselt edukad rohkem vaba aega, rohkem raha, Kunst kangad, sünteetilised materjalid, rõivaid on võimalik toota Ta väga odavalt. Üks mõte veel, mis kindlasti kuuekümnendaid tõsiselt mõjutab. 1961 lendab esimene inimene kosmosesse. Juba 63. aastal on kosmoses esimene naine, peatselt maabuvad kuul, inimesed. Kosmoseprogrammid on reaalsus. Kosmosemood on kindlasti üks 60.-te teemasid. Püütakse midagi ulmelist ka inimestele igapäevaelus selga pakkuda. Kosmosesoeng, astronaudi peakate see on selline ümar kapuutsilaadne müts, mütsi ja kapuutsi vahepealne, mis jätab avatuks näost ainult osa. Silmad ja mina näiteks. Rõivas pidi olema suure vormiga ja lihtne. Ja teda ilmestasid detailid. Näiteks lühike lai mantel, millel on tohutud taskud, nööbid krae võisid olla kandid või depingud, mis toovad esile servad, mis annavad selle Skulpturaalse. Sellise laia mantli alla sobivad loomulikult kõrged saapad. Saapad on ülespoole põlve, nad peavad olema tõelised kosmosesajandi saapad. Selle mantli all võib olla kõrge kraega Semper. Kindlasti peaks seal mantli all olema ka miniseelik. Seelik lüheneb pidevalt. Kõige mikroskoopilise mat mõõtmed saab selg 1966.-ks aastaks. Mõni mood toob ühe uue nähtuse veel. Modellid on olnud pikka aega, moeajakirjad on ilmunud viimase sajandi jooksul pidevalt ja juba viiekümnendatel. Mannekeen pidi kindlasti nägema välja natuke saledam kui tavainimene, sest tasapinnaline pilt lisab talle viis kilogrammi, umbes. Nüüd tuuakse pudiumitele ja piltidele täiesti uut tüüpi mannekeen. Kõige tuntum nendest on ka nimeliselt ajalukku läinud digisee on tütarlapseohtu noor naine kellel peavad olema tohutult pikad koivad. Me ei räägi kaunist jalakujust, vaid just nimelt pikkadest ülipikkadest koibadest. Ta peab olema õbluke. Kohati öeldakse juba tema kohtades troofiline ema pisikese peenikese saleda. Keha otsas on pikk-pikk, kael koos kauni poisipeaga. Selle poisipea on sel hetkel lõiganud sassi hobune. See on mäletate, see Altjärguline ja pealae pealt ülesse kuhjatud see toob esile kõrge kukla ja näeb pika kaela otsas fantastiline välja. Ja nägu. Enamuse sellest näost peaksid enda alla võtmas silmad, suured, ülimalt suured silmad. Selline on 60.-te aastate mannekeen ja sellisele mannekeenile on väga lihtne panna selga kõiki neid mikroskoopilisi riideid, pikkuse poolest mikroskoopilisi riideid, mida järjest pakutakse. 60.-te alguses on pihikseelik variante, selles lühikeses seelikus on päris palju kontari mini pihikseelik. See ei olnud veel ülilühike, aga ta oli juba põlve paljastav. Ta võis olla suhteliselt sirge ja ta oli puusal vööga. Ta võis olla läbilõikega, aga piisas ka, kui seal oli niisugune madal puusavöö. Hiljem võib see olla ka juba metallist, selliste rõngastega. Väikesed puuvillased, trükimustrilised kleidid, see kleit võis juba olla veidi laienev ja ta kindlasti oli ka natukene lühem. Ta oli hästi pisike ülevalt ja teda kaunistas suur muster. Seelikud sirged või alt laienevad Ühele normaalpikkusega, ütleme siis meeter seitsmekümnesele tüdrukule ei läinud seeliku jaoks mitte mingil juhul rohkem riiet kui 40 sentimeetrit. Seelik laskus mõnusalt natukene puusale. Niit kandsid kõik. Ilma eranditeta kandsid nii geenedite klann kui kõik mannekeenid, kui kõik naised tänavalt, sõltumata nende vanusest, proportsioonidest, kehakaalust ja nii edasi. Sellest on raske mööda minna, aga siin tuleb isiklik mälestus. Minu kuuekümnendatel kosmilise kiirusega, seitsmekümnendatel läheneb vanaema, kes oli sündinud 19. sajandi lõpus kes oli rääkinud mulle 19. sajandi alguse triitsutamisest ja koolis vene keeles õppimisest tsaariaeg oli ju, ja kopli kasarmutest kasvõi seesama vanaema käis kleidis mis lõppes enne põlvi. Kuna ta oli proportsioonis, nägi ta igati normaalne välja, vähemalt mälestused temast on normaalsed. Minu koolitüdruku esimene tõsine mälestus seoses miniga on uudne koolivorme, mis siis tuli? See oli sinine pihikseelik. Tagantjärele mõeldes oli see ikka suhteliselt vormitu riietusese. Ta nagu natuke oli talias, päris sirge ta ka ei olnud. Al Ta oli, ta mitte laieneb, mitte sirge. No vot, see ongi selline vormitu koht. Ja selle all käis veel hallikas sinakasroheline ehk siis täiesti värvitu pluus. Selle koolivormiga oli mitu probleemi. Esimene moment oli see, et ta on lühike. Kui sa istusid lohakalt, siis sa said endale sellise põikisuunalise, Plysseerisina seelikuserva või pihikseeliku alumisse serva. Kui sa olid korralik istuja ja püüdsid selle endale niimoodi kannika alla sirgeks saada siis koolis iga päev kuus päeva nädalas kuus kuni seitse tundi puupingi peal istudes ei aidanud see hommikune pressimine seda pihikseelikut rohkemaks kui esimese istumiseni tema väljaveninud alumist osa. Aga püüdke endale korraks ette kujutada, et te lähete kaubanduskeskusesse ja kujutate korraks, et kõik naised, kes seal liiguvad, kõik teenindajad, kõik külastajad, ka koristajad, on järsku Nonii seelikus. Niikaua admis külmalt mööda läksid ehmeldani veel alles eile kõik säki uues kleidis tööle tuli. See pilt on meile ilmselt kujuteldamatu, aga see oli kohati esteetiliselt üsna karme kui jõuad, kes ei olnud enam esimeses nooruses ja kellel olid kindlasti juba täiskasvanud lapsed ja kelle proportsioonid ei olnud enam ideaalsed. Kujutage siis ette seda ülevalpool põlvi lõppevat seelikut, mis ka suveperioodil oli tavaliselt hall ja villane. Sealt edasi tulid siis kintsud. Raseerimine ei olnud väga moes, siis tulid sääred ja kõige selle otsas olid ikka veel terava ninaga tikk-kontsaga kingad. Kingi ei olnud väga kerge, vaata tavaliselt ei olnud need kingad enam ammu esimeses nooruses. Selle juurde kuulusid aksessuaarid. See oli kõige lihtsam kotivorm, millega poes käia. See oli selline suure silmaline meil tänapäeval enam selliseid ei ole vist kusagilt leida. Isegi sibulaid hoitakse teistsuguses võrgus. Aga see oli niisugune suur, sinna mahtusid ära piimapudelid, leib sai ja kõik need paberinutsakas, mida siis veel oli võimalik olnud poest hankida. Veidi hiljem tulid sellised salakavalad võrgud, mis nägid välja hästi pisikesed, aga siis vastavalt sellele, mida sinna sisse pandi, nii mahult kui kaalult nad venisid. Siis tuli juba nailonkott, see oli suurepärane tugev, kannatas kõik välja ja ka mahtu, salati käekoti ära nagu võrkkiik. Ja kui saabusid raudse eesriide tagant esimesed kilekotid värviliste piltidega ja imeliselt kaunid, siis nendega loomulikult toidupoodi ei mindud, sest need olid nii erilised. Sellise daami välimuse juurde kuulus kindlasti elektri logiline pea. Meil siin. Juuksed võiksid olla ka värvitud, aga 60.-te juuksevärvid olid veel küllaltki silmatorkavad, küllaltki. Vale juuksed on kindlasti üks märksõna. Teistsuguses soenguga võid sa olla teistsugune inimene, oli see parukate kollektsiooni omamise mõte ja kindlasti võiks olla ühel noorel daamil parukate kollektsioon kübarate kollektsiooni asemel. See on aeg, kus tuleb esimene kõõmavastane šampoon. New York Times avaldab kuus pilti poissi peadest ja küsib juurde, millised nendest on tüdrukud ja millised poisid ning kommenteerib seda. Aga täpselt sama lugu on pikkade sirgete juustega, mis on ka väga populaarsed, sest ka neid kannavad ühel hetkel nii poisid kui tüdrukud. Koolitüdrukud omasid nii palju raha, et näha välja nagu staarid. Ja kõik staarid tahtsid näha välja nagu koolitüdrukud selle välimuse juurde. Ma juba ütlesin, et on vajalikud tohutult suured silmad. See tähendab ka seda, et must lainer kindlasti, mis maalitakse nii et ta teeb selle silma suuremaks on äärmiselt populaarne. Peatselt mitte ainult mustad, vaid ka kõikvõimalikke muid toone. Ma ei hakka rääkima lilladest või pruunidest, aga seal võis olla ka metallikvärviga segatud heledamaid ripsmetusse. Ja siis tulevad esimesed kunstripsmed. Esimesed kleebitakse ükshaaval ja nad peavad vastu nädala. 60.-te teisel poolel on juba selline riba, kust saab endale paraja pikkusega ripsmed lõigata ja endale siis külge kleepida juba reana. Kui on selline rida ripsmeid, siis loomulikult ei pea nad olema mitte ainult mustad ja pikad. Nad võivad olla kaunistatud litritega pärlitega. Nad võivad olla erivärvilised. Nad võivad olla vol ilmsed, mida suuremaks ja raskemaks nad lähevad. Liim on ikka seesama, ju siis juhtub ka igasuguseid kurioosseid lugusid, näiteks ripsmed kukuvad salatikaussi. Nende suurte silmade juurde kuulub ka laovärv. 60.-te alguses on see hele. Need on heledat, tore on, kui nad natukene sätendaksid, sinakad, lillakad, hallikad, toonid. 60.-te lõpu poole muutub silmameik veidi tumedamaks, kuigi värv jääb. Lõpuks võis silmalaule maalida ka liblika tiival ja sealt edasi võis pikendada silmameiki näole. Nii et maalingud mitte ainult enam meikimise suhtes, aga võisid juba kanda nimetust näomaalingud. Peale selle. Keegi ei olnud vaimustatud vaatamaks valgeid lõtva jalgu. Selleks oli vaja meiki, et need jalad näeksid head välja. Ja õige pea annab see mõte ka keha Molinguteks. Juba 60.-te lõpus kui puud on nii lühike ja inimesed kõik on nii kaunid siis on üks probleem veel kindlasti. Nimelt mida selle pisikese lühikese rõival kanda on olnud kogu aeg sukahoidjad, tripidega, krapsakad, koonuseks vormitud rinnahoidjad koos polstriga. Aluspükstel on alati olnud pitsid. Kas erivärvilised kontrasttoonis aga igal juhul pitsid. Ja nüüd tulevad sukkpüksid? See on pesurevolutsioon. Mitte mingit vajadust ei ole ju sukahoidja järele. Mitte mingit mõtet ei ole pitsiliste satsieliste üksikute järele. Ja lükra, mis on viiekümnendatel juba avastatud. Sellest hakatakse tegema ka aluspesu. Ta on elastne. Ta on mugav ja ta on mikroskoopiline. Lõpuks on pesu ilma õmblusteta ja nähtamatu, aga seest võib ta olla kirjuvärviline, lilleline, igati atraktiivne ja linnud, vorm muutub pehmemaks, hakatakse tootma ka rinnahoidjaid teismelistele. See ei ole enam koonusekujuline polstriga. Niisugune ilmutus, ait tunduvalt pehmema ja leebema vormiga. Riideese. Juba 19. sajandil valmistati Lõuna-Prantsusmaal nimi linnas puuvillast kangast Sarssi. See on tiheda sidusega hästi niisugune paks ja vastupidav. Õige peatselt hakatakse seda Ingi koga siniseks värvima. Ja kohe varsti pärast seda hakkavad sellisest kangast pükse kandma California kullakaevurid. Need on teksased. Nad on tööpüksid, nad peavad hästi vastu. Nende konstruktsioon mitmete taskutega annab neile lisaväärtust. Nad on aktiivse liikuva töötava mehe püksid. Kui viiekümnendatel rock n roll'i põlvkond paneb endale jalga Tsinsid siis mitte keegi ei usu, et sellest võiks saada moeklassika. Kuuekümnendatel, eks on teksad noortemoes juba kanda kinnitanud, muidugi mitte keegi ei kujuta ette, et Sintsidega oleks võimalik tööle minna. Mitte üks endast lugupidav daam ei kujuta ette, et ta võiks teksadega kusagil avalikult ringi jalutada. Aga selline natuke töine ja pool sportlik rõivastus on ta juba sel hetkel. Aga noored. Teksa on paljudel juhtudel protest selle puhtuse ja korra vastu, mida vanemad on õpetanud. Sest nad on sellised püksid, millega mitte midagi ei juhtu. Võib istuda murul, treppidel võib-olla pidevalt reisil võib elada ja magada nendes pükstes. Muidugi siis nad näevad ka vastavad väljalille laste ideoloogia. Noortekultuur uimastite ja armastuse filosoofiaga ja ilmselt tiksatki kuuluvad sinna. Looduslähedust, mida hipiliikumine või mida hipi ideoloogia püüdis esile tuua sümboliseerib kindlasti rahvarõivas. Nii tulevat moepilti kandja sarid mustlaste seelikut, slaavlaste tikitud pluusid. Peale selle võib iga noor tüdruk endale kududa, heegeldada, sõlmida mõne huvitava eseme, mida kanda seljas või millest teha kott, et ja nii edasi. Nii et paljudel juhtudel mood tuleb ka nii-öelda altpoolt seal, kus hakatakse midagi lihtsalt kandma tegema ja nii jõuab ta lõpuks ka võib-olla ajakirjade lehekülgedele. Sugudevaheline võrdsus võiks hipiliikumise juures veel kõneks tulla. Poisid kannavad ehteid ja pikki Juukseid. Rokifestivalid, kus protestilaulude rütme võimendas hipiatribuutika on 60.-te üks niisuguseid märksõnu. Metsikust, karvasest veidi võib-olla väärdunud hipi Maest kujundasid disainerid suurepärase folkstiili. See tähendabki käsitööelementidega kaunistatud esemeid. Need võivad olla alt laienevad püksid, rahvarõivaste mustrid, eksootika ja rahvusromantism. See on võib-olla juba kuuekümnendatel. Läbi 60.-te on kasutatud ka kujutava kunsti ideid pop- ja op-kunst kui mustatriibuline kangas, musta-valge triibuline kangas, Plysseerida, mitte triibu suunaliselt, vaid teistpidi võib saada väga fantastilise optilise efektiga seeliku aga täpselt samuti pisikesel kleidil olla erksavärviline geomeetriline muster, mis tekitab mulje just nimelt popkunstist. Loomulikult siin oli rokkfestivalidest juttu Bob Dylan, biitlid, Rollingud senist Chaplin ja nii edasi. Kogu see kultuur on sulandunud, üks mõjutab teist ja lõpuks jõuab see ikkagi ka jälle taas sellisesse moodi. Ma alustasin moekunstnik, kes täna sanelliga sanell, kelle puhul alati öeldakse, et tema andis naistele vabaduse. Kuuekümnendatel on. Ma ei tea, kas kõige kuulsam, aga üks kuulsamaid mehi install Loren A siluett on suurel määral nagu tema looming, läbipaistvad pluusid. Aga tema puhul öeldakse nüüd hiljem, et tema andis naistele võimu. 1966. aastal toob ta moedemonstratsioonil poodiumile smokingu. See on kostüüm, son pükskostüüm, naistele, seal on viigipüksid, see on niisugune tumetriibuline kangas koos valge pluusi ja lausa vist oli lipsuga tegemist. See on nii naiselik Sännishik, mitte keegi ei saa seda pükskostüümi süüdistada mehelikkuses. Siit võib alustada mõtet sellest, et juba järgmisel aastakümnel võisid naised täiesti rahulikult käia tööl, kohvikus ja nii edasi. Ka pükstega ja need nägid head välja ja olid kaunid, pakkusid vaheldust seelikutele. Kuuekümnendatel on daamid ikkagi põhiliselt rõivastatud veel kleiti või seelikutesse. Muudi tutvustavad ilmselt kõige paremini moeajakirjad ja 60.-te juhtivaks moeajakirjaks on kindlasti Ameerika voolik. Selle toimetaja Dajana Frylland juhibki kuuekümnendatel tall Ameerika Voogi ja teeb sellest ajakirja. Ajakirjadega on selline lugu, et üks asi on see, mis on moekunstnikul valminud, mida ta on poodiumil näidanud. Kui pilt läheb ajakirja, siis lisandub sinna loominguline kollektiivfotograaf keskkond, kus seda pilti tehakse. Modelle, kes selles kostüümis on ja see tegelikult võib seda voodi näidata veel teistsuguses valguses, kui ta oli algselt sellel moelaval. Friilandan isiksus. Ärge kartke vulgaarse enam näida, õpetab ta ühte oma toimetajat. Anna neile seda, mille vajamisest meil polnud iial aimugi. Ta kasutab väga palju ebaharilikke modelle ja kui tulla selle iluküsimuse juurde tagasi, siis just ebaharilikud modellid, kes on mitteklassikalises mõttes võib-olla kõige ilusamad, aga nad on erilised, laiendavad, mitmekesistavad seda ilu mõistet veelgi. See on oskus näilisi puudusi eelisteks muuta. Ja üks mõte just nimelt ta Jaanaga seoses veel selleks ei pea olema ilus, et pimestav välja näha. Me kõik teame seda. Me ei mõtle sellele iga päev. Aga täna mõelge sellele korraks, et see mõte ilust oli juba kuuekümnendatel olemas. Millest ma järgmisel korral räägin, seda ma veel ei tea. Aitäh kuulamast, kõike ilusat.