Lugupeetud kuulajad tere tulemast järjekordsesse kunstiministeeriumisse ja maikuine ministeerium oli meil mõeldud koos Indrek Grigori ka pühendada tervenisti kunstikriitikale, aga mõnevõrra siis kogu teemale sümptomaatiliselt oleme me praegu küll erinevates linnades, aga sünkroonis jutlemas ainult Indrekuga kahekesi. Ja ilmselt on see siis maikuus ja ministeeriumi Tartu möliseb rubriigist. Seekord siis Tartu möliseb koos Tallinnaga. Tere, indrek remoorin ja see, millest me plaanime rääkida, on ütleme, kunstikriitikaga tegelemine ja selle üle erinevad arutamise formaadid. Nimelt on nii Tartus kui Tallinnas nüüd üsna selliste jõnksudega, aga siiski enam-vähem järjepidevalt antud aasta jooksul toimunud kunstikriitika lugemisgrupid mõtlesimegi Indrekuga arutada sellise formaadi kasutamise üle, millised on praeguseks hetkeks välja settinud kogemused ja kuidas seda formaati viiks ja kas seda võiks edasi ka kasutada, sest et tegemist on olnud üsna sellise eksperimentaalse algatusega, et proovida siis kokku tuua erineva taustaga inimesi ja sundida vabatahtlikkuse alusel loomulikult rangelt lugema, nii ma siis erinevaid kunstikriitika käsitlusi. Võib-olla, kui alustada sellest, et kuidas selline formaat tekkis või miks need kunstikriitika lugemisgrupid said kokku kutsutud, siis algab see legend nii-öelda sellisest organisatsioonist, mille nimi on ikka Eesti. Mis on siis rahvusvahelise kunstikriitikute ühenduse Eesti haru või õigem oleks, peaks olema Eesti aru, sest et tegemist on initsiatiiviga, mis oli aktiivne viimati mõned aastad tagasi ja siis toimus kunstikriitikas selline totakas liikumine, sisemine ümberpaiknemine, nii et need meie kolleegid, kes selle alustamise juures olid, mingil hetkel enam aktiivselt kunstikriitika kirjutamisega ei tegele ja seega jäi ka selle Aika kohaliku esinduse asjaajamine üsnagi soiku, kuni siis eelmise kevadeni, kui püüdsime Maria-Kristiina Soomre aga koos siis seda kohalikku grupikest taaselustada minimeerida, sest et üldine konsensus on ikkagi see kunstikriitika olukord Eestis on praegu üsna kriitiline ja ma ei taha siin väga palju laskuda sellesse üldisesse nutulaulu teemal, kuidas meie päevalehtedes ja nädalalehtedes ilmub järjest jooksva kunstielu kajastusi või need on ainult enamasti siserefereeritud pressiteksti ümberjutustusena. Nii et kui me võtame nagu alusbaasiks selle kunstikriitik, oleks vaja tegeleda ja rahvusvaheline kunstikriitikute organisatsioon ning selle kohalike esindus võiks kindlasti olla üks selline, kas valvegrupp või survegrupp, et siis püüda seda teemat natukene rohkem tagant tõugata ja siis mitmekesistada ja, ja samamoodi küsimus sellest, et mis on kunstikriitika võimalused ja kohustused praegusel hetkel. Ühesõnaga, sellest aiga taaselustamisest see jätkuvalt on sellises reanimatsioonifaasis viimased aasta aega, aga võib-olla oleks kõige konkreetsem selline tulemus olekski selle kunstikriitika lugemisgrupi käivitamine Tallinnas ja Indrek ma hetke pärast palun sul rääkida siis teie Tartu poolsetest vajadustest, et mis oli see teie kontekst nii-öelda. Aga tõmmates Tallinna poolt selle asja kokku, siis sügisel saigi kokku kutsutud, et siis pidulik nime all Aika ja artišoki initsiatiivil lugemisgrupp. Peab kohe ütlema, et see ja nagu enne mainitud on toimunud üsna suurte jõnksudega ja sellest me ka edaspidi räägime, et kuidas sellise omaalgatuse puhul alati on oht, et elu juhtub ja elu tuleb vahele ja kõik asjad ei jookse nii sujuvalt ja nii järjepidevalt. Aga ühesõnaga, see on siis väga sellise pika monoloogina kunstikriitika Tallinna haru taust, indrek, äkki sina räägid Tartu initsiatiivist, sellepärast et te alustasite natuke hiljem kui meie. Ja samasse toimub tegelikult, et üldse ühe teise sündmuse raames. Jah, et ma kuulsin sinu käest lugemisgrupist vist septembris, kui ma õigesti mäletan ja astus minu esimene reaktsioon toona sinu nagu pakkumisele. Vaat teil nüüd Tallinnas toimuvad lugemisgrupid ja Tartus võiks ka toimuda, et mu esimene reaktsioon oli küsimus, et kas teil toimub seal liiga vähe seminare mille peale asutus ütlesid, toibub ja mulle tundub, et meil tartus toimub piisavalt palju seminare. Jõuame varsti selleni, miks ta siis ikkagi lõpuks ka ellu kutsutud, olenemata algsest kepsisest. Aga nüüd sa viitasid korra sellele noh, nii-öelda nutulaulule või sellele kontekstile. Meil on postikriitikaga probleem, et nad said Tartu poolt, viitaksin veel ühele probleemile, et üks asi on see, et nagu justkui toimetused tõmbavad kultuurikajastuste kriitika kajastust koomale. Aga teine probleem on see, mida ma väga näen, on see, et ei ole ka kajastajaid või ütleme, et ma kunstikriitikuna ei tunne enesel nagu konkurente olevat vä? Teine situatsioon on ka see, et päris mitmenäitusega on juhtunud näiteks nii et mulle tehakse ettepanek, et ma Keputaksin sellest. Oi vot hetkel väga kiire ei jõua ja siis juhtub see, et lihtsalt mitte keegi kirjutagi. Et me siin Tartus näeme ennekõike seda probleemi nagu kirjutajate põuda ja sealt tulevad nagu probleem, et noh, et kriitikat näiteks õpetajate ja nii edasi, et tal ei ole akadeemilist ütleme, positsioon ja nii edasi, kui sa oled ülikooliga seotud, siis sul ei ole mitte mingit huvi kirjutada kunstikriitikat näiteks kunstiajaloolastel ei ole mitte mingit põhjust, miks nad peaksid selle vastu üldse huvi tundma. Aga nüüd see nii-öelda kunstikriitika lugemisgruppi, Tartu sektsioon saiv siis ellu kutsutud festivali artist kukkunud sellise eelprogrammina. Et Kristina Paju, kes koordineerib artist, kukkunuti Tartu kaasaegse kunsti festivali artist kukkunud nii-öelda haridusprogrammi tuli siis ka kunstimajja, kus toimub ka osa festivali, nagu sellest näituseprogrammist septembris seoses küsimusega, et vot et oleks vaja haridusprogrammi välja töötada teha ja kuivõrd Marika oli endiselt hinge peal, see teil seal Tallinnas juba toimusse, lugemisgruppe mul ikkagi huvi, et mis seal toimub ja kuidas see toimib. Ja, ja Omalt poolt ladusin kogu aeg mingit sellist, noh kasvõi puht moraalset kohustust siiski ka tegelikult noh, nii-öelda siis kirjutajaskonna laiendamisega mingilgi viisil või vähemalt püüdlema. Ühelt poolt midagigi teha selleks, et kunstikriitikat nagu populariseerida kui distsipliini. Siis ma mõtlesin, et vot see on nüüd küll õige koht, et tuleb ikkagi ära proovida, et kas ja kuidas siis ikkagi nagu toimima hakkab. Nii et ta siis toimub festivali artist kukkunud nagu sellise eelprogrammina, esimesel märtsil oli meil esimene lugemisgrupp ja ta on meil siiski suhteliselt regulaarselt toimunud üle nädala. Et siin nüüd jäi ühe korra vahele kaks nädalat, aga, aga selle eest peaks nüüd mind eile oli viies lugemisgrupp ja järgmine nädal peaks olema kuues lugemisgrupp. Ja sellega siis nagu kevadeks, et ja siis septembris artist kukkunud festivali eneseajale on planeeritud veel kaks ja idee oli siis selles mõttes, et kuivõrd kukkunud ta nagu kaasaegse kunstifestival oled siis populariseerida natuke kaasaegse kunsti, viidates kaasaegse kunsti retseptsioonile ja sealt just selle kriitika enese nagu kompositsiooni kaudu. Ja nüüd ühe ütleme siis nii-öelda kaaskorraldaja Kaisa Eiche soovitusel oma tekstivalikut hakkasime osaliselt kopeerima sellest, mida teie seal Tallinnas oma lugemisgrupis juba loetajaid tekiks, nagu selline ühine lugemus, et saada nagu aimu, et tahate elu, et ta seal näiteks loeme siis ka, et et tekiks nagu selline ühine kontekst ja lugemisgrupi formaatsay võrdlemisi otse kopeeritud ülikooli sellisest klassikalisest akadeemilisest seminarist tegelikult läheb, nii nagu Tartu Ülikoolis toimuvat antakse seminari tekst, mida siis seminaril osalejad peaksid soovitavalt läbi lugema. Ja siis idee järgi peaks toimuma seal seminaris siis nagu selline ühine arutelu selle teksti teemal. Aga olenemata sellisest näilisest akadeemilisest formaadist algusest peale siiski võrdlemisi teadlikult üritasin vältida ida otsest kasutasid nagu viidet akadeemiale või et inimesed nagu ei kohkuks selles mõttes ära, et tegemist on järjekordse akadeemilise ettevõtmisega. Tempo on kohutav. Meiega ja meeletult intensiivne, sest ma arvan, et meil on vis toimunud üldse kas neli või viis lugemisgrupp alates siis septembris lugemine sassi, selle tõttu toimuvad nii harva, et on juba raske meeles pidada, et mis numbri juures me parasjagu oleme ja mõnes mõttes mul on tunne siin nagu tihedamini ei pigistaks välja või et vähemalt esimesel aastal küll mitte. Aga päris palju nendest testidest ja me oleme püüdnud lugeda, on Tallinnas valinud Liisa Kaljula ja need on olnud enamasti sellised erinevad ümarlauad, erinevad nii-öelda sellised kaardistamised, et kus me saaksime ühe, selle mõnekümne leheküljelise teksti puhul kätte võimalikult palju erinevaid kriitiku positsioone. Et seega, kui sa tõid välja selle huvi, kasvatada noori kirjutajaid või kuidagi vaata inimesi kunsti kirjutamise juurde, siis Tallinnas mul on tunne, et seda Ma ei ole niivõrd olnud, sellepärast et näiteks lugemisgrupis osalejad on tegelikult kõik ikkagi aktiivse kirjutajad juba kes siis pigem püüavad enda jaoks mõtestada seda kunstikriitika tema või, või kaasaegse kunstikriitik erinevaid võimalusi ja lihtsalt puhtalt laiendada enda silmaringi siis erinevate positsioonide selliste võimalike seisukohtadega. Tihti läheb Tallinnas arutelu väga poliitiliseks kultuuripoliitiliseks, et siin on pidevalt siin pitsitus ja mis on olnud Liisa Kaljulale üks põhimõte algusest peale on ka see, et me ei ole tegelenud kuidagi otseselt Eesti probleemide eluga, et ühelt poolt mitte langeda just nimelt sellisesse nutuses staadiumisse jälle, kus me oma peades kogu aeg elame. Ja just sellepärast, et see on nagunii kogu aeg kaasas või kogu aeg mõlemast. Üks asi, mis on osutunud äärmiselt keeruliseks, on arutelu hoidmine teksti kesksena, ma ei tea, kuidas teil sellega läheb, aga meil on see valmistanud suuri probleeme, sellepärast et tihti need grupi koosseisud väga voolav ja mõned sellised kindlad elemendid ja siis on mõned sellised matused alati. Ja see arutelu sõltub sellest või see grupidünaamika jaaguari, ettearvamatu ja tihti seal lahvatavad mingid täiesti kolmandad probleemid, mingid kunstimaailma klaarimised, mingid sisevõitlused, umbes, millel ei ole antud tekstiga ja otseselt vähem kunstikriitik, aga noh, väga palju tegemist. Kui ma nüüd seda nii-öelda tortu grupis osalajaskonda tausta poolest jaotada, siis noh, üks asi on see, et sul on seal Tallinnas palju paktiivseid, kunstikriitikuid mul on, siin moodustab pigem välja selline nagu duaalsus selle seltskonna vahel, kes on, et ühelt poolt on, on siis ka kunstikriitikuna tegelevad inimesed ise, Margus Kiis näiteks on käinud päris aktiivselt, Kaire Nurk on olnud kohal aga ka vanemad, näiteks Mare Ruus, vanema põlvkonna kirjutajad, et selles suhtes on, on meil ka siin olnud aktiivselt kunstikriitikud, aga samal ajal kuivõrd ma selle väga teadlikult suunitlesin otseselt üliõpilastele kunstiajaloolastele, kes küll paraku väga aktiivselt ei osale märksa tublimad olid näiteks maaliosakonna üliõpilased, kes vähemalt esimesel paaril korral olid väga arvukalt kohale, et nad moodustasid suisa enamuse. Ja kõrgemast kunstikoolist on, on ka olnud üliõpilasi nagu kuulamas ja siis tekibki nagu selline vastuolu, et ühelt poolt on sellised labaselt öeldes kunsti välja vanad kalad, kes umbes kaduvad seda, mis, mis väljal toimuvad, teavad kogu seda ringi. Aga samas need üliõpilased nagu on selles suhtes täiesti nagu väljas seisvad või noh, ikkagi seal akadeemia nii-öelda kaitsva ringi sees lihtsalt ei teagi tõepoolest, mis, mis nii-öelda reaalsel kunstiväljal kogu aeg toimub ja selles mõttes on seda vestlust näiteks aegajalt nagu keeruline juhtida ja tuleb ka tõepoolest hästi palju sellist kõrvalekaldumist tekstist. Aga Meil kipub see olema pigem sedapidi, et kuivõrd Kaire Nurk ise on ka nii-öelda kunstniku taustaga ja tema kriitiku positsioon on selles mõttes natuke teine ja osalt ka sellepärast, et, et mul siiski on tihtipeale kohal ka paar kunstnikku siis tuleb üsna palju sellisest kõrvalekaldest teemal, et mida kunstnik arvab kriitikast või noh, nagu sellised täiesti reaalsed juhtumid, näiteks et asi läheb mitte nii väga poliitiliseks, kuivõrd nagu selliseks kunstniku ja kriitiku vaheliste suhteliselt esitlemiseks, mis samas on muidugi mingis mõttes nagu kooskõlas ka nende lisavalitud tekstide suhtes, mida te seal Tallinnas käsitluste, mis me siia nagu ülevõtmisel, et seal on ka seda, see probleem on seal üsna sees, aga osaliselt et väga paljud seminarile tulejad paraku ei ole teksti üldse lugenud. Mis on minul siin üks väga suur probleem siis see jutt ka sellepärast läheb natuke ehk nagu eemale, et ühelt poolt võimlesin teksti käsitledes selle probleemi ära mainida, seda saab üsna lihtsalt tuua siis üle mingisugusesse reaalsesse konteksti. Aga seal lihtsalt valgub nagu tekstist eemale selle tõttu, et inimesed ei olegi teksti lugenud, nad ei suuda selavini sinna konteksti päris panna. Aga mis on minu meelest huvitav nende või, või mida sa ikka välja, et, et see lugemisgrupi formaat on kokku nagu väga erineva kogemuse ja erineva praktika tegelasi ja mõnes mõttes on selle lugemisgrupp või üldse sellise omaalgatusliku hariduse nii nõrkus kui tugevus, miks ta erineb sellisest ülikooli seminarist, et seal puudub selline tugev autoritaarne juht või moderaator nii-öelda õppejõud, kes teab rohkem, sest et idee on ikkagi selles, et Loeme seda teksti ilmselt esmakordselt või loeme üle vähemalt aga kellelegil puudub selline nagu võimu või selline hierarhiline positsioon ja samas läbi nende erinevate kogemuste tegelikult see tähendab nagu taustad erinevus väga suurt rolli mingil hetkel mängima ja minu jaoks üks mis on nagu selline probleemkohti, ongi see, kui palju neid asju peaks tegelikult modereerima või juhatama ja kui palju peaks nagu pingutama, et ta ei muutuks loenguks, sest et noh, meil on ka vahepeal mingid arutelud on lõppenud väga dramaatiliselt, inimesed tormavad välja. Aga kuidas mitte jõuda päris nagu sellise draamaastmeni vahepeal tekib igatsus sellise kooli seminari järele, kus sa saad põhimõtteliselt niimoodi arvata, et kas sa nüüd vastasid õieti või valesti, kas sa lugesid sellest tekstist nagu selle õige koha välja, mida sult oodatakse praegu, et see on selline lünkade täitmine. Et jah, et see dünaamika on ka minu meelest väga keeruline, et võib-olla selline hulku modera Tal on olnud meil siin ka mõtleks, milleni me ilmselt sellel poolaastal need ei jõua. Aga et lihtsalt oleks ikkagi keegi, kes oleks nagu natukene rohkem ette valmistanud ja täidaks ära, kuigi ma saan öelda mingeid piinlikke pause väga ei ole tekkinud, et see selle kulgeb ka sellise ise organiseerumise või sellise loomuliku arutelu teel. Jah, ma pean möönma, et see on see koht, kus mina ise enesenagu selle lugemisgrupi läbi viiana tunne, nagu seda läbikukkumiskohta. Et mul on selline tunne, et ma siiski ennast kuidagi ma ei tea, nüüd kui, kui teadlikult, kui kogemata ta selle kõrgema võimuna kogu aeg positsioneerinud sinna mis ka osaliselt ikkagi sellest, et inimesed tulevad küll seminari, aga ei loe teksti jah, mis, mis on väga probleem, sest tahaks siiski nagu püsida selle teksti juures, nagu käsitada seal esile toodud probleeme, mingeid selliseid asju, millele me nagu noh, võib-olla kogu aeg mõte või midagi, et selle selle teksti esitamise mõte, et selles mõttes ma olen püüdnud neid seminarid kõige meeleheitlikult hoida selle tekstikeskselt ja nüüd lihtsalt need sellise, kuidas öelda, kompetentsi jaotuvust toimub, aga siis kipubki olema nagu see, et ühelt poolt mina olen nagu teksti lugenud ja püüan nagu seda kompetentsi kaitsta, aga teiselt poolt näiteks Margus Kiis tuleb lihtsalt sellise natuke, kui ta ei ole lugenud, siis ta esindab väga tõmmata väljal nii-öelda kompetente, aga ta ründab seda teksti siis natuke teiste kohtade pealt või et selles mõttes on keeruline nagu selle teksti juures püsida. Vähemalt esimestel kordadel kippus ikkagi väga minu loengut meenutama. Keda veel nendes tekstide valikutes siis ütleme esimese korra ma tõesti lugesime sellist metakriitikat või just nimelt neid erinevaid ümarlauaformaate ja näiteks lõpupoole minul tekkis täiesti tahtmine, tahaks lugeda nüüd nagu sellist head kriitikat vennast olles nagu kunstikriitikaväljal tegutsenud, siis mõnes mõttes noh, mingil hetkel ikkagi see nii-öelda olukorra kaardistus hakkab ennast kuidagi kordama või et see on selline häda. Et tekkis tunne, et tahaks lugeda lihtsalt väga häired artikleid, häid käsitlusi ja nüüd selle viimase kunstikriitika lugemisgruppi me püüdsime lahendada, kus Maria-Kristiina ka siis nii-öelda Keysdadi põhiselt ehk siis võtta ühe kunstniku, kelleks John valdas tsaari ja lugeda siis tema kohta nii-öelda erinevaid käsitlusi. Et ühesõnaga, see teksti valimine on äärmiselt keeruline, noh, see on kõige raskem tegelikult selle juures, sest et kuidas leida mingi tekst, mis on piisavalt nagu adekvaatne, aktuaalne laiapõhjaline samas ja mis oleks ka nagu hea või nagu huvitav. Ja samas tuues siia juurde jällegi, mis on selle omaalgatusliku hariduse puhul väga oluline, on see kogu lugemisgrupp juhtub kõigi elude kõrvalt. Et sa julged tulla nagu seminari niimoodi, et ütleme, mis grupp, et sa ei ole teksti lugenud, mida näiteks mina oma ülikooli seminaride puhul tegelikult ei kujuta ette enam, et maal oleks piisavalt nagu kuraasi, minna lihtsalt kohale ja loota oma loomulikule intelligentsile. Mulle väga meeldis tegelikult see, et Liisa valis välja just sellised ümarlauad, et noh, et meil on nagu lugemisgrupp, meil on nagu seltskond inimesi, kes nagu arutab ja siis selles kontekstis lugeda teisi arutamas, et see nagu vormiliselt tundus nagu väga mõnus. Et oli siin kaks ümaroduks süsteem selginud siia poolt juhitud natuke varem vaatan siin 2008 on raamatu välja aasta aasta ja siis oli üks ajakirjast oktoober ilmunud ümarlaud oli 2000.-st aastast väga mõnusalt ja siis me lugesime ka ühte poris croisi Art poweri raamatust ühte peatükki jääda ka seal Tallinnas lugesite, kruvis oli väga mõnus, selline atraktiivne. Eskintsi juhitud ümarvas hakkab silma tran tiksuaalne bikiini ja nihukesed suurepäraselt mõisted, mis digitaalne kood. Kristi kriitikast rääkida, et kas on kriitikat, ei ole kriitikat ennast hästi, selline mõnus nagu paikapanev positsioon aga samas on need ümarlauad just seetõttu, et nad on ümarlauad ja et nad on natuke kaasaegses kontekstis, siis nad on hästi nagu sellised puurealistlikud või et probleeme on hästi palju, aga, aga kogu aeg nagu jõutakse sellele, kuidas kõik ikkagi nagu väga ujub ja, ja see arutlus on ka selles mõttes natuke ujub et kruiis, võib-olla selles mõttes on silmapaistev, et ta hästi julgelt ja edevalt üritab mingeid asju paika panna. Ta on väga nagu nendib, et vot nii on. Aga samas ta on ikkagi ka väga mänguline oma tekstis. Ja seal on croisi puhul ka väga selgelt ikkagi positsiooni või noh, see nagu, valige kas sa võtad endale ujuva positsiooni või sa siis vastandud sellele üldisele meinstriimile, võtad endale siis nagu värskendavalt sellise kehtestama positsiooni. Ega ta rusikaga Eesti selline mänguline oma retoorikas aga siis nendele vastukaaluna Kaire Nurga soovitusel. Me lugesime hiljuti Boris Bernsteini 1009 77. aastal kirjutatud artiklit kriitika metodoloogiat, kus persten lähtub, noh, ikka väga rangelt sellisest struktuur, realistlikkust meetodist oma artiklit kirjutades, kogu artikli ülesehitus on tunda, et noh, see on selline paika panemine sõna kõige otsesemas mõttes. Aga, aga veidral kombel ta jõuab väga sarnaste tulemusteni, kuidas kriitika ongi nagu selline mängimine nii-öelda kunsti välja enese ja selle väljas olevaga, kuidas kriitika ikkagi läbi kommunikatsiooniahela muudab, määrab ja mõjutab neid, ütleme, kunsti hindamise mingi siukseid esteetilisi põhimõtteid aga samas üles ehitatud kogu see retoorikale hoopis teine, et selles mõttes oli Bernstein väga nagu tervendav lugemine. Fenomenaalsed probleemid on tegelikult samad, räägib sellest, samast asjast räägib see 77. aastal, eks noh, hoopis teistsuguse retoorikasse, sellist postruktoralistliku pööret teaduses ei ole toibunud tema jaoks endiselt, et noh, et see on väga veel selline nõukogude ikke tõsiteaduslik nagu taustad tunder selles teksti ülesehitus. Ja siis sellise ma ütleks, suisa väikse iroonilise kokku võtta ja mingis mõttes nagu natuke negativistlik, aga samas mingis mõttes ka toreda kokkuvõttena sai nüüd viiendas lugemisgrupis loetud Eesti NSV Kunstnike Liidu juhatuse laiendatud pleenumil okolli, kus ta oli siis väikse väljavõtte teinud Margus Kiis. 72. aastal tuli ülevalt NLKP-s tuli otsus NLKP keskkomitee 1009 seitsmeteistkümnenda aasta otsus kirjandus- ja kunstikriitikast, kus järsku aastaid, et vot Nõukogude liidus on probleem kirjanduse ja kunstikriitika olukorraga ja see pleenum siis ka tegeleb siis nagu NLKP otsusega arutamisega millistele probleemidele viidata ja mis me siis nüüd tegema peaksime, et selles mõttes on ta tõepoolest tegemist taas sellise ümarlauaga, kus oli väga ilus suur konverents põhimõttelised ja retooriliselt selge kogu see nõukogude-lik taust ja nii edasi. Aga sealjuures tekkis küsimus, et kui palju sellest ümarlaual räägiti Dust või sellest laiendatud pleenumil räägitust saab üldse võtta tõsiselt kohal näiteks Krista Piirimäe, kes nii-öelda isiklikult mäletab veel neid aegu ja ütles, et ei, et noh, keegi ei lugenud keegi, mõtlen seda tõsiselt ja mingis osas on tal kahtlemata ka õigused, seal on tunda seal Mart helleri sõnavõtus näiteks sissejuhatus, mis oli lihtsalt nii hullumeelselt punane, kui veel sai olla, et et on aru saada, et see pidi seal olema, et need olid lihtsalt nagu stampfraasid, mida pidi lausuma. Aga teiselt poolt kui me selle punase sealt ära võtame, siis siiski on tunne, et et midagi on nagu arutati, probleeme nagu on ja Enn Põldroos näiteks võtaks, saab päris hästi sõna- ja Kelleri sõnavõtt, ülejäänud sõnab, et osa on ka täiesti nagu noh, loetav ja ja Boris Bernstein näiteks võtab sellise sõna. Sellise teksti puhul mul tekibki kohe küsimus, et kas on võimalik seda lugeda kuidagi nagu päriselt nii-öelda või, või ütleme praegu, et. Ja ega minu jaoks tekitas see küsimus, et milline on nende nii-öelda tänapäevaste seminaride ehk kui sisuline väärtus või et mida me loodame, et sealt sünnib, et selle 72. aasta juhtumiga oli ka see, et ühelt poolt tuli NLKP otsus, eks ole, kõik äreval toimuvad pleenumil otsuses on konkreetsed ettekirjutused Teaduste Akadeemia näiteks kuidas tuleb ikkagi hakata õpetama kunstikriitikuid, et on 70 aasta ja meil on probleem see, et kunstikriitikat õpetajate akadeemilisel tasandil, eks ole, 40 aastat on mööda läinud, mitte midagi ei ole juhtunud, meil on endiselt probleem, et kriitikat ei õpetata. Probleemid on nagu väga sarnased, selles mõttes see tekst väga meeldis, aga siis jah, just mätas Kuuse retoorikaga kõrvalised toimub mingi sündmus, toimub mingi arutelu ja millele kiis viitas, on see, et, et noh, mitte midagi selle tagajärjel ka juhtunud Nõukogude Liidu süsteemi kontekstis ka mitte midagi ei juhtunud olevat sellest, et on õige otsus, kus nagu kästi midagi teha ja eks ilmselt neil seal Teaduste akadeemias toimusid ka mingi pleenumil, aga mitte midagi ei sünni, et umbes poole aastaga kogu asi maha vaikitud, et et milline on nagu see tänapäevaste ümarlaudade sisuline väärtus, et mul tekkis. Mure täiesti ja aga vaata, Indrek, sa oskad sellele väga hästi vastata. Tartu lugemisgrupp toimub ju konkreetselt nagu sellise haridusliku instrumendina, ma saan aru, et siit tuleb, nüüd imbub sisse see tuleviku küsimus, et kas te jõuate nüüd septembris, kui artist kukkunud toimub? Kas sina loodad oma lugemisgrupiga jõuda nüüd mingi aut Putini? Output oli algselt plaanis, et sellepärast sai see asi tegelikult ellu kutsutud, et lootsin tõesti, et hakkab toimima nagu sellise haridusliku instrumendina, aga samas sele alguses oli lugemisgrupi külastavus päris hea, et ma esimesed kaks korda nii umbes 30 inimest grupis näiteks, et nüüd on see ring kahanenud umbes nagu 10 inimese peale, kes ka siis enamasti on ka varem käinud, mõned on ka uued, et väike nagu selline ujuvus, toimub, aga mõni ärksama üliõpilane ka, kellega ka koostöö klapib, aga olen natuke mure selles suhteliselt, kas ma suudan sealt, et sellise seltskonna, kellel oleks noh, just selles mõttes, et on rangelt vabatahtlikkuse alusel. Keegi ainepunkte ei saa, ma ei saa kedagi represseerida, et arvestust ei saa, kui kirjutan ju, et ma ei ole nagu kindel, kuivõrd mul õnnestub sealt nagu välja saada selline seltskond, kes nagu aitaks seda output teha, aga muidu output Ta oli algselt planeeritud, et noh, et midagi peaks nagu juhtum, et ta nagu eeltöö selleks, et meil tuleb suur kaasaegse kunstifestival, et noh, vaataks siis korral, milline on kriitika positsioon kunsti suhtes näiteks üldse ja nii edasi, et see oli kogu selle asja point. Ei tee, aga minu jaoks on positiivne programm tundub alati see, kui ikkagi jõuaks nagu tulemuseni, kui sünniks ikkagi ka kunstikriitika, lõppkokkuvõttes. Minu jaoks on see protsess ise väga huvitav, just koguse ise organiseerub haridus ja kuidas see nagu jooksvalt toimib ja mis seal tõesti läbikukkumised ja mis on nagu need saavutused. Aga siinkohal siis tõmbaks sellega otsad kokku teemal kunstikriitika lugemisgrupid Tallinnas ja Tartus. Aitäh. Kunstiministeeriumisse olen kutsunud häirid Riisbergi ja Rebeka Põldsam et rääkida värskelt avatud kunstihoone mastaapsusest näitusest sõnastamata lood. Ja jookseb siis sa ei saa alapealkirja all seksuaalvähemuste problemaatikat käsitlev rahvusvaheline kunstinäitus teleAiri Rebecca teraphere. Kuidas näitus alguse sai? Idee sai. 2009. aastal mina lõpetasin parasjagu esimest kursust ja otsustasin, ma tahan raskuseid, lapsed näitust Key temaatikast, aga üksinda ei saa teha, kui vähegi tahta. Nii ma otsisin suhteliselt mingil hetkel juba paaniliselt kuraatoreid, kellega koos seda teha. Alguses muidugi vastusedaid Eyed ära teed, seda näiteks ei pea olema nii suur ja teisele üksin. Aga siis kuidagi ootamatult ma leidsin võimaluse suruda Pihkva Anders Härmi-ile ja paar päeva hiljem ka Airi Trish värgile ja nad olid mõlemad nõus Emajõe näitustel teha ikkagi natuke pisut teistsugusena, kui minu algne idee oli. Ja noh, üldiselt edasine protsess oli täielik, see koostöö, minul tuli mingisugune initsiatiiv, see on tõsi, aga noh, muidugi hästi suur töö on tehtud koos. Ja juhused mängisid kokku, et kultuuripealinna rahastus tekkis 2011-le ostaks eelmisel aastal me saime sellest teada, et me saame selle suhteliselt juhuslikult saime ka oma jala ukse vahele Inimõiguste keskuses, kus me saime ka väga suure toetuse ja sellest teemast sellest veel rääkida. Ja rääkida rahast veel, mis kohe kunstiväljal kindlasti, aga selline aktuaalne teema siis, kui temaatika käsitlemine on paljudele meie finantsseeriad olnud oluline teema. Kohe ma palun teil defineerida terve hulga termineid, mida te olete pressitekstides kasutanud, aga selleni me kohe jõuame, siis ma küsin Rebecca seda, et miks sa tahtsid teha suurt näitust? Endale lihtsalt tundub see, et seal on pigem see, et kui tegemist on teemaga, mida ei ole siin selles mastaabis ja ka selle nurgas minu meelest eriti käsitletud, et siin on oluline see valge kuubi, selline teatav nagu kaitse ja noh, ma arvan, selles mõttes Ütleme, et meil on marginaalne teema, nüüd võtame marginaalse koha. Et see ei ole see loogika, loogika on just see, et kui me räägime võib-olla siukesest marginaalsust teemast, sest teha seda mingisuguses institutsionaalselt keskses kohas kas ma arvan, seal lihtsalt mängib rolli ka see, et selle ei-ütlejad ringi lõpetasime meie Andersiga Anders töötab kunstihoones. Ja see kuidagi arenes loogiliselt. Näituse pealkiri eesti keeles on sõnastamata lood ja inglise keeles on Antsouts Toris, et siin on teatav selline tõlkeline 14 täiendavus, kas see on umbes sama keeleline väike nali nagu one, noisin antis ja ülbelt 90.-te kogumiku puhul? Ando Ongi sõnastikes ka sõnastamata, et lihtsalt sõnastamata jutustamata, rääkimata sisuliselt ka ju läbimõtlemata uurimata põhimõtteliselt selline teema, millest ei ole räägitud. Jah, see lugude teema tuli meil tegelikult ka Tallinn 2011 selles mereäärses väärsete lugude mõttest ja ma mõtlesin, et okei, et meil on ka lood, mida jutustada. Mere ääres on mitmesuguseid lugusid ja sest et minu jaoks see Ansould ja, ja Se sõnastamata hakkas mängima või muutus huvitavaks just selles kontekstis, et kuidas selle temaatika käsitlemisega on nii-öelda Eesti kontekstis ja siis mujal, et kas ta siin on selline sõnastamata lugu, mis viitab just sellele, et see on ka võib-olla asjaosalised Nende jaoks sõnastamata ja and should on lihtsalt nagu palju neutraažimisin, lihtsalt rääkimata lugu, mis on võib-olla nagu see, et sa nende jaoks räämas, aga täitsa nagu marginaliseeritud mingis üldises kõnes see and on tunnistanud, oli meil tegelikult esimesena ja selle taga Ka see, et me mõtlesime alguses püüaks vaadata seda Ida-Euroopa konteksti ja seal käituda ka võib-olla ütleme, LGBT kirjutamata aja lood, eriti, mis puudutab sotsialismiperioodi selles mõttes eestikeelne seda täiendab ja ma ei tea, kas meelega arutasime sellel hästi pikalt, aga jah, ma arvan, et Eesti kontekstis nagu me, kas selles kuraatori tekstis artikuleerisime tegelikult, et väga raske on sõnastada asju, mille jaoks puudub terminoloogia või kus see terminoloogia ei ole nagu sissetallatud või kuidagi etableerunud. Aga tulles nüüd selle sisule lähemale, rääkides siis terminoloogiast neist nimelt, et siis need on läbi kõlanud juba mõisted nagu queer ja LGBT, et äkki te avate siiski kõigile ministeeriumi kuulajatele lähemalt, mida te peate silmas kiire käsitluse all. Samamoodi see tähtede kombinatsioon LGBT, mida täiendanud veel kuu ja hiigelseal. Palun, miks me seda pikka tähe lahendit? See kõlab võib-olla natuke võõristavalt nende jaoks kasvõi teemaga igapäevaselt kursis olla, miks ma seda kasutan, on see, et me ei taha kasutada mõistet homoseksuaalsust, sest et ilmselgelt on olemas veel ka teisi seksuaalsus homoseksuaalsuse kõrval, mis sageli jäävad krepp presentatsioonist välja, et selles mõttes ka näituse sees me üritame neid esile tõsta. Et siis nagu LGBT, kui läheb lesbid. Geid piiseks saalid, transseksuaalid kui ja interseksuaalid interseksuaalid on siis bioloogiliselt kaasasündinud sugu, mis ei ole normatiivne ja eesti keeles ongi tõlkes on kaduma läinud see inglise keeles tõepoolest sektjoma noritees, mis tähendab, joo vähemusi, kui seksuaalvähemused lesbid, käid piitmiseksuaalid on tõesti seksuaalvähemused, aga On's interseksuaal- ja soovähemused, millest Eestis noh, varem mul on tunne, et ei ole praktiliselt räägitud ja kui mõelda nüüd sellisest laiemast diskursust, mis on need probleemid, siis on pikka aeg-ajalt ka soovähemuste seksuaalvähemuste ühine aktivismi see, et nad üldse koos hakkaksid enda õiguste eest võitlema. Aga kui rääkida mõistest, kui sest selle tekkekontekst on tegelikult väga spetsiifiline, viitab sellele niisugune 80.-te USA lesbi geiaktivist, mis siis hakkas kaasalvama karjenteisi seksuaalsel või soo vähemusi. Ja tal on selle usa konteksti pinnalt on välja arenenud, eks ole siis akadeemiline diskursus, mis tegelikult kuidagi tõukab sellest aktivismi eest ja hästi palju diskussioone on peetud maha sellel teemal, kas seda mõistet üldse saab nagu ühest kontekstist teise tõstestani ajalooliselt seotud on kogu selline AIDS-i noh, selline teadlikkuse tõstmine meiega, need ütleme, geide lesbide, sotsiaalsed võitlused seal kuskil muude sotsiaalsete liikumiste harjal osas. Sellegipoolest mõiste on kasutusele läinud peaaegu igas keeles, alati vaevatakse head sellele, kuidas seda tõlkida, kas seda tõlkida, mida ta õigupoolest tähendab. Aga mida ta tähistab, on kõige laiem definitsioon, selle jaoks oleks võib-olla kõik, mis häbelias normatiivselt heteroseksuaalsust ometi seal on neid suundi on väga erinevaid, kui laialt seda mõistet keegi defineerida tahab ja üks aspekt, mida sealjuures võib-olla ka veel maininud asuda, kus on see piir, mõistet siiski ei saa nagu võrdsustada kogu sellelgi. Ei ole nagu lühiversioon lesbide geide jaoks, et ta on ikkagi nagu midagi muud. Minu jaoks on oluline selle näituse kontekstis ka sellepärast, et me tahtsime mõelda läbi selle aktivistliku konteksti, tahtsime mõelda selle peale, mida see võiks tähendada siin Eestis, kus tegelikult selgub, et teie aktivismi on Eestis võib-olla adekvaatne termin läbi elanud seda sellist sotsiaalsete võitluste perioodi sellisel kujul, nagu seda on tehtud lääne kultuurides ja kus LGBT aktivist on alati olnud väga selline, seda õiguslikku olukorda rõhutav. Tahtsime lihtsalt seda mõistet nagu panna võib-olla sedasi kuidagi endale taustaks või peeglisse mõelda, mida me selle mõistega opereerida teada saama selle Eesti konteksti kohta. Kui jätta kõrvale see, et see on selline nagu tuletoomise funktsioon või selline nagu mõistete istutamine ja import ja siis selle nagu pilgeldamine läbi mingi kohaliku olemasoleva konteksti kuidas muul viisil nagu Eestiga suhelda, sest et teil on rahvusvaheline näitus, aga ma vaatasin, et seal on suhteliselt võrdselt nii eesti kunstnike kui sealt, et kuidas nad teemad siin on seni leidnud. Kui rääkida veel. Kui on, mõistes, siis ma arvan, et Eesti kontekstis on raske leida inimesi, kes sellega identifitseerivad, et ütleme, kui me räägime sellest LGBT kogukondades isenesest enese definitsioonist, venelase määratlustest, sest seal pigem identifitseeritakse ennast lesbide, geide, transseksuaalide. Aga, ja ma arvan, et selle näituse kontekstis Greer maiste oli meie jaoks operatiivne just selles mõttes, et ta lubas võib-olla kuidagi lahti mõtestada seda kahte suunda LGBT aktivismi sees. Et üks neist on aga selline enamuse tunnustust taotlev, kus, kus sellisteks põhieesmärkideks on seatud nähtavus avalikus ruumis ühiskonna selline enamuse tunnustuse saavutamine. Teisest küljest on kultuuris tegelikult väga oluline koht, kus ütleme, sellise erinevuse väljaelamises oma nagu sihukeses, subkultuurilises kontekstis või kõikidel nendel arutlustel Eestis on diskussioon juba mitme aasta jooksul koondunud enamjaolt samasooliste partnerlusseaduse ümber, siis tegelikult eks ole, kultuuris on, on palju diskussioone sellel teemal, kas me üldse tahame sedasama oma eksole mudelit, see abielu, institutsioon, mille ajalugu ulatub tagasi kuhugi sinna, kus, kus abielu oli, eks ole, tegelikult kapitali edasiandmise vahend ja sellega kõik need kaasas labasuse nõue selleks, et ütleme, teha kindlaks, et et see varandus läheb mööda vereliini edasi ja nii edasi. Et noh, kõik need diskussioonid seal tema, et äkki me tahame oma elu organiseerida kuidagi teistmoodi, et äkki me ei tahagi nagu integreerib sinna elamusse, kus metsis koheldaks nagu samasugune teistega, aga võib-olla me tahamegi nagu organiseerida oma elu kuidagi teistsuguselt ja varasel näituse kontekstis, noh, ma loodan, et need kaks suunda kuidagi joonistuvad välja. Sest see üks termin, mille kohta ma veel tahtsin küsida, on siin, mida te nimetate homo normatiivsuses, et just nimelt selle kogukonna enda sees, mis on väga hästi, defineeritakse mitmekordse marginaliseerumine läbi. Äkki ta avate seda ka natukene lähemalt. Oma arvati ja ongi seesama abielu sooviminemise sarnanemine. Me oleme normaalsed, Me oleme samasugused nagu teised selline. Me oleme kõik üks, aga me tahame samasuguseid õiguseid, aga samas on minu meelest väga huvitav, et näiteks Hispaanias ja Rootsis, kus on siis noh, geipaaridele, lesbipaaridele kõik õigused väga hästi tagatud on nii abiellumise adopteerimis kõiksugused diskrimineerimise vastu, nad on kaitstud õiguslikult siis just nendes riikides praegu lahti see diskussioon, et kas me tahame abielluda, et ma tean mitmeid aktiviste ja, ja mitte aktivistes nendest riikidest, kes sellest, et ma olen nõus abielluma siis kui kolm või neli inimest võivad abielluda ja teeme seda, mul ei ole selle vastu huvi, et ma olen selle vastu, et ei taheta selle normiga enam suhestuda. On teine aspekt selle homonormatiivse juures on, on ka võib-olla see, et ja see ei puuduta ainult eesti konteksti. On väga võimalik kohata lesbid, kes on antifeminist või geid, kes natsionalism, mis tähendab, et olukorras, kus selline võib-olla isegi teatud õiguslik positsioon on saavutatud, kuidas identifitseerida ennast selle enamusega ja korraga nagu lihtsalt see kogemus, et kuulud vähemuse ei ole ilmselgelt nagu piisav selleks, et respekteerida teisi vähemusi. Aga rääkides näituse ja võib-olla lisaks nendele märksõnadele, millega me siin raamistasime, seda komplekti, kõike, milliseid käsitlusi või töid tooksite esile. Kuna me sellest aru Kontekstis natuke juba rääkisime siis tegelikult see kirjutamata ajalugude teemal meil seal sees kahe siukse üsna suuremahulise tööna, üks on Maria Takashi dokumentaalfilm, kus ta intervjueerib keskel reisiUngari leskmised, kes räägivad oma kogemustest sotsialismiperioodil 60.-test kuni tegelikult 90.-te alguseni ja kuigi noh, need ei ole päriselt sellised isiklikud lood, vaid ta pigem nagu võib-olla kajastub mingit sellist ajastulist konteksti siis nagu Eesti kontekstis lisandub Jaanus Samma audiokollektsioon, kus ta intervjueerinud keskealisi eesti geisid ja küsimuse asetus on peaasjalikult on sotsiaalsed ruumid nõukogude perioodil, kus saadi kokku, kuidas 11 leiti ja nii edasi Ja teine, väga suur rõhk on meil sugude presentatsioonil ka, et kuna meil on mitmed transsoolisuse teemal mitte ainult naised ja mehed, vaid just nimelt need teised siis Karin Michaskija sabina, Bauman, neil on selline töö vööginoonid, kus saavad sõna 15 lesbid hermafrodiit siis mitut kuivaid, kes räägivad oma kogemusest, kuidas on olla mitte heteroseksuaalne ja mitte soonormidesse mahtu ja mis need pühad ka ei mahu alati klasside, rasside ja rahvuse normidesse. Ja teine selline transsoolisuse töö on võib-olla Marcus Lindeni kahetsejat, kus kaks meest intervjueerijateks teist, mõlemad sündisid mehena, läbisid vahetus operatsiooni, said naiseks ja siis üks on juba läbinud operatsiooni, et tagasimeheks saada. Ja teine ootab seda operatsiooni, et see, see põhjus, miks vanem mees siis 67. aastal Rootsis tegi, suvad operatsiooni või sööd, ainus võimalus elada mehega oli heteroseksuaalse naisena ja Keynada sai seksida ainult prostituudina. Politseile on, aga ta ähvardas ja see on selline väga huvitav lugu minu meelest, et kuidas homofoob ja võib mõjuda indiviidi elule. Ja kindlasti ei saa ära unustada ka näituse arhitektuuri ja, ja kujundust. Et me näiteks arhitekt oli Karli Luik kujundanud Jaanus Samma, kes on püüdnud luua sellise kui ruumi sealtsamast on selline väga, aga igaühest poolt vaataja saab seal lebotada, suhteliselt hästi Helmede nautida ja kuskil pehmes kohas kuulata neid lugusid ja vaadata. Aga teiselt poolt on Karli Luik teinud siin ühed kastid ehk siis iga näitusekülastaja ja korraks ennast alla suruma saada sinna kappi sisse, et välja saada, et võib-olla see kasti ja kapi sümbol hakkab seal niimoodi tööle, et igaüks saab teada, mis tunne kappi minna kapist välja tulla. Aga võib-olla tuleks tagasi veel korra selle transsoolisuse teema ja tema representatsiooni ta juurde meie näitusele ühest küljest, nagu me siin enne rääkisime, et tõesti meie eesmärk oli see, et mitte ainult keskenduda geidele lesbi televaid, seda panoraami kuidagi natuke avada, aga teisest küljest, kui me oleme siin rääkinud kujul mõistes, siis ma arvan, kuraatoripositsioon võiks ka rõhutada, on pigem kui feministlik ja võib-olla just seal transsoolisuse ümber koonduv teemade plokk on ka see koht, kus ütleme, soolisuse standardit kuidagi kokku kukuvad või kus näitus võiks midagi pakkuda ka heteroseksuaalsele vaatajale. Lihtsalt läbi selle, et toob esile selle, kuidas kogusasin sugude igapäevane välja elamin, kuidas standerformatiivne, kuidas ta on konstrueeritud ja kuidas seda saab kuidagi konstrueerida. Mul on natuke sihuke juudid Battleri, tema nagu mõtlev pärandist inspireeritud mõttekäik ka, aga, ja ta kasutab hästi palju seal just seda transsoolisuse oma selle argumendi tõestamiseks, kui ta räägib soolisuse performatiivsusest. Ma lisaks seda üldse, et see näitus võib-olla annab kõikidele inimestele, kes selle siis läbivad ka terminoloogia, teadmise ja sügavama oskuse üldse soolisuseste seksuaalsest rääkida, et minu meelest tänases ühiskonnas natukene keeruline teema, et et seal on mitmed tabud, mis tuleks ületada. Aga ma tahtsingi küsida selle teie näituse nii-öelda lisaprogrammi kohta või, või see ürituste programmi kohta, mis on ebatavaliselt regulaarne suurnäituse kohta ja sellega seoses ka selle haridusliku funktsiooni või eesmärgi kohta, et kuidas. Ma kasutaksin pehmendaksite seda näituse külastust just selles mõttes, et siin ikkagi minu jaoks hakkab mängima, et tegemist on üsna konservatiivse institutsiooniga, millel on, teatab oma selline jõuline positsioon on oma ajalugu ja nii edasi ja ütleme, see publik, kes on harjunud seal käima, on harjunud seal käima just nimelt nagu sellises minu meelest teatud koha mõttes. Sest töötate kõiki, aga kui jah, kuidas te nagu seda puhverdata nii-öelda seda teemat või avate seda teemat neile, kelle jaoks on tunne, et see ei puuduta. Ja siin ma korra jätkan, seda küsimuste, see haakub natuke selle näituse kujundusega avamisel üks minu tuttav, kui ma nüüd mõtlen, kes oli täpselt valge heteroseksuaalne meesterahvas tundis seda, et need kalli luige ehitatud soojakus kastid, kuhu sa pead pugema on mingil määral nagu alandavaktva teema, mitte ei ava ennast kutsu juurde, vaid vastupidi, ta nagu hetkeks surub sind kuhugi nagu allapoole avalduma alanduma, et poed sinna sisse, et seda videot vaadata ja see on väga video, kes näitas nii, et põhiline ruumise kujunduselement ongi need kastid, kuhu sa saad alt sisse pugeda. Et tema tundis seda täiesti sees, et, et ta tuleb nagu vaatuna linna näitusele valmis suhestuma ja siis näituse enda nagu disain nii-öelda ikkagi teeb selle vahe vahele nii-öelda või et sa pead minema sinna ja nüüd on meie mänguväljak ja nüüd sa kannatad nagu meie kannatavad, umbes, et see aspekt. Sul on neid küsimusi siin tegelikult mitte sellest arhitektuurist pihta. Jah, ma arvan, et see on teised videot on sellel näitusel tõesti palju selleks planeerimisega on alati probleem ja ma ei tea, kas parem oleks olnud ehitada see labürint. Sest et ma arvan, et üks osa sellest probleemist, mille sa esile tõstad, ei oleks sellevõrra lahenenud tegelikult see, et selleks tuleb suisa Jäneda mingisse ruumi, kus on nagu teab valgustingimused heliisolatsioon selleks, et saaks nagu videot sellises ruumis sellisel hulgal eksponeerida. Ja mis puudutab neid bokse ja seda arhitektuurilist kontseptsiooni, siis ma arvan, et, et idee ei olnud nagu üldse alandamise või alandamine ja need boksid sunnivad kummardama, tegelikult mina seletaks seda pigem see kaudu, et see aspekt selles arhitektuuris on tõesti pigem see enesekehast teadlikuks saamine ja noh, loomulikult seda enam ei saa kontrollida nagu seda, kuidas selles kehas teadlikuks saadakse, mis reaktsioonid sellega las näevad, et kas see on nagu alanduse tunne või midagi muud. See on juba väga subjektiivne, seda on võimatu kontrollida. Aga see idee on ikkagi kõige rohkem selles, et see näituse arhitektuur kuidagi sunniks vaatajat suhestuma oma kehalisusega, sest et see, millest me tegelikult räägime, sellel näitusel on väga palju seotud kehalisusega. Et selles mõttes toetab nagu seda näituse kontseptsiooni. Ma vastaks sellele niimoodi, see oli veel mitu küsimust, trammi- ja hariduse lihverdamise puhverdamine. Ma võitleks sellega. Ma arvan, et, et see puhver ongi see hariduslik aspekt, mis selles näituses seisan. Ja mingis mõttes, kui ma päris ausalt ütlen, siis ega ma tegelikult hirmsasti isiklikult ei tahaks teha sellist nagu haridusliku funktsiooniga näitustega selles olukorras, kus ütleme, sellest teemast on nii vähe räägitud, on väga raske sellest üle hüpata. Arvutanud mitmete kolleegidega ja, ja nüüd, kui näitlejad kipuvad ühel või teisel moel olema sellise haridusliku funktsiooniga, ma arvan, et antud kontekstis see on ka õige asjakohane ja nii edasi, aga samal ajal muidugi noh, on ka küsimus, et kuidas sellest hariduslikus funktsioonist siis nagu üle hüpata ja lihtsalt jõudsime. Sa oled sellel ei ole nagu võib-olla mõtet olukorras, kus diskursus lihtsalt ei ole nii nagu mitmekesine, kirev ja jõuline. Ja ma arvan, see hariduslik aspekt selle näituse juures ta ongi see puhver, sest et tegelikult see soft. Ma arvan, et ta on huvitav ja informatiivne, nendele, kes kardavad ja siis nendele, kes teemaga juba kursis on, ma loodan, et ta pakub ka, nagu ütleme selliseid kriitilisi vaatenurki või lähenemisnurki. Oleme üritanud seda kuidagi sedasi balansseerida, et pidades silma võib-olla sellist kolme põhilist publikut, millest üks oleks, see, selgub, et kui, kui nad ise teises küljes selline professionaalne kunstipublik ja kolmandaks siis selline võib-olla noh, vähem diferentseeritud, üldine publik, et me oleme üritanud mõelda sellele, et seal igaühele midagi oleks. Võib-olla võibki öelda, et see väiksel on kunstiteosemad kunstiteosed ja siis on need pikemad dokumentaalfilmid, mis annavad sulle tõelise tugevama konteksti, et lihtsam oleks aru saada, et see, niimoodi see hariduslik funktsioon seal siis toimib. Räägime sellest lisaprogrammist, siis selle eesmärk on ühelt poolt katta ära need augud, mida võib-olla näitusel ei ole võimalik praegu täita. Aktivismist üks probleemivad teosta leidmise oligi, et absoluutselt kõike ei ole käsitletud ja nendest asjadest käsitletud, tuleb ise rääkima hakata ja meil ongi suurem osa sellest lisaprogrammist, on vestlusringid, millele eelneb skriining, kus me vaatame näiteks sedasama eelmainitud Maria Takashi varjatud aastate silmi ja ja püüame kutsuda kohale Eesti vanema respiegi kogukonna, kes kommenteeriks seda, et kuivõrd sellega suhestuvad lugusid meelde tuletada, et meil on praeguse Key aktivismi Eestis on väga noortekeskne. Aga see ei tähenda, et see oleks üks asi ja teine osa on siis loengud meil on. 16. juunil on Robert kuulpa loeng rahvuslusest homoseksuaalsusest just nimelt sellest oma armatiiviste homonatsionalismi-ist. Et kuidas valge geimees, kes Suurbritannias natuke abielluda, kuidas nemad seal on justkui kõrgem klass paremad, teised mitte abiellunud. Ja Saksamaa on loomulikult väga hea näide ja just nimelt Battler on olnud üks endast teoreetikutest, kes on ka aktivist, kes on öelnud, et see abielulist ohustab seda klassiühiskonna arhiad tegelikult täitsa tegi veel rohkem need, kui need praegu on. Aga aitäh Airi Rebecca tulemast ja lisainfona, ma ütlen siia lõppu, et kuna tegemist on nagu kuulaja võis aru saada äärmiselt dokumentaali ja video, kes näitusega siis ühe pileti igavikku lasta näitust kaks korda ja see on minu meelest hariduslik aspekt selle juures puhveldav aspekt. Aga aitäh tulemast, aitäh, aitäh kutsumast. Tänases kunstiministeeriumis vestlesime kõigepealt Indrek Grigori ka Tallinnas ja Tartus aset leidnud kunstikriitika lugemisgruppidest ja ministeeriumi teises pooles olid siis vastavatud Tallinna kunstihoone suure näituse sõnastamata Ta lood kolmest kuraatorist kaks. Anders Härm ei saanud tulla, aga külas olid Airi Trisberg ja Rebeka Põldsam. Aitäh kuulamast, mina olen maarjamürk. Kõike head. Kunstiministeerium toimub klassikaraadio neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.