Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna siin Pauklini raamatust aheldatud Jõgeva haikud. Alles kahe nädala eest tegin juttu Kivisildniku luulekogust liivlased ja saurused. Kiitsin tookord selle raamatu maitsekad kujundust teha kujundusele vastavat sisu. Jätsin vistega ütlemata, et teos kuulub sarja, kus on veel teisi samasuguseid kauni vormi ja kõrgekvaliteetse sisuga teoseid. Õigupoolest tähendab Kivisildnik oma jumalike ilmutuste sarja välja juba viis aastat. Nimelt ilmusid 2006. aastal sarjas esimestena Piret Bristoli, Ivar Silla, Kaupo Meijel ja Kivisildniku enda luulekogu. Ja nii see asi alguse saigi. Vist kolmes portsus andis Kivisildnik välja kokku 10 raamatut ja siis tuli väike paus. Nüüd on see paus läbi saanud ja väljas on uus ports raamatuid. Kokku on neid viis ja sedapuhku on sari saanud endale uue kujunduse. Nagu üle-eelmine kord Kivisildniku raamatut tutvustades öeldud, sai raamatute kaaned siis sellise tuhmi katmata papiga. Mõned neist on rohekad, mõned pruunikad-hallikad ja sees on samuti selline tumedavõitu krobelisem Babe. See kõik näeb väga stiilne välja, selline veidi melanhoolne, kuidagi sügismeeleoludest kantud. Aga minu meelest sobib see väga hästi kokku nende raamatute sisuga. Ja nüüd võtangi siis vaatluse alla veel ühe raamatu sellest sarjast. Nagu öeldud, on see siin Pauklini aheldatud Jõgeva. See peaks minu teada olema autori debüütkogu ning nagu raamatu kaanel juba lugeda on tegu siis haiku raamatuga. Sarjas kannab teos numbrit 15, aga see ei ole väga oluline. Lehekülgi on raamatut 137 ja nendel asub kokku enam-vähem 125 haigut. Seda polegi nii vähe, eriti veel, kui arvestada tõsiasjaga, et põhimõtteliselt on kõik need haikud head isegi väga head. Raamat on jagatud 19-ks peatükiks ja need kaardistavad igapäevaelu enam-vähem kõiki tahke. Peatükkide nimed on sellised lihtsad ja arusaadavad nagu vannitoas tööl, söömas, köögis, arsti juures ja nii edasi võib ainult paar tükki on sellised teistsugused üks näiteks kannab pealkirja elus olemise mõte. Aga ka seal on autor tegelikult ikkagi üsna konkreetne, tähelepanelik ja kuidagi esmapilgul vähemalt kahe jalaga maa peal. Aga sinna ma veel jõuan. Igatahes räägivadki need haikud vastavalt siis tähelepanekutest vannitoas, tööl, söögilauas lihtsalt köögis tegutsedes või arsti juurde minnes. Erinevalt siis klassikalisest jaapani haiku traditsioonist ei pane Pauklin üksikutele haikudele pealkirju nende aset täidavadki siis peatükkide pealkirjad. Kuid mulle tundub, et nii ongi mõistlikum. Nõnda nimelt ei juhtu seda, millega minu meelest mõnikord vanad jaapanlased üle kippusid pingutama. Haiku läks nii abstraktseks sümbolikeel nii keeruliseks. Haikule tuli panna mõtet haikust endast pikem pealkiri, et kuule või lugeja üldse pihta saaks, sellele, milles asi siis ikka, kõneleb. Pauk. Lind hoiab oma hõikud kuidagi eht eestilikult konkreetsed, tihedad ja täpsed jäädes samal ajal ka väga tunde küllaseks. Näiteks üks minu jaoks sisendusjõulisemaid tekste oli järgmine linn, mis kunagi järka Jõgevamu armas Jõgeva. Linn, mis kunagi ei ärka. Jõgevamu, armas Jõgeva. Väga konkreetne, lühike, ometi täis melanhoolselt romantikat. Tegelikult liigub Pauklin tundeskaalal väga vabalt. Aheldatud Jõgeva sisaldab ka humoorikaid tekste, nagu näiteks värske juubilar poseerimas röntgeniaparaadile. Värske juubilar poseerimas röntgeniaparaadile. Või on raamatus ka lihtsalt väga tabavaid olu ja elupilte sõnatu hommik. Naine hakib salatit, mees lõhub puid. Sõnatu hommik. Naine hakib salatit, mees lõhub puid. Geniaalne oma lihtsuses. Ega muud ei oskagi lisada. Vahest ainult seda, et selgelt on eesti luulesse tulnud autor, kellel on terav pilk oskus nähtut sõnadesse valada ja tänapäeva luules tihti kaduma kippuv, enesedistsipliin ega haikusid teisiti kirjutada ei saakski. Peab olema ühest küljest silma, teisest küljest peab leidma sõna-. Ja kolmandast küljest peab siis olema võimese kõik valada väga rangesse vormi, mis mingeid kompromisse ei salli. Ja kusjuures see ei kehti isegi mitte ainult siin Pauklini aheldatud Jõgeva kohta, vaid kui alustatud sai Kivisildniku sarjast rääkimisega, siis see kehtib kogu tema sarja kohta. Kivisildniku kirjastamispoliitika kiituseks peab. Ta viitsib autoritega teha kirjast, aga mitte igaüht ning ta viitsib õigeid autorid leida. Siin Pauklini näol on ta päris selgesti ühe õige autori leidnud. Tõesti väga kvaliteetne luule. Väga värskendav on lugeda seda, et keegi viitsib ühe sellise klassikalise ja justkuinii ära leierdatud žanriga tegeleda ning suuta saavutada selles midagi kvalitatiivselt uut, värskendavat ja hästi tundeküllast. Head lugemist.